Hommik vihmane. 12-ks lippame koos kodinatega ylikooli juurde, anname Keilile v6tme tagasi, j2tame hyvasti ja l2heme h22letama. 2 tunni erinevate kohtade/siltide/sildita h22letuse j2rel j6uame j2reldusele, et Saksas on v2ga hea h22letada JUHUL kui leiad selle tegemiseks 6ige koha. Meil 6nnestus neljandas kohas 2 minutiga peale saada. Tudengipoiss, 12 a Opeliga, v6ttis meie silti "Basel" kui m2rki sellest, et ta peab t2na Shveitsi tankima minema - seal on see m2rksa odavam.
64 km m88dub lennates. Tema ema kah prantslane, nagu Quirinilgi. N2dalavahetusel pidavat Ska-festarile minema. Kuigi tema tankimiskoht on enne Baselit, tahab ta meid siiski linna tuua, et me paremini edasi saaks. Seda hakkas ta valusalt kahetsema ja aina murelikumalt kytusen2idikut kiikama.
Vedas - tankla tuli enne vastu, kui paak tyhjaks sai. Me l2ksime raskest h22letusest puhkama ja tankla tagaotsa istuma, kus vaid iga 10 minuti j2rel auto l2bi s6itis. Siil ei lasknud ka kivil peesitades aega raisku, vaid t6stis suvalistele autodele p8ialt. Esimese laisa viipe peale j2i juba yks paati vedav auto seisma, kuid see l2ks kahjuks Geneva j2rvele. Sealt oleks liiga tylikas Luzenri saada.
L2ksime peale 30 min puhkust v2ljas6idule h22letama. Seal tuli m88dajalutav rumeenia rekkajuht meiega itaalia/rumeenia/inglise segakeeles suhtlema. Muhe vana.
Seej2rel peatus 30 a vana ja ilus mersu, mille roolis u sama vana noormees, kes s6itis kahjuks Zyrichisse, kuid selle autoga s6idu proovimise nimel l2ksime siiski peale. Kiirteel selgus, et Signel tagaistmel polegi turvav88d. NII vana auto. Mees osutus autost huvitavamakski - terve elu elanud Austraalias, insener, vanemad p2rit Saksast. Kosis Ozist naise ja tuli Shveitsi elama, nyydseks oli Zyrichis elanud 5 n2dalat. Naine k2ib saksa k intensiivkursusel. Mees on kah tahtnud h22letades ringi reisida, kuid alates ylikoolist on vaid karj22ri teinud. Elanud Melbourne's ja Brisbane's (viimane on parema ilmaga), r22kis sealsetest myrgimadudest ja -2mblikest. Austraallased olla rahulikuma suhtumisega kui shveitslased - viimastel on koguaeg ordnund ja majareeglid. Kysis ka Eesti kohta (nagu pea k6ik pealev6tjad) - kas me keel on venekeele sarnane (sagedane kysimus) ja kuidas n6ukaaeg oli. Soovitasime tal Eestis rabas k2ia ja vanalinna kylastada - muud lihtsalt ei tulnud p2he. M2rkamatult olimegi Zyrichis, suures-suures rongijaamas (mees tegi meie kesklinna toomiseks ringi, tegelikult oleks ta otsemalt koju saanud, oo kui suureks me karmav6lg juba kasvanud on!). A muide Shveitsis on lust orienteeruda - k6ik kohad on silte t2is. Zyrichis n2gime palju juute - nunnude lokkide, habemete, kaabude, mantlitega - liikusid nii jala, ratta, autode kui mopeedidega. Habemed lehvimas.
* Signe peldikuelamus - Astud nii nais/mees peldikusse ja paned ukse lukku. Ees on kauss, seina peal prill-laud (saad vajadusel alla t6mmata). Signe ei hakanud vaeva n2gema - kykitas lihtsalt - lihtne reiet88! H2daldad 2ra ja vajutad nuppu - vesi peale! Vajutad nuppu - jookseb vesi samasse kaussi, vajutad teist - seep, k2tud pestud - vajutad nuppu - puhur.
Peegel oli ka kuskil. Igastahes keerad v2lisukse lahti - laseb kausile veelkord vee peale. Vot!
K6ndisime kohani, kust n2itas otse Luzerni ja hakkasime h22letama. Vist saime yhe tunniga hakkama - siis v6ttis meid yks shveitsipoolakas oma tutikale VW-le. Ta vanemad olla ta lapsena siia toonud. Naine olla kah poolakas ja tel r22kis poolakat aga meiega shveitsi saksat. See saksa on selline nunnu, mitte nagu p2ris vaid multikalik. Andis n6u, kust Pilatusele ronida - k6igepealt "eest" ja siis sealt "tagumisele" rajale. Pidavat vaid 3 tundi v6tma. Me hakkasime juba muretsema, mis me ylej22nud p2evaga peale hakkame. Mes viskas meid Luzerni kesklinna, kysisime hotellist kaardid ja juhendid ja hakkasime astuma. Aa, litse n2gime kah.
Igatahes m6ne minuti p2rast kostusid k6rvu kurblikud kuid ligimeelitavad bluusinoodid. Liikusime nende suunas ja n2gime j6e22rsel v2ljakul keskealist meest alpisarve puhumas (see kahemeetrine). Kahjuks l6petas ta sellega ysna varsti, lykkas pasuna teleskoobina kokku, kuid alustas india plekktrummiga. Seda soojal suve6htul vanalinnas j6ekaldal tekkinud atmosf22ri ei oska me edasi anda. Kirusime kaamera puudumist.
J2tkasime (enda arvates) m2e poole liikumist. Ysna varsti tulid meile yhel rattal vastu neiu ja noormees. Viimane hyppas meid n2hes rattalt maha ja kysis, kas me otsime k2mpimiskohta (tydruk v2ntas edasi) ning hakkas meie sihtkkohta kuuldes 6hinal seletama. Signe arvas p2rast, et kui me poleks m2ele tahntud, siis oleks ta vist koos telkimist pakkunud. T2nasime ja v6tsime juhatatud tee jalge alla. Korra yhe linnakaardi ees peatudes tuli samuti yks noormees abi pakkuma.
Pika jalutamise ja otsimise j2rel j6udsime Kriensi ja sealt edasi m2ejalamile. M2etipp n2gi 2hvardav v2lja, pilves ja vaid hotellituled kumasid sest l2bi. Mordor! :o)
Jalamil olid j2rsud n6lvad ja olematu mets. Korra pani meie k6rval heinamaal keegi ehmunult jooksu. J2nes v6i rebane. U 2330 leidsime enamv2hem ok koha, mis ei olnud liiga kaldus v6i ukus ja kus m6ned puud, kuhu mantel riputada. Samas oli matkarada otse selle k6rval ja koht hirmniiske. Siil oleks ehk edasi otsinud aga Signel oli silm juba poolkinni ja trampis zombina lihtsalt Siilil sabas. sidusime mantlid yles (j2lle uuel viisil), tegime suppi ja j2ime pooleyhest magama.
Showing posts with label Freiburg. Show all posts
Showing posts with label Freiburg. Show all posts
15. juuni, esmaspäev, Freiburg
Sajab. Siil tegi plogi, Signe tukkus. Otsisimie kautshi ja leidsime yhe inimese Luzernis, kel olid meiega h2mmastavalt sarnased huvid. Lina nimeks. P2rastl6unaks vihm taandus. L2ksime linna Keilile parmupilli otsima, kuna ta matka6htul sellest nii vaimustusse sattus. Siil oli yhte musariistapoodi varem silmanud aga nyyd me seda yles ei leidnud, tee v6i tina.
Linnas n2gime mingi demonstratsiooni algust ja seda varmalt valvama tulnud m2ruliv6mme, kes raskelt soomustatud; punkareid (keda on Freiburgis palju), pillimehi ja yhte t2navaesinejat, kes tegi klaaskuuliga trikke - kuul n2is mullina 6hus h6ljuvat ja t2iesti juhuslikult mehe osavaid s6rmi ja k2si m88da liuglevat.
K6igele lisaks 6nnestus j2lle 2ra eksida, kui Keiliga kokku saama pidime. (Yldse on meil linnas orienteerumine kuidagi pekkis, pidevalt on sassis, kus pool mis peaks olema. Keili r22kis, et Itaalias l2heb veel hullemaks, kuna need raiped ei paiguta linna kaardile p6hi-l6una asetusega, vaid lihtsalt nii, et see paremini kaardile 2ra mahuks. Veendusime ise, et jutt pidas paika.) S6ime temaga kebabi ja saatsime ylikooli, ise pidime samasse tasuta kinno minema aga kuna see osutus siiski tasuliseks, l2ksime koju. Reisij2tkuks vajaliku toidukraami haarasime kah kaasa.
88sel saime Linalt jaatava vastuse - saame tema juurde 88majale. Kyll vaid yheks 88ks, kuna yhel p2eval on ta 6e pulmas ja teisel s6idab poiska juure Prantsusmaale aga ikkagi.
Otsustasime siiski varem kohale j6uda ja Shveitsi "m2gede kuninga" e Mt Pilatuse vallutada.
Linnas n2gime mingi demonstratsiooni algust ja seda varmalt valvama tulnud m2ruliv6mme, kes raskelt soomustatud; punkareid (keda on Freiburgis palju), pillimehi ja yhte t2navaesinejat, kes tegi klaaskuuliga trikke - kuul n2is mullina 6hus h6ljuvat ja t2iesti juhuslikult mehe osavaid s6rmi ja k2si m88da liuglevat.
K6igele lisaks 6nnestus j2lle 2ra eksida, kui Keiliga kokku saama pidime. (Yldse on meil linnas orienteerumine kuidagi pekkis, pidevalt on sassis, kus pool mis peaks olema. Keili r22kis, et Itaalias l2heb veel hullemaks, kuna need raiped ei paiguta linna kaardile p6hi-l6una asetusega, vaid lihtsalt nii, et see paremini kaardile 2ra mahuks. Veendusime ise, et jutt pidas paika.) S6ime temaga kebabi ja saatsime ylikooli, ise pidime samasse tasuta kinno minema aga kuna see osutus siiski tasuliseks, l2ksime koju. Reisij2tkuks vajaliku toidukraami haarasime kah kaasa.
88sel saime Linalt jaatava vastuse - saame tema juurde 88majale. Kyll vaid yheks 88ks, kuna yhel p2eval on ta 6e pulmas ja teisel s6idab poiska juure Prantsusmaale aga ikkagi.
Otsustasime siiski varem kohale j6uda ja Shveitsi "m2gede kuninga" e Mt Pilatuse vallutada.
14. juuni, pühapäev, Schwartzwald-St. Peter
Öösel kl 03.00 ärkas Siil põit paisutava veini tõttu üles ja arvas tõsimeeli, et tal on oma kõrvakuulmisel miskit viga - mitte midagi polnud kuulda. Täielik vaikus. Köhatus kinnitas, et kuulmine on siiski korras, lihtsalt siin on öösel mäed-metsad ABSOLUUTSELT vaiksed, Siil on sellist vaikust Eestis vaid korra Maardu koobastes kogenud. Eestis on vist loomadki tööhullud, sest et öösel ikka keegi häält teeb, siin aga "ist ordnung" - tööd tehakse tööajal ja öösel kõik magavad. Siil ajas suures õhinas Signegi üles ja koos kuulati... vaikust. Poolkuu siras selga, öö oli mahe ja soe. Idataevas hahetas.
Järgmine ärkamine oli seitse läbi ning elu kees täie hooga. Peale sipelgatelt kaks korda hammustada saamist otsustasime kolida ergonoomilise kujuga lamamispingile, millest Siil Eestis veel koopia teeb.
Keetsime kohvi ja vaatasime vastasnõlval kappavaid mullikaid, jahti pidavat kulli ja võtsime roidunult päikest kuni uuesti tukk peale tuli. Pildil nähaolevat tukkumisasendit soovitame soojalt, kui patjadest puudus ja unevajadus u 1,5 tunniga piirdub.
Kui Keili ja Quirin ärkasid, tegime võileibu ning kaalusime päeva marsruuti. Kas minna tagasi või minna edasi? Otsustasime edasimineku ja võimaliku ujumise kasuks. Tegime veel grupipildi ja hakkasime astuma.
Päev oli jätkuvalt päikseline. Matkarajal tulid vahepeal ratsanikud vastu. Puud on siin Eestiga võrreldes kõrgemad ja jämedamad.
Siil pidi igatahes oma senist ettekujutust Saksamaa metsalagedusest korrigeerima.
Mõned kilomeetrid enne St Peterisse jõudmist saime ühes hobuste ja koerte ja inimeste talus veevarusid täiendada.
Rada St Peterisse laskus mööda lauget nõlva, kiiru-käärutades heinamaade vahel ja möödudes kirsipuust, mis täis küpseid marju, mida me siis ka ahnelt ahmisime.
St Peteris väga ringi ei vaadanudki, käisime korra kirikus ja otsisime kohe koha, kus istuda ja õlut juua. Kõrvaloleva restorani terrass oli selleks hea küll ja tellisime oma õlled, prae ja jäätise. Tunni aja pärast läksime hääletama, Keili ja Kürini buss pidi 10 minuti pärast tulema. Meie jõudsime pöialt vaid 5 minutit viibutada, kui peatus auto, mille juht oli siin orelit mängimas käinud ja nüüd Freiburgi suundus, et seal orel jälle (järgitulevalt bussilt) maha laadida. Teadis Eestist Tallinnat ja Arvo Pärti ning Tõnu Kaljustet ning teadis rääkida, et need kanalid Freiburgi vanalinnas pole siiski mingi eriti vinge ideega, vaid kõigest kunagi roiskvee jaoks mõeldud. Mõlemast eesti mehest pidas ka kõvasti lugu. Sõitis läbi Freiburgi mööda teed, mitte tunnelit, et meile rohkem linna näidata. No Saksas hääletamine on seni olnud lausa lust ja lillepidu. Vanalinna jõudes pakkus Siil oma kogenud mööblitassija oskusi oreliveol appi ja see pakkumine võeti peale mõningast puiklemist siiski rõõmuga vastu. Hiljem jalutasime läbi pea inimtühja ning suletud poodidega vanalinna ühikasse tagasi. Jõudsime veel natuke rõdulgi tukkuda, kui Keili jõudis kohale ja pääsesimme tuppa. Pärast üritas ta kolm korda Kürini juurde minna - esimene kord takistas tühi kõht ja kookospiimasupp, teine kord väga järsult ja täie rauaga sadama hakanud vihm. Siin pidavatki vihmad sellised olema - ei tule hoiatavat paari tiba vaid hakkab kohe kallama. Kolmas kord läks Keilil (vist) siiski õnneks.
Meie käisime tänulikult dushi all, vähendasime Keili külmkapivarusid ja vahtisime etv.ee/arhiiv 'ist U-Kraina dokut ning juutuubist Kaya Yanari Made in Germany't.
Järgmine ärkamine oli seitse läbi ning elu kees täie hooga. Peale sipelgatelt kaks korda hammustada saamist otsustasime kolida ergonoomilise kujuga lamamispingile, millest Siil Eestis veel koopia teeb.
Keetsime kohvi ja vaatasime vastasnõlval kappavaid mullikaid, jahti pidavat kulli ja võtsime roidunult päikest kuni uuesti tukk peale tuli. Pildil nähaolevat tukkumisasendit soovitame soojalt, kui patjadest puudus ja unevajadus u 1,5 tunniga piirdub.
Kui Keili ja Quirin ärkasid, tegime võileibu ning kaalusime päeva marsruuti. Kas minna tagasi või minna edasi? Otsustasime edasimineku ja võimaliku ujumise kasuks. Tegime veel grupipildi ja hakkasime astuma.
Päev oli jätkuvalt päikseline. Matkarajal tulid vahepeal ratsanikud vastu. Puud on siin Eestiga võrreldes kõrgemad ja jämedamad.
Siil pidi igatahes oma senist ettekujutust Saksamaa metsalagedusest korrigeerima.
Mõned kilomeetrid enne St Peterisse jõudmist saime ühes hobuste ja koerte ja inimeste talus veevarusid täiendada.
Rada St Peterisse laskus mööda lauget nõlva, kiiru-käärutades heinamaade vahel ja möödudes kirsipuust, mis täis küpseid marju, mida me siis ka ahnelt ahmisime.
St Peteris väga ringi ei vaadanudki, käisime korra kirikus ja otsisime kohe koha, kus istuda ja õlut juua. Kõrvaloleva restorani terrass oli selleks hea küll ja tellisime oma õlled, prae ja jäätise. Tunni aja pärast läksime hääletama, Keili ja Kürini buss pidi 10 minuti pärast tulema. Meie jõudsime pöialt vaid 5 minutit viibutada, kui peatus auto, mille juht oli siin orelit mängimas käinud ja nüüd Freiburgi suundus, et seal orel jälle (järgitulevalt bussilt) maha laadida. Teadis Eestist Tallinnat ja Arvo Pärti ning Tõnu Kaljustet ning teadis rääkida, et need kanalid Freiburgi vanalinnas pole siiski mingi eriti vinge ideega, vaid kõigest kunagi roiskvee jaoks mõeldud. Mõlemast eesti mehest pidas ka kõvasti lugu. Sõitis läbi Freiburgi mööda teed, mitte tunnelit, et meile rohkem linna näidata. No Saksas hääletamine on seni olnud lausa lust ja lillepidu. Vanalinna jõudes pakkus Siil oma kogenud mööblitassija oskusi oreliveol appi ja see pakkumine võeti peale mõningast puiklemist siiski rõõmuga vastu. Hiljem jalutasime läbi pea inimtühja ning suletud poodidega vanalinna ühikasse tagasi. Jõudsime veel natuke rõdulgi tukkuda, kui Keili jõudis kohale ja pääsesimme tuppa. Pärast üritas ta kolm korda Kürini juurde minna - esimene kord takistas tühi kõht ja kookospiimasupp, teine kord väga järsult ja täie rauaga sadama hakanud vihm. Siin pidavatki vihmad sellised olema - ei tule hoiatavat paari tiba vaid hakkab kohe kallama. Kolmas kord läks Keilil (vist) siiski õnneks.
Meie käisime tänulikult dushi all, vähendasime Keili külmkapivarusid ja vahtisime etv.ee/arhiiv 'ist U-Kraina dokut ning juutuubist Kaya Yanari Made in Germany't.
13. juuni, laup, matk Freiburgi lähedal Schwartzwaldis
Ärkasime Signega juba üheksast, panime matkaasjad kokku ja istusime ootele. Keili sms saabus lõunal. Nad olid meie magamiskavatsust tõsiselt võtnud :o)
Keili tuli varsti ka ise kohale ja läksime poodi ning turule, kus müüdi värskeid maasikaid, vaarikaid ja currywursti (Siil ei saanud viimast muidugi ostmata jätta).
Quirin jõudis kah kohale.
Läksime tema poole ja tegime hilise lõunasöögi. Startisime matkale pool neli, alustades liftiga mäenõlvale sõiduga ning jätkates jalgsi.
Pidevalt sõitis vastu hullu tempoga laskuvaid mägirattureid, samuti jalutas teisi matkajaid. Saksamaa metsades tervitatakse pidevalt vastutulijaid ja kui teed annad, siis tänatakse. Läksime Keiliga vaidlema, kas ka Eestis nii tehakse aga põmst minu kogemus ütleb, et muffigi ei öelda, isegi siis, kui sa rabas laudteel vastutulijale teed annad. Teeääres oli kohati küpseid metsmaasikaid, millele me rõõmust niutsatades peale lendasime. Hiljem Quirin selgitas, miks sakslased neid ära ei söö - siin kardetakse haigust "fuchsgrangheit" vms, mingid parasiidid, mida rebased edasi annavad ja kõiki metsa ning köögivilju tuleks pesta. No meid see ikkagi ei takistanud.
Ilm oli lihtsalt super - päike ja 23 kraadi. Keili imas vett nagu kuivatuspaber :o) Algselt lubatud 10 km matkast kujunes 15 km. 5 kilti enne lõppu käisime vaatetorni otsas, mis ehitatud 1893. aastal.
(pildil nähaolevatest tuulekates jäi meie torn paremale, meie matkasime aga vasakule, pilt on tehtud ühikarõdult kaks päeva hiljem esmaspäeval, kui juba sadas)
Pea kõikjal ümberringi on mäe otsas või nõlval tuulegeneraatorid (ja linnas ning (kiir)teede ääres olevatel lampidel, fooridel, automaatidel (majadest rääkimata) on päikesepatareid).
Lõpuks jõudsime peatuskohta - imeilus lage nõlv, kus asub kaks grilliplatsi ja üks mugav peesituspink.
Kahjuks oli meie naabriteks üks poistekari kahe isaga aga väga segavaks nad ei kujunenudki - Siil pidi vaid korra käratama, kui poisid õhtuvaikust oma moblast kostuva videolärmiga rikkuma tulid. Ümberringi on metsade ja lagendikega mäed, all orus asula(d), mägede vahel kaikuvad lehmade ja lammaste hääled ning karjakellad, heli tekitajaid endid nägime alles järgmisel hommikul. Prantsusmaa asub siinsamas kõrval. Õhtu möödus grilli, suu- ja parmupilli,
frisbi,
veini, kaardimängu ja elava vestlusega (die estnischen frauen und soweiter). Keili on Siilile küll rääkinud, et tema saksa keel on nõrk aga tegelikult tulistab ta seda täitsa korralikult. Pigem peab Siil tõdema, et tema deutsch on roostes. Signe lihtsalt kuulab ja väidab, et saab kõigest aru, lihtsalt rääkida ei tihka ning osaleb vestluses põhiliselt "Ja"-ga.
Keili sai elektrikarjuselt löögi.
Õhtul panid Keili ja Kürin oma telgi eemale metsaserva püsti, meie aga tõmbasime nõlvaservale oma telkmantlid karjamaapostide ja puude vahele katuseks. Pildil nähaolevat kinnitusviisi kasutasime siiski esimest korda, tavaliselt seome need ikka viilkatuseks.
Magama jäime aga hoopis lageda taeva alla, vaadates allolevaid asulate tulesid ja (langevaid) tähti.
Keili tuli varsti ka ise kohale ja läksime poodi ning turule, kus müüdi värskeid maasikaid, vaarikaid ja currywursti (Siil ei saanud viimast muidugi ostmata jätta).
Quirin jõudis kah kohale.
Läksime tema poole ja tegime hilise lõunasöögi. Startisime matkale pool neli, alustades liftiga mäenõlvale sõiduga ning jätkates jalgsi.
Pidevalt sõitis vastu hullu tempoga laskuvaid mägirattureid, samuti jalutas teisi matkajaid. Saksamaa metsades tervitatakse pidevalt vastutulijaid ja kui teed annad, siis tänatakse. Läksime Keiliga vaidlema, kas ka Eestis nii tehakse aga põmst minu kogemus ütleb, et muffigi ei öelda, isegi siis, kui sa rabas laudteel vastutulijale teed annad. Teeääres oli kohati küpseid metsmaasikaid, millele me rõõmust niutsatades peale lendasime. Hiljem Quirin selgitas, miks sakslased neid ära ei söö - siin kardetakse haigust "fuchsgrangheit" vms, mingid parasiidid, mida rebased edasi annavad ja kõiki metsa ning köögivilju tuleks pesta. No meid see ikkagi ei takistanud.
Ilm oli lihtsalt super - päike ja 23 kraadi. Keili imas vett nagu kuivatuspaber :o) Algselt lubatud 10 km matkast kujunes 15 km. 5 kilti enne lõppu käisime vaatetorni otsas, mis ehitatud 1893. aastal.
(pildil nähaolevatest tuulekates jäi meie torn paremale, meie matkasime aga vasakule, pilt on tehtud ühikarõdult kaks päeva hiljem esmaspäeval, kui juba sadas)
Pea kõikjal ümberringi on mäe otsas või nõlval tuulegeneraatorid (ja linnas ning (kiir)teede ääres olevatel lampidel, fooridel, automaatidel (majadest rääkimata) on päikesepatareid).
Lõpuks jõudsime peatuskohta - imeilus lage nõlv, kus asub kaks grilliplatsi ja üks mugav peesituspink.
Kahjuks oli meie naabriteks üks poistekari kahe isaga aga väga segavaks nad ei kujunenudki - Siil pidi vaid korra käratama, kui poisid õhtuvaikust oma moblast kostuva videolärmiga rikkuma tulid. Ümberringi on metsade ja lagendikega mäed, all orus asula(d), mägede vahel kaikuvad lehmade ja lammaste hääled ning karjakellad, heli tekitajaid endid nägime alles järgmisel hommikul. Prantsusmaa asub siinsamas kõrval. Õhtu möödus grilli, suu- ja parmupilli,
frisbi,
veini, kaardimängu ja elava vestlusega (die estnischen frauen und soweiter). Keili on Siilile küll rääkinud, et tema saksa keel on nõrk aga tegelikult tulistab ta seda täitsa korralikult. Pigem peab Siil tõdema, et tema deutsch on roostes. Signe lihtsalt kuulab ja väidab, et saab kõigest aru, lihtsalt rääkida ei tihka ning osaleb vestluses põhiliselt "Ja"-ga.
Keili sai elektrikarjuselt löögi.
Õhtul panid Keili ja Kürin oma telgi eemale metsaserva püsti, meie aga tõmbasime nõlvaservale oma telkmantlid karjamaapostide ja puude vahele katuseks. Pildil nähaolevat kinnitusviisi kasutasime siiski esimest korda, tavaliselt seome need ikka viilkatuseks.
Magama jäime aga hoopis lageda taeva alla, vaadates allolevaid asulate tulesid ja (langevaid) tähti.
12. juuni, reede, Freiburg
Siin hommikul ärgates nägime täpselt seda, mida lootsime siiapoole suunda võttes näha - päike, puud ja mäed. Ok-ok, maju näeme kah. Põmst terve hommik kulus blogi sissetoksimiseks, kokku ligi neli tundi, kuna ei tule ju kohe kõik meelde ja noh... tegelikult meenub praegugi asju, mida tuleks lisada, eks neid siis jõudumööda hiljem lisamegi.
Kuskil lõunaks ajasime siiski kargud alla ja läksime linnapeale tatsama. Siilil on Salomoni amfiibtossud parema jala väikse varba villi hõõrunud, seega laatsis tema täna plätadega ringi. Plätad olid üldse hea mõte - kerged tassida, samas on olemas alternatiivjalats väga soojaks või väga märjaks ilmaks (nagu Flensburgis nt), mil pole mõtet oma põhijalatseid läbi leotada vaid on mõttekam plätadega tatsuda. Signe otsustas sandaalide kasuks ja on seni igaks juhuks ka tenniseid seljas tassinud. Tõenäoliselt lähitulevikus aga hülgab need.
Igatahes.
Freiburg on tore. Armas väike vanalinn, mis pilgeni ratastavaid, õlletavaid, kohvitavaid, õppivaid ning jalutavaid tudengeid täis (ülikoolihoone on kohe vanalinna serval). Siin ongi ligi 200 000 elanikku, kellest 50 000 on tudengid. Vanalinna muudab omapäraseks see, et kõikjal jooksevad kahel pool sõiduteed, eraldades nii sõidutee kõnniteest, väikesed veekanalid, läbimõõduga u 30 cm ja sügavusega u 15 cm. Munakivist põhjaga, nagu tänavad isegi. Keili jutu kohaselt olla mitmeid teooriaid nende kanalite tekkepõhjuseks, üks nt seotud tulekahjudega. Meie mõtlesime, et ehk on pistmist ka nt prussakatõrjega või kanalisatsioonijäänukiga. Jumal teab. Ehk leiame esmaspäeval aega nt turismiinfos täpsemalt uurimas käia.
Reedel piirdusime tagasihoidliku vanalinnatuuri, poodlemise ja ülikooli ees murul päevitamise ning õlletamisega (läheduses punkarid kilkamas, neid on siin kah parasjagu). Poest leidsime hea ülikerge pisiseljakoti, millega kuskile ankurdudes hea vähemaid asju kaasas vedada. Lisaks nägime Petzli pealampe 44 euriga müügis - sama mudelit müüakse Eestis Matkaspordis ligi tonniga.
Vahepeal saime Keiliga kokku ja kuulsime, et õhtuks on kavandatud üks grilling. Sobis hästi. Kinno jõuame ehk esmaspäeval.
Kuid grillipaika jõudmiseks sunniti meid siiski trammi kasutama. Oi oleme nõrgad. Oi-oi. Istung toimus mõnusas vaikses rajoonis (kui lindude röökimine välja arvata) ühe elumaja tagahoovis. Sealsamas läheduses oli keset muruplatsi kuldne hobune, keda pidavat iga päev värvimas käidama st igaüks, kellel on tuju ja värvid, võib minna seda värvima - kirjuks, triibuliseks, lapiliseks, kuidas aga juhtub. Praegu oli ta siis üleni kuldne.
Istumine oli mõnus. Nagu me aru saime, tegeles meie võõrustaja söömakohtadele hinnangute andmisega ja kokata oskas ta küll. Liha oli ideaalne. Keili salat maasikate, oliivide ja kitsejuustuga lõi laineid. Lõpetuseks maiustasime grillitud shokolaadibanaanidega. Seda kõike muidugi ohtra õlle, veini ja jägermeistri juurde. Teemad kõikusid seinast seina aga omajagu sai erinevate stereotüüpide üle lõõbitud, kuna kohalolijad olid (ühe erandiga) tulnud erinevatest riikidest - Eesti, Türgi, Argentiina, Saksa - ning saanud eelarvamusi omal nahal tunda (kahtlustav suhtumine usa piiril, kus viimase ohutule süttimisest lahutas veel vaid eitav vastus küsimusele "Kas olete Pakistanis käinud?" (eelnevad tuled süttisid märksõnade peale "egiptus", "türklane", "elektroonika", "lennukipiloodikoolitus")). Meie siis üritasime täie auga oma vastutusrikast tagasihoidlike, kuid sügavate eestlaste mainet alal hoida. Vist mitte eriti tulemuslikult. Õhtu alguses lepiti küll kokku, et räägitakse inglise keeles, kuna Signe pole saksakeelses eneseväljenduses kuigi tugev, kuid õnneks nihkuti sujuvalt siiski saksa keelele ja Signe sai jälle keelepraktikat. Vahepalaks ilmutas end ka helendav lendav jaanimardikas, kes külaliste vahel meelalt flirtis: "Vaadake mind, vaadake mind- ma helendan!"
Õhtu lõpetuseks läksime Keili ja tema saatjaga kesklinna pubisse, kus sai tavalise liialdusena üks lisaõlu tehtud ja valju käraga võideldes suhtlemist üritatud. Lõpuks andsime alla, läksime õue ja mõne aja pärast ka koju.
Kokku sai lepitud, et hommikul helistab Keili sõber ja läheme lähedusse mägedesse matkama. Ahjaa, teda hämmastas, et eesti tähestikus pole Q-tähte ja et meil on talviti jääteed. Tahab ainuüksi sellepärast Eestisse tulla, et MEREL AUTOGA sõita :o)
11. juuni, neljapäev, Göttingen-Ulm-Freiburg
Siil ärkas jälle enne seitset. Signe jäi uuesti magama. Werner ei teinud teist nägugi - nohises ja võpatas vaid vahetevahel. SS said oma sahmimised enne üheksat tehtud - söögid, joogid, hambapesud, pakkimised. Sadas. Kuna meil oli vaja kindlalt enne laupäeva Freiburgi saada, sest Keili pidi matkama minema, oli Siil hilise stardi pärast nats närvis (nagu ikka tähtaegade puhul). Sellepärast sai ju ka selle treti ajakava võimalikult avar võetud, et oleks vähem närveldamist.
Igatahes saime kümnest liikuma. Werner viis meid järgmisse autohofi (suured puhkekohad, iga 30 või 50 km järel kiirtee ääres), jätsime soojalt hüvasti. Hiljem turgatas, et oleks võinud kontakti võtta ja ehk hiljem Prantsusmaal trehvata. Damn.
Järgmisele autole saime üsna sivalt peale - tutika BMW roolis olnud keskealine naisterahvas (telefonijutu põhjal oletades mingi hotellijuht) tegi meile elusõitu, uus rekord: 180 km/h. Kuna tema oli teel Würzburgi ja meil oli kiirema kohalejõudmise pärast vaja Frankfurti läbiva autobahn nr 5 peale saada, hoidsime silmad punnis ja sihtisime optimaalset autohofi, kust sinna saada. Kahjuks osutus see kõige õigem suletuks ja olime sunnitud edasi sõitma, ning üritama järgmisest puhkekohast siiski viiendale saada. Tegime pisikese pausi, Siil sai oma kauaoodatud currywursti ära proovida ja Signe sõi saiakest. Võttis peale üks (vist) Gögglingeni oma siklile järgiminev mersujuht. Jälle ei õnnestunud meil õigele teeotsale saada, et viiendale pääseda. Hakkas tekkima tunne, et mingid jõud tahavad meid vägisi Ulmi suunata, kust oli viimane võimalus enam-vähem normaalselt Freiburgi e läände pöörata. Lõpuks võttis peale üks rõõmsameelne u meie vanune paarike, kes olid teel Shveitsi. Mõtlesime, et kas see oligi äkki saatuse vihje, peaksimegi ehk siis Shveitsi juba minema. Otsustasime siiski natuke vastu punnida ning Ulmist Freiburgi saada. Ulmis oli kell juba tööpäeva lõpus ja katoliku saksas olid pühad.
Otsisime tükk aega kaarti, et natukenegi orienteeruda ning õigele teeotsale saada. Hotellist saime ühe hädise kesklinna kaardi, millelt kõndisime üsna ruttu välja. Õnneks olime rongijaamas suuremat kaarti näinud ning oli mõningane aimdus õigest suunast. Tegime ühes bussipeatuses puhkepausi ja Siil ei tahtnud ka seda momenti raisku lasta ning kasutas seda hääletamiseks - kes ei soovi, see ei proovi. Ja no saimegi 5 minutiga autole, mis viskas meid tubli 40 km edasi, juht rõõmustas ka teatega, et täitsa õigel teel oleme. Järgmisena võttis peale ülientusiastlik ja rõõmsameelne nääpsuke, rätti mähitud tõmmunahaline neiu, uue volkswagen scirocoga, kes oli isegi mõne aasta eest sõbrannaga aasias ringireisinud. Eriti haardkoor. Kiitis ka heaks meie Stockholmis tekkinud idee ehk Berliini külastada. Pidavat tema nähtud (ja ta on palju näinud) linnadest üks energilisemaid ja kosmopoliitsemaid linnu olema. Meile räägiti Rootsis sealsetest ida-berliini mahajäetud hoonetest, kus on terved squatterite kommuunid, klubid ja teatrid. Välimuselt tavaline mahajäetud hoone, sees aga tõsine teater. Vinge.
Neiu ise läks meie reisujutust hullult õhinasse ja põlema ning kurtis, et ta ei saa oma mitmemiljonilisest Siemensi IT-projektist kuidagi enne esimest oktoobrit eemale aga peale seda pidi kindlalt trippima minema. Otsis meile head hääletuskohta, sõites oma sihtkohast jälle omajagu kaugemale. Hakkas juba ära sõitma, kui hüppas veel autost välja ning andis oma numbri juhuks, kui peaksime Münchenisse sattuma, et saaksime temaga ühendust võtta ja külla minna. Väga positiivne kogemus ja hakkasime juba aru saama, miks Saatus meid sellele provintsiteele tõi...
Järgmisena võttis peale keskealine opeli mahtuniversaaliga. Kuna senimaani olid eranditult kõik pealevõtjad kuulanud rokki, siis oli eriti tore vaheldus kuulata 50-ndate smoot jazzi, vaadata päikseloojangut ja kulgeda vaikselt mööda künkaid ja kurve. Kahjuks saime temaga samuti vaid 30 km edasi. Ja siis hakkas jamaks minema. Päike juba loojus, ilm hakkas pimedaks kiskuma aga Tutlingenis ei tahtnud keegi meid peale võtta, pidevalt sõitsid mingid kohalikud räuskavad ja nõmedad rullnokad mööda. Kaks korda pakuti võimalust 10 km edasi saada aga ütlesime ära. Lõpuks võttis üks mees peale, kes lubas 20 km ja head hääletuskohta, kus autobahnilt maha keeravad autod Freiburgi suunduvad. Ütles veel Signele, et ta peab tagaistmel olevate lastetoolide vahele istuma. Signe noogutas "Jajah" ning hiljem üle õla kiigates avastasin, et Signe istus rõõmust roosalt lastetoolis. Sai valesti aru noh. Hääletuskohas ei näkanud muffigi. Ühtegi autotki ei tulnud selle ärapöörde kohalt. Kõndisime mõnisada meetrit tagasi. Hämarik hakkas pimeduseks muutuma. Hakkasime riideid selga tõmbama, helkureid külge panema ja tuld vilgutama. Ikka läks jahedamaks. Panime just villasokke jalga, kui üks rekka, mida me isegi hääletada ei tihanud, kuna kahe reisija sõidutamine on neil trahvitav, seisma jäi, ja juht tahapoole meie suunas hõikas, et kuhu soovime. Suunda kuuldes ütles, et viskab meid vabalt ära. Signe puges taha "magamistuppa" (see oli tal üldse elu esimene rekkasõit) ja mina istusin ette. Terve sõit sai enamvähem stabiilselt vesteldud. Mees käib tavaliselt kuu aega sõidus ja puhkab kuu aega. Siis istub tema vend selle auto roolis, seni pikim sõit oli Ameerikas käik - 1,5 kuud, sellest 2,5 nädalat laeval. Vahel veab ka sellist kallist metalli, et terve tee sõidab politsei eskordi saatel - üks masin ees, teine taga. Rada vaba ja ainult vajuta pedaali. Hoolimata oma trahviohust tõi meid otse kesklinna, väljumine oli küll nagu terroristifilmis ala hõivamine: "Go, go, go!", et võmmid jaole ei satuks.
Hakkasime Keili asukohta otsima. Peale ühelt kohalikult tee küsimist ja mõningaid telefonikõnesid Keiliga õnnestus siiski vanalinna värav üles leida (kõhutunne vedaski meid juba sinnapoole), kus seisis endiselt harjumatult blondi peaga Keili, ratas käekõrval (kunagi rääkis, et ta kukub rattaga sõites ümber). Oh seda rõõmu, olime vahesadamasse jõudnud. Jalutasime läbi suvesumeda ja pimeda vanalinna ühikasse. Keili arvas et me tema tuppa kolmekesi ära ei mahu ja ta jätab oma toa meile ning läheb sõbra juurde nii kauaks ööbima, kui me tema külalislahkust tarvitame. Ta oli arvestanud meie vähemalt nädalase jäämisega. No vast nii hullult teda ei kiusa. Kusjuures meie arvates mahuksime siia ka kolmekesi edukalt ära. Eriti peale Levi pakutud varianti neljakesi tema kapptoas magada. Sahmisime oma asjad ära, õnnis dush võetud, pool pudelit rieslingut joodud, nektariinid kõhus ja uni silmas. Jess. Mõnus on vahelduseks "off-road" olla :o)
Igatahes saime kümnest liikuma. Werner viis meid järgmisse autohofi (suured puhkekohad, iga 30 või 50 km järel kiirtee ääres), jätsime soojalt hüvasti. Hiljem turgatas, et oleks võinud kontakti võtta ja ehk hiljem Prantsusmaal trehvata. Damn.
Järgmisele autole saime üsna sivalt peale - tutika BMW roolis olnud keskealine naisterahvas (telefonijutu põhjal oletades mingi hotellijuht) tegi meile elusõitu, uus rekord: 180 km/h. Kuna tema oli teel Würzburgi ja meil oli kiirema kohalejõudmise pärast vaja Frankfurti läbiva autobahn nr 5 peale saada, hoidsime silmad punnis ja sihtisime optimaalset autohofi, kust sinna saada. Kahjuks osutus see kõige õigem suletuks ja olime sunnitud edasi sõitma, ning üritama järgmisest puhkekohast siiski viiendale saada. Tegime pisikese pausi, Siil sai oma kauaoodatud currywursti ära proovida ja Signe sõi saiakest. Võttis peale üks (vist) Gögglingeni oma siklile järgiminev mersujuht. Jälle ei õnnestunud meil õigele teeotsale saada, et viiendale pääseda. Hakkas tekkima tunne, et mingid jõud tahavad meid vägisi Ulmi suunata, kust oli viimane võimalus enam-vähem normaalselt Freiburgi e läände pöörata. Lõpuks võttis peale üks rõõmsameelne u meie vanune paarike, kes olid teel Shveitsi. Mõtlesime, et kas see oligi äkki saatuse vihje, peaksimegi ehk siis Shveitsi juba minema. Otsustasime siiski natuke vastu punnida ning Ulmist Freiburgi saada. Ulmis oli kell juba tööpäeva lõpus ja katoliku saksas olid pühad.
Otsisime tükk aega kaarti, et natukenegi orienteeruda ning õigele teeotsale saada. Hotellist saime ühe hädise kesklinna kaardi, millelt kõndisime üsna ruttu välja. Õnneks olime rongijaamas suuremat kaarti näinud ning oli mõningane aimdus õigest suunast. Tegime ühes bussipeatuses puhkepausi ja Siil ei tahtnud ka seda momenti raisku lasta ning kasutas seda hääletamiseks - kes ei soovi, see ei proovi. Ja no saimegi 5 minutiga autole, mis viskas meid tubli 40 km edasi, juht rõõmustas ka teatega, et täitsa õigel teel oleme. Järgmisena võttis peale ülientusiastlik ja rõõmsameelne nääpsuke, rätti mähitud tõmmunahaline neiu, uue volkswagen scirocoga, kes oli isegi mõne aasta eest sõbrannaga aasias ringireisinud. Eriti haardkoor. Kiitis ka heaks meie Stockholmis tekkinud idee ehk Berliini külastada. Pidavat tema nähtud (ja ta on palju näinud) linnadest üks energilisemaid ja kosmopoliitsemaid linnu olema. Meile räägiti Rootsis sealsetest ida-berliini mahajäetud hoonetest, kus on terved squatterite kommuunid, klubid ja teatrid. Välimuselt tavaline mahajäetud hoone, sees aga tõsine teater. Vinge.
Neiu ise läks meie reisujutust hullult õhinasse ja põlema ning kurtis, et ta ei saa oma mitmemiljonilisest Siemensi IT-projektist kuidagi enne esimest oktoobrit eemale aga peale seda pidi kindlalt trippima minema. Otsis meile head hääletuskohta, sõites oma sihtkohast jälle omajagu kaugemale. Hakkas juba ära sõitma, kui hüppas veel autost välja ning andis oma numbri juhuks, kui peaksime Münchenisse sattuma, et saaksime temaga ühendust võtta ja külla minna. Väga positiivne kogemus ja hakkasime juba aru saama, miks Saatus meid sellele provintsiteele tõi...
Järgmisena võttis peale keskealine opeli mahtuniversaaliga. Kuna senimaani olid eranditult kõik pealevõtjad kuulanud rokki, siis oli eriti tore vaheldus kuulata 50-ndate smoot jazzi, vaadata päikseloojangut ja kulgeda vaikselt mööda künkaid ja kurve. Kahjuks saime temaga samuti vaid 30 km edasi. Ja siis hakkas jamaks minema. Päike juba loojus, ilm hakkas pimedaks kiskuma aga Tutlingenis ei tahtnud keegi meid peale võtta, pidevalt sõitsid mingid kohalikud räuskavad ja nõmedad rullnokad mööda. Kaks korda pakuti võimalust 10 km edasi saada aga ütlesime ära. Lõpuks võttis üks mees peale, kes lubas 20 km ja head hääletuskohta, kus autobahnilt maha keeravad autod Freiburgi suunduvad. Ütles veel Signele, et ta peab tagaistmel olevate lastetoolide vahele istuma. Signe noogutas "Jajah" ning hiljem üle õla kiigates avastasin, et Signe istus rõõmust roosalt lastetoolis. Sai valesti aru noh. Hääletuskohas ei näkanud muffigi. Ühtegi autotki ei tulnud selle ärapöörde kohalt. Kõndisime mõnisada meetrit tagasi. Hämarik hakkas pimeduseks muutuma. Hakkasime riideid selga tõmbama, helkureid külge panema ja tuld vilgutama. Ikka läks jahedamaks. Panime just villasokke jalga, kui üks rekka, mida me isegi hääletada ei tihanud, kuna kahe reisija sõidutamine on neil trahvitav, seisma jäi, ja juht tahapoole meie suunas hõikas, et kuhu soovime. Suunda kuuldes ütles, et viskab meid vabalt ära. Signe puges taha "magamistuppa" (see oli tal üldse elu esimene rekkasõit) ja mina istusin ette. Terve sõit sai enamvähem stabiilselt vesteldud. Mees käib tavaliselt kuu aega sõidus ja puhkab kuu aega. Siis istub tema vend selle auto roolis, seni pikim sõit oli Ameerikas käik - 1,5 kuud, sellest 2,5 nädalat laeval. Vahel veab ka sellist kallist metalli, et terve tee sõidab politsei eskordi saatel - üks masin ees, teine taga. Rada vaba ja ainult vajuta pedaali. Hoolimata oma trahviohust tõi meid otse kesklinna, väljumine oli küll nagu terroristifilmis ala hõivamine: "Go, go, go!", et võmmid jaole ei satuks.
Hakkasime Keili asukohta otsima. Peale ühelt kohalikult tee küsimist ja mõningaid telefonikõnesid Keiliga õnnestus siiski vanalinna värav üles leida (kõhutunne vedaski meid juba sinnapoole), kus seisis endiselt harjumatult blondi peaga Keili, ratas käekõrval (kunagi rääkis, et ta kukub rattaga sõites ümber). Oh seda rõõmu, olime vahesadamasse jõudnud. Jalutasime läbi suvesumeda ja pimeda vanalinna ühikasse. Keili arvas et me tema tuppa kolmekesi ära ei mahu ja ta jätab oma toa meile ning läheb sõbra juurde nii kauaks ööbima, kui me tema külalislahkust tarvitame. Ta oli arvestanud meie vähemalt nädalase jäämisega. No vast nii hullult teda ei kiusa. Kusjuures meie arvates mahuksime siia ka kolmekesi edukalt ära. Eriti peale Levi pakutud varianti neljakesi tema kapptoas magada. Sahmisime oma asjad ära, õnnis dush võetud, pool pudelit rieslingut joodud, nektariinid kõhus ja uni silmas. Jess. Mõnus on vahelduseks "off-road" olla :o)
Subscribe to:
Posts (Atom)