See on kodutee, on koooduuutee. (10. oktoober 2019)

Äsja tulnud teade Archimedes Kristjan Jaagu grandi uue kandideerimisringi kohta tuletas meelde, et viimane ots on talletamata. Püüdsin siis midagi kribada. Tegin küll enne pisemaid märkmeid, millest kodutee- ja lõpujutt pärast kokku panna, aga pole paari kuuga selle kokkupanekuni jõudnud, nii et tühja neist märkmeist, paugutan puusalt. Marsaga nägi Six mitu päeva vaeva, valis varuvariante ja otsis igaks juhuks auto remondikohti. Külas käinud tuttav näiteks rääkis, kuidas ta iga kord Euroopas sõitmas käies autol midagi remontima pidi, nii et parem karta jne.

Augsburg-Pisek
Augsburgist Pisekisse sõit oli kõige pinevam, sest esiteks tegid auto pidurid eelneval päeval tankimas käies imelikku sihkat-sihkat häält ja teiseks kordasime sama viga, mis Trondheimi minnes – vaatasime küll 2D kaarti, aga ei võrrelnud kõrgusi.
Auto saime laeni täis pakitud, tagumised rattad olid pisut rohkem koobastes küll. Ega me midagi maha jätta ei raatsinud, asjade punasesse risti viimine oli plaan B. Toad saime koristatud ja üllatavalt valutult ka üle antud, mingeid pretensioone vastuvõtjal polnud. Eks ka sellepärast, et ühikas pidi lammutamisele minema. Nüüd küll vaatasime, et ühika kolimine on veel aasta edasi nihkunud, nii et ju keegi me toas jälle elab.

Pidurihääled kadusid mõnesaja kilomeetri järel ära, nii nagu Veiko, kellele igaks juhuks konsultatsiooniks helistasin, ennustaski. Baierimaa serval sattusime Baieri loodusparki ja too osutus mõõdukalt mägiseks, mis mu üllatuseks aga KIA-le mitte nii mõõdukat koormust pakkus. Ikka väga vaevaliselt käis see ronimine ja kohati viiendat käiku ei kannatanud kasutadagi, jõud lihtsalt kadus. Nii et kolmas käik ja kõrged pöörded. Vahepeal, kui kerget kärsakat aimdus, tegime jahutuspeatust. Ilmaga läks kah õnneks, erinevalt eelnevatest sajustest päevadest oli nüüd valdavalt kuiv. Mägedest saime käikude ja piduritega pidurdades jälle alla, seiklesime Tšehhi pekkis teedel, põikasime mu lapsepõlvekangelase Švejki radadele ja siis majutuskorteriteenuse vahendusel ööbimiskorterisse Pisekisse. Pisek on kena nunnu linnake, Euroopa ühe vanema kivisilla ja pisikese vanalinnaga. Pikalt uidata ei jaksanud, käisime poes, jõime õlut ja sõime salatit, imetlesime liivaskulptuure ja niuh kaupluste sisehoovi magama tagasi.


Pisek-Debova Gora
Hommikul ärkasime varakult, saateks pääsukeste sädin ja kerkokellad. Masin läks kenasti käima ja hiilisime linnast välja. Tšehhis oli ikka tunda endist nõukahõngu, ikka lapitud maanteed ja räämas majad, üsna kodune. Poolale lähenedes saime jälle pisut mägesid, aga õnneks eilsega võrreldes vähem ja lamedamaid. Piiri kandis toimus vist mingi metalifestar, kõik kohad olid karvaseid täis.
Poolas oli sel korral eesmärk kiirteid maksimaalselt vältida ja maanteid kasutada. Pisut saime siiski ka kiirteid ja korraks ka ummikulaadset toodet, teeservas olid tossav tsikkel ja paar autot. Kui kiirteed teevad jubedaks sealne uhamine, siis maanteed teevad jubedaks nende kitsasus, olematu teeperv, 90-kraadised kurvid, üliaeglased traktorid, millest kitsasuse tõttu on võimatu mööduda, arusaamatus, millal kiiruspiirangud algavad-lõppevad ning lisaks lõputud asulad. Kokkuvõttes on mõlemad variandid võrreldavalt kehvad, lihtsalt kumbki omal moel.
Poola õhtupoolikuks jõudsime õkva enne pimedat oma spaahotelli, suurt jällegi seda nautida ei jaksanud, käisime korraks saunas ja pagesime sealt tümpsu kuulava paarikese seltsist käppelt oma pisikesse tuppa. Vedasin mingid nöörid laiali, et saunaasju kuivatada, mugisime poest ostetud kummalisi salateid ja krõpse ja kustusime ära.

Debova Gora-Utena
Hotelli rootsi lauas oli toiduvalik tavapäraselt ahvatlevalt rikkalik, oleks märksa rohkem süüa tahtnud kui ära mahtus. Kõrvallauas oli mingi meeskond, korvi või jalka või võrgu või midagi sellist. Spaa oli keset järjekordset rahvusparki, järve ääres. Järve märkasime nautida alles kohvi ja koogi ajaks.
Leetu sõit jätkus eilses toonis, ikka maadlemine maanteedega, sekka ohtralt virtsalehka. Leedu piiri ületades oli juba koju jõudmise tunne, seda enam, et pilt muutus koduseks, maantee läks laiaks ja erinevalt Saksamaast ja Leedust sai pikki lõike metsa vahel sõita. Baltimaad on tõesti Euroopa rahvuspark, või noh, pole seda – kui Kesk-Euroopas paistab iga metsasem tükk olema rahvuspark koos kogu turismitaristuga, siis meie maanurgas siin on ka veel lihtsalt metsa, midagi, mis on iseenesestmõistetav, mitte mingi toode, mida pakendada, turundada, piirata. Mõnusalt loomulik.
Leedus oli taas kavas ööbimine telkimisplatsil, nagu ka minnes. Sel korral pidime kerge vihmaga hakkama saama, aga õnnestus me pisike telk servapidi lõkkeplatsi katusealuse alla nihverdada, nii et väga märjaks ei läinud, saime kenasti jälle kummalisi kohalikke produkte pruukida ja põhku pugeda.

Utena-Tartu
Viimane ots läks nagu niuhti, juba pärastlõunaks olime Tartus, kobistasime asjad osaliselt tuppa, käisime kiirelt linnas ja tegime interneti paketi, tagasi koju ja nõrkesime lõpuks ometi oma laia voodisse, saime aknad lahti hoida, ilma et mingid lollakad naabrid seal kondaks, suitsetaks ja möliseks. Ja ruumi korteris nii palju.
Tartu on pärast Kesk-Euroopat hirmus nunnu, madalad puumajad ja kõik see muu. Eks kontrasti pärast peabki vahel ära käima, et kodust elu hinnata oskaks.

Kodu-Kool
Augusti lõpus hakkas ÕISis tulema ärevaid teateid, et ma pean oma õpinguid pikendama. Samas on pikendada raske, kui välisõppe punktid tulevad hiljem. Kusjuures õppeosakonnast öeldi kah, et ongi selline jama. Instituudist pakuti, et üks võimalus on mul akadeemiline võtta, mis tähendaks tervisekindlustuse kaotust, näiteks. Ei saa ega saa sellest Augsburgi taagast lahti, endiselt kummitab. Esialgu anti mulle siiski krediidina pikendust ja pidin nüüd küüsi närides ootama, et ehk enne septembri lõppu siiski tulevad ka punktid. Ei tahtnud küll oma saksa kontakte kiusata, aga olud sundisid, nii et torkisin neid ka pisut takka, et ehk saaks siiski enne sealset semestri lõppu ainepunktid kätte.


Ühe tähtsama aine õppejõud edastas mu hindeküsimuse peale varasema meilivahetuse sealse eksamikeskusega, kust selgus, et ta oli juba augustis nende järelpärimise peale kostnud, et kindlasti saan aine läbitud, kuigi ta pole veel mu lõputööd näinud. Lihtsalt varasem panus ja osalus andsid talle põhjust optimistlik olla. Tore teada, sest seda lõputöö tagasisidet oodates olin ma ise küll närvis, kas sai piisavalt hea ja ootuspärase sisuga.
Ka teine õppejõud oli toetav, juba semestri keskel andis möödaminnes tagasisidet. Kipun loengutes kohati ehk liigagi aktiivne olema, nii et hea teada, et närvidele ei käi.


Kokkuvõttes sain kõigis ainetes A või arvestatud ning võisin rahumeeli koduülikooli tegemistele keskenduda.
Üldiselt nii oligi, et ained ja õppejõud olid head ja asjalikud, lihtsalt kogu see muu kaasnev väsitas oodatust enam.



Linn-Mets
Augsburgi kurnavad seiklused süvendasid vajadust tiheasustustest eemale tõmbuda, nii et pagesime pikemaks ajaks maale ja püüame siin nüüd mingi baasi sisse sättida, küllap vähemalt aastaks jääme paigale, näis, kas tuleb uus rahutus peale või ongi mõõt täis. Sõbrad läksid just aastaks Hollandisse, nii et ehk jõuame juba kevadel ühe pisema tripi teha. Nende algus oli vastupidine meie kogemustele, kõik on ludinal läinud, nii et irvitasime isekeskis, et sõpruskonna sisene karma ja tasakaal, meie jamad võimaldavad neile head olemist.

Islandi teema kokkuvõte

Noh, vot, oleks ju eile juba miskit kirjutanud, aga kus sa kirjutad, kui tolmu-... ptui, lumeahvid voolu ära võtavad. Näis, kas täna õhtul saab netti näppida või tuleb jälle ajaviiteks lumerõngaid kaevama minna.

Nõndaks.

Ee... kronoloogilist ja ahlhvapeedilist järjekorda siia looma ei hakka, kirjutan nii nagu erinevad mõtted pähe tulevad ja ühe hooga nad kõik kindlasti ei tule, seega täieneb nimekiri hiljem veelgi.

Jah.

Niisiis.

Kaardimaksed
Seda tahku iseloomustab ilmekalt järgnev seik – umbes kuu tagasi hakkasime taaskord Bónusesse sisenema ja õkva sissepääsu kõrval passis Punase Risti tegelinski, portatiivne makseterminal pihkus. Pikemalt lahti seletades – sularaha meil Islandil otseselt vaja ei läinudki, kõik maksed saime kaartidega tehtud ja viimastel päevadel käisime varutud pangatähti ekstra turul laiaks löömas. Vot turul vist, jah, päris igas letis kaardiga maksta ei saanud.

Internet
Sama lugu, mis Eestiski, st raamatukogudes ja kohvikutes priilt saadaval. Telklates samuti!

Raamatukogud
Meil oli tihedam kokkupuude Reykjavíki raamatukoguga, kus oli võimalik kohaliku isikukoodi olemasolul u. 1200 ISK-i eest aastane lugejakaart teha ja siis laenutada nii et küll saab. Sealjuures mitte ainult raamatuid vaid ka täitsa korralikust kogust DVD-sid, CD-sid ja LP-sid. Lisaks oli raamatukogu esikus (hiljem peasaalis) laud, kuhu inimesed võisid oma isiklikke raamatuid tuua ja teised neid sealt omakorda ära viia, mida Siil siis ka usinalt tegi. Suurem jagu raamatuid sai siiski viksilt tagasi viidud, aga mõned Dickensid, Asimovid ja kaks Islandi sõnastikku ning vestmikku vehkisime siiski sisse. Eino andke andeks, oleme vargarahvas või ei ole?

Kinod, klubid, pubid, teatrid
Ei tea, ei käinud. Ausõna, mitte kui mingit kihku polnud "pidu panna" või üldse kuhugile rahvast pungil täis ruumi trügida. Matkama või jalutama minna või kaksi kodus (virmalisi) passida oli märksa šefim :o)
Lisa: tähelepanelik lugeja (Imbi?) võib nüüd põrkima hakata, et käisite küll kinos, ja mitte vähe! Tegelikult ikka ei käinud küll, seansid toimusid Islandi ülikoolis ühes auditooriumis, halvimal juhul 40-ne, parimal juhul kümne kaasvaatajaga.

Galeriid, näitused, kontserdid jms
Noh, nagu Eestiski. Jämedalt võttes on umbes pooled tasuta. Kunstiöö raames oli terve kesklinn igasugu möllu ja kontserte täis, pea kõik jällegi tasuta. Esines väga vingeid kohalikke ja välismaa artiste. Näituste avamised on Grapevine'i sõnul (nagu Eestiski) "head kohad, kus tasuta veini juua". Sellest samast ingliskeelsest üliasjalikust ja lobeda jutuga turistilehest leiab ka igakuised näituste ja galeriide avamised. Meie olime jällegi võrdlemisi laisad, plaanitud näitustest ei jõudnud kolmandikkugi läbi käidud. See-eest on tänavadki kunsti täis, nagu võis me grafitipostituste sarjast näha. Skulptuure leiab samuti iga nurga pealt.
Kontserte ja esinemisi toimub iga päev ja igal pool, nädalavahetustel muidugi rohkem. Vahel esinetakse ka tänaval. Iceland Airwaves on muidugi teema omaette.

Keel
Inglise keelt oskad? Väga hea, rohkemat pole vajagi. Vot päris täpselt ei tea, milles (kurja)juured on (NATO, USA baasid ehk?), aga ingliskeelt räägivad Islandil vist küll kõik. Lapsed võibolla mitte, aga täiskasvanud küll – isegi mõned meid peale võtnud eakad islandlased valdasid küllaldaselt inglise keelt, et meilt Eesti majanduse ja tööstuste kohta uurida ning oma lapsepõlve lugusid heietada.
Kui plaanid pikemaks jääda, siis tasuks muidugi islandi keel ära õppida, midagi kaelamurdvat selles pole. Veebis on tasuta keeleõppeprogrammid olemas, seal saad hääldust kuulata ja ise lihtsamaid väljendeid meelde jätta ning harjutada. Isegi kui plaanid vaid nädalase visiidi teha, tasuks end mõnede hääldusreeglitega kurssi viia, sest muidu ei saa kohalik lihtsalt aru, mis kuradi "eijafjallajökulli" sa otsid. Tema jaoks on see "Eyjafjatlajökutl". Mingi väikese islandi keele häälduse spikri võin ju siia kribada:
ll - häälda tl (nt Eyjafjatlajökutl)
au - häälda öi (nt Reykjavíki kesklinna peatänav Laugavegur kõlab Löigavegur)
þ - nagu inglise keeles th (nt Þingvelliri rahvuspark kõlab Thingvetlir, mitte Pingvellir, nagu mõned eestlased kipuvad hääldama :o)
ð - jällegi nagu ing k th, aga vist teravam, me seda nüanssi päris selgeks ei saanudki
y - häälda i
Üldjuhul hääldatakse juhul, kus on mitu kaashäälikut kõrvuti, sinna "h" juurde. Tänuvormel takk fyrir on siis "tahk firir". Kusjuures nad ise sageli ei teadvustagi, et nad seda h-d hääldavad.
Samas võõrsõnu inslandikeelseks ei väänata, seega Bauhaus on ikka Bauhaus, mitte Böihöis.
Midagi oli veel, aga meelde ei tule. Võta too keeleõpe ette ;o)

Liiklus
Maanteel üsna sama, mis meil – kui lubatud on 90, siis üritatakse ikka 100, kohati 120-ga sõita. Linnas üldjuhul suunda ei näidata, mõlgitud autosid on päris palju, üksteise suhtes ilmutatakse märkimisväärset tolerantsi (pole probleemi, kui keegi keset ühesuunalist teed seisma jääb, et sõber peale võtta või kõnniteel olijaga paar sõna vahetada), jalakäija lastakse igal pool ja iga kell üle tee... kui just kiirema liiklusega teega tegemist pole :o)
Fooridel vilkumisrežiimi pole, punane ja roheline vahetuvad hoobilt.

Hääletamine
Ülihea... kuni liiklust jagub. Aga üldiselt oli pealesaamine isegi lihtsam kui Saksamaal või Poolas. Supermaasturite juhid on Islandil vist võrdsed Eesti tavamaasturite juhtidega st nemad küll naljalt peale ei võta. Meil igatahes "superjeepiga" sõita ei õnnestunud. Hooajal pidi seal ka üsna palju pöidlareisijaid liikvel olema, meie aga augustist detsembrini ühtegi nägema ei juhtunud. Ju siis olime hooajast väljas. Ja hea oligi.

Ilm
Selle kohta olime igasuguseid õuduslugusid kuulnud ja valmistusime halvimaks. Olud siiski nii hullud polnud. Ligi neljakuise sealviibimise kohta tuli võibolla üks nädal tõsist tuult (meil antaks säärase ilmaga tormihoiatus) ja kaks nädalat suuremat/väiksemat vihma või udu, kohati need tuule ja vihma päevad kattusid, seega vähem kui üks kuu sellist kehvapoolsemat ilma.
Ilm võib (aga ei pruugi) üsna kiirelt muutuda. Täiesti normaalne oli, et hommikul on paks piimjas udu, korraks viskas vihma, siis tuli päike, siis jälle udu ning lõpuks hakkas tuul lõõtsuma. Ilmateadet võid vaadata, mingil määral seda ka arvesse võtta, aga usaldada ei tasu seda kindlasti. Me läksime sellega päris mitu korda alt, jättes hääletustripi kehva ilmaennustuse tõttu ära, ning loomulikult oli terve kardetud päev päikesepaisteline.
Temperatuurid on suvel keskm max 15 soojakraadi ja talvel -15. Too miinusviisteist ei tundu eestlasele küll palju, aga kui arvestada juurde tuulefaktor, muutub see külm märksa koledamaks. Meil oli tugeva tuulega kohati ka alla -10-ne juures tunne, et miinuseid on enam kui 20 – sõrmed kohmetusid ja näolihased jahtusid nii maha, et oli raske rääkida.

Rõivad
Noh, linnas saad hakkama tavariietusega + tuulejopp ja -püksid. Matkale minnes pead aga kõigeks valmis olema, nagu matkal käies ikka. See erinevus Eestis matkamisel muidugi on, et, nagu ülevalgi mainitud sai, ei saa sa ilmaennustusega arvestada. Eestis on prognoos paari päeva lõikes ikka üsna täpne, seal mitte. Seda eriti siis, kui lähed mägedesse. Lauskmaal püsides saad suvehooajal mõne varuriidekihi ja vihmavarustusega hakkama, sügisel ja mägedesse minnes vajad aga enamat. No kes on mägedes käinud, see teab, kes ei tea, see ärgu mingu :o)
Meil näiteks "õnnestus"  kõigi eelduste (st ilmateate) kohaselt päikesepaistelisel päeval ja piirkonnas kõigepealt tiheda vihma ning udu ja hiljem jämedateralise rahe kätte jääda.
Sügisesel mäeseiklusel oli Siilil seljas ja kotis: alukad, pikad alukad, teksad, tuulepüksid, vihmapüksid, froteesokid, lorpeni sokid, varusokid, 3 t-särki, pika varrukaga alussärk, puuvillane pusa, fliispusa, tuulekas, vihmajope. Jalas olid Timberlandi saapad. Need on sitad saapad, ärge neid ostke.
Ja üks fliis oleks veel võinud olla.
Riideid saab mõistliku hinna-kvaliteedi suhte ja korraliku valikuga osta enamjaolt Punasele Ristile kuuluvatest teise käe kauplustest. Valik on seal Eesti vastavate asutustega võrreldes parem.

Hinnad
Alkohol maksab palju. Keskmiselt kaks korda rohkem kui Eestis. Toiduained (nt puu-, juurviljad) on üldjuhul kolmandiku võrra kallimad, mõned asjad ka odavamad (apelsinimahl jms) kui Eestis. Üüri- ja üldse kinnisvara hinnad on u kaks korda suuremad. Kuigi on võimalik ka kesklinnas üürida täitsa mõistlikku ühetoalist korterit hinnaga 70000 ISK, mille sees on ka kommunaalkulud. Peaaegu Tallinna kesklinna üürika hind :P
Hosteleid oma kogemuse põhjal pikemaks viibimiseks ei soovita, otsige üürikas, mitmetoalist on kamba peale juba odavam pidada, kui üksi ühikat või hostelit maksta.
Igasugu tööstuskaubad (riided, jalatsid, tööriistad, matkavahendid, lauavarustus) on Eesti hindadega. Kütus on veidi kallim.

Paus. Hiljem jätkan.

...

Inimesed
Nagu inimesed ikka. Eestis on Islandist ja islandlastest (vähemalt meil) kujunenud mõnevõrra glorifitseeritud pilt. Kainestavalt mõjus kohalike uudiste lugemine – korruptsioon, vassimine, pedofiilia jne.
Isiklikul tasandil kokkupuuted olid siiski valdavalt positiivsed.
Välja arvatud nüüd asjaajamine meilitsi ja ka üldisemalt. Meilitsi oli see igatahes hämmastavalt vaevaline, eriti tüütuks võib see muutuda siis, kui oled alles Eestis ja on vaja Islandilt vastust mingile küsimusele. Kohapeal on vähemalt võimalus konkreetne inimene üles otsida ja otse suhelda.
Samas on iga riigi ja rahva juures heaks näitajaks, kui seal on lihtne hääletada. Ja Islandil see nii on.

Sildid
Silte on vähe. Seda nii tänavanurkadel kui ka matkaradadel. Mõne raja leidmisega tuleb ikka kurja vaeva näha. Üks pealevõtnud autojuht lohutas, et paar aastat tagasi oli olukord veel hullem.
Nii et matkale minnes võta gps või detailne kaart kaasa.

Söök-jook
Rämpstoitu on igal pool, see on ka kõige odavam. Kokakoolat larbitakse hämmastavates kogustes. Praeguse seisuga on Island veel kõrge elueaga esirinnas, aga ma pakun, et järgnevate põlvkondade käsi nii hästi ei käi. Burks ja pitsa ja koola on põhitoiduks.
Me üritasime enamjaolt nänni osas natuke tervislikumat liini hoida ja piirdusime pistaatsiate või kuivatatud kalaga.
Kõige odavam hot-dog on sadamas kirbuturu ees oleva parkla kõrval putkas, seal käis ka Bill Clinton söömas. Kuumkoer "with everything" maksis seal 280 ISK – "kõik" tähendab antud juhul maitsetut ketšupit, magedat sinepit ja praetud sibulahelvestega üle raputamist. Toda viimast müüakse poes karpide kaupa.
Pea kõigis kauplustes ja tanklates on olemas mikrouun, kus saad oma ostetud rämpsu kohe üles soojendada. Mõnes poes on ka lett ja kastmete-salatite valik, millega oma sööki rikastada.
Kohvikukultuur on samasugune nagu mujal põhjamaades – ostad ühe tassitäie kohvi (u 150-300 ISK) ja võid pärast oma tassi veel kaks-kolm korda tasuta täitmas käia. Kusjuures kohv on tasemel.

Kaardid
Kaartide leidmisega probleeme pole, neid saad tasuta nii raekojast kui arvukatest turismiinfobüroodest. Põhimõtteliselt on võimalik nende kaartidega oma reisimised ära teha. Võtad ühe üldkaardi ja siis hunniku piirkonnakaarte. Meil oli siiski lisaks oma üldkaart ja Lonely-Planet kaasas.
Need turismikaardid on ka siis head, kui lähed hääletama – saad kaardi tagataskus hoida ja pealevõtja käest küsida, kuhu ta läheb. Sel viisil kasutatav kaart kulub üsna kiiresti, oma 300 kooniga soetatud kaarti oleks kahju lõhkuda.

Loodus
Loodus on (meie jaoks) põhiline põhjus, miks Islandile minna. Väga hea, et fotokat kaasas polnud, muidu oleks kõikidel matkadel liikumised väga vaevaliseks kujunenud ja me polekski eriti kuskile jõudnud.
Fotograafid – lennake peale, saate omale sealt mitme aasta materjali ja ülejäänud aastad võite pühendada fotokogu sorteerimisele.

Immigrandid
Kõige rohkem on poolakaid. Neile järgnevad vist leedukad ja siis tulevad igasugu muud tegelased. Eestlasi (nii migreerunud kui lihtsalt mõneks ajaks paigale jäänuid, vt Facebooki gruppi "Islandi eestlased") oli erinevate kõlakate kohaselt keskmiselt 200.
Tänu poolakatele on võimalik saada ka Mandri-Euroopa kraami, millest paari kuu möödudes puudust tundma hakkad – must rukkileib, hapukurk, pelmeenid jne. On paar poolakate kauplust ja koguni mingi poola turg. Viimane jäi meie poolt üles otsimata, aga teised hosteli eurooplased käisid seal regulaarselt sisseoste tegemas.

Hetkel rohkem rõhutamisväärset ei meenu, kui kellelgi küsimusi tekib, siis kommentaarium on avatud :o)

Kokkuvõte

Soovitused sarnase asja kavandajale:
nagu juba igalpool mujalgi hääletusfoorumites öeldakse - mida vähem sul seljas asju on, seda parem. Lõpuks saigi üheks teguriks, mis meid ära väsitas ning sundis varem koju tulema, meie kottide raskus. Ikka väga väsitav on raskete seljakottidega suurlinnadest kuhugile serva matkata ja tükk aega sobivat hääletuskohta otsides ekselda. Oleks me 12 kilosed kotid kasvõi kilo võrra kergemad olnud (nagu vahepeal ilma veeta käimisel proovitud sai) oleks kõik märksa kergem olnud. Seega ära mõtle kotti pakkides, et "Ähh, mis see paar grammi..." - paarist grammist saab lõpuks kilo. Samas ei saa öelda, et meil midagi väga üleliigset kaasas oleks olnud - meie viga oli lihtsalt selles, et alustasime liiga "kevadel" ja liiga põhjast - ilmad olid külmad ja meil lihtsalt pidi rohkem sooje riideid kaasas olema. Samuti kulusid need riided marjaks ära, kui 24 tunniks Itaalias toppama jäime, vihma sadas, temperatuur langes öösel kiirelt ja meil paigalpassides veri eriti ringi ei käinud.
Priimusega on nüüd nii ja naa - ütleme nii, et meie selle kaasavedamist ei kahetsenud. Kuna me ei viitsinud erinevate kautšide vahet rabeleda, vaid eelistasime põõsas puhata, siis oli ikka hea hommikul kohvi ja putru keeta. Õhtul kah. Toiduks kasutasime põhiliselt kiirsuppe, kartuli- ja kaeraputru ning leiba (täisteraleiba leidsime igast riigist, isegi Itaaliast). Et pudrud liiga tuimad poleks, kasutasime nende "maitsestamiseks" kas salaamivorsti, mis tänu oma soolasusele kestab võrdlemisi kaua, või siis moose. Klaaspurgis moosi kaasa tassida pole mõtet, kuid Saksast leidsime moosi ka kilesse pakendatuna (nagu meil kohupiimapasta) ja paljudes riikides oli moosi ka topsides. Lisaks kaalusime kaerapudrule rosinate ja kaneeli lisamist aga pulberdatud kaneeli oli raske leida nii et selle kava teostamiseni ei jõudnud. Säärane toitumine oli võrdlemisi ühekülgne, seega kasutasime iga võimalust, et süüa jogurtit ja õunu ning muid puuvilju. Seljakotis oli alati paras pihutäis müsli- või spordibatoone, et hädakorras kiirelt miskit hamba alla saada, seejuures hääletamist katkestamata. Rosinad olid kah abiks. Ja küpsised.
Soovitan enne sellist trippi kindlasti kogu oma varustus läbi proovida - meil oli priimus täiesti katsetamata ja seega ei osanud arvestada, palju piiritust kulub ühe söögikorra peale, natuke rohkem oleks võinud kaasa võtta. Kui aga oled nõus hommikuti kuivtoiduga leppima ning tanklatele ning kauplustele lootma, siis pole priimust vaja ning su seljakott kergeneb kohe u 1,5 kilo võrra (oleneb kauaks lähed st palju piiritust kaasa pead vedama). Piirituspriimuse pluss on see, et priimuse kütuse näol on sul olemas ka desinfitseerimisvahend ning hädakorraks ka alkohol, mida eriti masendaval hetkel manustada :P Meil kulus seda õnneks vaid priimusele.
Võin öelda, et asjad, mis suht puutumatuna mu seljakotis reisi läbi tegid, olid kaks paari sokke, teibirull, pesuseep, sääsetõrjevahend, varrukateta särk ja vihmapüksid. See võis ka lihtsalt vedamine olla, et mul neid vaja ei läinud.
Samuti leian, et teksapükse polekski väga hädasti vaja olnud. Piisanuks kaasasolnud lühikestest pükstest, õhukestest suvepükstest ja pikkadest alukatest. Teksad saidki rohkem selleks, et oleks vahetuspüksid, kui teised väga määrduma peaksid. Kuid niisama kotis kaasa kah need ei loksunud. Lihtsalt hädakorral oleks ka ilma nendeta saanud.
Frisbi (175g) kaasavedamine oli kohati tülikas (kotist asjade otsimisel tuli sageli eest ära tõsta), kuid samas oli sellega väga hea oma võõrustajate või lihtsalt kokkutrehvanud inimestega aega veeta, neile erinevaid viskeid õpetada jne.
T-särkide osas piisab põmst kahest - üks peaks olema tumedam, teine heledam. Soovitan muul ajal kanda tumedamat ning hääletamise ajal heledamat - nii näeb ka juht, et sa pole mingi sitakäi, kes tema autos haisema hakkab, vaid puhas poiss. Hääletamise käigus tekib üldse palju teooriaid, kuid enamjaolt on need suhtkoht mõttetud, sest mõni teine teooria lükkab selle kohe jälle ümber. Küll ise näed ;o)
Puhtuse teooriat ei kummuta aga miski. Ära hoia end vaid väliselt puhtana vaid ürita ka ennast igal võimalusel kasida, siis on tõenäoline, et see juht ka järgmine kord hääletaja peale võtab.
Enese pesemiseks on mitmeid võimalusi - tanklate tualetid, söögikohtade tualetid, veekogud. Meie kasutasimegi põhiliselt tanklaid, kuna kiirteel muud varianti väga pole. Linnades sees jahtisime põhiliselt Mäkkdoonaldseid - kui Stockholm välja arvata, olid need alati tasuta. Mõnes kohas oli tualeti uks lukustatav, siis sai kohe põhjalikuma pesemise ette võtta. Ühes tanklas olid lausa dušširuumid.
Keel.
Keeli pead oskama. Rootsis, Taanis, Saksas, Hollandis ja Šveitsis saab inglise keelega hakkama. Teistes riikides tuli kasuks ka saksa keele oskus (Poola). Ja no üldse - mida rohkem keeli oskad, seda lihtsam on ka teistest keeltest aru saada - nt vene keel aitab Poolat mõista. Itaalia, Prantsusmaa ja vist ka Hispaania eeldavad natukesegi kohaliku keele oskamist. Ok-ok, HÄDAPÄRAST saab seal ing. keelega hakkama aga näiteks Itaalias oli ikka väga raske vaid sellega jännata. Võiksid ära õppida või vähemalt kuskile üles kirjutada mõned standardväljendid a la, Tere, Jadaega, Kuhu sõidate, Meie suunaks on (põhi, lõuna, ida, lääs, linn seejasee), Aitäh, Palun jne. Rahvaraamatus kaalusin enne ärasõitu ühe vestmiku ostmist, kus olidki säärased väljendid pea kõigis euroopa keeltes olemas, kuid arvasin, et saab ilma hakkama. No saigi, aga tagantjärgi leian, et selle soetamine oleks siiski mõttekas olnud.
Kaart.
Atlased on üsna põhjalikud kuid ka rasked. Otsi võimalikult detailne, suur ja UUS kaart. Me ostsime Hollandist soodsalt ühe üllatavalt detailse kaardi ja saime ka hiljem teada, miks see soodne oli - kaart valmis 2002 aastal ning mõnest kiirteest oli seal märgitud vaid esimesed valmivad teejupid. Nt Lübecki ja Rostocki juures raskendas see meie orienteerumist. Võimalusel soeta ka varukaart - see ei peagi niiväga täpne olema aga kaart A kadumisel on sul mingigi orientiir.
Iseenesest pole ka paha mõte gps kaasa võtta. Ma pidasin seda algul liigtülikaks ja kaalu lisavaks mugavusvidinaks ning lisaks - mida vähem asju, mida teised varastada ihkaks, seda muretum sul endal, kuid linnadest väljatulekul ning õigete peale-, mahasõitude ning üldse kohtade otsimisel oleks TÄPNE gps kõvasti jalavaeva säästnud. Seega - gps-i võid võtta küll, kuid mingil poolikul variandil (nt moblagps-id) pole küll mingit mõtet - st KUI sa juba gps-i kaasa vead, siis veendu, et see oleks uusima ning täpseima kaardiga - kõik väiksemadki teejupid peal ja puha. Kaart B võta siiski ka gps-i puhul kaasa - ikka võib juhtuda, et see kaob.
Kompass on samuti kõvasti abiks, kuigi kella ning päikse abil saab samuti hakkama. Öösel muidugi mitte :o) Ja mina nt tähtede järgi orienteeruda ei oska. Kuu järgi natuke küll.
Kui moblat kogu aeg sees ei hoia ja seda vaid hommikuti-õhtuti sisse lülitada, et sms-e vaadata ja saata, siis kestab sul aku põmst kuu aega. Mul oli veel varuaku kaasas, seega laadijat vaja ei läinudki. Lisaks on sellel Nokia moblal see hea omadus, et sellel on led-lamp ja kompass. Nii et soovitan.
Lamp tasub kindlasti kaasa võtta. Meil oli üks väike ja kerge kuid suhteliselt võimas rattalamp kaasas, mida sai õhtusema hääletamise ajal enda või seljakoti külge kinnitatuna vilkuma panna ja sel viisil juba varakult juhi tähelepanu köita. Pealegi võib juhtuda, et pead vahel hämaras mõnel ohtlikumal teelõigul liikuma, teed enda ja juhi elu jälle lihtsamaks, kui oled silmatorkavam.
Telk.
Telki vaja polnud. Meile piisas täiesti telkmantlitest (matka- ja jahinduspood Kompass, Kosmose kino vastas, keldrikorrusel), mida sai nii üksikult kui ka kokkuliidetuna varjualuseks muuta. Üks miinus neil oli - õmbluskohad olid keevitamata, st nendest kohtadest imbus vesi läbi ja kahel korral (Šveitsis ja Saksas) sai seda ka kibedalt kirutud, seega kui võimalik, siis otsi korralikum mantel. Samas hääletada nendega vist ei saa - vähemalt ei ole mind kordagi seda kandes peale võetud. Kuigi ma ei tea, kas see tuleneb mantlist või lihtsalt vihmasest ilmast.
Vihm.
Vihma ajal kiilub hääletamine kinni, olgu siis tegemist kasvõi säärase hääletusparadiisiga nagu Poola. Siis ei aita muu, kui otsid koha, kus autod peatuvad ning hiljem sulle sobivas suunas edasi liiguvad, unustad oma eestlasliku häbelikkuse ära ja hakkad end autole küsima. Seega tasub hääletamise ajal ilmateatel silm peal hoida, saad paremini oma liikumisi/mitteliikumisi planeerida.
Kiirtee.
Kiirteel teadupärast hääletada ei või, seega pead leidma tee, mida mööda kõige rohkem autosid sellele kiirteele suundub. See on üks tüütumaid ja keerulisemaid tegevusi. Sageli on säärane tee niivõrd kehva planeeringuga, et autojuhil pole kuidagi võimalust peatuda ja sind peale võtta, nii et tihti juhtub, et pead ühel teelõigul mitu korda edasi-tagasi trampima, kohti otsima ja erinevates kohtades hääletamist proovima. Juba kord kiirteel olles tee autojuhile, kes liigub küll sulle sobivas suunas, kuid mitte täpselt sihtpunkti, selgeks, et ta su mõnes suuremas peatuskohas ENNE kohta, kus juht linna pöörab, maha paneks. Saksamaal on nendeks Raststadt'id ja Autohof'id, ühesõnaga need, kus on ka söögikohad - Rastplatz'id on väiksed peatuskohad, kus on vaid piknikulauad ja peldikud, sealt on raskem minema saada. Tavaliselt on need u iga 30 km tagant. Itaalias oli nende nimeks Autogrill. Prantsusmaal olid kah mõned Autogrillid, kuid mitte kõik peatuskohad pole selle nimega. Kui keelt ei oska aga tahad selgeks teha, et vajad peatuseks tanklat, siis võid ju nt lihtsalt tanklakette loetleda, küll idee kohale jõuab. Prantsusmaal on enamik kiirteid tasulised, seetõttu eelistavad paljud kohalikud maanteede kasutamist. Kavatsesimegi seal maanteele hääletama minna aga juhtusime siiski kiirteele ja polnud enam põhjust sealt maha tulla.
Raha.
Kaardiga saab päris paljudes kohtades hakkama aga sulli läheb siiski vaja, sest vastupidiselt Eestile, ei taha nt Poola või Saksa kauplused kaardinduse võidukäiku toetada ning võtavad vahel lisatasu kaardi kasutamise eest. Samuti ei saa enamikes Saksa kohtades Visa'ga maksta. Eeldatakse Masteri või Maestro olemasolu.
Hotellid.
Hotellidest ei taha ma ööbimisevõtmes rääkida vaid viidata, et sealt saab alati kaarte küsida ning samuti infot hankida. Tavaliselt laekusime me nii hilja kuskile linna, et turismiinfo oli suletud ja siis oligi ainuke koht, kus võõrkeelt osati ja kaarte jagati, hotell.
Eesti.
Tõik, millega me ei osanud arvestada - kuna Eesti on nii väike ja tundmatu (Signe võrdlus näitas, et Ameerikaski teati Eestit ja Eestist rohkem, kui nt Prantsusmaal), siis tahavad paljud teada, mida me riik endast kujutab, st sa muutud Eesti esindajaks. Kuna me polnud end selleks ette valmistanud, ei osanudki midagi eriti mõistlikku rääkida - põmst jäi vist inimestele mulje, et Eestis on hullult metsi ja talvel sõidetakse autodega mere peal ja meil on sood. Pole just kõige mitmekesisem tutvustus. Hiljem meenus, et oleks võinud veel nt Laulupeost rääkida ja muustki. Seega mõtle juba enne välja, mis võiks väljamaalasele Eestis huvi pakkuda.

Oeh, hetkel rohkem ei meenu aga kindlasti on soovitusi veel ja kavatsen need kindlasti siia ka lisada. Kasvõi endale meelespeaks.

Üks kuldreegel - lõpuks tuleb ikka keegi ja võtab su peale. Ükskõik kui halvas kohas sa oled, ükskõik kui halb ilm on jne. Kogesime meiegi olukordi, kus eriti kehv seis muutus ühe hetkega eriti positiivseks. Seega ei tasu norutada ja võta olukorda kui seiklust. Mossis hääletajat keegi väga peale kah ei taha ;o)
Ja hääletada tasub isegi siis, kui sa liigud alles mõistlikuma hääletuskoha poole või kui sa ka lihtsalt teeservas külitad ja puhkad - mitu korda õigustas ka meie tripi vältel end see "Ahh, pullipärast ju võib kah" hääletamine.