2. juuli, neljapäev. Lübeck-Wismar-Rostock-Czerski (Poola)

Ärkame traditsioonilisel ajal. Keski meile siiski peale ei sattunud ja vihmutitega kaklema kah ei pidanud. Pakime siva ja sosinal asjad kokku ning ronime jälle teele. Linn on üsna vaikne. Lübeck on muide ilus linn - vanalinn on veerõngas. Niikui mingis linnas on veesilm või kanal või jõgi, saab meilt kohe plusspunkte. Teede ääres rattateed, nagu Holland juba. Lübeckis on see värk uudne, et bussipeatustes olevad kaardid ei piirdu suvalise linna näitamisega, vaid osutavad ka igas peatuses sinu kohale sellel kaardil, mis teeb orienteerumise tunduvalt lihtsamaks. Üks hetk hakkavad ka teeviidad Rostockile osutama. Võtame sellest julgust ning sammume edasi. Peagi seisame suhtkoht linnaserval, kuskil lõbustuspargi juures. Võimalikke hääletuskohti on kolm, ükski päris ideaalne pole. Võtame selle, kus autode kiirus väikseim. Kummalisel kombel ei näkka kuidagi ja juhid isegi ei viipa või ei osuta, et "mul auto täis" või et "sõidan teises suunas" või mis iganes. Tunni möödudes peatub teisel pool teed tutikas Volkswagen, millest väljunud emaliku olekuga keskealine naesterahvas otsejoones meie juurde kõnnib. Tuleb ja räägib, et me oleme vales kohas ja et viskab meid õigesse kohta. Autosse istudes ilmneb, et tal on poeg kah kõvasti häälega reisinud ja enne meist möödudes, kui ema poega kooli viis, oli poeg nõudnud, et kui ema tagasitulles me kah veel tee ääres seisame, peab ema meid peale võtma ja õigesse kohta viima. Räägib meile veel, et see tee viis küll kunagi Rostocki, kuid peale kiirtee valmimist ei sõida sealt enam keegi sel suunal. Hiljem uurime oma kaarti - no selge miks see nii odav oli, 2000 aastal tehtud, kõnealusest kiirteest on vaid mõned kurvikohad märgitud, st seda siis alles ehitati. Muutume oma kaardi suhtes ettevaatlikuks. Auto on neil jah tuliuus - Saksa valitsus maksab kümme aastat vanade autode lammutusse viimisel uue auto ostuks 2500 eurot ja nii viisid nad oma 16 aastat vana pereliikme, mille roolis kõik oma load on teinud, lammutusse. Eile olid siis sellega ringi kruiisinud ja kaasliiklejad pidasid neid vist väga sõbralikuks kambaks, et muudkui noogutasid kõigile. Tegelikult tuli see aga harjumatult hästi toimivatest piduritest - muudkui nõks ja nõks ja seis ja seis. Jutu käigus jõudis tädi seisukohale, et pohh, tal on uue auto praktikat vaja ning et ta viskab meid poolele teele Rostocki ära - Wismarisse. Rääkis veel, et ta poeg oli jah Lõuna Ameerikas aasta aega reisinud. Kohe esimese paari nädalaga oli sealt oma eluarmastuse leidnud. Kodused suhtusid toona sellesse küll kõhklevalt, kuid abielus on nad tänini - poeg õpib ülikoolis õpetajaks ja naene on siin mingis firmas raamatupidajaks. Samas pidid väljamaalased kolepalju vähem saama palka kui kohalikud. Siis rääkis meile veel Lübeckist - nimelt oli see külma sõja ajald piirilinnaks Ida- ja Lääne Saksa vahel. Ja linnaosade vahelised erinevused pidid tänini märgatavad olema. Naine oli oma perega peale müürilangust Ida poolele kolinud ja teadis sellest hästi rääkida. Idapoolsed elanikud valiti kunagi hoolega välja - piirile ei saa ju suvalisi elama lasta. Ja idapoolsed pidid tänini väga kinnised olema. Nagu kardaks miskit. Nagu eestlased. Nii et Siil sai oma teooriale vaid kinnitust - pole siin miskit, et eestlased põhjamaalased ja sellepärast sellised. Lihtsalt nõukavärk on meid niivõrd sissepoole surunud. Ja sellest taagast väljakasvamiseks kulub siiski mitu põlvkonda. Ja kuigi nüüd on ühtne Saksamaa ja kuigi tegemist on ühesellesama linnaga, on palgad nt kooliõpetajatel tänini kahelpool "piiri" erinevad. Ja inimesed olla kah märksa ebasõbralikumad, st hääletamisega võib siin raskusi tulla. Poleks selle pealegi tulnud, et Saksas kah regiooniti hääletuserinevusi esineb. Väga hariv sõit oli. Ja just selliste lugude tõttu ongi hääletamine etem kui nt "turismikas".
Wismaris on õnneks suhtkoht linnapiiril mingi kaubandusala - mäkid, auto- ja köögi müügisalongid, Lidl. Käime Lidlis, võtame jälle jogurtit ja shokolaadi, otsime ühe muruplatsi, laotame oma magamiskotid päiksesse kuivama ja asume hilisele hommikusöögile. Saame vaevu oma jogurtid avatud, kui tuleb seljataga olevast köögimüügisalongist kiilakas keskealine kõhuke, kelle kõnnak ja kehahoiak juba miskit head ei ennusta. Meieni jõudes ütleb "Jetzt packen sie ihre Sachen und - vhüüit (vilistab ja teeb kätega äratõukava liigutuse". Me ei mõika säänsest vastuvõtust jahmunult miskit tarka vastu kosta, pakime asjad kokku ja kõnnime kuskile tee äärde, kus asjad uuesti kuivama laotame. Saime vist Ida-Saksa ebasõbralikkust mekkida.
Söögid söödud läheme hääletama. Otsime ühe täitsa ok koha, kus auto saab kõrvalteele pöörates peatuda. Signe jõuab seljakoti seljast võtta, Siil ei jõua sedagi - meie kõrval peatub pisike Renault Twingo, mille roolis pisike neiu, kes ütleb, et läheb Rostocki. Kihutab kiirteel oma 13 aastase massinaga 150-ga ja räägib, et auto vaid teeb sellist häält, nagu läheks lendu. Tegelikult on kõik ok. Kinnitab ka Siili küsimuse peale, Ida-Saksas pidigi raske hääletada olema. No seni on küll ludinal läinud - tema pealevõtt on senine rekord, me polnud hääletamist alustanudki. Kiirteelt Rostocki sõidame u 10 km - halb märk. Uuesti kiirteele on raske saada. Paneb meid mingi geto serval maha, näitab ühte kortermaja, mille sein ehitud päevalillejoonistusega. See olevat "Päevalillemaja", kus elavad ainult sisserännanud ja mida natsid pidid pidevalt põlema panema. Ta ise elavat kah kuskil siinkandis, samuti sisserännanu perekonnas. No jutt oli küll puhas saksa.
Meie mahapanekukohas küsime tanklas üle, kas seda teed mööda ka inimesed meie soovitud suunas st Poola piirile sõidavad. Jaatavast vastusest ja pudelist Rostocki õllest julgustust saanud, asume sildiga hääletama. Proovime peale tanklat. Pärast proovime enne tanlkat. Seal peatub üks mööduv rattur ja seletab, et "Hier nimmt euch kein Schwein auf". Seletame vastu, et "Da haben wir schon versucht" ja hääletame edasi. Lõpuks peatub üks vanem mees, kes ütleb, et sõidab Lübecki suunal. Fuck it, saame siis temaga vähemalt kiirteele tagasi. Seletame sõidu ajal korduvalt, et me nägime siia tulles ühte suurt rastplatzi ning et ta meid selle vastaspoolel maha paneks, siis läheme üle tee ja saame seal hästi hääletada. Mees muudkui noogutab ja-jaa, ja-jaa aga tahab meid hoopis mingil suvalisel ristmikul maha panna. Tõstame hädahäält ja saame siiski järgmises peatuses maha. See pole küll ka see, mida silmas pidasime - siin on vaid piknikulauad ja peldik aga parem siiski, kui mingi kiirteele pealesõit. Võtame südame rindu, vaatame hoolega, et liikluses oleks sobiv lünk, ning jookseme üle kiirtee. Jaa, teame, nii ei või ja nii on ohtlik, kuid olime ettevaatlikud ja valisime tõesti kõige autotühjema momendi, nii et kõik ok.
Teiselpool alustame hääletamist Poola poole. Edeneb väga vaevaliselt. Autod on kas täis või juhid sõidavad lihtsalt kirvenäoga mööda. Vahepeal tukastame varjus. Hääletame edasi. Vahepeal mõni juht isegi peatub, kuid kõik pakuvad vaid sõitu Rostocki. No ei lähe tagasi! Kaua me siin siiberdame!? 4 tunni möödudes lööb meie meelekindlus aga vankuma. Jääb veel valik - kas läheme uuesti üle kiirtee vastasolevasse peatuskohta ja hääletame järgmisse suuremasse peatusse, kus on suurem tõenäosus või läheme tõesti Rostocki ja üritame seal saada õigemale teele, kust ka Poola sõidetakse. Otsustame, et läheme sellel suunal, mida järgmine peatuv auto pakub. Kasvõi Rostocki. Peatubki järgmine auto. Nissan. Nägime seda juba varem peatuses peatuvat. Juht tegi 20 minutise uinaku. Ning nüüd oli suundumas Czerskisse! Jess! Istume autosse ja kuuleme veelgi paremat uudist. Ta ei sõida mitte ainult Czerskisse vaid kaugemalegi, koguni kuskile poole Poola peale. No küll joppab ikka pikema passimise peale :o)
Seame end mugavalt sisse ja läheb sõiduks. Kell on seitse õhtul, kohale peaksime jõudma u üheks öösel. Juht on muhe 30-ne poolakas, Rafael, kes käib Hamburgi lähistel külas ehitustöid tegemas. Kaks nädalat tööl ja nädalavahetus kodus. Seekord oli lihtsalt vaja varem koju minna, et oma auto gaasikütusele ümber ehitada. Ja tavaliselt on tal ka auto täis ja tavaliselt ta uinakut seal ei tee nii et meil vedas mitmekordselt. Klapp on meil hea ja jutt jookseb. On õppinud insener ja elektrik aga Saksas saab poole rohkem raha kui Poolas. Saksal on Poolaga 7 aastane leping, mille kohaselt ei saa sakslased endale selle aja vältel Poolast maad osta (poolakad kardavad nimelt, et sakslased tulevad ja ostavad endale need maad, kus nad kunagi elasid) ja poolakad Saksas üheski firmas alluvana töötada ei saa. Seega käivad kõik poolakad saksas nö FIEdena tööl :o) Kirume kõik Venemaad. Poolal on nendega samuti pidevalt kana kitkuda. Venemaa üritab ka nendega ajalugu ümber rääkida, et Poola olla ise rünnanud. Oma kolme lennuki ja ühe tankiga :o) Poolas on palju fotoradareid. Teed on kitsad, teepeenart pole enamjaolt ollagi, kiiruspiirang 90 aga kõik uhavad 120-ga, kohati on lahedad foorid - kui sõidad kiiruspiirangut järgides, siis näitab sulle rohelist, kui aga ületad kiirust läheb punaseks ja pead ikkagi hoo maha võtma. Sellised võiks Eestis kah olla. Ühes tanklas võtame natuke söögipoolist ja kehva kohvi. Rafael vehib kätega, et ärge süüa ostke, ta viib meid ühte teise peatuskohta, kus on hea söök. "Ich lad' euch ein!". Siil vehib vastu, et pole vaja, võime ise kah maksta. Siiski teeb ta meile järgmises peatuskohas õhtusöögi välja. Söögid valime tema soovitusi järgides ja ei pea pettuma. No ok, Signe söök meenutas suht tavalisi pelmeene aga Siilil vedas hea supiga. Kõrvalolevast tanklast leiame ka mõistliku suurusega Euroopa atlasega ning meie mure, et oleme kaardilt välja sõitnud ja ei tea, kus me oleme, laheneb. Rafael uurib murelikult, kus me ööbime. Jälle meie põõsajuttu kuuldes nendib, et tal hirmväike elamine kah koos naise ja lapsega, et ei saa meid enda juurde samuti võtta. No worries, küll hakkama saame. Jõuame tema kodukülla. Külaserval täitsa asjalik tankla, restoga ja puha. Jätame Rafaeliga soojalt hüvasti. Kuu sirab taivas, meile ligineb üks Tobi mõõtu kuts, liputab saba ja tuleb meiega kaasa. Siil kihutab ta koju. Ronime vallist üles ja leiame ühe koha rukkipõllu serval, põõsa kõrval. Küljealune on küll kergelt muhklik, kuid ega pimedas paremat ei leia niguni. Kaste on maas ja õhk märgatavalt jahedam, kui seniharjutu. Poeme kottidesse. Taevas on selge, paistavad tähed ja kaks ufot. Siil näeb tähelangemist, Signe kah. Signe jääb magama, Siil vahib veel taevast ja kuuleb millalgi kõrvalpõõsas sabinat - koer tuli siiski meile seltsi. No mis teha.
Head ööd.

1. juuli, kolmapäev. Hilversum-Amersfoort-Oldenzaal-Lübeck

Ärkame 0700. Mõni meeter jalgest eemal paterdab kraavipervel pardipere. Taevas on Hollandilikult hommikupilves, ilm sellegipoolest meeldivalt mahe. Alustame eeldatavalt õiges suunas liikumist, unustamata sealjuures ka hääletamist. Kitsal väiksel teelõigul keegi peale ei taha võtta. Kuigi tundub, et tegemist on suht suvalise teejupiga, on seegi ääristatud rattateega. Leiame ka paar kaarditahvlit, mis aitavad orienteeruda. Peatub ka üks tuletõrjeauto, mille juht liigub kahjuks teises suunas, kuid annab siiski teada, et oleme õigel teel. Ühel kohal on tee suletud, läbi saab vaid kergliiklus. Tegemist vist mingi looduskaitsealaga, igalpool on kraavid, üksikud maalapid, hobused ja linnud. Hollandis on iga maalapp hinnas, samas on ka kõik, mis seal kasvab, äärmiselt lopsakas ja mahlase muljega. Huvitav mis nad niipaljude hobustega siin teevad?
Saame tõkestatud teelõigult 3 km järel välja, ilmuvad jälle üksikud elumajad, tuleb isegi üks väike auto. Pöial püsti ja kõpsti peal. 4 km jalavaeva säästetud. Naisterahvas juhatab veel õige suuna kätte ja astume 4 km sinnapoole. Jõuamegi soovitavale kiirteeotsale. 10 minutit sildiga hääletamist ja juba viib üks noormees meid Amersfoorti kesklinna. Pikalt me siin ei peatu, põikame põgusalt kesklinna, sealt väljudes käime korra toidupoes, varume jogurtit (mida on siin täitsa arvestatav valik) ja teeme mõned minutit hiljem nendega väikse pikniku kanalikaldal, mingi lossiköksi kõrval. Jälle põgus kõnnak,sildiga hääletamine ja juba võtab meid peale 30-ne tsiklitibi, kes terve maailma suhtkoht läbi reisinud. Nii häälega kui tsikliga, nii üksi kui ka kambas. Imestab, et me suudame kuu aega koos olla, tema jäksab vaid kaks nädalat oma mehaga olla, siis lähevad jälle teed mõneks ajaks lahku - naine läheb sukelduma ja mees langevarjuga hüppama. Naine töötab kaptenina armees, tuli mõniaeg tagasi Iraagist, läheb peagi jälle lõunaameerikasse. Annab meile oma kontakti juhuks, kui me oma sõnad teoks teeme ja jälle Hollandisse tuleme, et siis tema sõprade juures öömaja saaksime. Done deal! :o)
Järgmises kohas kulub 2 minutit, et meid üks 60-ne väga viimistletud, direktorliku välimusega meesterahvas peale võtaks. Rääkis, et praegu on tudengitel ühistransport tasuta, seetõttu on hääletajaid vähem, vanasti oli see märksa tavalisem. Tal endal tuli tütar just eile kolmekuuselt Aasiareisilt.
Oldenzaali peatuskohas proovime 30 minutit hääletada, kuid ilm on palav ja teeme puhkuspausi. Signe saab isalt sõnumi, et kodus maasikad valmis ja et tore, et me koduteel oleme. See on tema tõlgendus meie Hollandisse jõudmisest. Samas paneb see sms meid mõtlema, kas võtame nüüd suuna risti üle Saksamaa kodu poole, või läheme siiski algse plaanikohaselt lõunapoole Prahasse odavat õlle jooma, Austriat kaema ja Ungarit nuusutama? Münchenis meid võõrustada lubanud reisihimuline neiu on juba Türki sõitnud, ning ei saa meid vastu võtta. Järelikult pole meil kohta, kus vahepeal natuke välja puhata. Lisaks läheb lõunas aiva palavamaks. Otsustame, et eesmärgiks pole ühe matsuga tervet Euroopat läbi tõmmata, vaid "puhata ja mängida" ning võtame sihiks kodu. Natuke jätame siiski ka Saatuse teha - kui järgmine pealevõtja juhtub "allapoole" minema, siis loomulikult alistume ja läheme lõunasse. Hääletamise ajal annavad kiirteel mööduvad rekkad korduvalt signaali. Meile vist. Kui juhtume kogemata musitama, teevad seda koguni kaks rekkat korraga.
Korra peatub üks hull poolakas - endal suur masin karavane täis, teeservas ruumi laialt, kuid tema peatub keset teed, blokeerides terve peatuskohast väljasõidu. Suund oleks Hannover, kuid kuna tal on juba rekkad ja autod kukil, viipab Siil talle, et sõidku minema.
Peatuskohas on ka dush, mida saab tasuta kasutada. Tõsi küll - vaid kaks korda laseb vett vajutada, siis oled kuival. Seega tuleb kähku pesta. Puhtaks saame sellegipoolest ja tunne hoopis inimlikum. 1830 alustame uuesti hääletamist. 10 minuti järel peatub tutikas Opel Insignia, juht sõidab Lübeckisse homsele ärikohtumisele. Saame oma senise reisi uue kiirtee rekordi - 200 km/h ja kopikaid peale. Juht jällegi igalpool reisinud, paljudes kohtades elanud - Kanada, Austraalia. Lõuna Korea ei meeldinud, kuna ise seda keelt ei räägi ja sealsed ei räägi jälle teisi võõrkeeli ning hästi aru ei saa, kas kohalike viisakus tuleb lootusest talt midagi saada või on see heatahtlik viisakus. Mees räägib mitmeid keeli ning käinud Hollandis mingi eliitkeeltekoolis, kus nunnad õpetavad su kahe nädalaga mingit võõrkeelt rääkima. Selline intensiivkoolitus. Plaadimängijast ketrab keski hollandi laulja. Juht on natuke imelik kah, jätab natuke hajusa mulje ning muudkui nokitseb enda kallal. Ei tea, kas on pilves või lihtsalt... ongi selline. Inimesi igasuguseid. Lübeckisse jõuame pea minutise täpsusega ajal, mis juht meile lubas. Isegi kaks minutit varem. Järgneb tema hotelli läheduse parkimiskoha otsimine ja selle autolahmaka hämmastav parkimine. Siil läheb autost välja, et parkimist koordineerida ning võib ihusilmaga seda meistriklassi tunnistada - auto kummaski otsas oli u 20 sentimeetrit ruumi, kuid juht suutis siiski oma vankri sinna vahele suruda. Kaks korda küll tagumisele autole vastu põrgates, kuid kriimusid-mõlke jätmata ning tulemus oli tasemel.
Täname kõva sõidu eest ja läheme öise Lübecki vanalinnaga tutvuma. Melu on võrreldes Amsterdamiga märksa hillitsetum. Võtame kebabi ja õlle, sööme need ära, patseerime homse soovitava suuna peale, leiame ühe tenniseplatsi, Signe küll pelgab hommikusi vihmuteid, kuid uut kohta otsida kah ei viitsi. Teeme sinnasamma platsiäärde pesa valmis ja suikume. Senistest magamiskohtadest üks tasasemaid aluspindu.