Vaatame siin uudistest, et Eestis muudkui sajab. Kuna teile valmistab kindlasti heameelt see, kui teistel hästi läheb, siis võime teid rõõmustada teatega, et siin on enamus aega kuiv ilm ja kraadid jäävad kah värskendava +10 juurde.
Kuna laupäev oli niigi põnev, siis otsustasime pühapäeval rahulikult võtta. Väike jalutuskäik, väike bassus käik, väike filmi vahtimine.
Jalutuskäigu sihtkohaks oli poolsaar, mis ulatub siin Esja mäe suunal lahte ja on meie hosteli aknast ilusti näha. Siili hakkas lihtsalt huvitama, et milline see lähedalt välja näeb. Reyjkavíki kaardilt jääb see aga välja ja Lonely Planeti kaart ei olnud sinnaviivate teede osas eriti informatiivne. Lootsime loogika ja suunatajuga hakkama saada. Alustasime astumist tuttavas suunas - sama tee, mis eile, lihtsalt mõnisada meetrit enne seda hääletusbaasiks olevat tanklat pöörame vasakule ära. Sealsamas on ka üks teine neem, mis jääb kahe lahte voolava jõeharu vahele. Seal käiakse koeri jalutamas. Ja sa poiss, kus neil on ruumi "jalutada". Paljud omanikud ei viitsigi "jalutada" vaid tegelevad koera jooksutamisega. Ise autoga koera järel või ees sõites. Pühapäeva lõuna oli seal vist tipptund, sagimist oli kõvasti, autod saalisid masina ees või taga siblivate koeradega edasi-tagasi.
Me vahtisime seda jõe teist kallast mööda astudes punnissilmil pealt. Hirmus põnev.
Kõndisime läbi tööstusrajooni ja eraelamute piirkonna. Midagi meie Viimsi sarnast. Jõudsime pärast väsitavat astumist enda arvates poolsaarele, päris ringi peale teha ei viitsinud, piirdusime keskelt läbi kõndimise ja mööda kallast naasmisega. Samas tundus imelik, et seal nii palju autoliiklust oli.
...
Noh, kodus avastasime, et see veel ei olnud siiski poolsaar, vaid alles maismaa väljaulatuv osa, mis hiljem kitseneb poolsaarele viivaks maasillaks.
Oeh.
Jääb siis järgmiseks korraks uuesti ette võtta.
Mõtlesime algul, et läheme bassu kella üheksaks, tund aeg enne sulgemist, aga siis leidsime veebist, et pühapäeval on see vaid kaheksani avatud, Nii et jääb pimedas auru ja bassude vahel romantiseerimine seekord ära. Piirdusime lihtsalt lebotamisega. Kusjuures täitsa imelik, kuivõrd rambeks üks kuumas vees ligunemine ikka teeb. Rohkem kui kuskil 80 kraadises saunas higistamine. Asi vist selles ongi, et saunas saad higistada, higi aurub ja keha jahtub, vees aga seda võimalust pole. Igatahes oli seekord välisõhk veel jahedam kui viimati, ja tekkis juba raskusi prillidega, tikkusid uduseks kiskuma. Talvel vist üldse halligi ei näe.
Kodus vaatasime islandi filmi "101 Reykjavík". Vaadake kindlasti.
Islandist: Jutu sisse kostub siin sageli "hetna, hetna" (ee k siin, siin :o) ja "þatna, þatna" (ee k seal, seal). Need täidavad vestluses mõttepause, eestlased teevad sellistel kohtadel arusaamatuid "eee", "mmm", "emm" "äää" jms häälitsusi.
Ja kui vestluskaaslasest hästi aru ei saada, siis öeldakse "Hva?", mis kõlab nagu "ha". Sellega seoses tekkis meil ka pühapäeval esimesel autol vist sohvril väike arusaamatus, kui Siil ta jutu peale vahel "aha" ütles, mille peale juht arvas, et Siil ei saanud aru, ja rääkis jutu uuesti. Siil ei saand omakorda aru, miks juht lauseid kordab... ja ütles jälle jutu lõpus "aha"... Signel oli tagaistmel lõbus. Signe teadis, mis värk on.
Tulles tagasi laupäevase esimese hääletuse ja pika vestluse juurde – meenusid veel mõned detailid.
Toidust oli meil kah omajagu juttu. Sohver arvas, et Siil peaks kah ikka selle mädandatud hailiha ära proovima. Siil siis lubas, et kaalub seda. Samas ei olnud sohver miskit kuulnud pardimunadest, mille kohta Siil "Minu Islandist" lugenud oli. Et vist on mingi Põhja-Islandi eripära.
Ja soovitati lambapead. Signe oli oma äriplaanigrupikaaslastelt juba ka välja uurinud, kus siin traditsioonilisi asju saaks. Üks on mingi kohvik tolle betoonkiriku juures, mis Reykjavíki kohal kõrgub, teine söögikoht asub Miklabrauti ääres olevas bussijaamas, kuhu tulevad ka Keflavikist saabuvad bussid. Jätke meelde.
Kalasöögikombed on kah sarnased, Eesti vitsutati kah vanadel aegadel kilu, korralikum kala läks müügiks. Sama lugu on siin – traditsiooniline kalatoit koosneb kalast, mis ei ole tegelikult kõige parem. Eks seda haikalagi mädandati sellepärast, et ilma selle protsessita oli see inimseedimisele hoopis vastuvõetamatu, ekspordiks seda vist küll ei läinud :o)
Joomisest oli samuti juttu. Väljendasime oma vaikset hämmingut nädalavahetuse möllu üle. Sohver aga rääkis, et kunagi oli hullemgi, kuna nädala sees üldse juua ei saanud (vist olid kohad kinni) ning kui nädalavahetusel joomaks läks, siis köeti kaks päeva järjest. Täie rauaga. Nüüd aga napsutatakse vaikselt nädal läbi ja ka nädalavahetused on hillitsetumad. Noh... ei tea... kui keegi on Väike-Karja tänava öiseid okseorgiaid näinud, siis teate, mis siin nädalavahetusel toimub. Ei saa väga rahulikuks õhtu veetmiseks pidada.
Esmaspäeval magas Signe sisse ja läks siis kooli. Siil käis raamatukogus.
Teisipäeva hommikul kell 05.30 ärkas Siil kurguvaluga. Juba esmaspäeval andis veidi tunda, aga ei osanud seda tõsiseks pidada. Nüüd oli kurk juba valus. Ega midagi, imemistabletid, kurgupihustid, teed ja küüslaugud läksid käiku. Palavikku need küll alla ei võtnud aga väga kõrgeks see vist ka ei läinud. Teisipäev mööduski põhiliselt põdemise, tee lürpimise ja vetsu vahet jooksmise tähe all. Vaatasime ka järgmise islandi filmi "White night wedding" ära. Ei olnudki nii masendav nagu põhjamaade (ja Eesti) filmide kogemusele tuginedes kartnud olime. Draama oli kaunis osavalt huumorisse pakitud. Soovitame.
Kolmapäeva põhilised tegevused: Siil magas, Signe käis koolis. Signe käis Kringlani kaubanduskeskuses, kus oli USA päevade allahindlus, ja ostis muu Siili poputamiseks vajaliku kauba seas meie kuupäeva puhul ka koogi. OSTAKAKA kooki kahjuks müügil polnud.
Kook ei osutunud nii heaks nagu olime lootnud. Sõime kumbki kaks tükki ja viisime ülejäänu köögilauale kõigile süüa. Hiljem öösel, kui olime linnale ringi peale teinud, teisi pittu minemas näinud ja elutoas Mike Myersi filmi ära vaadanud ning Signe põhku pugenud, tuli üks tegelane kiitma, et väga hea kook on... vähemalt purjus peaga (ütles ta pehmetel jalgadel kõikudes). No selge, polnudki halb kook, lihtsalt oli meil halb ettevalmistus. Krunti polnud.
Veel ei tea, kas läheme nädalavahetusel liikvele või mitte. Oleneb Siili kurgist.
Tsaupakaa.
18. sept, laup
Lühiteksti nautlejatele: laupäeval hääletasime ühele saarele, matkasime vulkaanil.
Pikemast jutust huvitatutele:
Reede õhtul saime jälle neti. Siilil tuli oma mäkis võrgusätingud ümber muuta. Signe aga ei viitsinud sellega tegeleda ja on praegu ilma.
Pärast laupäeva hommikul... või noh... lõunal ärkamist vohmisime pannkoogid ja spagetid sisse, mõtlesime välja, mis suunas läheme, pakkisime kotid (minimaalne ellujäämisvarustus, telke, magamiskotte ja matte ei võtnud) ja sättisime sammud juba tuttava N1 tankla poole Miklabrauti teel. Tanklasse jõudsime umbes pool üks. Istusime maha, võtsime Subway silmi kirjuks ajavast valikust mingid söögid, Kaffítari kohvikust kohvi ja jätkasime ärkamisprotsessi. Kesklinna Kaffítaris maksis kohv 35, tanklas 19 EEK. Sealjuures sai topsi uuesti täita, mida me siis ka kaks kord tegime. Täitsime jälle tankla kempsus veepudelid ja läksime tankla väljasõidule hääletama. 10 minutise hääletamise järel peatus üks suur punane maastur (jälle!), suur paks mees roolis. Pidi minema õkva meile sobival suunal Eyjafjallajökulli poole.
Istusime autosse. Juht oli 30ndates mehemürakas, kes töötab sanitarina psühhiaatriakliinikus. Nimesid me ei vahetanud, seega kutsume teda Sanitariks. Islandi sanitarid ei saa miinimumpalka nagu Eestis (tere Lauri) vaid sellist keskmisepoolset töötasu. Sealjuures ei saa seda tööd ka iga suvaline tegelane teha, sanitarid-õed peavad ikka vastava neljaaastase koolituse läbima. Tema oli kõigepealt õe abina töötanud, siis läbis koolituse ja läks psühhiaatriakliinikusse tööle. Ses mõttes oli küll filmiklišeelikult vastava kehaehitusega sanitar. Igatepidi suur ja lai. Aga samas mittefilmilikult külm ja julma (muljega), vaid sõbralik ja muhe. 125-kilomeetrise sõidu kestel kuulsime seda, teist ja kolmandatki.
Sanitar pidavat Vestmannaeyjari saarelt praamiga tulevatele tuttavatele vastu minema. Ta ise oligi sealt pärit ja rääkis meile küllalt mõjusalt sellest saarest, et me otsustasime sinna minna, kuigi paar nädalat tagasi, kui Signe välistudengite grupp seal käis, jätsime me selle võimaluse kasutamata.
Saime teada, miks Islandil on kohati teest põiki üle jooksvate raudvarbadega lõigud – sel viisil takistatakse lambaid liiga vabalt mööda maad ringi kappamast ja haigusi levitamast. Üks müsteerium jälle lahendatud.
Rääkis ka seda, et Eyjafjallajökulli liustikust/mäeahelikust üle mineva matkaraja läbimiseks kulub ligikaudu 12 kuni 14 tundi. Samas on häda selles, et kevadel pursanud ja Euroopa lennuliikluses paksu pahandust tekitanud vulkaan ujutas üksiti ka matkaraja üle ning seetõttu on seda nüüd raskem järgida. Sildid on kah kohati kadunud. Ja Siili märkuse peale, et sildi- ning viidamajandus on siin üldse nõrkadel jalgadel, kuulsime, et noh, praegu pidi juba parem olema, mõned aastad tagasi olla veel hullem olnud. Ei kujuta ettegi, kuidas need vaesed GPS-ita turistid toona siin hakkama said.
Igatahes meil läks selle matkaraja jutu peale hammas verele. Matkaraja teises otsas peaksime jõudma orgu, mida ümbritsevad liustikud, Lonely Planeti kohaselt pidid seal väga vinged vaated olema, paar laulvat koobast ja üldse väga popp pidutsemissihtkoht kevadiste koolilõpetajate seas.
Teine variant oleks ka kahe liustiku vahelt läbi minna.
Pidi küll juba praeguste ilmadegagi seal kohati miinus viis kraadi olema, aga see eest on seal ka kaks matkamaja, millest vähemalt üks on kindlasti kõigile ööbimiseks avatud. Lisaks on mäest üle minnes oht sõna otseses mõttes pilve jääda - teel sõites võisime seda eemalt vaadata ja sel hetkel oli see pilvesse mähkunud. Seega – matkarada osaliselt laava alla mattunud ja pilv vaadet varjamas, nii et sa ei näe kah, kuhu liigud. "Põnev" kombinatsioon :o) Nii et mõtleme veel.
Sanitar rääkis Siili pärimise peale, et see vähene lumi, mis siinkandis tavaliselt sajab, hakkab alles millalgi novembris langema, seega on meil veel vähemalt lõunaosas ringi vaatamiseks (teoreetiliselt) poolteist kuni kaks kuud aega.
Liiklust Reykjavíkis kommenteeris märkusega "organiseeritud kaos". Nõustusime.
Sanitar on ka mingi "ümarlaua" klubi liige, mis ühendab erinevaid ärimehi (?) üle maailma. Selle klubiga seoses on tal sõpru üle maailma, sealhulgas ka Eestis, kus on vähemalt 11 klubi üksust, kuna Tallinnas on klubi Eesti haru üheteistkümnes osakond. Käis ka mõni aasta tagasi Euroopas Interraili rongipassiga rändamas. Ununes küside, kui lihtne-keeruline, mugav-tüütu see oli, sest oleme isegi kaalunud millalgi selle versiooni proovimist, eeldades, et see on hea muretu reisiviis, aga viimatisest foorumilugemisest selgus, et päris nii see ei ole. Alati ei pruugi rongikohti olla ja pahatihti esinevat mingeid lisatasusid.
Nii.
Saarest.
http://en.wikipedia.org/wiki/Vestmannaeyjar
Siil oli üldjoontes tänu raamatust ja foorumitest loetule saare looga kursis. Vist sai varasemas Geysiri postituses kah mainitud. Ajalooliselt on saar seotud Islandi asundamisega (seetõttu toimub seal ka iga aasta rahvusliku püha (asustamisaastapäeva) tähistamine, kuhu tuleb mandrilt kuni 10 000 islandlast, ei kujuta ettegi, kuhu nad end seal kõik paigutavad) – kunagi Islandile tulnud verevennad otsustasid Islandi erinevates otstes talvituda. Kevadel teist venda otsima läinu avastas, et orjad (Iirimaalt võetud) olid tolle talvel maha löönud ja Vestmannaeyjari arhipelaagi suurimale, Heimaey (Kodu) saarele pagenud. Vihane vend otsis nad üles ja lõi kõik maha.
Mõned sajandid hiljem oli saar juba korralikult asustatud ning sinna seilanud Alžeeria piraadid (keda hiljem tükk aega islandlaste poolt türklasteks kutsuti) tapsid neist suure hulga maha ning võtsid mitusada orjadena kaasa. Aastakümned hiljem jõudis neist orjastatud islandlastest paar tükki Aafrikast tagasi. Umbes kolmandikul õnnestus toonase rünnaku ajal koobastesse peituda.
Mõni aeg hiljem käis arhipelaagil ja Islandil veel üks türgi piraadikapten, kes viis sealt samuti 800 inimest orjaks.
Ja värskemad uudised – ühel 1973. aasta jaanuari öösel helistasid mõned saare elanikud tuletõrjele, et vist on üks farm tules. Selgus aga, et senisele lamedale aasale oli vulkaan tekkinud.
Saare 5000 elanikku evakueeriti. Inimesed arvasid algul, et saavad peagi tagasi, tegelikkuses võttis vulkaan asja tõsiselt, tekitades kesklinnast 1 kilomeetri kaugusele alguses 300-meetrise, hiljem saare ühest otsast teise ulatuva 3-kilomeetrise lõhe. Hiljem keskendus vulkaaniline tegevus linna lähedale, luues 200 meetri kõrguse vulkaanikraatri Eldefell (isl k Tulemägi). Laavavood ähvardasid sulgeda saare elanikkonna eksistentsiks hädavajaliku sadama (kust käis läbi 25% Islandi aastasest loomusest, tänapäeval aga tervelt kolmandik) sulgeda ning üks mees soovitas laavavoolu mereveega jahutada. Alguses jaburaks peetud idee töötas ja praegu võib linna kõrval imetleda paarikümne meetri kõrgust laavaseina. Loodus võtab, loodus annab – vulkaani ligi viiekuise tegevuse tulemusena hävis kümneid majapidamisi, samas tekitas laava saarele juurde kaks ruutkilomeetrit (u neljandik) saarepindala.
Saar (ja majad) mattus kohati kuni 5-meetrise tuhavaiba alla.
Ohvreid oli vaid üks – hoolimata keldrisse minemise keeldust tegi üks narkar seda siiski, murdes apteegi keldrisse sisse, et ravimeid varastada, ja suri keldritesse ning muudesse madalamatesse lohkudesse kogunenud õhust raskema mürgise gaasi sissehingamise tagajärjel.
Kümme aastat varem tekkis viieaastase vulkaanilise tegevuse tulemusel maailma noorim ja Islandi lõunapoolseim saar – 2,7 ruutkilomeetrine Surtsey saar, mis 2002. aastaks oli kahanenud 1,4 ruutkilomeetriseks. Sellele saarele minemine on keelatud, kuna teadlased uurivad seal, kuidas uutele aladele elu tekib.
Huh. Noh, päris kõike seda too Sanitar ei rääkinud, aga peaaegu.
Lisaks soovitas ta saarel ka laava-aeda vaatama minna, mille rajamist kaheksakümnendatel üks pensionäride paar alustas ning mida nüüd üks teine paar hooldab ja arendab.
Lunne väga lootust näha ei olnud, kuna nüüd on nad enamjaolt ära lennanud. Muidu on seal aga suured kolooniad ja kevadeti noorlindude lendama õppimise ajal põrkavad nad vastu sadamahooneid ja inimesed heidavad nad vette või viivad koju ja söövad ära. Lunne püütakse ka suure võrguga õhust, nagu liblikaid :P
Väike lootus oli siiski neid näha. Samuti mõõk-/mõrtsukvaalu. Muide, Vestmanni saarte juures elas 1998-2002 ka Free Willy filmist tuntud mõõkvaal Keiko.
Lisaks pidid saare lõunatipus olevad kaljud väga vingeid vaateid pakkuma.
Jõudsime sadamasse. Meie sohver helistas veel saarel olevasse hostelisse. Öö hind pidi olema 1000 EEK. Arvasime, et arvatavasti siiski ei kasuta seda varianti.
Praam jõudis tunni aja pärast sadamasse. 15.30 sõitsime välja. Ookeanilainetus oli meie, maarottide jaoks kaunis korralik (küll mitte tormine) ja olime tänulikud võimaluse eest kasutada pooletunnist praamisõitu ligi kahetunnise asemel, mis veel mõni aeg tagasi oli ainuke võimalus. Pidavatki uue sadamaga probleeme olema, et lained uhuvad praami sõidukanali liiva täis ja selle vabastamiseks tuleb liiv välja pumbata. Praamil oli rahvast üsna vähe, mõõkvaalu ja lunne ei silmanud. Vahetult enne "kodusaart" oli veel kaks järsuseinalist saarejupatsit, kumbki ühe maja (jahimajakesed), rohelise nõgusa saarepealse ja toimeka kajakakolooniaga. Väga maaliline ja natuke sürreaalne.
Sadamasse sissesõit toimus läbi ookeani eest hästi varjatud abaja. Jällegi piki järsku kaljuseina, mis oli linnusõnnikust valgetriibuline.
Sadamas jala mahasaanuna kappasime kibekiirelt vulkaani poole. Olime otsustanud veel samal õhtul viimase praamiga mandrile naasta. Aega oli 3 tundi.
Linna/küla servast leidsime laavakõrgendiku, millest viis trepp üles. Üleval oli tulp, mis näitas kahele poole – kunagise sadamat kaitsnud kindluse poole, mille üks müür olla taastatud (piraatide eest see siiski ei kaitsnud, nood randusid saare teises otsas), ja "põhjamaa Pompei" poole, kus vulkaanituha alla mattunud majapidamised olla välja kaevatud. Üritasime kindlust otsida, aga Islandile tüüpiliselt piirdus kogu viidasüsteem selle ühe sildiga. Ei kaarti, ei tulpe, ei midagi. Kütsime vulkaani poole edasi. Õnneks oli seda lihtsam leida – mäge on raske kahe silma vahele jätta. Ronimine oli võrdlemisi vaevaline, meenus eelmise aasta Pilatuse mäe vallutamine. Tuul oli alguses vastu, hiljem lükkas takka. Ja tugev tuul. Kõigepealt läksime vulkaani servale.
Üleval avanes hea vaade saarele – vulkaanipurskega laienenud rannajoon, "põhjamaa Pompei", viis tuhat aastat tagasi pursanud naabervulkaan, golfiväljak, sadam, laava-aed ja muidugi linn (4000 elanikku) ise. Kuidagi väga ebareaalne tundus see kõik – kaljudest ümbritsetud roheline nõgu, mille keskel on omakorda majad. Ja autod. Ja inimesed. Paaril ruutkilomeetril... Väga sürr.
Vulkaanikoonus ise pole klassikalise kujuga, kuna millalgi puske käigus vajus koonuse põhjapoolne külg minema. Nii et nüüd kõrgub seal poolkoonus (tumedam laik pildi siinpoolses servas ongi uuem vulkaan, selle kõrval vasakul olev väiksem sõõr on vana vulkaan, purkskega lisandunud saare osa on samuti tumedamana näha).
Tulime vulkaani otsast alla, käisime vulkaani põhjas, mis oli pettumust-tekitavalt ebadramaatiline (ei kuumust, ei auru), korjasime paar kivi meeneks kaasa ning kõndisime laava-aia poole. Aed oli hirmus nunnu. Kiviktaimla ja murulaigud keset laavavoolu ja -räbu.
Matkasime tagasi linna poole. Praami lahkumiseni oli jäänud veel kaks tundi. Oleks teoreetiliselt olnud aega kapata saare lõunatippu kaljupaljandeid vahtima või sadama kõrval asuv järsk mägi vallutada. Otsustasime hoopis linnas uitamise kasuks, kuna kaljud oleks arvatavasti sarnanenud nendele, mida me juba Reykjanesi poolsaarel nägime ja veel ühte mäge vallutada me lihtsalt ei viitsinud. Linnas ringi vaadates ning kõikjal (v.a lõunas) selle kohal kõrguvaid mägesid silmates ei tahtnud kuidagi see ebareaalne "Truman Show" tunne haihtuda. Majad olid valdavalt kompaktsed ja väiksed. Paljudel olid aastanumbritega sildid. Eks käib vist uhkeldamine "minu maja on vanem kui sinu hurtsik".
Jõudsime tagasi sadamasse tund enne praami lahkumist. Olime esimesed. 10 minutit hiljem jõudsid sinna veel paar tükki. Hakkasime juba muretsema, et 21.30 mandrile jõudes ei olegi meil eriti autosid, millele hääletada ja peame peateele viiva sadamatee u 10 km jala läbima. Pilkases pimeduses. Ok, lamp ja helkurid olid kah olemas.
Pool tundi hiljem oli aga sadamahoone purjakil keskealisi ja vähemkeskealisi täis. Tulid nii busside kui autodega, seega oli lootust teisel pool masinale saada. Seekord me praamil pikalt väljas ei vahtinud, imetlesime vaid sadamast välja sõites prožektoriga valgustatud kaljuseina. Ülejäänud aja sisustasime kaardimängu ja mitte oksendamisele keskendumisega.
Sättisime end kohe väljapääsu juurde, et enne teisi välja saada ja võimalikult vara hääletamisega alustada. Plaan töötas – olime esimestena väljas, helkurid küljes, tuli põlemas ja teine auto, mida hääletasime, võttis meid peale. Universaali juhikohalt ronis mees välja, kihutas kaks lontkõrva tagaistmelt pakiruumi ja teatas, et sõidab Selfossi. Üle poole maast Reykjavíki. Sobib. Mees sõitis nagu segane – pimedas, kurvides ja pimedatel mäetõusudel 90 km/h alas 120-ga. Samas auto alla jäävate loomadega siin probleeme pole. Põhjas pidi kohati hirvedega õnnetusi juhtuma. Tegelikult oli mehe ja tema naise (keda me vist praamil nii saarele kui tagasi sõites nägime, ehk seetõttu saimegi kiiresti peale) sihtkoht mõned kilomeetrid enne Selfossi, aga meile tehti jälle head ja viidi sinna kohale. Vähemalt on seal pikalt valgustatud teeriba. Terve tee käisid koerad meie kuklaid nuuskimas, vahel ka käppa õlale panemas ja paar korda üritasid tagasi istmele ronida.
Selfossis kõndisime natuke asustatud alast (inimesi kuskil kõndimas ei näinud) välja ning jäime ringteest paarkümmend meetrit kaugemale hääletama. Seekord pidime tervelt ( :o) ) kümmekond autot mööda laskma, enne kui meist möödus maastur, pimestas meid enne korraks kaugtuledega (vist vaatas üle, mis mutukad me oleme), sõitis edasi, peatus, pööras ümber, möödus meist uuesti, pööras enne ringteed tagasi, sõitis uuesti meie juurde ja peatus. Roolis oli islandlane, kõrval istus tema Arizonas sündinud naine, kes pea terve tee rõõmsalt inglise keeles sädistas. Vist oli õpetaja. Kunagi tudengivahetusprogrammiga siia sattunud. Teda majutanud perenaine ajas ta esimesel siinsel hommikul kell seitse üles hõigetega "Tule nüüd ruttu üles, päike on väljas!". Äsja Arizonast tulnu jaoks täiesti mõistetamatu põhjus ärkamiseks. Hiljem aga juba mõistis :o)
Naine oli ka San Diegos käinud, nii et jätkus teemat, millest Signega rääkida. Ta ema olla Signe seal viibimise ajal sealsete metsapõlengute tõttu pidanud oma hobused evakueerima.
Jne.
Igatahes vedas meil hääletamisega igatepidi. Nautisime vaadet kohati selgineva taeva ja kuuga, pimeduses valgustatud koske, olime soojas, teadsime, et saame täna oma voodis magada ja vihma sadas vaid paar korda ning needki korrad siis, kui me juba selles viimases autos olime. Meid toodi otse hosteli lävele. Oo õnn.
Reis, mille eest Signe grupikaaslased maksid 1000 EEK näkku, läks meile maksma vaid praamipiletid (300 EEK kahepeale kokku) ja söök ning pealekauba saime toredate kohalikega sõita ning rääkida.
Mis sa hing veel ihkad.
Oli küll kavas ka pühapäevast kirjutada, aga andke andeks, ei jaksa. Ja noh, isegi tuli pikk jutt. Õnnitleme neid, kes suutsid lõpuni lugeda, minge nüüd tööle tagasi, kohvipaus on läbi.
Pikemast jutust huvitatutele:
Reede õhtul saime jälle neti. Siilil tuli oma mäkis võrgusätingud ümber muuta. Signe aga ei viitsinud sellega tegeleda ja on praegu ilma.
Pärast laupäeva hommikul... või noh... lõunal ärkamist vohmisime pannkoogid ja spagetid sisse, mõtlesime välja, mis suunas läheme, pakkisime kotid (minimaalne ellujäämisvarustus, telke, magamiskotte ja matte ei võtnud) ja sättisime sammud juba tuttava N1 tankla poole Miklabrauti teel. Tanklasse jõudsime umbes pool üks. Istusime maha, võtsime Subway silmi kirjuks ajavast valikust mingid söögid, Kaffítari kohvikust kohvi ja jätkasime ärkamisprotsessi. Kesklinna Kaffítaris maksis kohv 35, tanklas 19 EEK. Sealjuures sai topsi uuesti täita, mida me siis ka kaks kord tegime. Täitsime jälle tankla kempsus veepudelid ja läksime tankla väljasõidule hääletama. 10 minutise hääletamise järel peatus üks suur punane maastur (jälle!), suur paks mees roolis. Pidi minema õkva meile sobival suunal Eyjafjallajökulli poole.
Istusime autosse. Juht oli 30ndates mehemürakas, kes töötab sanitarina psühhiaatriakliinikus. Nimesid me ei vahetanud, seega kutsume teda Sanitariks. Islandi sanitarid ei saa miinimumpalka nagu Eestis (tere Lauri) vaid sellist keskmisepoolset töötasu. Sealjuures ei saa seda tööd ka iga suvaline tegelane teha, sanitarid-õed peavad ikka vastava neljaaastase koolituse läbima. Tema oli kõigepealt õe abina töötanud, siis läbis koolituse ja läks psühhiaatriakliinikusse tööle. Ses mõttes oli küll filmiklišeelikult vastava kehaehitusega sanitar. Igatepidi suur ja lai. Aga samas mittefilmilikult külm ja julma (muljega), vaid sõbralik ja muhe. 125-kilomeetrise sõidu kestel kuulsime seda, teist ja kolmandatki.
Sanitar pidavat Vestmannaeyjari saarelt praamiga tulevatele tuttavatele vastu minema. Ta ise oligi sealt pärit ja rääkis meile küllalt mõjusalt sellest saarest, et me otsustasime sinna minna, kuigi paar nädalat tagasi, kui Signe välistudengite grupp seal käis, jätsime me selle võimaluse kasutamata.
Saime teada, miks Islandil on kohati teest põiki üle jooksvate raudvarbadega lõigud – sel viisil takistatakse lambaid liiga vabalt mööda maad ringi kappamast ja haigusi levitamast. Üks müsteerium jälle lahendatud.
Rääkis ka seda, et Eyjafjallajökulli liustikust/mäeahelikust üle mineva matkaraja läbimiseks kulub ligikaudu 12 kuni 14 tundi. Samas on häda selles, et kevadel pursanud ja Euroopa lennuliikluses paksu pahandust tekitanud vulkaan ujutas üksiti ka matkaraja üle ning seetõttu on seda nüüd raskem järgida. Sildid on kah kohati kadunud. Ja Siili märkuse peale, et sildi- ning viidamajandus on siin üldse nõrkadel jalgadel, kuulsime, et noh, praegu pidi juba parem olema, mõned aastad tagasi olla veel hullem olnud. Ei kujuta ettegi, kuidas need vaesed GPS-ita turistid toona siin hakkama said.
Igatahes meil läks selle matkaraja jutu peale hammas verele. Matkaraja teises otsas peaksime jõudma orgu, mida ümbritsevad liustikud, Lonely Planeti kohaselt pidid seal väga vinged vaated olema, paar laulvat koobast ja üldse väga popp pidutsemissihtkoht kevadiste koolilõpetajate seas.
Teine variant oleks ka kahe liustiku vahelt läbi minna.
Pidi küll juba praeguste ilmadegagi seal kohati miinus viis kraadi olema, aga see eest on seal ka kaks matkamaja, millest vähemalt üks on kindlasti kõigile ööbimiseks avatud. Lisaks on mäest üle minnes oht sõna otseses mõttes pilve jääda - teel sõites võisime seda eemalt vaadata ja sel hetkel oli see pilvesse mähkunud. Seega – matkarada osaliselt laava alla mattunud ja pilv vaadet varjamas, nii et sa ei näe kah, kuhu liigud. "Põnev" kombinatsioon :o) Nii et mõtleme veel.
Sanitar rääkis Siili pärimise peale, et see vähene lumi, mis siinkandis tavaliselt sajab, hakkab alles millalgi novembris langema, seega on meil veel vähemalt lõunaosas ringi vaatamiseks (teoreetiliselt) poolteist kuni kaks kuud aega.
Liiklust Reykjavíkis kommenteeris märkusega "organiseeritud kaos". Nõustusime.
Sanitar on ka mingi "ümarlaua" klubi liige, mis ühendab erinevaid ärimehi (?) üle maailma. Selle klubiga seoses on tal sõpru üle maailma, sealhulgas ka Eestis, kus on vähemalt 11 klubi üksust, kuna Tallinnas on klubi Eesti haru üheteistkümnes osakond. Käis ka mõni aasta tagasi Euroopas Interraili rongipassiga rändamas. Ununes küside, kui lihtne-keeruline, mugav-tüütu see oli, sest oleme isegi kaalunud millalgi selle versiooni proovimist, eeldades, et see on hea muretu reisiviis, aga viimatisest foorumilugemisest selgus, et päris nii see ei ole. Alati ei pruugi rongikohti olla ja pahatihti esinevat mingeid lisatasusid.
Nii.
Saarest.
http://en.wikipedia.org/wiki/Vestmannaeyjar
Siil oli üldjoontes tänu raamatust ja foorumitest loetule saare looga kursis. Vist sai varasemas Geysiri postituses kah mainitud. Ajalooliselt on saar seotud Islandi asundamisega (seetõttu toimub seal ka iga aasta rahvusliku püha (asustamisaastapäeva) tähistamine, kuhu tuleb mandrilt kuni 10 000 islandlast, ei kujuta ettegi, kuhu nad end seal kõik paigutavad) – kunagi Islandile tulnud verevennad otsustasid Islandi erinevates otstes talvituda. Kevadel teist venda otsima läinu avastas, et orjad (Iirimaalt võetud) olid tolle talvel maha löönud ja Vestmannaeyjari arhipelaagi suurimale, Heimaey (Kodu) saarele pagenud. Vihane vend otsis nad üles ja lõi kõik maha.
Mõned sajandid hiljem oli saar juba korralikult asustatud ning sinna seilanud Alžeeria piraadid (keda hiljem tükk aega islandlaste poolt türklasteks kutsuti) tapsid neist suure hulga maha ning võtsid mitusada orjadena kaasa. Aastakümned hiljem jõudis neist orjastatud islandlastest paar tükki Aafrikast tagasi. Umbes kolmandikul õnnestus toonase rünnaku ajal koobastesse peituda.
Mõni aeg hiljem käis arhipelaagil ja Islandil veel üks türgi piraadikapten, kes viis sealt samuti 800 inimest orjaks.
Ja värskemad uudised – ühel 1973. aasta jaanuari öösel helistasid mõned saare elanikud tuletõrjele, et vist on üks farm tules. Selgus aga, et senisele lamedale aasale oli vulkaan tekkinud.
Saare 5000 elanikku evakueeriti. Inimesed arvasid algul, et saavad peagi tagasi, tegelikkuses võttis vulkaan asja tõsiselt, tekitades kesklinnast 1 kilomeetri kaugusele alguses 300-meetrise, hiljem saare ühest otsast teise ulatuva 3-kilomeetrise lõhe. Hiljem keskendus vulkaaniline tegevus linna lähedale, luues 200 meetri kõrguse vulkaanikraatri Eldefell (isl k Tulemägi). Laavavood ähvardasid sulgeda saare elanikkonna eksistentsiks hädavajaliku sadama (kust käis läbi 25% Islandi aastasest loomusest, tänapäeval aga tervelt kolmandik) sulgeda ning üks mees soovitas laavavoolu mereveega jahutada. Alguses jaburaks peetud idee töötas ja praegu võib linna kõrval imetleda paarikümne meetri kõrgust laavaseina. Loodus võtab, loodus annab – vulkaani ligi viiekuise tegevuse tulemusena hävis kümneid majapidamisi, samas tekitas laava saarele juurde kaks ruutkilomeetrit (u neljandik) saarepindala.
Saar (ja majad) mattus kohati kuni 5-meetrise tuhavaiba alla.
Ohvreid oli vaid üks – hoolimata keldrisse minemise keeldust tegi üks narkar seda siiski, murdes apteegi keldrisse sisse, et ravimeid varastada, ja suri keldritesse ning muudesse madalamatesse lohkudesse kogunenud õhust raskema mürgise gaasi sissehingamise tagajärjel.
Kümme aastat varem tekkis viieaastase vulkaanilise tegevuse tulemusel maailma noorim ja Islandi lõunapoolseim saar – 2,7 ruutkilomeetrine Surtsey saar, mis 2002. aastaks oli kahanenud 1,4 ruutkilomeetriseks. Sellele saarele minemine on keelatud, kuna teadlased uurivad seal, kuidas uutele aladele elu tekib.
Huh. Noh, päris kõike seda too Sanitar ei rääkinud, aga peaaegu.
Lisaks soovitas ta saarel ka laava-aeda vaatama minna, mille rajamist kaheksakümnendatel üks pensionäride paar alustas ning mida nüüd üks teine paar hooldab ja arendab.
Lunne väga lootust näha ei olnud, kuna nüüd on nad enamjaolt ära lennanud. Muidu on seal aga suured kolooniad ja kevadeti noorlindude lendama õppimise ajal põrkavad nad vastu sadamahooneid ja inimesed heidavad nad vette või viivad koju ja söövad ära. Lunne püütakse ka suure võrguga õhust, nagu liblikaid :P
Väike lootus oli siiski neid näha. Samuti mõõk-/mõrtsukvaalu. Muide, Vestmanni saarte juures elas 1998-2002 ka Free Willy filmist tuntud mõõkvaal Keiko.
Lisaks pidid saare lõunatipus olevad kaljud väga vingeid vaateid pakkuma.
Jõudsime sadamasse. Meie sohver helistas veel saarel olevasse hostelisse. Öö hind pidi olema 1000 EEK. Arvasime, et arvatavasti siiski ei kasuta seda varianti.
Praam jõudis tunni aja pärast sadamasse. 15.30 sõitsime välja. Ookeanilainetus oli meie, maarottide jaoks kaunis korralik (küll mitte tormine) ja olime tänulikud võimaluse eest kasutada pooletunnist praamisõitu ligi kahetunnise asemel, mis veel mõni aeg tagasi oli ainuke võimalus. Pidavatki uue sadamaga probleeme olema, et lained uhuvad praami sõidukanali liiva täis ja selle vabastamiseks tuleb liiv välja pumbata. Praamil oli rahvast üsna vähe, mõõkvaalu ja lunne ei silmanud. Vahetult enne "kodusaart" oli veel kaks järsuseinalist saarejupatsit, kumbki ühe maja (jahimajakesed), rohelise nõgusa saarepealse ja toimeka kajakakolooniaga. Väga maaliline ja natuke sürreaalne.
Sadamasse sissesõit toimus läbi ookeani eest hästi varjatud abaja. Jällegi piki järsku kaljuseina, mis oli linnusõnnikust valgetriibuline.
Sadamas jala mahasaanuna kappasime kibekiirelt vulkaani poole. Olime otsustanud veel samal õhtul viimase praamiga mandrile naasta. Aega oli 3 tundi.
Linna/küla servast leidsime laavakõrgendiku, millest viis trepp üles. Üleval oli tulp, mis näitas kahele poole – kunagise sadamat kaitsnud kindluse poole, mille üks müür olla taastatud (piraatide eest see siiski ei kaitsnud, nood randusid saare teises otsas), ja "põhjamaa Pompei" poole, kus vulkaanituha alla mattunud majapidamised olla välja kaevatud. Üritasime kindlust otsida, aga Islandile tüüpiliselt piirdus kogu viidasüsteem selle ühe sildiga. Ei kaarti, ei tulpe, ei midagi. Kütsime vulkaani poole edasi. Õnneks oli seda lihtsam leida – mäge on raske kahe silma vahele jätta. Ronimine oli võrdlemisi vaevaline, meenus eelmise aasta Pilatuse mäe vallutamine. Tuul oli alguses vastu, hiljem lükkas takka. Ja tugev tuul. Kõigepealt läksime vulkaani servale.
Üleval avanes hea vaade saarele – vulkaanipurskega laienenud rannajoon, "põhjamaa Pompei", viis tuhat aastat tagasi pursanud naabervulkaan, golfiväljak, sadam, laava-aed ja muidugi linn (4000 elanikku) ise. Kuidagi väga ebareaalne tundus see kõik – kaljudest ümbritsetud roheline nõgu, mille keskel on omakorda majad. Ja autod. Ja inimesed. Paaril ruutkilomeetril... Väga sürr.
Vulkaanikoonus ise pole klassikalise kujuga, kuna millalgi puske käigus vajus koonuse põhjapoolne külg minema. Nii et nüüd kõrgub seal poolkoonus (tumedam laik pildi siinpoolses servas ongi uuem vulkaan, selle kõrval vasakul olev väiksem sõõr on vana vulkaan, purkskega lisandunud saare osa on samuti tumedamana näha).
Tulime vulkaani otsast alla, käisime vulkaani põhjas, mis oli pettumust-tekitavalt ebadramaatiline (ei kuumust, ei auru), korjasime paar kivi meeneks kaasa ning kõndisime laava-aia poole. Aed oli hirmus nunnu. Kiviktaimla ja murulaigud keset laavavoolu ja -räbu.
Matkasime tagasi linna poole. Praami lahkumiseni oli jäänud veel kaks tundi. Oleks teoreetiliselt olnud aega kapata saare lõunatippu kaljupaljandeid vahtima või sadama kõrval asuv järsk mägi vallutada. Otsustasime hoopis linnas uitamise kasuks, kuna kaljud oleks arvatavasti sarnanenud nendele, mida me juba Reykjanesi poolsaarel nägime ja veel ühte mäge vallutada me lihtsalt ei viitsinud. Linnas ringi vaadates ning kõikjal (v.a lõunas) selle kohal kõrguvaid mägesid silmates ei tahtnud kuidagi see ebareaalne "Truman Show" tunne haihtuda. Majad olid valdavalt kompaktsed ja väiksed. Paljudel olid aastanumbritega sildid. Eks käib vist uhkeldamine "minu maja on vanem kui sinu hurtsik".
Jõudsime tagasi sadamasse tund enne praami lahkumist. Olime esimesed. 10 minutit hiljem jõudsid sinna veel paar tükki. Hakkasime juba muretsema, et 21.30 mandrile jõudes ei olegi meil eriti autosid, millele hääletada ja peame peateele viiva sadamatee u 10 km jala läbima. Pilkases pimeduses. Ok, lamp ja helkurid olid kah olemas.
Pool tundi hiljem oli aga sadamahoone purjakil keskealisi ja vähemkeskealisi täis. Tulid nii busside kui autodega, seega oli lootust teisel pool masinale saada. Seekord me praamil pikalt väljas ei vahtinud, imetlesime vaid sadamast välja sõites prožektoriga valgustatud kaljuseina. Ülejäänud aja sisustasime kaardimängu ja mitte oksendamisele keskendumisega.
Sättisime end kohe väljapääsu juurde, et enne teisi välja saada ja võimalikult vara hääletamisega alustada. Plaan töötas – olime esimestena väljas, helkurid küljes, tuli põlemas ja teine auto, mida hääletasime, võttis meid peale. Universaali juhikohalt ronis mees välja, kihutas kaks lontkõrva tagaistmelt pakiruumi ja teatas, et sõidab Selfossi. Üle poole maast Reykjavíki. Sobib. Mees sõitis nagu segane – pimedas, kurvides ja pimedatel mäetõusudel 90 km/h alas 120-ga. Samas auto alla jäävate loomadega siin probleeme pole. Põhjas pidi kohati hirvedega õnnetusi juhtuma. Tegelikult oli mehe ja tema naise (keda me vist praamil nii saarele kui tagasi sõites nägime, ehk seetõttu saimegi kiiresti peale) sihtkoht mõned kilomeetrid enne Selfossi, aga meile tehti jälle head ja viidi sinna kohale. Vähemalt on seal pikalt valgustatud teeriba. Terve tee käisid koerad meie kuklaid nuuskimas, vahel ka käppa õlale panemas ja paar korda üritasid tagasi istmele ronida.
Selfossis kõndisime natuke asustatud alast (inimesi kuskil kõndimas ei näinud) välja ning jäime ringteest paarkümmend meetrit kaugemale hääletama. Seekord pidime tervelt ( :o) ) kümmekond autot mööda laskma, enne kui meist möödus maastur, pimestas meid enne korraks kaugtuledega (vist vaatas üle, mis mutukad me oleme), sõitis edasi, peatus, pööras ümber, möödus meist uuesti, pööras enne ringteed tagasi, sõitis uuesti meie juurde ja peatus. Roolis oli islandlane, kõrval istus tema Arizonas sündinud naine, kes pea terve tee rõõmsalt inglise keeles sädistas. Vist oli õpetaja. Kunagi tudengivahetusprogrammiga siia sattunud. Teda majutanud perenaine ajas ta esimesel siinsel hommikul kell seitse üles hõigetega "Tule nüüd ruttu üles, päike on väljas!". Äsja Arizonast tulnu jaoks täiesti mõistetamatu põhjus ärkamiseks. Hiljem aga juba mõistis :o)
Naine oli ka San Diegos käinud, nii et jätkus teemat, millest Signega rääkida. Ta ema olla Signe seal viibimise ajal sealsete metsapõlengute tõttu pidanud oma hobused evakueerima.
Jne.
Igatahes vedas meil hääletamisega igatepidi. Nautisime vaadet kohati selgineva taeva ja kuuga, pimeduses valgustatud koske, olime soojas, teadsime, et saame täna oma voodis magada ja vihma sadas vaid paar korda ning needki korrad siis, kui me juba selles viimases autos olime. Meid toodi otse hosteli lävele. Oo õnn.
Reis, mille eest Signe grupikaaslased maksid 1000 EEK näkku, läks meile maksma vaid praamipiletid (300 EEK kahepeale kokku) ja söök ning pealekauba saime toredate kohalikega sõita ning rääkida.
Mis sa hing veel ihkad.
Oli küll kavas ka pühapäevast kirjutada, aga andke andeks, ei jaksa. Ja noh, isegi tuli pikk jutt. Õnnitleme neid, kes suutsid lõpuni lugeda, minge nüüd tööle tagasi, kohvipaus on läbi.
15.-17 sept, kolm-reede
Islandil on selline asutus (müüb vist raadiosaatjaid.Signe grupikaaslaste seas tekitab "kaka" endiselt elevust.
Kolmapäeval jätkus tugev tuul, laht oli jänkusid täis. Õhtul tuul vajus ära. Signe läks lähedalasuvasse kunstikooli oma grupikaaslastega äriprojekti arendama, Siil vahtis hostelis teistega koos filmi. Korra oma toas käies avastas aknast välja vaadates imelikku hallikat triipu. Käega linnatuled ära varjates ilmnes, et hoopis roheline on. Riided käpelt selga ja katusele. Noh, olemas - virmalised. Lahe kohal mängles vaikselt. Mingit tervet taevast katvat võimast valgusmängu küll polnud aga esialgu sai suu seks küll. Helistas ka Signele, et too lahe poole vaataks, aga Signel seda võimalust polnud. Seega on seis praegu 1:0.
Kui teised välistudengid kuulsid, et virmalised väljas, tormasid kõik katusele. Pikalt seal siiski olla ei kannatanud, ilm on jahedaks läinud ja külm hakkas. Soome tüdruk rääkis, et talle küllatulnud sõbrad pididki riideid juurde ostma, sest ta rääkis neile, et siin polegi teab mis külm, aga viimastel päevadel on ta pidanud oma sõnu sööma. Õhtuti kisub ikka nullilähedale. Nad pidavat sõpradega pühapäevast kolmapäevani rendiautoga tuuritama minema. Rent on u 2000 EEK.
Pärast vaatasime filmi edasi.
Signe aga jõudis projektiaretuselt tagasi alles pool kaks öösel.
Netti pole endiselt.
Reedel toimus kõigi projektigruppide tööde esitlus. Signe grupp esines arvatavasti rahuldavalt. Mõned grupid eksisid teemast (tulevikuenergia) kaugele (noorte disainerite veebikeskkond, plastpudelitest nt riiulite ehitamiseks mõeldud ühendusjupstükk), mõned tegid maha kõiki muid alternatiivenergiaallikaid, pakkudes hoopis lainetest saadavat mehhanismi, mis aga samas on endiselt väljaarendamata ja ebatõhus. Paar tükki olid ka väga tasemel. Nii idee kui esitluse osas.
Signe grupp sai muuhulgas videoga maha – http://www.youtube.com/watch?v=ZjyV-Oo1ynI
Õhtul pidavat kunstikoolis projektigruppide lõpupidu toimuma.
Meie aga mõlgutame nädalavahetuseplaane. Vist lähemegi ilma telgita, võtame hunniku riideid kaasa – arvatavasti Eyjafjallajökulli vulkaani ja liustikku uurima.
Näkemist.
13. - 14. sept, esm-teisip.
Praeguseks suurimaks uudiseks on see, et viimased kaks päeva on tugev tuul olnud (iiliti kuni 20 m/s), esmaspäeval oli korralik hoovihm ja hostelis pole internetti.
Aa, nädalavahetusel jalutuskäigul, enne Toomasega kohtumist nägime hosteli lähistel ka filmivõtteid. Filmisid auto juures toimetavat paarikest ja kui tagasi tulime, siis autoga foori juurde jõudvat paarikest.
Esmaspäeval käis Siil enne kojuminekut Bonusest läbi ja vahetult enne poest väljumist hakkas vihma sadama. Ja tõsiselt sadama. Koguni nii tõsiselt, et üks kassapidaja jättis järjekorra teenindamise korraks pooleli ning käis väljas vihma vaatamas :o)
Lisaks vihmale tuli ka rahe, ja selleks ajaks, kui Siil sai vihmajope selga ning räästa alt välja astus, oli peatänav Laugurvegur jõeks muutunud – teepinda polnud voolava vee all näha. Islandi juhte kotib jalakäijate olemasolu veel vähem kui Eesti sohvreid, seega tuli väga ettevaatlikult seinaääri mööda hiilida. Mäest alla jõudes tekkis talve tunne. Rahe oli alla uhutud ning tee oli täiesti valge.
Varem samal päeval linna minnes tabas Siil end esimeselt tõeliselt rassistlikult mõttelt (eks niisama lõõbitud ole varemgi, aga mitte tõsiselt). Vastu tulid kaks neegrit, käekõrval neile ilmselgelt liiga väikse rattaga. Huvitav, kust nad selle varastasid...
Teisipäeval käis Siil ostupiirkonna spordipoode kammimas ja frisbit otsimas. Edutult.
Tagasitulles oli tuul juba tõusnud ja kohati olid iilid nii tugevad, et lükkasid kõnniteelt murule. Eestis oleks seepeale arvatavasti tormihoiatus ja paanikapaanika.
Koju jõudes oli ka Signe kohal. Aga nett läinud. Hostelihaldaja Karí moblale ei vasta. Nii et läksime raamatukokku.
Hiljem õhtul olime sunnitud Signe gruptiöö jaoks vajaliku materjali ära saatmiseks lähedalasuva kunstiakadeemia juures wifit püüdmas käima.
Kohaliku turistilehe Grapevine'i uuemaid ja vanemaid eksemplare lugedes kohtab kohati artiklinupukesi, kus kohalikud kritiseerivad turistide riietumist (nooremad on siin vast rohkemgi trendipeded kui Eesti omad), ning annavad soovitusi, kuidas rohkem islandlase moodi välja näha. Et matkasaapaid ei tohiks kanda ja ei ole ka vaja koguaeg täisvihmavarustuses olla, ei saja ju pidevalt.
Samas ei saa öelda, et me teab mis popilt riides oleks, aga ikkagi kõnetavad kõik meid pidevalt islandi keeles. Nii et vist ikkagi sulandume edukalt :o)
Ilmateate prognoos on esialgu positiivne (sajuta), seega mõlgutame mõtteid nädalavahetuse retke suunas. Pisike idee on seekord telk, madratsid ja magamiskotid maha jätta ning ilma magamiseta käik teha. Natuke kahtlane see on, sest kindlasti kurnab säärane käik hullumoodi ära, aga samas oleks seljakotid tunduvalt väiksemad ja kergemad. Nii ja naa. Mõtleme veel.
Välistudengid pidavat küll see pühapäev soodushinnaga 250 EEK (500 EEK on tavahind) Blue Lagooni viidama, aga me kumbki sellest hullumoodi vaimustuses pole, pigem kasutaks head ilma ringivaatamiseks. Pealegi soojas vees liguneda saab siin igalpool. Oktoobris toimuva muusikafestivali Airwaves lõpupidu pidavat samuti Blue Lagoonis aset leidma, näis, ehk satume siis sinna.
Signe saatis paar päeva tagasi oma bakatöö ära, juhendaja esialgne kommentaar oli positiivne. Nüüd jääb veel loota, et ajastasime oma tagasilennu õigeks terminiks, ning Signe saab selle detsembris kaitstud.
Siin aga saab käesoleva nädalaga Signe sagivam periood läbi ja edaspidi peaks tal igal nädalal kolm vaba päeva olema. Juba mõtleb Reykjavíkis mingi tööotsa hankimisele.
Aa, nädalavahetusel jalutuskäigul, enne Toomasega kohtumist nägime hosteli lähistel ka filmivõtteid. Filmisid auto juures toimetavat paarikest ja kui tagasi tulime, siis autoga foori juurde jõudvat paarikest.
Esmaspäeval käis Siil enne kojuminekut Bonusest läbi ja vahetult enne poest väljumist hakkas vihma sadama. Ja tõsiselt sadama. Koguni nii tõsiselt, et üks kassapidaja jättis järjekorra teenindamise korraks pooleli ning käis väljas vihma vaatamas :o)
Lisaks vihmale tuli ka rahe, ja selleks ajaks, kui Siil sai vihmajope selga ning räästa alt välja astus, oli peatänav Laugurvegur jõeks muutunud – teepinda polnud voolava vee all näha. Islandi juhte kotib jalakäijate olemasolu veel vähem kui Eesti sohvreid, seega tuli väga ettevaatlikult seinaääri mööda hiilida. Mäest alla jõudes tekkis talve tunne. Rahe oli alla uhutud ning tee oli täiesti valge.
Varem samal päeval linna minnes tabas Siil end esimeselt tõeliselt rassistlikult mõttelt (eks niisama lõõbitud ole varemgi, aga mitte tõsiselt). Vastu tulid kaks neegrit, käekõrval neile ilmselgelt liiga väikse rattaga. Huvitav, kust nad selle varastasid...
Teisipäeval käis Siil ostupiirkonna spordipoode kammimas ja frisbit otsimas. Edutult.
Tagasitulles oli tuul juba tõusnud ja kohati olid iilid nii tugevad, et lükkasid kõnniteelt murule. Eestis oleks seepeale arvatavasti tormihoiatus ja paanikapaanika.
Koju jõudes oli ka Signe kohal. Aga nett läinud. Hostelihaldaja Karí moblale ei vasta. Nii et läksime raamatukokku.
Hiljem õhtul olime sunnitud Signe gruptiöö jaoks vajaliku materjali ära saatmiseks lähedalasuva kunstiakadeemia juures wifit püüdmas käima.
Kohaliku turistilehe Grapevine'i uuemaid ja vanemaid eksemplare lugedes kohtab kohati artiklinupukesi, kus kohalikud kritiseerivad turistide riietumist (nooremad on siin vast rohkemgi trendipeded kui Eesti omad), ning annavad soovitusi, kuidas rohkem islandlase moodi välja näha. Et matkasaapaid ei tohiks kanda ja ei ole ka vaja koguaeg täisvihmavarustuses olla, ei saja ju pidevalt.
Samas ei saa öelda, et me teab mis popilt riides oleks, aga ikkagi kõnetavad kõik meid pidevalt islandi keeles. Nii et vist ikkagi sulandume edukalt :o)
Ilmateate prognoos on esialgu positiivne (sajuta), seega mõlgutame mõtteid nädalavahetuse retke suunas. Pisike idee on seekord telk, madratsid ja magamiskotid maha jätta ning ilma magamiseta käik teha. Natuke kahtlane see on, sest kindlasti kurnab säärane käik hullumoodi ära, aga samas oleks seljakotid tunduvalt väiksemad ja kergemad. Nii ja naa. Mõtleme veel.
Välistudengid pidavat küll see pühapäev soodushinnaga 250 EEK (500 EEK on tavahind) Blue Lagooni viidama, aga me kumbki sellest hullumoodi vaimustuses pole, pigem kasutaks head ilma ringivaatamiseks. Pealegi soojas vees liguneda saab siin igalpool. Oktoobris toimuva muusikafestivali Airwaves lõpupidu pidavat samuti Blue Lagoonis aset leidma, näis, ehk satume siis sinna.
Signe saatis paar päeva tagasi oma bakatöö ära, juhendaja esialgne kommentaar oli positiivne. Nüüd jääb veel loota, et ajastasime oma tagasilennu õigeks terminiks, ning Signe saab selle detsembris kaitstud.
Siin aga saab käesoleva nädalaga Signe sagivam periood läbi ja edaspidi peaks tal igal nädalal kolm vaba päeva olema. Juba mõtleb Reykjavíkis mingi tööotsa hankimisele.
10.-12. september, reede-pühapäev
Noh, sai enne õhtut hõisatud – pärast viimast blogipostitust selgus, et Signe grupitöö jätkub ka veel nädalavahetusel, seega ei mingit matkamist. Tegelikult ilmnes, et ega ka ilm seda väga soosinud poleks, hommikud ja õhtud olid kõigil päevadel sajused. Päeval oli küll päike, aga ikkagi...
Signe kuulis grupikaaslaselt, et põmst on korteriostul hinnavahe Eestiga umbes kahekordne. Vaatasime just, et sarnane korter maksaks meil kaks korda vähem.
Samas olid nad üllatunud, et Eesti emad võivad saada KUNI 35 000 krooni emapalka. Neid on muidugi vähe... siin saavad kõik ühe puuga kas vist mingi 18 000 EEK.
Siili unegraafik hakkab jälle selliseks nihkuma, nagu too poolaasta, kui ta ainult tõlkimisega tegeles – kolm öösel magama, 11 hommikul (?) üles.
Pärast laupäeva hommikul Signe grupikaaslase elukohta saatmist avanes Siilil jälle võimalus saada kinnitus ühele teooriale. Nimelt – siin on kolepalju mõlgitud autosid. Teooria oli, et linn+hiidmaasturid=kitsas ja halva nähtavusega manööverdamine. Nii oligi. Üks maastur hakkas poolpõiki teele välja tagurdama, teine maastur peatus selle taga, kuid tagurdaja toda ei märganud ning tulemuseks oli kole ragin. Mõlema maasturi roolist hüppas kaks jahmunud ülekeskealist naisterahvast välja. Peatuja ei olnud tagurdajale vajalikku manööverdusruumi õigesti arvestanud.
Nii et siin autot parkides otsige mingi vähemalt kolmest küljest kaitstud koht või siis väga avar väljak.
Vot.
Siil proovis natuke ka interneti tööbüroode lehti lapates mõnda ametikohta leida, aga seni tulutult. Põhiliseks takistuseks on loomulikult keel – kõik lehed on islandikeelsed, haruharva satub ette mõni ingliskeelne ametinimetus ja samas on veebisõnastikud kõik puudulikud, nii et ühe sõna tõlkimiseks pead teinekord kolm sõnastikku läbi lappama. Ei saa ka öelda, et sõnastikud hirmus kasutajasõbralikud oleks.
Peab vist südame rindu võtma ja lihtsalt asutustesse sisse astuma ning tööd küsima. Ja kui küsitavas asutuses pole miskit pakkuda, siis teavad ehk kedagi soovitada, kellel oleks pakkuda.
Piletid bronnisime kah tagasisõiduks ära. Nüüd tuleb kahes osas pöidlad pihus hoida, esiteks on vahendusfirma bookinghouse kohta trip.ee-st negatiivset infot kostunud ja teiseks peame lootma, et Siilil ikkagi nii kaua siin elada lubatakse. Muidugi tagasisõidupiletite näitamine võib lubade jagajatele kindlust pakkuda, et me ei kavatse siia nende rahakoti peale sitsima jääda. Peaks vist sealt vahepeal läbi käima ja küsima, kuidas menetlemine edeneb.
Muide, tõukerattad on siin kah üsna popid. Põhiliselt küll noorema elanikkonna seas. Aga kihutatakse nendega üsna julmalt.
Ja Laugarveguril toimuva pideva kulgemise kohta saime kah reede õhtul (st öösel) ühelt pikemalt jalutuskäigult naastes huvitava näite. Tee vanalinna poolses otsas tuli meile üks vana Ford vastu, roomates tavapärasel 5–10 km/h. Jõudes mõned ristmikud edasi, sõitis see meile uuesti vastu. Tähendab, õhtuti käiaksegi lihtsalt peatänaval kruiisimas. Selge.
Laupäeva õhtul tegime kah (sajust hoolimata) ühe väikse ringi kesklinnas, arutades omavahel mingit hirmtähtsat maailma asja. Üks vastutulnud noormees pööras paarkümmend meetrit pärast meist möödumist ümber ja lippas tagasi, küsides "Kas ma kuulsin õigesti?". No eesti keel jah. Toomas töötab Reykjavíkis poole kohaga ehitusel ja poole kohaga India restoranis. Kolmandat aastat. Või on kolm aastat jäänud. Küsis kontakte. Siilil kiilus esimese hooga kinni, kas anda meil, telefoninumber või feissbukinimi :o) Signe andis kõhklematult feissbukikontakti.
Ülejäänud võõrastemajaelanikud käisid laupäeval "kuldse ringi" ekskursioonil, mille me paar nädalat varem häälega läbisime. Kõrvaltoa hispaanlasel õnnestus kuidagi sõrme vigastada. Lappis seda pühapäeva hommikul köögis, kui siil pannkooki praadima läks. Esmaspäeva hommikul aga küsis Siililt kohvi, kiskus naha/näputüki küljest ära ja valas kohvipuru peale.
Nii ravitakse siis vigastusi Hispaanias.
Signe kuulis grupikaaslaselt, et põmst on korteriostul hinnavahe Eestiga umbes kahekordne. Vaatasime just, et sarnane korter maksaks meil kaks korda vähem.
Samas olid nad üllatunud, et Eesti emad võivad saada KUNI 35 000 krooni emapalka. Neid on muidugi vähe... siin saavad kõik ühe puuga kas vist mingi 18 000 EEK.
Siili unegraafik hakkab jälle selliseks nihkuma, nagu too poolaasta, kui ta ainult tõlkimisega tegeles – kolm öösel magama, 11 hommikul (?) üles.
Pärast laupäeva hommikul Signe grupikaaslase elukohta saatmist avanes Siilil jälle võimalus saada kinnitus ühele teooriale. Nimelt – siin on kolepalju mõlgitud autosid. Teooria oli, et linn+hiidmaasturid=kitsas ja halva nähtavusega manööverdamine. Nii oligi. Üks maastur hakkas poolpõiki teele välja tagurdama, teine maastur peatus selle taga, kuid tagurdaja toda ei märganud ning tulemuseks oli kole ragin. Mõlema maasturi roolist hüppas kaks jahmunud ülekeskealist naisterahvast välja. Peatuja ei olnud tagurdajale vajalikku manööverdusruumi õigesti arvestanud.
Nii et siin autot parkides otsige mingi vähemalt kolmest küljest kaitstud koht või siis väga avar väljak.
Vot.
Siil proovis natuke ka interneti tööbüroode lehti lapates mõnda ametikohta leida, aga seni tulutult. Põhiliseks takistuseks on loomulikult keel – kõik lehed on islandikeelsed, haruharva satub ette mõni ingliskeelne ametinimetus ja samas on veebisõnastikud kõik puudulikud, nii et ühe sõna tõlkimiseks pead teinekord kolm sõnastikku läbi lappama. Ei saa ka öelda, et sõnastikud hirmus kasutajasõbralikud oleks.
Peab vist südame rindu võtma ja lihtsalt asutustesse sisse astuma ning tööd küsima. Ja kui küsitavas asutuses pole miskit pakkuda, siis teavad ehk kedagi soovitada, kellel oleks pakkuda.
Piletid bronnisime kah tagasisõiduks ära. Nüüd tuleb kahes osas pöidlad pihus hoida, esiteks on vahendusfirma bookinghouse kohta trip.ee-st negatiivset infot kostunud ja teiseks peame lootma, et Siilil ikkagi nii kaua siin elada lubatakse. Muidugi tagasisõidupiletite näitamine võib lubade jagajatele kindlust pakkuda, et me ei kavatse siia nende rahakoti peale sitsima jääda. Peaks vist sealt vahepeal läbi käima ja küsima, kuidas menetlemine edeneb.
Muide, tõukerattad on siin kah üsna popid. Põhiliselt küll noorema elanikkonna seas. Aga kihutatakse nendega üsna julmalt.
Ja Laugarveguril toimuva pideva kulgemise kohta saime kah reede õhtul (st öösel) ühelt pikemalt jalutuskäigult naastes huvitava näite. Tee vanalinna poolses otsas tuli meile üks vana Ford vastu, roomates tavapärasel 5–10 km/h. Jõudes mõned ristmikud edasi, sõitis see meile uuesti vastu. Tähendab, õhtuti käiaksegi lihtsalt peatänaval kruiisimas. Selge.
Laupäeva õhtul tegime kah (sajust hoolimata) ühe väikse ringi kesklinnas, arutades omavahel mingit hirmtähtsat maailma asja. Üks vastutulnud noormees pööras paarkümmend meetrit pärast meist möödumist ümber ja lippas tagasi, küsides "Kas ma kuulsin õigesti?". No eesti keel jah. Toomas töötab Reykjavíkis poole kohaga ehitusel ja poole kohaga India restoranis. Kolmandat aastat. Või on kolm aastat jäänud. Küsis kontakte. Siilil kiilus esimese hooga kinni, kas anda meil, telefoninumber või feissbukinimi :o) Signe andis kõhklematult feissbukikontakti.
Ülejäänud võõrastemajaelanikud käisid laupäeval "kuldse ringi" ekskursioonil, mille me paar nädalat varem häälega läbisime. Kõrvaltoa hispaanlasel õnnestus kuidagi sõrme vigastada. Lappis seda pühapäeva hommikul köögis, kui siil pannkooki praadima läks. Esmaspäeva hommikul aga küsis Siililt kohvi, kiskus naha/näputüki küljest ära ja valas kohvipuru peale.
Nii ravitakse siis vigastusi Hispaanias.
7.-9. sept.
Pudinad-padinad siit ja sealt:
vastupidiselt eeldustele, et põhjamaa ja niguni haridus tasuta, peavad siin kõik kõrghariduse eest maksma. ON küll variant, et saad stipi, aga seda alles aasta pärast õpingute alustamist ja sedagi heade hinnete korral. Riiklikus ülikoolis plekid aastas mitte õppemaksu vaid mingit teise nimega maksu, see on aga u 30 000 EEK aastas. "Eelarvelist kohta" siin pole. Nii et Eestis on tegelikult tudengi elu (veel) meelakkumine.
Reykjavíki ülikool, kus Signe õpib, on erakool.
Üks Signe grupikaaslane, kelle juures neljapäeva õhtul äriplaani koostati, rääkis, et nad elasid terve selle suve koos poisiga tüdruku säästudest. Kokku läks miljon kohalikku ehk sada tuhat Eesti krooni. Seal sees oli siis ka õppemaks, auto, üür jne. Nii et annab väikse pildi, siinse elu kallidusest. 100 000-ga elaks tudeng Eestis lõtva terve aasta ära.
Millalgi esimestes postitustest äramainitud tähelepanek siinsest jalakäijate vähesusest (v.a kesklinn), sai kah kinnituse – koos majandusbuumiga soetasidki kõik endale autod ja nüüd käiakse autoga kõikjal, isegi kodutänaval asuvasse poodi ei minda jala.
Buumi ajal saadi laenu alates 18. eluaastast ja kõik võtsidki kõvad laenud ning ostsid kohe autod. Nüüd aga on nt nii, et üks tüdruk ostis 2 miljoni ISK eest auto, aga pangale peab praeguse seisuga ühe milli peale maksma.
Reykjavíki linnapea on endine koomik, kes tegi partei Parim partei, millega ka võitis. Kuskil Prantsusmaal andis kommentaari, et ta vaatab internetis vaid pornot, kohe ka korrigeeris, et tegelikult käib facebookis ja guugeldab, aga otseloomulikult rebiti pornokommentaar kontekstist välja, ja nüüd on see teemaks.
Ratturite puuduse kommentaari peame natuke korrigeerima – rattaliiklus on siiski sips tihedam kui Eestis. Lahe on ka see, kuidas üle kolmekümnesed tüübid rahulikult rulaga mööda tänavat kulgevad. Umbes nagu Pariisi rulluisutajad, kes olid kah keskmise vanusega u 30.
A muide, pikaealisusest sai vist kah varem räägitud. Arvata on, et nüüd praeguse põlvkonnaga see näitaja kukub, kuna autostumine ja rämpstoidukultus on uued nähtused, mis veel keskmises elueas ei kajastu, aga varsti hakkavad tooni andma.
Poest on võimalik soetada toodet nimega OSTAKAKA.
See on juustukook. Grupikaaslaste seas väga menukas tõlge ja nüüd räägitakse kõigile tuttavatele õhinal, mida nende juustukooginimetus eesti keeles tähendab.
Viitadega on neil siin endiselt mingi probleem. Siil nimetab seda "islandi sildipuudeks". No ei ole tänavanurkadel tänava nime. Ainult numbrid. Sama jama, mis matkaradadelgi. "Mis silti sul vaja on, kõik teavad siin kõiki ja kõike, nii et kõik teavad ka seda, mis tänav see on või kuhu too rada viib." Vist selline suhtumine.
Signe grupitöö edeneb kenasti, grupikaaslased ei väsi imestamast, kui hästi tal islandikeelsete sõnade/nimede hääldamine välja tuleb. Mis nad's arvasid, et me oleme mingid ameeriklased või? Islandlastel pole samuti mingit probleemi meie nimedega.
Erinevalt ingliskeelsetest tegelastest, kelle jaoks me oleme kas Vöörgõu või Sainii või midagi muud koletislikku.
Meie tegemistest:
Üritasin siin ka frisbimängijaid, -platse, -müügikohti leida, aga seni on teave üsna puudulik ja Islandi frisbikodukas on kah päris hädine (www.frisbee.is), ei kaarte, ei ingilkeelset teavet. Kirjutasin neile kirja, näis, mis/kas vastavad.
Üldiselt oleme laisad. Koolipäevadel silkab Signe koolivahet ja Siil loeb raamatut või vahib filme või surfab netis. Andke andeks onju – puhkus noh.
Sotsiaalsusega me kah väga ei hiilga, lihtsalt pole mingit isu teiste välistudengitega kuskil pidutseda. Eks vist püsisuhtelaiskus. Vaata kui keegi üksi jääb, milliseks peoloomaks ta siis muutub. Aga kui paarilise leiab, kui vähe siis ringi joosta viitsib.
See nädalavahetus vast saame siiski linnast minema. Kui just ilm väga käest ära ei lähe. Ehk õnnestub mõnele liustikule näpp külge panna või paari vulkaaniga tutvust teha.
Eks näis.
Tuli üks küsimus koduigatsuse kohta.
Otseselt kodumaaigatsust veel pole, teatud üksikutest asjadest tunneme aga puudust küll. Normaalset rukkileiba tahaks. Ja üks moment turgatas, et kummaline, et kuskil rongi häält ei kuule :o) Eestis on nii Tallinnas, Tartus, Jõgeval kui Vetlas ikka natuke rongi kuulda. Siinsele rahutule pinnasele pole vist mõtet raudteed teha.
Imelikul tunneb sellest häälest puudust. Poleks arvanudki.
3-6 september
Reedel ei teinud me suurt midagi, natuke jalutasime ja sattusime üksiti Islandi-Norra jalkamängu vaatama. Esimest korda seal peatudes juhtis Island, teist korda sinna jõudes seis viigistus ja hiljem vist Norra võitis. Kui see kedagi peaks huvitama.
Elamuehitusest veel – üks omapärane joon majade juures on nende esimene korrus, millest akna osa on veel maapinnaga tasa, aga kõik ülejäänu jääb sellest allapoole. Pakume teooriaks, et see võib tuleneda küngastele ehitamisest. Maja üks külg on künkas sees, teine väljas. Ning hiljem on see komme ka horisontaalsele pinnale ehitatud hoonetele üle kandunud.
Siilile meeldib hirmsasti, et siinsed töömehed kasutavad pea kõik raadiotega kõrvaklappe. Raadiot kuskil ehituse juures lamisemas ei kuule kusagil. Eestis on endiselt üldlevinud komme objektil teisi töötajaid oma raadiomakiga terroriseerida. Kakofooniat mittesalliva inimesena oli ehitusel korraga kolme mölaraadio kuulamine kohutavalt stressitekitav.
Tiigipuud kasutatakse siin väga palju. Uksed, aknad, käsipuud, pingid – kõik on valdavalt tiigist. Siil ehmatas alguses telklas ära, et peahoone on mahagonist :o) Lähemal uurimisel selgus siiski tema eksimus.
Pisut harjumatu ja natuke häirivgi on see, et aknad ei avane üldjuhul küljelt, vaid alt üles. Ei saa aknast välja naalduda ja ringi vahtida.
Laupäeval võtsime ette pikema linnamatka vabaõhumuuseumi. Päev otsa oli sadanud, aga õhtul selgines ja olles kaubanduskeskusest läbi käinud ning edutult plätasid otsinud, otsustasime veel edasi minna ja muuseumi kiigata. Kell oli küll juba kuus ja teadsime, et muuseum on kinni, aga sihtpunktiks sobis see siiski. Eramajade vahelt läbi jalutades nägime ka esimest korda aias olevaid väikseid majakesi – haldjarahvale valmis pandud. Siinne rahvas usub igasugu päkapike, haldjate, trollide ja muu säärase nähtamatu tegelaskonna olemasolu, ning üritab nendega ikka häid suhteid hoida. Mõni aeg tagasi olla nt hakatud ehitama hoonet koht, millest oli teada, et see on haldjate oma, ning ehitus ei edenenud sugugi - juhtusi õnnetusi, asjad lagunesid jne. Tehti siis hoone natuke eemale ja kõik laabus. Ühes linnavalitsuses olla senini kolm inimest, kelle spetsialiteediks on muuhulgas nähtamatu maailmaga kursis olemine ja sellest teabest lähtuvalt ettevõtmiste nõustamine.
Elades säärase iseloomuga maal ja keskkonnas nagu seda on Island, pole siin ka midagi imestada. Kõndige üks öö mulksuvate, pahisevate ja mürisevate geisrite vahel ning hakkate isegi mäevaimudesse uskuma.
Nägime ka kahte sorti kiviaeda. Üks variant oli säärane, et maja ümbritses traatvõrgustpaneelide vahele paigutatud kividega aed. Teine variant oli selline, kus pinnakatteks ei olnud mitte muru (mis siin muide väga lopsakalt kasvab), vaid kruus ja suuremad kivid. Terve majaümbrus. Mitte libletki rohtu.
Kummastav on ka sõstrapõõsaste kasutamine hekina. Pidevalt on neid nähes esmane mõte, et miks neil marjad ometi korjamata on, varsti varisevad ju lihtsalt maha :o) Ja põõsad on suured - Siilil üle pea.
Leidsime Arbaeri vabaõhumuuseumi üles.
Suvehooajal pidi kolmapäeviti sissepääs tasuta olema, aga ei tea, kas nad arvestavad septembri suve sisse või mitte. Eks saab veel uurida. Endiselt on tore see, kui palju on siin rohelisi alasid. Suuremaid ja väiksemaid.
Pärast neljatunnist matka jõudsime koju tagasi. Signele meenus, et ühel hispaanlasel pidavat sünnipäev olema. Oi-oi.
Esialgu tundus siiski rahu valitsevat ja lootsime, et ehk mindi kuskile kluppi või pidutsetakse allkorruse salongis. Viimane variant oli peaaegu õige, kuid selle vahega, et millalgi kella ühe paiku leidis keegi pääsu katusele, ja üks moment kuulsime sisehoovis koledat purjus plikad kiljumist ja poiste jõrisemist ning trampimist pea kohal. Tundub et katused on meie majas sama õhukesed nagu seinad (seinad vist ainult kahest kihist kipsist koosnevadki, kui keegi Marianne kõrvaltoas normaalse häälega skype'ga rääkis, siis oli iga sõna meile kuulda). Tramburai ja laulmine ning lällamine kestis hea mitu tundi. Individualism rokib ja teistega arvestamine on nõrkadele.
Pühapäeval käisime uuesti ostupiirkonnas, millest olime vabaõhumuuseumist tagasi tulles läbi kõndinud. See on ikka päris suur piirkond (u 1,5 ruutkilomeetrit), kus on väga erinevad poed – tööriistad, leivavabrik, hulgiladu, riidepoodide outletid, toidupoed, autofirmade esindused, pangad, spordipoed jne. Kui tahate tõsiselt ostlemisega tegeleda, siis minge joonelt sinna, mujal linnas pole mõtet ringi pendeldada. Meie soovid olid seekord tagasihoidlikud – sussid/plätad, sokid, kempsupuhasti. Leidsime siinse Jyski (nimi oli küll teine, aga sümboolika ja sisu sama), kus oli pea kõik olemas, mida vaja. Nagu Eesti Jyskiski. Pärast käisime veel 24-tunnises kaupluses ja täiendasime toiduvarusid. Kusjuures see oli u Kristiine Prisma mõõtu ja sarnase kaubavalikuga.
Ongi jäänud siiani mainimata, kui palju 24-tunniseid poode siin on. Ei teagi, miks see imelik pole tundunud :o) Aga jah, meie oleme nüüdseks leidnud 5 ööpäevast suurkauplust ja sealjuures on kaks neist ööpäevaste kaupluste ketid. Ei tea, kas see on seotud sellega, et siinsed kauplused võivad ööpäev läbi õlut müüa. See on küll lahja õlu (2,5%), aga siiski... Või meeldib islandlastele lihtsalt ööselt šopata.
Hakkasime mõtlema, et Eestis on vist ainult Westmani äri. Võibolla on ka Tartu Herne tänava kauplus ööpäeva avatud. Aga mõlemad näited on siinsete asutuste kõrval ikka äbarikud. Ja no tanklad on muidugi kah, aga needki on tegelikult parajad putkad.
Käisime ka muide riiklikus alkopoes (Islandil on riiklik alkoholimonopol nagu Rootsiski) ja veendusime, et lennujaama tax free pood oli tõesti odav. Kange alkoholi hinnad on Eestiga võrreldes kohati kuni kolmekordsed. Carlsberg 0,5 l maksis aga 25 EEK. Ei tea kas Keflaviki lennujaama tax free poes saab ka niisama, ilma lennukilt tulemata või lennule minemata käia :o)
Samas saab ju ka ilma selleta (kui just hirmsat Jägermeistri nälga ei teki :P ) oldud ning see lahja kauplustes müüdav õlu on täitsa hea. Kõige odavam (Egils pilsner) maksab Bonuses 9 EEK. Teised jäävad 10 ja 14 krooni vahele.
Igatahes soetasime toidupoes söögikraami ja tulime tagasi koju pühapäeva veetma. Rukkileib osutuks sama kohutavaks nagu see, mille me viimati Bonusest ostnud olime. See oli magus. Uhh :o(
Pool pakki vägistasime kuidagi tuunikalasalatiga sisse, aga see oli ka kõik. Ülejäänu läheb küll prügikasti. Tuleb siin siis seemne- ja näkileivaga piirduda.
Ilm oli täitsa ilus ja otsustasime Islandi ilmateadet edaspidi mitte liiga tõsiselt võtta. Loodame parimat ja valmistume halvimaks, aga oma tulevastel reisimistel ilmateatele enam säärast kaalu ei anna. Praegu oleksime jälle poolteist ööpäeva kuskil reisida saanud. Eyjafjallajökuli vulkaani juures nt.
Vulkaanidest veel seda, et nagu Kristi siin juba kommentaaris mainis, ollakse vulkaanipurskeks vastavates piirkondades kogu aeg valmis ja tehakse regulaarselt evakuatsiooniõppusi. Hekla vulkaan, mis on alati suurt pahandust teinud ning purskab üsna regulaarselt iga kümne aasta järel peakski prognooside kohaselt nüüd millalgi 2010 aastal jälle möllama hakkama.
(pildil Hekla 1980. aasta purse)
16. sajandil jõuti Euroopas järeldusele, et Hekla on sõna otseses mõttes põrguvärav ja kirjutati sellest, kuidas selle kohal lendavad igasugu koletised ning võid kuulda põrgust kostuvat neetute ulgumist.
Hekla otsa on võimalik ronida, aga arvatavasti me seda ette ei võta. Tegemist siiski aktiivse vulkaaniga ning eriti pikka hoiatusperioodi ei ole - vaid 30-80 minutit enne purset on tunda väikseid maavärinaid. Selle ajaga vist mäest alla ja eriti kaugele ei jõua.
Teine vulkaan, mille peatset purset oodatakse, on Katla, mis purskas viimati 1918 ning on praeguse seisuga graafikust maas.
Sealsed elanikud teevad regulaarselt evakuatsiooniõppusi – saadetakse elanikele sms, farmerid lülitavad elektriaiad välja, teevad lautade uksed lahti, et loomad saaks ohutusse kohta põgeneda, riputavad uksele sildi, et nad on evakueeritud ja suunduvad evakueerumiskeskusse. Riigitelevisioon on paigutanud Katla juurde kaamera, kust saab purset jälgida - www.ruv.is/katla
Nii et säärases pidevas vulkaanipursete, liustikuvete- ja mudaujutuste ning maavärinate keskel elamine võib mingi rahva kultuurile (nt Jaapan) kohati üllatava tulemusega mõju avaldada. Hetkes elamine, abivalmidus jne.
Elamuehitusest veel – üks omapärane joon majade juures on nende esimene korrus, millest akna osa on veel maapinnaga tasa, aga kõik ülejäänu jääb sellest allapoole. Pakume teooriaks, et see võib tuleneda küngastele ehitamisest. Maja üks külg on künkas sees, teine väljas. Ning hiljem on see komme ka horisontaalsele pinnale ehitatud hoonetele üle kandunud.
Siilile meeldib hirmsasti, et siinsed töömehed kasutavad pea kõik raadiotega kõrvaklappe. Raadiot kuskil ehituse juures lamisemas ei kuule kusagil. Eestis on endiselt üldlevinud komme objektil teisi töötajaid oma raadiomakiga terroriseerida. Kakofooniat mittesalliva inimesena oli ehitusel korraga kolme mölaraadio kuulamine kohutavalt stressitekitav.
Tiigipuud kasutatakse siin väga palju. Uksed, aknad, käsipuud, pingid – kõik on valdavalt tiigist. Siil ehmatas alguses telklas ära, et peahoone on mahagonist :o) Lähemal uurimisel selgus siiski tema eksimus.
Pisut harjumatu ja natuke häirivgi on see, et aknad ei avane üldjuhul küljelt, vaid alt üles. Ei saa aknast välja naalduda ja ringi vahtida.
Laupäeval võtsime ette pikema linnamatka vabaõhumuuseumi. Päev otsa oli sadanud, aga õhtul selgines ja olles kaubanduskeskusest läbi käinud ning edutult plätasid otsinud, otsustasime veel edasi minna ja muuseumi kiigata. Kell oli küll juba kuus ja teadsime, et muuseum on kinni, aga sihtpunktiks sobis see siiski. Eramajade vahelt läbi jalutades nägime ka esimest korda aias olevaid väikseid majakesi – haldjarahvale valmis pandud. Siinne rahvas usub igasugu päkapike, haldjate, trollide ja muu säärase nähtamatu tegelaskonna olemasolu, ning üritab nendega ikka häid suhteid hoida. Mõni aeg tagasi olla nt hakatud ehitama hoonet koht, millest oli teada, et see on haldjate oma, ning ehitus ei edenenud sugugi - juhtusi õnnetusi, asjad lagunesid jne. Tehti siis hoone natuke eemale ja kõik laabus. Ühes linnavalitsuses olla senini kolm inimest, kelle spetsialiteediks on muuhulgas nähtamatu maailmaga kursis olemine ja sellest teabest lähtuvalt ettevõtmiste nõustamine.
Elades säärase iseloomuga maal ja keskkonnas nagu seda on Island, pole siin ka midagi imestada. Kõndige üks öö mulksuvate, pahisevate ja mürisevate geisrite vahel ning hakkate isegi mäevaimudesse uskuma.
Nägime ka kahte sorti kiviaeda. Üks variant oli säärane, et maja ümbritses traatvõrgustpaneelide vahele paigutatud kividega aed. Teine variant oli selline, kus pinnakatteks ei olnud mitte muru (mis siin muide väga lopsakalt kasvab), vaid kruus ja suuremad kivid. Terve majaümbrus. Mitte libletki rohtu.
Kummastav on ka sõstrapõõsaste kasutamine hekina. Pidevalt on neid nähes esmane mõte, et miks neil marjad ometi korjamata on, varsti varisevad ju lihtsalt maha :o) Ja põõsad on suured - Siilil üle pea.
Leidsime Arbaeri vabaõhumuuseumi üles.
Suvehooajal pidi kolmapäeviti sissepääs tasuta olema, aga ei tea, kas nad arvestavad septembri suve sisse või mitte. Eks saab veel uurida. Endiselt on tore see, kui palju on siin rohelisi alasid. Suuremaid ja väiksemaid.
Pärast neljatunnist matka jõudsime koju tagasi. Signele meenus, et ühel hispaanlasel pidavat sünnipäev olema. Oi-oi.
Esialgu tundus siiski rahu valitsevat ja lootsime, et ehk mindi kuskile kluppi või pidutsetakse allkorruse salongis. Viimane variant oli peaaegu õige, kuid selle vahega, et millalgi kella ühe paiku leidis keegi pääsu katusele, ja üks moment kuulsime sisehoovis koledat purjus plikad kiljumist ja poiste jõrisemist ning trampimist pea kohal. Tundub et katused on meie majas sama õhukesed nagu seinad (seinad vist ainult kahest kihist kipsist koosnevadki, kui keegi Marianne kõrvaltoas normaalse häälega skype'ga rääkis, siis oli iga sõna meile kuulda). Tramburai ja laulmine ning lällamine kestis hea mitu tundi. Individualism rokib ja teistega arvestamine on nõrkadele.
Pühapäeval käisime uuesti ostupiirkonnas, millest olime vabaõhumuuseumist tagasi tulles läbi kõndinud. See on ikka päris suur piirkond (u 1,5 ruutkilomeetrit), kus on väga erinevad poed – tööriistad, leivavabrik, hulgiladu, riidepoodide outletid, toidupoed, autofirmade esindused, pangad, spordipoed jne. Kui tahate tõsiselt ostlemisega tegeleda, siis minge joonelt sinna, mujal linnas pole mõtet ringi pendeldada. Meie soovid olid seekord tagasihoidlikud – sussid/plätad, sokid, kempsupuhasti. Leidsime siinse Jyski (nimi oli küll teine, aga sümboolika ja sisu sama), kus oli pea kõik olemas, mida vaja. Nagu Eesti Jyskiski. Pärast käisime veel 24-tunnises kaupluses ja täiendasime toiduvarusid. Kusjuures see oli u Kristiine Prisma mõõtu ja sarnase kaubavalikuga.
Ongi jäänud siiani mainimata, kui palju 24-tunniseid poode siin on. Ei teagi, miks see imelik pole tundunud :o) Aga jah, meie oleme nüüdseks leidnud 5 ööpäevast suurkauplust ja sealjuures on kaks neist ööpäevaste kaupluste ketid. Ei tea, kas see on seotud sellega, et siinsed kauplused võivad ööpäev läbi õlut müüa. See on küll lahja õlu (2,5%), aga siiski... Või meeldib islandlastele lihtsalt ööselt šopata.
Hakkasime mõtlema, et Eestis on vist ainult Westmani äri. Võibolla on ka Tartu Herne tänava kauplus ööpäeva avatud. Aga mõlemad näited on siinsete asutuste kõrval ikka äbarikud. Ja no tanklad on muidugi kah, aga needki on tegelikult parajad putkad.
Käisime ka muide riiklikus alkopoes (Islandil on riiklik alkoholimonopol nagu Rootsiski) ja veendusime, et lennujaama tax free pood oli tõesti odav. Kange alkoholi hinnad on Eestiga võrreldes kohati kuni kolmekordsed. Carlsberg 0,5 l maksis aga 25 EEK. Ei tea kas Keflaviki lennujaama tax free poes saab ka niisama, ilma lennukilt tulemata või lennule minemata käia :o)
Samas saab ju ka ilma selleta (kui just hirmsat Jägermeistri nälga ei teki :P ) oldud ning see lahja kauplustes müüdav õlu on täitsa hea. Kõige odavam (Egils pilsner) maksab Bonuses 9 EEK. Teised jäävad 10 ja 14 krooni vahele.
Igatahes soetasime toidupoes söögikraami ja tulime tagasi koju pühapäeva veetma. Rukkileib osutuks sama kohutavaks nagu see, mille me viimati Bonusest ostnud olime. See oli magus. Uhh :o(
Pool pakki vägistasime kuidagi tuunikalasalatiga sisse, aga see oli ka kõik. Ülejäänu läheb küll prügikasti. Tuleb siin siis seemne- ja näkileivaga piirduda.
Ilm oli täitsa ilus ja otsustasime Islandi ilmateadet edaspidi mitte liiga tõsiselt võtta. Loodame parimat ja valmistume halvimaks, aga oma tulevastel reisimistel ilmateatele enam säärast kaalu ei anna. Praegu oleksime jälle poolteist ööpäeva kuskil reisida saanud. Eyjafjallajökuli vulkaani juures nt.
Vulkaanidest veel seda, et nagu Kristi siin juba kommentaaris mainis, ollakse vulkaanipurskeks vastavates piirkondades kogu aeg valmis ja tehakse regulaarselt evakuatsiooniõppusi. Hekla vulkaan, mis on alati suurt pahandust teinud ning purskab üsna regulaarselt iga kümne aasta järel peakski prognooside kohaselt nüüd millalgi 2010 aastal jälle möllama hakkama.
(pildil Hekla 1980. aasta purse)
16. sajandil jõuti Euroopas järeldusele, et Hekla on sõna otseses mõttes põrguvärav ja kirjutati sellest, kuidas selle kohal lendavad igasugu koletised ning võid kuulda põrgust kostuvat neetute ulgumist.
Hekla otsa on võimalik ronida, aga arvatavasti me seda ette ei võta. Tegemist siiski aktiivse vulkaaniga ning eriti pikka hoiatusperioodi ei ole - vaid 30-80 minutit enne purset on tunda väikseid maavärinaid. Selle ajaga vist mäest alla ja eriti kaugele ei jõua.
Teine vulkaan, mille peatset purset oodatakse, on Katla, mis purskas viimati 1918 ning on praeguse seisuga graafikust maas.
Sealsed elanikud teevad regulaarselt evakuatsiooniõppusi – saadetakse elanikele sms, farmerid lülitavad elektriaiad välja, teevad lautade uksed lahti, et loomad saaks ohutusse kohta põgeneda, riputavad uksele sildi, et nad on evakueeritud ja suunduvad evakueerumiskeskusse. Riigitelevisioon on paigutanud Katla juurde kaamera, kust saab purset jälgida - www.ruv.is/katla
Nii et säärases pidevas vulkaanipursete, liustikuvete- ja mudaujutuste ning maavärinate keskel elamine võib mingi rahva kultuurile (nt Jaapan) kohati üllatava tulemusega mõju avaldada. Hetkes elamine, abivalmidus jne.
Subscribe to:
Posts (Atom)