Saime Manni blogist hea lingi virmaliste kaardile. Link on nüüd meie blogi vasemas servas.
Viimased päevad on usina mittemidagitegemise vaimus kulgenud. Või noh, oot... Signe tegelikult on tegutsenud, sest ta peab sel nädalal oma bakatöö Eestisse ära saatma. Nii et muudkui mudib ja näpib seda.
Vahelduseks müttame ringi jalutada, täiskuud ja pimedusest vastuvalendavaid mäetippe vahtida ning tuleviku üle mõtiskleda. Kindel on see, et kindel pole midagi. Hajusad plaanid on olemas, samas hambad ristis "tahan seda" vajadust pole, seega väga sihikindlalt me mingis suunas ei kulge, uurime lihtsalt siit ja sealt ning kui ilmneb-avaneb kuskil hea võimalus, siis selle me ka võtame. Oportunistid :o)
Ajah, Signe sai püksid kah ostetud. Lisaks ilmutas leidlikust oma heledate velvetite parandamisel. Nimelt pole meil valget niiti, aga Signele turgatas, et ühel aluslinal kipub serv hargnema – harutas sealt niiti ja lappis sellega püksid. Eesti naine!
Heleril oli sünnipäev. Palju õnne! Täna õhtul läheme tema juurde tähistama. Kingituse suhtes on pea täitsa tühi, võib juhtuda, et piirdumegi temapoolse soovitusega lihtsalt oma jook kaasa võtta.
Samas on põhjust MEIE kuupäeva tähistada, sest täna on 22.
Ja teoreetiliselt ka "Tuhat fakti loomadest" ilmumist.
Ja noh, üldse - tähistada.
:o)
Tuul on täna vist kesklinna poolt, aknast kostub jälle rütmilist tagumist, arvatavasti toimub taas kuskil demonstratsioon.
Filosoofiat: kole kummaline, et riigiti on kuritegevuse tase nii erinev. Võrdluseks Island ja Uus-Meremaa ning USA ja Kanada. Islandit ja Uus-Meremaad ühendab saarestaatusega kaasnev mõningane isolatsioon, ometi on kriminaalsuse osas erinevus nagu öö ja päev. No hästi, rahvas (maoorid) on ehk erinev. Aga siiski...
Aga no USA (va Alaska) ja Kanada – kaks riiki, mis on täiesti kõrvuti, pea sama minevikuga, isegi vaat et sama suured ja ometi nii erinevad.
Kas tõesti ongi põhjamaalased lihtsalt... vähem pätid kui lõunamaalased?
Kummaline.
Ja homme on siiski kindel kavatsus hääletama minna. Nui neljaks. See võib meie käesoleva hooaja viimane sellelaadne ettevõtmine olla. Ilma lubab ok-d (kuigi lõunapaiku peaks lõunas sadama, aga eeldatavasti me sel ajal veel seal ei ole). Paari nädala pärast pakutakse küll ka tudengitele retke sinnakanti – kaks päeva, väiksed matkad + ööbimine, aga meie eelistame ikkagi omapäi toimetada. Esiteks on nii hea ja teiseks on nii odavam. Kes ei tööta, see ei söö, ja meie ei tööta.
Töövärgiga nüüd ongi nii, et restaureerimise osas tuleb mõte maha matta. Siit-sealt küsitu põhjal oli Siilil juba väike hämming ning eile taaskord ühte antikvariaati külastades sai hirm jälle kinnitust – antiigimüüjate andmetel siin ühtegi suuremat sellelaadset ettevõtet polegi, kõik on omaette nikerdajad. Teenindaja küll helistas ühele tegijale, aga sai ootuspäraselt eitava vastuse. Tõenäoliselt poleks nendel omaette restauraatoritel oma väikestes garaaž/kuurtöökojas veel ühele tegijale ruumigi. Seega – jääb vist ära. Aega hakkab kah väheks jääma, nii et väga lootust ei hellita. Samas oleks just nüüd hea tööd teha, kuna talve saabumisega me arvatavasti enam linnast suurt kaugele ei jõua. Seni sai just seetõttu passiivsemalt tööd "otsitud", et oli pisuke kartus, et töö jääb rändamisele jalgu.
Aga ega's midagi, ongi Eestisse naastes kõvasti puhatud ja motivatsioon laes :o)
Ilmad on muide viimastel päevadel väga head olnud. Temperatuur kukkus üsna järsult nulli lähedale, õhk on mõnusalt karge. Me oleme ikka külmainimesed, mõlemad naudime jahedat. Peaks siis Siberis ja Kanadas ära käima...
Vastavasisuline video – Siberisse
18.-19 okt, esm-teis
Nalja tegime, tegelikult olid Signel täna kooliasjad ja ei läinud me hääletama miskit.
Eile õhtul tõmbas ilm veel kargemaks ja kui Siil öösel ühepaiku filmivaatamiselt tuppa naasis, oli ta sunnitud nohuse ja unevaeguses Signe üles ajama – virmalised olid tagasi. Ja vihaselt. Säärast möllu poleks osanud ettegi kujutada. Seni olime loetu ja (telest) nähtu põhjal eeldanud, et virmalised toimetavadki kaunis pikaldaselt, aga eileõhtused olid juba üsna lõunamaise temperamendiga. Signe keeldus siiski katusele ronimast, nii pidi Siil sinna üksinda külmetama ronima. Meenus viimati Bill Brysoni raamatust loetu, kus kirjanik oli hädas virmaliste jälgimisega, kuna tegevus käis üle terve taeva. Meil küll midagi NII võimast polnud, aga seninähtust oli see siiski ulatuslikem – kesklinna betoonkiriku kohal väänles kord kahvatuv, kord ergav spiraal, mille üks väljahargnev lint sirutus üle lahe Esja kohale. Vahel lint kustus ning alles jäid vaid üksikud tombud, mis ühtäkki salenesid ning omandasid nooljad kujud, et siis viis minuti hiljem jälle sakilise või lainja servaga roheliseks kardinaks moonduda. Sealjuures ei suutnud ka linnatuled efekti nõrgendada. Taevas oli täiesti selge, isegi Linnutee oli näha. Ja Kuu loob jälle.
Siil pikalt lõdiseda ei jäksanud ning taandus peagi tuppa voodist, teki alt aknast välja põrnitsema. Kilkasime ja lalisesime lapsikus rõõmus oma pool tundi.
Meenus kohaliku eestlase Heleri Gröönimaast räägitu: kui ta seal oli, siis sai virmalisi juba nii palju nähtud, et kui keegi tuli öösel kilkama, et virmalised-virmalised, siis ta oli vaid teki alt nohisenud, et mis värvi. Iga tavalise värvi pärast ei viitsinud enam väljagi ajada :o) Loodetavasti saame kah oma üledoosi kätte, nii et küll saab.
Argisemalt jätkates – Signe sai kooliteel natuke külmetada. Midagi hullu pole, räägib lihtsalt naljaka "peahäälega". Käisime eile ka pükse otsimas, kuna Signel on juba kaks paari maha kantud: ühed pesi väikseks ja teised kulusid katki. Nii et homme läheme ostame vist ühed väljavalitud ära.
Väike matš bürokraatiarindel kandis vilju, Siil sai täna hommikul migratsioonist meili teatega, et tal on nüüd kohalik isikukood olemas. Siin on selle nimeks "kennitala". Vastupidiselt Signe poolt varem kodulehelt väljaloetule ei pidanud Siil selle eest ka midagi maksma. Võibolla on teave kodukal aegunud, võibolla tehti näpukas, võibolla lahterdub Eesti Põhjamaaks. Kes teab. Meie surkima ei hakka, läheb veel jamaks.
Ja kodustele: Kadri/Kerly, tee emale Skype'i konto ära, siis saame helistada. Raul, Heiki või Heldy (kui tervis parasjagu lubab), teile sama palve/käsk.
Olgu olla. Heldy, pea vastu :o) Oleme mõtetes sinuga.
Islandil protestid jätkuvad, täna käisid 50 inimest Landsbankinni ees säärast müra tegemas, et pankurid ei suutnud raha kokkulugemisele keskenduda ning olid sunnitud kontori sulgema. Teemaks siis arvatavasti endiselt laenud ja kodudest ilmajäämised. Käesoleva aastaga on Reykjavíkis ligi 230 peret kodust ilma jäänud.
Meie küll neid proteste ei näinud, meie kesklinna jõudes oli rahvas juba laiali läinud ja pank endiselt kinni. Üldse oli kesklinnas harjumatult vähe rahvast, vist läks suurem osa turiste Airwavesi lõppemisega koju. Või võtab pidurahval toibumine lihtsalt natuke aega. Igatahes oli värskendav ilma manööverdamise ja slaalomita tänaval kõndida.
Eile õhtul tõmbas ilm veel kargemaks ja kui Siil öösel ühepaiku filmivaatamiselt tuppa naasis, oli ta sunnitud nohuse ja unevaeguses Signe üles ajama – virmalised olid tagasi. Ja vihaselt. Säärast möllu poleks osanud ettegi kujutada. Seni olime loetu ja (telest) nähtu põhjal eeldanud, et virmalised toimetavadki kaunis pikaldaselt, aga eileõhtused olid juba üsna lõunamaise temperamendiga. Signe keeldus siiski katusele ronimast, nii pidi Siil sinna üksinda külmetama ronima. Meenus viimati Bill Brysoni raamatust loetu, kus kirjanik oli hädas virmaliste jälgimisega, kuna tegevus käis üle terve taeva. Meil küll midagi NII võimast polnud, aga seninähtust oli see siiski ulatuslikem – kesklinna betoonkiriku kohal väänles kord kahvatuv, kord ergav spiraal, mille üks väljahargnev lint sirutus üle lahe Esja kohale. Vahel lint kustus ning alles jäid vaid üksikud tombud, mis ühtäkki salenesid ning omandasid nooljad kujud, et siis viis minuti hiljem jälle sakilise või lainja servaga roheliseks kardinaks moonduda. Sealjuures ei suutnud ka linnatuled efekti nõrgendada. Taevas oli täiesti selge, isegi Linnutee oli näha. Ja Kuu loob jälle.
Siil pikalt lõdiseda ei jäksanud ning taandus peagi tuppa voodist, teki alt aknast välja põrnitsema. Kilkasime ja lalisesime lapsikus rõõmus oma pool tundi.
Meenus kohaliku eestlase Heleri Gröönimaast räägitu: kui ta seal oli, siis sai virmalisi juba nii palju nähtud, et kui keegi tuli öösel kilkama, et virmalised-virmalised, siis ta oli vaid teki alt nohisenud, et mis värvi. Iga tavalise värvi pärast ei viitsinud enam väljagi ajada :o) Loodetavasti saame kah oma üledoosi kätte, nii et küll saab.
Argisemalt jätkates – Signe sai kooliteel natuke külmetada. Midagi hullu pole, räägib lihtsalt naljaka "peahäälega". Käisime eile ka pükse otsimas, kuna Signel on juba kaks paari maha kantud: ühed pesi väikseks ja teised kulusid katki. Nii et homme läheme ostame vist ühed väljavalitud ära.
Väike matš bürokraatiarindel kandis vilju, Siil sai täna hommikul migratsioonist meili teatega, et tal on nüüd kohalik isikukood olemas. Siin on selle nimeks "kennitala". Vastupidiselt Signe poolt varem kodulehelt väljaloetule ei pidanud Siil selle eest ka midagi maksma. Võibolla on teave kodukal aegunud, võibolla tehti näpukas, võibolla lahterdub Eesti Põhjamaaks. Kes teab. Meie surkima ei hakka, läheb veel jamaks.
Ja kodustele: Kadri/Kerly, tee emale Skype'i konto ära, siis saame helistada. Raul, Heiki või Heldy (kui tervis parasjagu lubab), teile sama palve/käsk.
Olgu olla. Heldy, pea vastu :o) Oleme mõtetes sinuga.
Islandil protestid jätkuvad, täna käisid 50 inimest Landsbankinni ees säärast müra tegemas, et pankurid ei suutnud raha kokkulugemisele keskenduda ning olid sunnitud kontori sulgema. Teemaks siis arvatavasti endiselt laenud ja kodudest ilmajäämised. Käesoleva aastaga on Reykjavíkis ligi 230 peret kodust ilma jäänud.
Meie küll neid proteste ei näinud, meie kesklinna jõudes oli rahvas juba laiali läinud ja pank endiselt kinni. Üldse oli kesklinnas harjumatult vähe rahvast, vist läks suurem osa turiste Airwavesi lõppemisega koju. Või võtab pidurahval toibumine lihtsalt natuke aega. Igatahes oli värskendav ilma manööverdamise ja slaalomita tänaval kõndida.
15.-18. okt, reede-esmasp
Ahoi, ristirahvas.
Hiina filmi vaatasime ära, Signel oli omajagu äratundmisrõõmu – ta nüüd oskabki siis vist hiina keelt. Vorbib õhtuti kah Siili kõrval tähemärke (sinogramme), mida lihtrahvas kipub hieroglüüfideks kutsuma, mida need aga ei ole, hieroglüüfid on piltkirjad. Siil vaatab kõrvalt ja peab nentima, et see kõik on talle segane nagu... noh, hiina keel. Selle eest teeb Siil vahet hiina, korea ja jaapani keelel. Hah.
Puhkus jätkub. Reedel võttis Siil end kokku ja sibas migratsiooniametisse. Kontor oli värskendavalt inimtühi, vaid üks ametnik ja üks "klient" pakkusid mööblile seltsi. Nojah, reede pärastlõuna kell 15.00 pole suuremat liiklust oodatagi. Ootuspäraselt ei osatud ka Siilile miskit asjalikku öelda, sest vastutavaid isikuid ei saadud enam kätte. Kõik koju kadunud. Et külastage meid jälle.
Nädalavahetus oli selline nagu ilmateade lubas – vihmane ja udune, üksikute selgushetkedega. Selline ilm väga välistegevusele ei õhutanud ja piirdusimegi poes ning raamatukogus käimisega. Üks õhtu käisime ka Airwavesi rahvast kaemas, aga kell oli veel liiga 21.00, seega väga suurt möllu polnud. Paaris kohvikus siiski juba esineti ja need kohad olid ka rahvast puupüsti täis.
Ühiselurõõme saime eelmisel nädalal kah mekkida. Ühel ööl tegid mõned peolt naasnud "nalja", tassides alumise korruse ühisruumist laua, tehispuu ning tänavalt teedeehitajate liiklustsuunavad helkurkoonused meie koridori. Lisaks loobiti mandlilaastud laiali.
Paar päeva hiljem hakkas pühapäeva hommikul kell kümme, kui kõik festivalilt tulnud alles magasid, rumeenia poiss koridoris räuskama "fucking polish bitch", vahepeal naeris oma plikalikku naeru ja siis laamendas edasi. Hiljem leidsime jälle koridorist igasugu sodi, lisaks oli poola poisi uks salli abil vastasoleva ukse külge seotud, nii et seda ei saanud seestpoolt avada. Ei teagi, kas läksid tülli või oli see mingi huumor. Igatahes oma toa ust ei söanda lukust lahti jätta, mine tea, millal keegi sisse kakerdab ja tüli norima kukub.
Eilasel kaubaretkel leidsime taas ühe keelepärli – oksepuljong.
Inglise keeles on "ox" härg, eks "okse" ole siin siis sama loom. Aga no pisike huumor ikkagi.
Eile öösel lükkas taeva lõpuks selgemaks, õhus oli tunda kargust. Täna hommikul oli jälle päike väljas ning mäed esimest korda lumised. Siili tabas ootamatu nostalgialaks ja jalad hakkasid laua järgi sügelema...
(pildil Slovakkia, Lomnica, mmm...)
Signe käis hommikul koolis, kuid lõunaks tuli koju. Sai köögis mehhiklase Omariga rääkida. Omar on välimuselt ligi kolmkümmend, teeb siin majandusmagistrit, Mehhikos on naine ja lapsed ootamas, vanim laps 8-aastane. Lisaks õppimisele käib siinses Mehhiko söögikohas täiskohaga nõusid pesemas. Kui sinna tööd otsis, siis valetas, et tal on eelnev töökogemus. Palka saab 20 000 EEK. Kavatseb oma pere kah siia tuua just sellel kaalutlusel, et siin on turvaline. Siin saab lapse rahumeeli üksi kooli saata, Mehhikos ei tuleks see kõne allagi. Kahetoalise korteri üür oleks 10 000. Ta kaalus ka Kanadasse minekut, samuti turvalisusest lähtudes, aga seal olla juba niigi päris palju mehhiklasi, seega jättis selle varuvariandiks. Imelik ikka, kuidas riigiti see kuritegevus nii erinev on...
Hakkavad siin endalgi kohati "ebapatriootlikud" mõtted mõlkuma. Eesti loodus tõmbab endiselt, aga siit eemalt me ühiskondlikku ulgumist ja hammaste kiristamist jälgides kipub viimane seda esimest varjutama. Mis ei tähenda, et me tagasi ei tuleks. Ja inimlikku nõmedust jagub kõikjale, ka siia.
Nõmedusest rääkides: Siil läks täna hommikul taas uurima, mis ta staatus nüüd Islandil siis on, kas on juba tagaotsitav-väljasaadetav, või lubatakse detsembrini jääda. Bürokraatia näitas hambaid – ametnik sahmis veidi ringi ja tuli tollesama blanketiga, mille Siil enam kui kaks kuud tagasi täitis, tagasi. Taheti eelmise Eesti elupaiga TÄPSET aadressi. Kui Siil augustis ametniku valvsa silma all pabereid täitis ja üle küsis, kas on tänavanime ja postikoodi vaja, siis vastati, et piisab linnast. Kuna viimane ametlik üürikorteri aadress oli meil veebruaris kasutuses, siis ei olnud Siilil see loomulikult meeles. Signe mobiil oli ummistunud võrgus ja arvuti jäi seekord loomulikult koju, seega polnud muud võimalust, kui ametnikule lehvitada ja lubada peagi tagasi tulla, kirudes 20 minutit koju lipata, Signega konsulteerrida, veebis surfata ning märja seljaga tagasi migratsiooniametisse silgata. Aadress kirjas, e-maili aadress kah ning lubadus taskus, et homme antakse teada. No näis. Senist kogemust usaldades ei julge hästi uskuda, et juba homme (või üldse millalgi) mingi vastus meilile tuleks. Niikuinii peab ise kohale minema.
Reisimisest: soomlane planeerib järgmine nädalavahetus autotrippi, aga nende autol on vaid üks koht vaba. Samas itaallased tahavad liustiku laguuni minna ning neil on kaks vaba kohta. Autorendihind oleks 250 EEK nina, pluss bensiin. Ahvatlev pakkumine, aga me ütlesime esialgu ära – proovime, ehk saame tolle autojagamise veebi kaudu soodsamalt, ilma rendirahata.
Ja võibolla proovime üldse homme hääletamist jälle.
Hiina filmi vaatasime ära, Signel oli omajagu äratundmisrõõmu – ta nüüd oskabki siis vist hiina keelt. Vorbib õhtuti kah Siili kõrval tähemärke (sinogramme), mida lihtrahvas kipub hieroglüüfideks kutsuma, mida need aga ei ole, hieroglüüfid on piltkirjad. Siil vaatab kõrvalt ja peab nentima, et see kõik on talle segane nagu... noh, hiina keel. Selle eest teeb Siil vahet hiina, korea ja jaapani keelel. Hah.
Puhkus jätkub. Reedel võttis Siil end kokku ja sibas migratsiooniametisse. Kontor oli värskendavalt inimtühi, vaid üks ametnik ja üks "klient" pakkusid mööblile seltsi. Nojah, reede pärastlõuna kell 15.00 pole suuremat liiklust oodatagi. Ootuspäraselt ei osatud ka Siilile miskit asjalikku öelda, sest vastutavaid isikuid ei saadud enam kätte. Kõik koju kadunud. Et külastage meid jälle.
Nädalavahetus oli selline nagu ilmateade lubas – vihmane ja udune, üksikute selgushetkedega. Selline ilm väga välistegevusele ei õhutanud ja piirdusimegi poes ning raamatukogus käimisega. Üks õhtu käisime ka Airwavesi rahvast kaemas, aga kell oli veel liiga 21.00, seega väga suurt möllu polnud. Paaris kohvikus siiski juba esineti ja need kohad olid ka rahvast puupüsti täis.
Ühiselurõõme saime eelmisel nädalal kah mekkida. Ühel ööl tegid mõned peolt naasnud "nalja", tassides alumise korruse ühisruumist laua, tehispuu ning tänavalt teedeehitajate liiklustsuunavad helkurkoonused meie koridori. Lisaks loobiti mandlilaastud laiali.
Paar päeva hiljem hakkas pühapäeva hommikul kell kümme, kui kõik festivalilt tulnud alles magasid, rumeenia poiss koridoris räuskama "fucking polish bitch", vahepeal naeris oma plikalikku naeru ja siis laamendas edasi. Hiljem leidsime jälle koridorist igasugu sodi, lisaks oli poola poisi uks salli abil vastasoleva ukse külge seotud, nii et seda ei saanud seestpoolt avada. Ei teagi, kas läksid tülli või oli see mingi huumor. Igatahes oma toa ust ei söanda lukust lahti jätta, mine tea, millal keegi sisse kakerdab ja tüli norima kukub.
Eilasel kaubaretkel leidsime taas ühe keelepärli – oksepuljong.
Inglise keeles on "ox" härg, eks "okse" ole siin siis sama loom. Aga no pisike huumor ikkagi.
(pildil Slovakkia, Lomnica, mmm...)
Signe käis hommikul koolis, kuid lõunaks tuli koju. Sai köögis mehhiklase Omariga rääkida. Omar on välimuselt ligi kolmkümmend, teeb siin majandusmagistrit, Mehhikos on naine ja lapsed ootamas, vanim laps 8-aastane. Lisaks õppimisele käib siinses Mehhiko söögikohas täiskohaga nõusid pesemas. Kui sinna tööd otsis, siis valetas, et tal on eelnev töökogemus. Palka saab 20 000 EEK. Kavatseb oma pere kah siia tuua just sellel kaalutlusel, et siin on turvaline. Siin saab lapse rahumeeli üksi kooli saata, Mehhikos ei tuleks see kõne allagi. Kahetoalise korteri üür oleks 10 000. Ta kaalus ka Kanadasse minekut, samuti turvalisusest lähtudes, aga seal olla juba niigi päris palju mehhiklasi, seega jättis selle varuvariandiks. Imelik ikka, kuidas riigiti see kuritegevus nii erinev on...
Hakkavad siin endalgi kohati "ebapatriootlikud" mõtted mõlkuma. Eesti loodus tõmbab endiselt, aga siit eemalt me ühiskondlikku ulgumist ja hammaste kiristamist jälgides kipub viimane seda esimest varjutama. Mis ei tähenda, et me tagasi ei tuleks. Ja inimlikku nõmedust jagub kõikjale, ka siia.
Nõmedusest rääkides: Siil läks täna hommikul taas uurima, mis ta staatus nüüd Islandil siis on, kas on juba tagaotsitav-väljasaadetav, või lubatakse detsembrini jääda. Bürokraatia näitas hambaid – ametnik sahmis veidi ringi ja tuli tollesama blanketiga, mille Siil enam kui kaks kuud tagasi täitis, tagasi. Taheti eelmise Eesti elupaiga TÄPSET aadressi. Kui Siil augustis ametniku valvsa silma all pabereid täitis ja üle küsis, kas on tänavanime ja postikoodi vaja, siis vastati, et piisab linnast. Kuna viimane ametlik üürikorteri aadress oli meil veebruaris kasutuses, siis ei olnud Siilil see loomulikult meeles. Signe mobiil oli ummistunud võrgus ja arvuti jäi seekord loomulikult koju, seega polnud muud võimalust, kui ametnikule lehvitada ja lubada peagi tagasi tulla, kirudes 20 minutit koju lipata, Signega konsulteerrida, veebis surfata ning märja seljaga tagasi migratsiooniametisse silgata. Aadress kirjas, e-maili aadress kah ning lubadus taskus, et homme antakse teada. No näis. Senist kogemust usaldades ei julge hästi uskuda, et juba homme (või üldse millalgi) mingi vastus meilile tuleks. Niikuinii peab ise kohale minema.
Reisimisest: soomlane planeerib järgmine nädalavahetus autotrippi, aga nende autol on vaid üks koht vaba. Samas itaallased tahavad liustiku laguuni minna ning neil on kaks vaba kohta. Autorendihind oleks 250 EEK nina, pluss bensiin. Ahvatlev pakkumine, aga me ütlesime esialgu ära – proovime, ehk saame tolle autojagamise veebi kaudu soodsamalt, ilma rendirahata.
Ja võibolla proovime üldse homme hääletamist jälle.
11.-14, esm-neljap
Kõigepealt tänud Imbile ja Meelile toetussõnade eest, motivatsiooni on ikka vaja.
Jätkame vaikset tiksumist ja võtame hoogu järgmiseks suuremaks retkeks, kuigi lähipäevadel selleks vist head võimalust ei avane – esiteks on ilm järgnevatel päevadel pisut hägune ja teiseks on Signe sunnitud vahepeal koolis käima. Isegi laupäeval. Teame, teame, kole nõme, et saad stipi, tuled Islandile ja siis pead veel õppima kah, eks? Mis teha.
Kooliasjadest veel nii palju, et Signe siin utsitab oma õpetajaid, et ta saaks eksamid enne kuuendat detsembrit ära tehtud, tarbijakäitumise õppejõud oli imelikult passiivne ja mitte eriti abivalmis, teised on vastutulelikumad. Häda korral saab vajalikud ainepunktid, mis ei kohustaks stippi tagastama, ka ilma tarbijakäitumiseta kätte, aga hea oleks ikkagi kõik ära teha.
Iceland Airwavesi muusikafestival läks eile mürtsuga käima, linn rahvast täis ja hostel rahvast tühi. Meile sobib. Muuhulgas saime ka siinse (väga asjaliku) turismilehelt Reykjavík Grapevine tasuta kogumiku Airwavesil üles astuvate islandi esinejate lugudega. Kõik pole küll päris meie maitse, aga mõned on tõsised pärlid. Vaadake järgi ja tõmmake alla: http://www.icelandmusic.is/news/1543/Free-Airwaves-Comp-From-the-Reykjavik-Grapevine!/default.aspx
Tasuta ju :o)
Internetiga jagub hostelis endiselt jägelemist, ühendus on ebastabiilne, kohati kaob täiesti, öösiti on kõige ühtlasem. Eile tuli jälle serverinumbrit vahetada. Koju jõudes oleme vist häkkerid valmis. Kõiksugu DHCP-d ja DNS serverid nigu käkitegu. WiFi varastamises oleme kah meistrid.
Viimatise serverivahetusega on vähemalt see positiivne, et nüüd pääseme ka hostelist blogile ligi. Lugejate jaoks küll midagi vist ei muutu, postitamisel oleme endiselt sama laisad, aga meile on mugavam, saame blogi kirjutada igast asendist ja igal kellaajal. Kuniks netti on...
Leidsime siit poest uue lemmiku – martsipanišokolaad. Parem kui eesti oma. Suures pakendis on kolm väiksemat šokolaadi, mis on sama suured kui Eestis müüdavad sarnased martsipanibatoonid. Samas on kolme batooni hind vaid 19 EEK. Jajah, üritame ka sulle, Gertha, neid tuua. Kui me just vahepeal kuskile lennujaama väga pikaks passima ei jää ja kõht tühjaks ei lähe. Nii et ei luba midagi.
Nädalavahetusel üle maailma toimunud John Lennoni mälestusüritustest ei jäänud ka Reykjavík kõrvale. Kohal käis Yoko Ono oma Plastic Bandiga ja avas valgussamba.
Nüüd pimestatakse igal ööl Vithey saarele paigutatud prožektoriga UFOsid. Seni veel miskit alla kukkunud pole, hoiame pöidlad pihus ja loodame, et olukord paraneb peagi. Meie tavapäraste laiskuritena nendel üritustel osaleda ei viitsinud, kuigi sellega oleks kaasnenud ka tasuta praamisõit. Palju põnevam oli kodus istuda, Ostakakat süüa, apelsinimahla juua ja filmi vaadata.
Trip.ee foorumist leidsime lingi Islandil autojagamise kodulehele. Juhid (ja reisijad) saavad sinna lisada reisisihtpunkti ning mineku aja (kellaajalise täpsusega), otsida endale reisikaaslase ja siis autot jagada. Tuleb kõigile odavam + saad jälle tõenäoliselt huvitavate inimestega tutvuda. Juba vaatasime, et päris mitu pakkumist oli Akureyri (Islandi põhjapealinn), kus me samuti millalgi ära käia tahaks. Kodulehe aadress on www.samferda.is, lisasime selle ka meie blogi vasemas servas oleva kasulike linkide gruppi. Pole tänu väärt.
Raamatukogust oleme viimasel ajal kole palju raamatuid saanud, ei teagi, kas jõuame enne kojunaasmist kõik läbi loetud, mingi hunniku peame vist kaasa vedama. Bibliofiilide rõõmud. Jääb ära igasugune raamatukoguga sahmimise bürokraatia, ostad raamatu, loed läbi, riiulile tolmuma ei taha jätta, viid lauale, leiad sealt kellegi teise raamatu, viid koju, loed läbi, võibolla viid tagasi, võibolla jätad endale. Normaalne. Selline laud oleks ideaalne lahendus, kõik leiavad oma.
Raamatukogus on ka selline võimalus, et lisaks raamatutele saab siit CD-sid ja DVD-sid kaasa laenata. Selleks peab vaid lugejakaart olema ning 130 EEK aastamaksu tasuma. Mis pole sugugi palju, umbes kahe-kolme laenutusega peaks juba tasu tasa olema. Mõtleme veel, kas järgijäänud paariks kuuks oleks mõttekas lugejakaart teha, filmihankimine lihtsustuks küll sellevõrra tunduvalt.
Läheme mõne minuti pärast Islandi Ülikooli hiina filmi vaatama. Signe hiina keele õpetaja rääkis, et iga neljapäev pidi tasuta hiina filmi seanss toimuma. Ei saa küll aru, miks ta seda alles nüüd teatas, aga parem hilja kui veel hiljem.
Tsaupaka.
Jätkame vaikset tiksumist ja võtame hoogu järgmiseks suuremaks retkeks, kuigi lähipäevadel selleks vist head võimalust ei avane – esiteks on ilm järgnevatel päevadel pisut hägune ja teiseks on Signe sunnitud vahepeal koolis käima. Isegi laupäeval. Teame, teame, kole nõme, et saad stipi, tuled Islandile ja siis pead veel õppima kah, eks? Mis teha.
Kooliasjadest veel nii palju, et Signe siin utsitab oma õpetajaid, et ta saaks eksamid enne kuuendat detsembrit ära tehtud, tarbijakäitumise õppejõud oli imelikult passiivne ja mitte eriti abivalmis, teised on vastutulelikumad. Häda korral saab vajalikud ainepunktid, mis ei kohustaks stippi tagastama, ka ilma tarbijakäitumiseta kätte, aga hea oleks ikkagi kõik ära teha.
Iceland Airwavesi muusikafestival läks eile mürtsuga käima, linn rahvast täis ja hostel rahvast tühi. Meile sobib. Muuhulgas saime ka siinse (väga asjaliku) turismilehelt Reykjavík Grapevine tasuta kogumiku Airwavesil üles astuvate islandi esinejate lugudega. Kõik pole küll päris meie maitse, aga mõned on tõsised pärlid. Vaadake järgi ja tõmmake alla: http://www.icelandmusic.is/news/1543/Free-Airwaves-Comp-From-the-Reykjavik-Grapevine!/default.aspx
Tasuta ju :o)
Internetiga jagub hostelis endiselt jägelemist, ühendus on ebastabiilne, kohati kaob täiesti, öösiti on kõige ühtlasem. Eile tuli jälle serverinumbrit vahetada. Koju jõudes oleme vist häkkerid valmis. Kõiksugu DHCP-d ja DNS serverid nigu käkitegu. WiFi varastamises oleme kah meistrid.
Viimatise serverivahetusega on vähemalt see positiivne, et nüüd pääseme ka hostelist blogile ligi. Lugejate jaoks küll midagi vist ei muutu, postitamisel oleme endiselt sama laisad, aga meile on mugavam, saame blogi kirjutada igast asendist ja igal kellaajal. Kuniks netti on...
Nädalavahetusel üle maailma toimunud John Lennoni mälestusüritustest ei jäänud ka Reykjavík kõrvale. Kohal käis Yoko Ono oma Plastic Bandiga ja avas valgussamba.
Nüüd pimestatakse igal ööl Vithey saarele paigutatud prožektoriga UFOsid. Seni veel miskit alla kukkunud pole, hoiame pöidlad pihus ja loodame, et olukord paraneb peagi. Meie tavapäraste laiskuritena nendel üritustel osaleda ei viitsinud, kuigi sellega oleks kaasnenud ka tasuta praamisõit. Palju põnevam oli kodus istuda, Ostakakat süüa, apelsinimahla juua ja filmi vaadata.
Trip.ee foorumist leidsime lingi Islandil autojagamise kodulehele. Juhid (ja reisijad) saavad sinna lisada reisisihtpunkti ning mineku aja (kellaajalise täpsusega), otsida endale reisikaaslase ja siis autot jagada. Tuleb kõigile odavam + saad jälle tõenäoliselt huvitavate inimestega tutvuda. Juba vaatasime, et päris mitu pakkumist oli Akureyri (Islandi põhjapealinn), kus me samuti millalgi ära käia tahaks. Kodulehe aadress on www.samferda.is, lisasime selle ka meie blogi vasemas servas oleva kasulike linkide gruppi. Pole tänu väärt.
Raamatukogust oleme viimasel ajal kole palju raamatuid saanud, ei teagi, kas jõuame enne kojunaasmist kõik läbi loetud, mingi hunniku peame vist kaasa vedama. Bibliofiilide rõõmud. Jääb ära igasugune raamatukoguga sahmimise bürokraatia, ostad raamatu, loed läbi, riiulile tolmuma ei taha jätta, viid lauale, leiad sealt kellegi teise raamatu, viid koju, loed läbi, võibolla viid tagasi, võibolla jätad endale. Normaalne. Selline laud oleks ideaalne lahendus, kõik leiavad oma.
Raamatukogus on ka selline võimalus, et lisaks raamatutele saab siit CD-sid ja DVD-sid kaasa laenata. Selleks peab vaid lugejakaart olema ning 130 EEK aastamaksu tasuma. Mis pole sugugi palju, umbes kahe-kolme laenutusega peaks juba tasu tasa olema. Mõtleme veel, kas järgijäänud paariks kuuks oleks mõttekas lugejakaart teha, filmihankimine lihtsustuks küll sellevõrra tunduvalt.
Läheme mõne minuti pärast Islandi Ülikooli hiina filmi vaatama. Signe hiina keele õpetaja rääkis, et iga neljapäev pidi tasuta hiina filmi seanss toimuma. Ei saa küll aru, miks ta seda alles nüüd teatas, aga parem hilja kui veel hiljem.
Tsaupaka.
10. okt, pühapäev
Reede tukkusime maha. Neljapäevane retk vajas väljapuhkamist... ja sama saatus tabas ka laupäeva. Üllatuslikult. Seega saime alles pühapäeval liikuma. Seekord äratust kasutada ei viitsinud, ärkasime lihtsalt millalgi kell kümme, vitsutasime kered täis, tõmbasime kotid selga ja kõmpisime hääletama. Ilm vahelduseks täiesti pilvevaba. Ja soe. Tuuletu. Oleks meil selline ilm vaid liustikuretkel käies olnud... õhh.
Võtsime põhisihiks Snæfellsnesi poolsaare, mis asub Reykjavíkist üle lahe 120 km kaugusel. Täpsemalt lootsime jõuda Snaefellsjökulli (Lumesajuliustiku) mäele ja rahvusparki. Sellele piirkonnale omistatakse kole maagilisi ja ravivaid mõjusid ning mõned peavad seda tulnukate kohtumispaigaks. Lisaks on see inspireerinud Jules Verne'i kirjutama raamatut "Reis maakera südamesse".
Samas ei olnud me sellele sihile ka liiga fikseerunud. Nagu ikka. Nii on lihtsalt stressivabam. Ja pidime meeles pidama, et tegemist on pühapäevaga, seega on enamik liiklejaid tõenäoliselt pigem Reykjavíki suundumas, mitte vastupidi. Aga ootama ei pidanud me üldse. Esimene maastur peatus esimesel minutil, nii et Siil, kes parasjagu tuulekat selga tõmmates käekellaga varrukasse takerdunud oli, sattus paanikasse ja totakalt rapsima kukkus. Vana Pajero roolis oli paks keskealine mees, kõrval vähem paks keskealine naine. Naine pakkus meile kohe kuivatatud kala, millest ka kogu auto lehkas.
Paarike oli teel Akranesi, seega saime nendega täpselt teisele poole Hvalfjörðuri (isl k Vaalalaht) 6 km tunnelit.
Tee ääres olnud peatuspaigast korjas meid peale Toyoto sedaaniga meesterahvas, kelle jutust selgus, et tema läheb Reykholti. Kuna see jäi meie üheks võimalikuks sihtpunktiks oleva Húsafelli koskede ja koobaste lähedusse, siis otsustasime loomulikult temaga sinna sõita. Mees ise oli pärit Vestmani saartelt ja oli sealsest vulkaanipurskest ka raamatu kirjutanud. Teadis Eestit ja oli seal oma onu pulmaski käinud. Otsustas meie meeleheaks valida käänulisema tee, kus oli rohkem vaadata. Teemaks tulid kohanimed. Sõitsime paarist kohast läbi, mis pidid tõlkes tähendama "Suur keha (laip?)" ja "Väike keha". Samuti teadis ta ühte kohta, mille nimi olevat "Peeniseta". Sama nimega olevat ka üks linnuliik. Siil sai jälle Koerakuse allikast ja Musta putsi soost rääkida. Litsmets ununes täiesti. Maastik oli jälle tore. Geotermiline ala, aurujoad siin-seal.
Reykholtis pani mees meid maha. Asula oli kaunis pisike – üks kirik, paarkend maja. Kõndisime uuesti maanteele, võtsime tanklast šokolaadi ja hakkasime hääletama. Liiklus oli jälle kord väga harv. Vastutulijaid oli rohkem kui meile vajalikus suunas minejaid. Kõndisime käänakust edasi, üles. Sealt avanes vaade orule ja järgmisele väiksele asulale. Meist vasakule teisele poole teed jäi peegelsileda pinnaga järv. Taevas lage, tuult pole, päike kütab. Täielik suvi. Eestis pidavat lörtsi tulema... Kui nii jätkub, siis Siil ei saagi siin ämma kingitud läkiläkit kanda (aitäh Maie). Oki liustik (ongi selline liustik – Ok) paistis küll kätte, aga kuna kell oli juba kolm, siis ei hellitanud me enam lootust sinna jõuda. Mis seal's ikka, saime vähemalt jälle linnast välja ning jälle kord ühte maanurka näha. Hakkasime tagasi hääletama.
Kaua ei pidanudki ootama, peagi peatus teepervel logu Toyota. Ees istusid kaks neiut – belglane ja austerlane. Õpivad Baula läheduses ülikoolis. Kuna nende ühikas on niivõrd kõrvalises kohas, on ühikal oma auto, mis mõeldud poes käimiseks. Nemad aga olid sellega hiljuti Islandile ringi peale teinud. Reserveerisid selle kaheks päevaks kavaga ühes kohas käia, aga kuna jõudsid vaatamisväärsuse plaanitust varem ära vaadata, siis otsustasid spontaanselt sõitu jätkata ja tegidki 44 tunni (ühe tunni magamisega) ära. Võtsid ka siis ühe hääletaja peale, kes oli nii islandi kui taani kodakondsusega, tüdruk Taanis ootamas, tema mööda maailma rändamas ja kavatseb järgmiseks Gröönimaale aastakeseks minna. Huvitav fakt sellest hääletajast oli veel see, et ta arvas end päkapikkude ja trollide hääli kuulvat ning tema tüdruk pidavat neid elukaid lausa nägema. Noh, Islandil see enam imestama ei pane. Normaalne.
Neiud viskasid meid taas põhimaanteele, "ringiteele", tankla juurde. Tankla juures oli liiklust küll, aga sõiduga ei tahtnud näkata. Kõndisime mööda teed pisut edasi, lootuses paremat kohta leida, sealjuures unustamata ka käigu pealt hääletada. Saimegi maasturile, mille naisjuht meid Borgarnesi visata lubas. Tuttav koht, seal peatusime ka viimati põhja pool käies. Juht rääkis, et hooajal pidi hääletajaid Islandil päris palju näha olema, praegu on üliharuldased, kuna tegelikult peaks põmst talv olema.
Nägime jälle tee ääres küngast päkapiku- ja haldjate majadega.
Borgarnesist paistis paarikümne kilomeetri kaugusel asuv Snaefellsjökulli valendav mäetipp kätte. Borgarnesi telklas väike lõunapaus, jalutuskäik teise asula serva, kohaliku Bonuse külastus ja edasi hääletama. Viie minutiga saime maasturile, millega sõitev vanapaar pidi Akranesi minema. Seega saime taaskord tunneli otsale, kust meid varem Reykholti viidi.
Ei kulunud ka siin palju aega, varsti peatus Volvo maastur, ees islandlastest mees ja naine, taga turvatoolis tõmmunahaline iPodi näppiv plikatirts. Äkki adopteeritud? :P
Ja üsna sündmustevaeselt jõudsimegi hämarikuks linna tagasi. Jõudsime veel enne linna naasmist lahe kohal vinget päikeseloojangut imetleda ja Esja kohale kogunevaid pilvi jälgida.
Punkt.
Võtsime põhisihiks Snæfellsnesi poolsaare, mis asub Reykjavíkist üle lahe 120 km kaugusel. Täpsemalt lootsime jõuda Snaefellsjökulli (Lumesajuliustiku) mäele ja rahvusparki. Sellele piirkonnale omistatakse kole maagilisi ja ravivaid mõjusid ning mõned peavad seda tulnukate kohtumispaigaks. Lisaks on see inspireerinud Jules Verne'i kirjutama raamatut "Reis maakera südamesse".
Samas ei olnud me sellele sihile ka liiga fikseerunud. Nagu ikka. Nii on lihtsalt stressivabam. Ja pidime meeles pidama, et tegemist on pühapäevaga, seega on enamik liiklejaid tõenäoliselt pigem Reykjavíki suundumas, mitte vastupidi. Aga ootama ei pidanud me üldse. Esimene maastur peatus esimesel minutil, nii et Siil, kes parasjagu tuulekat selga tõmmates käekellaga varrukasse takerdunud oli, sattus paanikasse ja totakalt rapsima kukkus. Vana Pajero roolis oli paks keskealine mees, kõrval vähem paks keskealine naine. Naine pakkus meile kohe kuivatatud kala, millest ka kogu auto lehkas.
Paarike oli teel Akranesi, seega saime nendega täpselt teisele poole Hvalfjörðuri (isl k Vaalalaht) 6 km tunnelit.
Tee ääres olnud peatuspaigast korjas meid peale Toyoto sedaaniga meesterahvas, kelle jutust selgus, et tema läheb Reykholti. Kuna see jäi meie üheks võimalikuks sihtpunktiks oleva Húsafelli koskede ja koobaste lähedusse, siis otsustasime loomulikult temaga sinna sõita. Mees ise oli pärit Vestmani saartelt ja oli sealsest vulkaanipurskest ka raamatu kirjutanud. Teadis Eestit ja oli seal oma onu pulmaski käinud. Otsustas meie meeleheaks valida käänulisema tee, kus oli rohkem vaadata. Teemaks tulid kohanimed. Sõitsime paarist kohast läbi, mis pidid tõlkes tähendama "Suur keha (laip?)" ja "Väike keha". Samuti teadis ta ühte kohta, mille nimi olevat "Peeniseta". Sama nimega olevat ka üks linnuliik. Siil sai jälle Koerakuse allikast ja Musta putsi soost rääkida. Litsmets ununes täiesti. Maastik oli jälle tore. Geotermiline ala, aurujoad siin-seal.
Reykholtis pani mees meid maha. Asula oli kaunis pisike – üks kirik, paarkend maja. Kõndisime uuesti maanteele, võtsime tanklast šokolaadi ja hakkasime hääletama. Liiklus oli jälle kord väga harv. Vastutulijaid oli rohkem kui meile vajalikus suunas minejaid. Kõndisime käänakust edasi, üles. Sealt avanes vaade orule ja järgmisele väiksele asulale. Meist vasakule teisele poole teed jäi peegelsileda pinnaga järv. Taevas lage, tuult pole, päike kütab. Täielik suvi. Eestis pidavat lörtsi tulema... Kui nii jätkub, siis Siil ei saagi siin ämma kingitud läkiläkit kanda (aitäh Maie). Oki liustik (ongi selline liustik – Ok) paistis küll kätte, aga kuna kell oli juba kolm, siis ei hellitanud me enam lootust sinna jõuda. Mis seal's ikka, saime vähemalt jälle linnast välja ning jälle kord ühte maanurka näha. Hakkasime tagasi hääletama.Kaua ei pidanudki ootama, peagi peatus teepervel logu Toyota. Ees istusid kaks neiut – belglane ja austerlane. Õpivad Baula läheduses ülikoolis. Kuna nende ühikas on niivõrd kõrvalises kohas, on ühikal oma auto, mis mõeldud poes käimiseks. Nemad aga olid sellega hiljuti Islandile ringi peale teinud. Reserveerisid selle kaheks päevaks kavaga ühes kohas käia, aga kuna jõudsid vaatamisväärsuse plaanitust varem ära vaadata, siis otsustasid spontaanselt sõitu jätkata ja tegidki 44 tunni (ühe tunni magamisega) ära. Võtsid ka siis ühe hääletaja peale, kes oli nii islandi kui taani kodakondsusega, tüdruk Taanis ootamas, tema mööda maailma rändamas ja kavatseb järgmiseks Gröönimaale aastakeseks minna. Huvitav fakt sellest hääletajast oli veel see, et ta arvas end päkapikkude ja trollide hääli kuulvat ning tema tüdruk pidavat neid elukaid lausa nägema. Noh, Islandil see enam imestama ei pane. Normaalne.
Neiud viskasid meid taas põhimaanteele, "ringiteele", tankla juurde. Tankla juures oli liiklust küll, aga sõiduga ei tahtnud näkata. Kõndisime mööda teed pisut edasi, lootuses paremat kohta leida, sealjuures unustamata ka käigu pealt hääletada. Saimegi maasturile, mille naisjuht meid Borgarnesi visata lubas. Tuttav koht, seal peatusime ka viimati põhja pool käies. Juht rääkis, et hooajal pidi hääletajaid Islandil päris palju näha olema, praegu on üliharuldased, kuna tegelikult peaks põmst talv olema.
Nägime jälle tee ääres küngast päkapiku- ja haldjate majadega.
Borgarnesist paistis paarikümne kilomeetri kaugusel asuv Snaefellsjökulli valendav mäetipp kätte. Borgarnesi telklas väike lõunapaus, jalutuskäik teise asula serva, kohaliku Bonuse külastus ja edasi hääletama. Viie minutiga saime maasturile, millega sõitev vanapaar pidi Akranesi minema. Seega saime taaskord tunneli otsale, kust meid varem Reykholti viidi.
Ei kulunud ka siin palju aega, varsti peatus Volvo maastur, ees islandlastest mees ja naine, taga turvatoolis tõmmunahaline iPodi näppiv plikatirts. Äkki adopteeritud? :P
Ja üsna sündmustevaeselt jõudsimegi hämarikuks linna tagasi. Jõudsime veel enne linna naasmist lahe kohal vinget päikeseloojangut imetleda ja Esja kohale kogunevaid pilvi jälgida.
Punkt.
7. oktoober, neljapäev
Kuna ilmad olid nii prognooside kohaselt kui ka reaalajas ilusad, siis kibelesime juba teisipäevast peale matkale minema. Seekord sihiks Skógarfossi (Skógari kose) juures algav või lõppev mägimatkarada Fimmvörðuháls, mis kulgeb Eyjafjallajökulli ja Mýrdalsjökulli liustike vahelt läbi ning jõuab Þórsmörki orgu. Kuna oru kohta kuuldud info ei olnud eriti paljutõotav (majutuskohad kinni, jõed läbimatud), siis loobusime plaanist terve rada läbida ja orus lõpetada ning otsustasime leppida liustike vahele väikse järve äärde jõudmisega ja sealt tagasi pöördumisega.
Häda oli aga selles, et ainuke võimalus häälega sinnasõidu-tagasisõidu, mäkkeronimise ja allatulemise valgesse aega surumiseks oli varane ärkamine, mis ei tahtnud meil hilise uinumise tõttu sugugi õnnestuda. Seetõttu saime alles neljapäeva hommikul kell seitse "kargud alla". Jämedalt arvestatud graafik (ideaaltingimustes) nägi ette ligi pooletunnist tanklasse kõndimist, 15 minutit hääletamist, kahe tunniga kohale jõudmist 4-5 tunniga edasi-tagasi käimist, tõenäoliselt pimedas hääletamist ja loodetavasti veel samal ööl koju jõudmist.
Täpset rajakaarti meil polnud, oli vaid Islandi üldkaart, kus on ka rada üldjoontes tähistatud. Linnast kaarti leida ei õnnestunud ja lootsime selle kohapeal hankida.
Taevas oli küll hommikul pilves, aga tundus siiski kuiva joont hoidvat. Hääletamise ajal piilus päike ka korraks pilve tagant välja. Ligi veerandtunnise hääletamise järel lõikas üldisest liiklusest üks Nissan üle pidevjoonte ja kiirendusraja meie teeserva ja võttis meid peale. Pealevõtjateks Poola geipaar, kes tulnud siia Iceland Airwaves'i muusikafestivalile paari varupäevaga - rentisid äsja auto, et Islandil ringi sõita. Meie olime muidugi rahul, kuna saime nüüd ühe otsaga täpselt sihtkohta. Üks neist oli siin varem käinud, teine mitte, aga oli juba sillas ja kavatseb kunagi pikemaks tulla. Muide, saime jälle ühe linnukese kirja (kuigi meil seda "vaja teha" nimekirjas veel polnudki) – Björki kuulates mööda Islandit sõitmine on nüüd tehtud :o) Poolakad rääkisid meile, kuidas nad Norra vahepeatuse ajal ühest lennujaamast teise kaheksa tundi hääletasid. Arvasid, et Norra pole hea hääletusmaa. Unustasime mõlemad neile öelda, et ehk tulenesid nende hääletusraskused kombinatsioonist mees+mees. Naine+naine või naine+mees oleks tõenäoliselt hääletamise märksa lihtsamaks teinud.
Enne Skógarisse jõudmist on tee ääres Seljalandsfoss, mille juures tegime peatuse, vaatasime koske eest, küljelt ja tagant. Tegime kepslevatest noormeestest ka pilti. Vihma sadas. Mitte kuidagi ei tahtnud tegelik ilm lubatuga klappida. Lootsime siiski, et päeva peale selgib.Edasi sõites otsisime paaniliselt Skógari viita, et jumala eest mitte pöördekohta maha magada. Kaardil puudusid pooled "asulad" (paar maja siin ja seal), millest möödusime. Silt oli seekord õnneks siiski olemas ja kuna poolakad tahtsid ka seda koske näha, siis ei pidanud me seda kilomeetrikest jala läbima. Olime kenasti graafikus, kuna kell oli lõunas ja meie lootsime u 12.00 matka alustada. Kose juures oleva telgiplatsi kempsu seinal oli vabanduskiri, et Eyjafjallajökulli vulkaani tuha tõttu võivad kraanid vahel umbes olla. Tuhka (sõmerjas liivataoline must ollus) oli ka kõikjal jõekaldal näha. Heinamaad siiski paksu tuhakihi alla mattunud ei olnud, nagu meie seda uudiste põhjal vaimusilmas kujutlenud olime.
Kõndisime treppe mööda koos poolakatega üles kose servale, vaatasime selle üle ja jätsime siis oma sõidutajatega hüvasti. Ronisime üle karjamaid piirava lambaaia trepi ning hakkasime astuma.
Esialgu oli pinnas ok – tasapisi tõusev murukattega maastik. Raja pärast veel väga muretsema ei pidanud, kuna mäejalamil olnud kaardist nähtus, et valdavalt kulgeb rada piki jõge, paar korda tuleb meil seda ka ületada (mida me varem ei teadnud). Rada oli kord nähtav, kord kadus ära. Raja hajumise korral orienteerusime inimeste laotud kivihunnikute järgi.
Vahel märkasime tuhas ka üksikuid jalajälgi. Tuhka nägime paksude, mitmemeetriste kuhjadena all jõeorus, samuti oli seda näha üleval ja kõndisime ise sellel järjest sagedamini. Meenutab musta liiva – terad on sama suured . Kohati on kõva nagu savi, samas jälle sõmer nagu liiv. Jõgi oli aga meeleolukas – kord vaikselt kulgev, kord metsiku kärestiku või kosena langev. Paiguti mõjus väga ähvardavana.
Muru asendus lõpuks lagedate kaljudega. Saime paar korda vihma. Siil lootis siiski vahepeal natuke ära kuivada, et vihmapüksid jalga tõmmata – märgi pükse umbsete pükste alla jätta ei tahtnud. Aga ei vedanud, jõudsime pilvedeni ja sadu jätkus, kohati tihedamalt, kohati hõredamalt. Vahepeal küll ei sadanud, aga samas olime pilve sees, seega ära kah ei kuivanud. Pilves kõndimine ei ole nagu lihtsalt udus käimine – ümbritsev on kuidagi tunduvalt süngemates värvides ja udupalakad on märksa käegakatsutavamad. Üsna kõhe. Siilile meenutab mägedes pilves käimine alati Sõrmuste isanda filmis nähtud Mordori kaadreid.
Ringi vaadates saime aru, et kateloki kaasavõtt oli asjatu – mitte puupoegagi. Nii et kui kõik valmissöögid otsa saavad, on ainuke võimalus oma suppe külmas jõevees lahustada ja tuimalt sisse juua. Olgu juba ette öeldud, et seda vajadust ei tekkinud. Saime hämmastavalt vähese söögiga hakkama – kohalesõidu, mäkke ronimise ja taas alla laskumise ainukeseks kütuseks olid hommikul söödud spagetid ning rühmamise ajal manustatud 500 g rosinaid.
Ilm jätkab iseloomu näitamist. Siil saab vihmajope siiski selga, Signe Paunküla metskonna jope on täiesti läbiligunenud, kuid Six teeb vaprat nägu ja kinnitab, et kõik on korras ja tema ei taha jopet vahetada. Avastame, et vihmajopeks kavandatud prügikotid jäid kaasa võtmata. Ei saa nüüd vihmajopet niikuinii teha, samuti ei saa asju vihma eest kaitsta. Siili vana, 40-liitrise Ferrino seljakoti vihmakate on asjalik, aga uue, 80-liitrise Campi seljakoti vihmakate on... mitte vihmakate. Tolmukate ehk. Igatahes mõttetu. Kõik seljakotimaterjalile lähedalolevad asjad ligunevad läbi. Muuseas valgub vesi seljakoti põhja ja leotab sealjuures ka Siili püksitagumiku märjaks. Siil vahutab vihast, Campi seljakott on algusest peale olnud tõsiseks pettumuseks. Sama võib öelda Timberlandi saabaste kohta, reklaamiga jäetakse küll mulje, et väga veekindlad ja vastupidavad, aga tegelikkus on teine – vahetult pärast ostmist hakkasid juba veidi lekkima ja nüüd, u 1,5 aastat pärast soetamist, lekivad veel rohkem ning lisaks on ühel tallal tugevam kummiosa läbi kulunud. Andke andeks, aga ühed normaalsed matkasaapad ei tohiks nii lahjad olla. Kui kellelgi on soovitada kindlat marki ja tootesarja, siis andke tulla.
Matkaga jätkates: üks hetk näeme endast veidi ees, paremat kätt kõrgendikul vihmakeebis rühkivat kogu. Talle järele jõudes selgub, et (jälle!) poolakas. Teeb suuremat ringi – Leedu, Läti, Eesti, Rootsi, Norra, nüüd on Islandil, matkab selle läbi ja siis läheb Kanadasse. Küsib, kas meil on rajakaarti. Me olime just lootnud, et tal on kaart :o)
Kuna tema tempo on meist pisut aeglasem, siis jääb ta mõne aja pärast meist maha. Jõuame kivikülviga kaljupaljandikule. Ümbrus on uttu mattunud, õnneks silmame rada tähistavaid kaikaid ja ilmavaatlusinstrumente. Nendeni jõudes näeme endast vasemal jõest üle viivat silda.
Tormavat jõge ületada on pisut... õudne. Vastaskaldal leiame ootamatult tee. Sellise tee, mis pole autole ega maasturile läbitav, tee, millel saavad sõita vaid kohalikud supermaasturid. Paiguti tundub see isegi neile läbimatu. Tänu teele on meil nüüd märksa lihtsam orienteeruda.Teoreetiliselt peaksime hakkama nüüd liustikke nägema, aga ümbrus on endiselt pilves. Vaid vahel üle õla tagasi vaadates näeme rannikut, mis mõjub pilvest vaadatuna päikeseprožektori teatraalses valguses sürreaalselt. Hakkab jälle vihma sadama. Paus. Hakkab rahet sadama. Otsime pingsalt matkamaja, et saaksime märjad riided seljast koorida ja kuivemad riided ning vihmariided selga tõmmata. Maja ei paista kuskilt. Rahesadu lõpeb. Edasi liikudes kuuleme ühtäkki vasemalt kostuvat pahinat. Oleme veidi hämmingus, kuna meist vasakul ei tohiks (veel) ühtegi jõge olla. Viis sekundit hiljem jõuab müraallikas meieni. RAHE. Seekord mitte keskmine Eesti rahe, mida saime enne mekkida, vaid vihasem Islandi rahe – kuni oasuuruste teradega, mis peksavad valusalt päid ja õlgu. Hakkame kaljurünkade vahel mureliku pilguga võimalikku varjualust otsima juhuks kui raheterad peaksid kirsisuurusteks muutuma. Seda õnneks siiski ei juhtu.
Varem mõtteliseks tagasipöördumise piiriks seatud 15.30 jõuab kätte. Kui läheksime edasi, jääks tagasiminek pimeda peale, mis käesoleva uduse ilmaga poleks ei lihtne, mõistlik ega ka ohutu. Proovige kord udusel õhtul lauspimedas taskulambiga orienteeruda. Mägedes. Mõtleme, et huvitav kas ka Islandi kiirabil on supermaasturid olemas. Meie Euroopa kindlustuskaardid peaksid vist kiirabi tasuta saamise tagama, telliks ehk kiirabi järgi, saaks prii sõitu :P Arvatavasti tuleks nad siiski kopteriga. Seda ei tahaks. Lisaks on mõlemal külmast ja märjast täielik siiber ning Siili põlv on jälle valutama hakanud. Miskipärast ei tule talle see põlv kunagi varem, matku planeerides meelde. Selektiivne mälu?
Seega pöördume liustikke, järve ja matkamaju nägemata tagasi. Vastutulevale poolakale soovime edu, pakume vajadusel Reykjavíkis öömaja ning läheme taas üle jõe. Rahe on kõik valgeks värvinud ja on täielik talvematka tunne. Õhk on kah kargem, niiskust on vähem, vihma ei saja. Ühelt poolt on rahe kõndimise (liipava Siili meelepahaks) libedaks muutnud, teisalt jällegi seni nähtamatud matkarajad esile tõstnud, enam ei pea kivihunnikuid otsima ja huupi oletama, kust oleks mõistlik minna, rahet täis kuhjunud rajasüvendid on kaugelt nähtavad.
Loodame kella kuueks (tuldud teed laskudes tunni võrra kiiremini) tagasi kose juurde jõuda ja nii ka läheb. Kuna enam ei saja (udust siiski ei pääse), oleme tagasiteel, päikesepaistes rannik on pidevalt silmapiiril, siis on minek märksa rõõmsam. Pilvest välja jõudes saab Signe märja jope seljast ja tõmbab Siili sooja fliispusa selga. Teine olemine kohe.
Murukamarale jõudes kohtame jälle lambaid. Eesti lambad on asjaliku muljega, siinsed (märksa väiksemad) lambad aga kuidagi... koomiliselt multifilmiliku olemisega. Ehk tuleb see nende villakohevast padjalikust kehast ja selle all pea olematuks kaduvatest jalgadest? Arutame, et peaks need Eestisse tooma. Pidid targad kah olema.
Kose juures näeme viimast kahte autot, mis just parklast väljuvad. Käime kempsus, Signe vahetab kuivemad riided selga, pistame võileivad hambusse ja astume ringitee suunas. Loojuv päike valgustab naabernõlva. Maanteele jõudes saame teist korda selle päeva jooksul päiksekiirtes kümmelda. Pool tundi. Siis kaob päike Vestmanni saarte taha, mis muutuvad õhtuses valguses üksikutest taevas rippuvatest pilvedest pea eristamatuks.
Pealinnasuunaline liiklus on ülihõre. Kui me sooviks Höfni sõita, oleks vist autole saamise lootused hoopis suuremad. Kõnnime mööda maanteed, rannik (ja paari kilomeetri kaugusele jääv meri) meist vasakul, mäestik paremal. Mäed on endiselt pilvedes, paar pilvetupsu ripuvad lihtsalt mäe kõrval – ei liigu edasi ega tagasi. Hängivad.
Päike loojub kiiresti – poole tunni möödudes oleme hämarikus, tund hiljem pimedas. Talunikud ajavad ATV ja koertega lehmad üle tee, eemalasuvasse lauta. Mõned lehmad rongkäiguga ei liitu, vaid jäävad meid suure huviga vahtima. Koerad samuti, üks Tobi mõõtu koer lendab jooksutempot korrigeerimata üle karjaaia. Hullud siblikud.
Näeme edasi liikudes veel karjamaal olevaid lehmi, kes ilmutavad meie suhtes samuti suurt huvi, jooksevad meiega tükk maad kaasa. Lambad käituvad vastupidiselt – jooksevad meist eemale. Isegi kaugemal mäenõlval olevad lambad hakkavad jooksma. Hobused on siis neutraalsed, nemad seisavad lihtsalt paigal, krõmpsutavad rohtu ja piidlevad meid mõtlikult oma 90-ndate diskostiilis tukkade alt.
Maju oli endiselt nii hüva- kui kurakätt ülihõredalt.
Hääletamise ja kõndimise vahepeal istume ning puhkame. Õhtu hämardudes tõmbab Signe oma helkuritega jope jälle selga, Siil paneb helkuri külge, helkurkindad kätte ja riputab lambi seljakotile. Pikast kõndimisest ja niiskusest hakkavad saapad hõõruma. Hakkame arvestama võimalusega, et ei saa linna enne hommikut. Natuke kehv variant, kuna hõõruva tallaga kõndida ei saa, samas seisma jäädes hakkab külm. Esialgu jäksame siiski liikuda. Kehv on ka see, et mingil müstilisel põhjusel satuvad vastassuundades liikuvad autod just meie juures kohakuti, mis muudab sellel momendil hääletamise suht mõttetuks – juht on hõivatud teisele autole mitte otsa sõitmisega ning vaevalt ta jõuab veel mõelda, kas võtta hääletajaid peale või mitte. Siiski – reegel "proovima peab alati" õigustab end ka seekord, sest just ühel säärasel nõmedal hetkel otsustab üks maastur meid peale võtta. Lähevad õkva Reykjavíki. Juhu.
Ja tegemist jälle välismaalastega. Kui peale istume, siis juht veel noomib, et ohtlik tegevus ja võime auto alla jääda. Vale puha, hääletades jälgime hoolega, et me autodel sõiduruumi ära ei võtaks ning isegi väljasirutatud käsi jääks teeperve, mitte sõidutee kohale. Juhi sõidutiilist ilmneb ebakindlust, mis selgitab ka tema kartlikkust meie allaajamise suhtes. Seekordseteks heategijateks on siis kolmekümneste njuujorklaste paar, kes siin teist korda, tulnud paariks päevaks, saanud kohalikult sõbralt laenuks nii korteri kui ka auto. Roolis olnud naine poola päritolu ja mees ameeriklane. "Poolatar" kinnitas kohe, et emakeelt ta suurt ei mäleta, küll aga oli üsna kindel, et poola keeles sõnu "tänan" ja "palun vabandust" pole. Samuti rääkisid mõlemad, et kui nad Reykjavíkis mõnda kurjailmelist inimest on näinud, siis on nad temale lähemale jõudes poolakeelset juttu kuulnud. Nii et ei saa toda poolatari ülevoolavas patriotismis süüdistada. Paarike elab Brooklynis, tegutsevad vabakutselistena filminduses, mees oli vist produtsent. Rääkisid sellest, kuidas kuskilt vabadusse pääsenud papagoid on Brooklynis kodustunud ja nüüdseks juba seal looduskaitse (!) alla võetud. Heh :o)
Küsisid meilt eestlaste arvamust Obamast, rääkisid, kuidas tuttav noor neiu tervisejooksu ajal taksojuhi poolt kõnniteel alla aeti, kuidas teine sõber koomasse vajus, sest tal polnud tervisekindlustust ja ei läinud õigel ajal arstile (kuu aega haiglaravi läks 500 000 dollarit maksma) ja muutustest sotsiaalsüsteemis. Majandusjuttudest ei pääsenud muidugi üle ega ümber. New York pidavat jalakäijasõbralikumaks muudetama, muutuste käigus aga olevat autojuhid kõvasti trahvipihtide vahel. Soovitasid Ameerikas Colorado osariigis käia, seal pidid kõik maastikuelemendid esinema, Kansas olla aga igavaim osariik. Küsisid meilt, mis plastikpakid (heinapallid) need keset põldu on :o) Paadunud linlased seega. Reykjavíkis elavad otse kohaliku vangla (pigem arestimaja) taga. Vanglas kehtis veel hiljuti "24 tunni reegel" – kui vanglast põgened, aga samas 24 tunni jooksul naased, siis väljamurdmine su karistust ei raskenda. Viimatiste komplikatsioonide tõttu see reegel aga enam ei kehti.
Nende reisisihiks oli olnud Vatnajökulli (Islandi suurim) liustik, kus nad käisid liustikulaguuni ja seal suplevaid hülgeid vahtimas. Ühe otsa peale olla neli tundi kulunud. Kaalume samuti sinna minekut... aga jah, peame siis selle sõidu ruttu ära tegema, sest päevad lühenevad siin hirmuäratava kiirusega.
22.30 olime linnas. Tänasime ameeriklasi ja liipasime kõigepealt poodi, seejärel koju. Avastasime üllatusega, et meie tuba oli vahepeal saunaks muutunud. Tähendab, küte oli sisse lülitatud. Vajutasime jälle kraani kinni, kiskusime akna pärani, loopisime asjad laiali ja vajusime voodisse. Puhh.
4. - 5. okt, esmasp-teisip
Pärast rampsis käimist läksime jälle kord koju. Enne linnaminekut olime pesu pesema pannud ja nüüd panime kuivatusse.
Ajasime rahulikult oma asju, kui tuli fb-s teade, et täna 19.30, parlamendi istungi toimumise ajal toimub hoone ees järjekordne protest. http://grapevine.is/News/ReadArticle/Protests-Scheduled-Tonight-Finance-Minister-Understands-Public-Anger
Loomulikult siblisime kohale.
Juba tükk maad enne oli näha samas suunas liikuvaid rahvahulki. Meeleolu meenutas pisut laulva revolutsiooni aegu.
Kilomeeter varem oli rütmilist prõmmimist kuulda. Kohale jõudes ilmnes, et parlamendihoone vastas asuv pubi-kohvik oli kõlarid rõdule vedanud ja andis täie rauaga hagu. Tümm-tümm-tümm. Hoone enda ette olid veetud tünnid ja prügikastid, millega tekitati märkimisväärset lärmi. Ühe auto kastis oli trummarite kamp. Mõned keskealised tagusid vastu plekkaeda, mis oli ümber hoone veetud. Maja ise oli kaetud munalärakate ja värvilaikudega. Ühest autost võeti suured kokkupakitud munarestid välja. Mõni aeg hiljem võis täheldada tihenenud munasadu. Samuti loobiti rakette. Üks rakett lõhkes rahva seas. Päris palju võis silmata lastega kohale tulnud vanemaid. Isegi lastekärudega. Kuidagi mõtlematu - mis nad siis teinud oleks, kui kogu see mass mingil põhjusel paanikas tormama oleks hakanud?
Kasutusel olid nii potid, pannid, pasunad, vuvuzelad kui ka tamburiinid. Üks moment silmasime rahva seas leeke. Tehtigi lõke üles. Leegid käisid kohati 3m kõrgusele.
Meie piirdusime perifeerias patrullimise ja vaatlemisega.
Rahvamass oli muljetavaldav. Samas pakume, et aktiivselt osalesid kõige rohkem pooled kohaletulnutest, ülejäänud olid meiesugused kiibitsejad.
Järgmine päev võisime lehest lugeda, et kohal võis olla kuni 8000 inimest.
Huvitav, kas eestlaste meeleavaldusleigus tuleneb vaid vastava kultuuri puudumisest (CCCP ajal ju ei saanud millestki häirivast valjult rääkida), või on mingi geneetiline häire? Ma ei usu, et meiegi valitsejad suudaksid säärase massi meeleavaldust ignoreerida ja tuimalt OMA liini edasi ajada.
Veel mõned lingid: http://www.youtube.com/watch?v=28_Wsb6LHzo
http://www.youtube.com/watch?v=IX120WGSkN8
Järgmise päeva kommentaar peaministrilt: http://grapevine.is/News/ReadArticle/Prime-Minister-Extending-Hand-of-Agreement
Igatahes tegime oma ringi ära ja läksime kõrvaltänavaid mööda koju tagasi. Pesukuivati streikis :o(
Kohalik eestlane Toomas pakkus fb-s, et kui ta restoran Gandhisse täiskohaga tööle saab, siis teeb meile seal söömakorra välja. Seda pakkumist me naljalt ei unusta :o) Samas lubas järgmine nädal varem jutuks olnud tuttavaga rääkida, ehk saab Signe tema ettevõttesse massööriks. Ja kutsus Siili oma ülemuse juurde ehitusobjektile töövestlusele. Suured tänud :o), vaatame, mis sellest saab.
Siil vaatas teiste tudengitega koos ühistoas filmi, Signe sahmis kooliasju ja puges põhku. Kui Siil tuppa tuli, siis oli tuba pime. Harjumuspärast aknast välja kiikamist tehes avastas ta, et taevas on jälle roheline kardin. Ega midagi, Signele riided selga ja katusele. Teised tulid kah. Me väga pikalt ei vahtinud, tuul hakkas tõusma. Kui oma tuppa läksime, siis võisime aknast näha, kuidas teised istusid tekkidesse mähituna katusel. Igatahes sai nüüd Signe kah linnukese kirja. Virmaline Islandil - nähtud.
Öösel tuul aina tõusis ja kuna see tuli otse üle lahe, siis rappusid aknad korralikult. Ei julenud ööseks akent paokilegi jätta, tunne oli selline, et tuul rebib selle eest ära. Umbses toas oli aga uni kehv ja hommikupoole tuli udune aken siiski paotada. Eriti palju tuul vaibunud polnud. Meteroloogiajaama (eilsetel) andmetel oli tuul iiliti (vaid) 14 m/s. No ei tea, tundus küll rohkem. Põnev oli jälle hommikust vaadet jälgida - tõusev päike värvis üksikud pilvenutsud kuldseks, üks suur ühtlane vatjas pilvelaam voolas Esjalt alla ja samal ajal oli lahe kohal vasemat kätt üks vertikaalne vikerkaare sambajupp.
Vikerkaare viisaastaku normi saame siin küll paari kuuga täis, ei möödu nädalatki, mil me vähemalt ühe korra vikerkaart ei näeks.
Suutsime uuesti magama jääda ja alles lõunast ärgata. Signe õppis. Pärast vaatasime The Cove'i. Ja siis sai Signe kirja oma hispaania keele õpetajalt, kes teatas, et Signe on üks tema paremaid õpilasi ning soovitas esimese keeletaseme testi ära teha. Signe oli loomulikult kõrvust tõstetud ja päev kirjas, aga Eestis on seda testi täpselt poole odavam teha, seega jääb vist seekord ära.
Siil trampis läbi tuule raamatukokku ja kuulis jälle kesklinnas rütmilist tagumist. Poole kilomeetri läbimisel ilmnes, et polnudki tegemist lähedalasuva ehituse müraga, vaid üks mees kolkis panga ees haamriga lipumasti. Teine mees seisis loosungiga panga trepil. Politseibuss sõitis aeglaselt mööda. Kontrollisid olukorda, aga ei sekkunud. Islandil vist meeleavalduseks luba ei peagi taotlema. Tundub üldse selline tähtis vabadus olema.
Raamatukogu eesruumi lauale oli jälle selline hunnik raamatuid veetud, et Siil ei teadnud, mida võtta, mida jätta. Oh paradiis.
Ajasime rahulikult oma asju, kui tuli fb-s teade, et täna 19.30, parlamendi istungi toimumise ajal toimub hoone ees järjekordne protest. http://grapevine.is/News/ReadArticle/Protests-Scheduled-Tonight-Finance-Minister-Understands-Public-Anger
Loomulikult siblisime kohale.
Juba tükk maad enne oli näha samas suunas liikuvaid rahvahulki. Meeleolu meenutas pisut laulva revolutsiooni aegu.
Kilomeeter varem oli rütmilist prõmmimist kuulda. Kohale jõudes ilmnes, et parlamendihoone vastas asuv pubi-kohvik oli kõlarid rõdule vedanud ja andis täie rauaga hagu. Tümm-tümm-tümm. Hoone enda ette olid veetud tünnid ja prügikastid, millega tekitati märkimisväärset lärmi. Ühe auto kastis oli trummarite kamp. Mõned keskealised tagusid vastu plekkaeda, mis oli ümber hoone veetud. Maja ise oli kaetud munalärakate ja värvilaikudega. Ühest autost võeti suured kokkupakitud munarestid välja. Mõni aeg hiljem võis täheldada tihenenud munasadu. Samuti loobiti rakette. Üks rakett lõhkes rahva seas. Päris palju võis silmata lastega kohale tulnud vanemaid. Isegi lastekärudega. Kuidagi mõtlematu - mis nad siis teinud oleks, kui kogu see mass mingil põhjusel paanikas tormama oleks hakanud?
Kasutusel olid nii potid, pannid, pasunad, vuvuzelad kui ka tamburiinid. Üks moment silmasime rahva seas leeke. Tehtigi lõke üles. Leegid käisid kohati 3m kõrgusele.
Meie piirdusime perifeerias patrullimise ja vaatlemisega.
Rahvamass oli muljetavaldav. Samas pakume, et aktiivselt osalesid kõige rohkem pooled kohaletulnutest, ülejäänud olid meiesugused kiibitsejad.
Järgmine päev võisime lehest lugeda, et kohal võis olla kuni 8000 inimest.
Huvitav, kas eestlaste meeleavaldusleigus tuleneb vaid vastava kultuuri puudumisest (CCCP ajal ju ei saanud millestki häirivast valjult rääkida), või on mingi geneetiline häire? Ma ei usu, et meiegi valitsejad suudaksid säärase massi meeleavaldust ignoreerida ja tuimalt OMA liini edasi ajada.
Veel mõned lingid: http://www.youtube.com/watch?v=28_Wsb6LHzo
http://www.youtube.com/watch?v=IX120WGSkN8
Järgmise päeva kommentaar peaministrilt: http://grapevine.is/News/ReadArticle/Prime-Minister-Extending-Hand-of-Agreement
Igatahes tegime oma ringi ära ja läksime kõrvaltänavaid mööda koju tagasi. Pesukuivati streikis :o(
Kohalik eestlane Toomas pakkus fb-s, et kui ta restoran Gandhisse täiskohaga tööle saab, siis teeb meile seal söömakorra välja. Seda pakkumist me naljalt ei unusta :o) Samas lubas järgmine nädal varem jutuks olnud tuttavaga rääkida, ehk saab Signe tema ettevõttesse massööriks. Ja kutsus Siili oma ülemuse juurde ehitusobjektile töövestlusele. Suured tänud :o), vaatame, mis sellest saab.
Siil vaatas teiste tudengitega koos ühistoas filmi, Signe sahmis kooliasju ja puges põhku. Kui Siil tuppa tuli, siis oli tuba pime. Harjumuspärast aknast välja kiikamist tehes avastas ta, et taevas on jälle roheline kardin. Ega midagi, Signele riided selga ja katusele. Teised tulid kah. Me väga pikalt ei vahtinud, tuul hakkas tõusma. Kui oma tuppa läksime, siis võisime aknast näha, kuidas teised istusid tekkidesse mähituna katusel. Igatahes sai nüüd Signe kah linnukese kirja. Virmaline Islandil - nähtud.
Öösel tuul aina tõusis ja kuna see tuli otse üle lahe, siis rappusid aknad korralikult. Ei julenud ööseks akent paokilegi jätta, tunne oli selline, et tuul rebib selle eest ära. Umbses toas oli aga uni kehv ja hommikupoole tuli udune aken siiski paotada. Eriti palju tuul vaibunud polnud. Meteroloogiajaama (eilsetel) andmetel oli tuul iiliti (vaid) 14 m/s. No ei tea, tundus küll rohkem. Põnev oli jälle hommikust vaadet jälgida - tõusev päike värvis üksikud pilvenutsud kuldseks, üks suur ühtlane vatjas pilvelaam voolas Esjalt alla ja samal ajal oli lahe kohal vasemat kätt üks vertikaalne vikerkaare sambajupp.
Vikerkaare viisaastaku normi saame siin küll paari kuuga täis, ei möödu nädalatki, mil me vähemalt ühe korra vikerkaart ei näeks.
Suutsime uuesti magama jääda ja alles lõunast ärgata. Signe õppis. Pärast vaatasime The Cove'i. Ja siis sai Signe kirja oma hispaania keele õpetajalt, kes teatas, et Signe on üks tema paremaid õpilasi ning soovitas esimese keeletaseme testi ära teha. Signe oli loomulikult kõrvust tõstetud ja päev kirjas, aga Eestis on seda testi täpselt poole odavam teha, seega jääb vist seekord ära.
Siil trampis läbi tuule raamatukokku ja kuulis jälle kesklinnas rütmilist tagumist. Poole kilomeetri läbimisel ilmnes, et polnudki tegemist lähedalasuva ehituse müraga, vaid üks mees kolkis panga ees haamriga lipumasti. Teine mees seisis loosungiga panga trepil. Politseibuss sõitis aeglaselt mööda. Kontrollisid olukorda, aga ei sekkunud. Islandil vist meeleavalduseks luba ei peagi taotlema. Tundub üldse selline tähtis vabadus olema.
Raamatukogu eesruumi lauale oli jälle selline hunnik raamatuid veetud, et Siil ei teadnud, mida võtta, mida jätta. Oh paradiis.
Subscribe to:
Posts (Atom)