Puusuusad, matkasuusad, jahisuusad

Vaatasin statistikast, et lühikese aja vältel on mõned siin mitu korda neid suuski otsimas käinud.
Olles ise sama häda käes vaevelnud ja kõikjal vaid passiivset osavõtmatust mu mure suhtes kohanud, pean vajalikuks empaatiat ilmutada ja teid aidata.

Vaadake Venemaa poole. Охотничьи / лесные лыжи ja muud sellised otsisõnad on abiks.
Mina valisin oma konkreetsed mudelid välja saidilt: http://skitent.ru/internet-magazin?mode=folder&folder_id=2116203
Korra uurisin ka sealt saatmise võimalust, aga esialgu ei hakanud krediitkaardiga (mida mul pole) ja Vene postiga (mida ma ei usalda) jamama vaid lasin suusad ära tuua ühel mehel, kes vastavat teenust ühel sõdurifoorumil pakkus.

Suusad sain kenasti 45 (u 700 EEK) euroga kätte, sidemed peaks järgmisel nädalal u 15 euro eest kohale tulema. Senikaua tuulan majapidamises ringi ja otsin tõrva, millega suusapõhjad üle tõmmata.

No umbes sellised näevad välja:

Kvaliteedi osas väga kommenteerida ei oska, sest see on mu teadlikus elus esimene kord puusuuskadega kokku puutuda. Vene värgi puhul on ju ikka väike eelarvamus. Pealtvaadates tunduvad ok-d, laiust on korralikult (15 cm) ja pikkust kah (165 cm).

Isegi väike paine on sees, nii et ideeliselt peaks vist olema võimalik nendele ka keskossa pidamist määrida.

Lähitulevikus võin üritada Sixi vennalt fotokat laenata ja mõned kodused pildid kah teha.

Suusa arvustus tuleb siis, kui suusad tõrvatud ja kohevam lumi, mis murdmaasuuska ei talu, maha on tulnud.

Loodetavasti oli kellelgi sellest jutust abi :o)

8.-9. jaan, suusamatk

Eelmise nädala alguses ütles Indrek1, et tuleb metsa minna. Nõustusin. Nädal otsa sai plaani hautud, marsruut paika pandud, osalejate arv selgitatud (5) ja autoplaane sätitud. Põhiplaneerimise teostas Indrek2, mina keskendusin varustuse valimisele ja kelgu katsetamisele: käisime Signega neljapäeval metsas kitsedele vihtasid ja õunu viimas, suusad all ja kelk sabas.
Samas oli sulaeelne ootuspärane tuul oodatust tugevam, metsas toimus korralik puude õõtsumine, lumelasude vabanemine, lokaalsed purgaad ja oksalangused. Sellest johtuvalt ei tihanud me siiski päris metsa tungidagi, piirdusime kraami metsaservale riputamisega. Kelk tundus enamvähem toimivat. Põhihirm oli seotud laskumiste ja selle käigus kelgu selga sõitmisega, aga põhiprobleemiks osutusid hoopis tõusud, milledest isegi väikseimate juures muutus kelk parajaks piduriks. Sellegipoolest leidsin, et pigem punnitan need paar tõusu, kui et tassin kogu kremplit seljas, vajudes seetõttu rohkem lumme ning higistades selja märjaks.

Sixil oli reedel pidulik paberisaamine ja õhtul Kristiga, kes jagas sama saatust, korraldatud suurem istung.
Seetõttu ei olnud ma laupäeva hommikul kõige krõbedam kuklike, aga seda enam võisin loota, et õhtul metsas mekib uni hea. Toppisin igatahes kell seitse paki pelmeene sisse ja läksin Kaubamaja kõrvale Indrek1-e ootama. Autosõit toimus sündmustevaeselt, eile õhtul langenud kümmekond sentimeetrit lund ei osutunud eriliseks probleemiks, tegime kiire läbisõidupeatuse kodus, võtsime eelnevalt pakitud koti-kelgu-suusad kaasa ja kütsime Kõrvemaa matkakeskusse. Parkimistasu 2 eurot.

Üllatuslikult olime esimesed. Õnneks ei jäänud teisedki eriti hiljaks, startisime plaanitust vaid tund hiljem. Stardile eelnevalt tegin veel viimase kelgutesti  ja loobusin sellest siiski – too kippus seljakoti tekitatud kõrgema raskuskeskme abil koheva lumega kurvides jõudsalt uppi minema. Kellelgi kahjuks matkasuuski polnud, mina olin niipalju matkaks varustust kohandanud, et läksin riskile ning võtsin eelnevalt järele proovimata Sixi Visu suusad, mis sips lühemad, veidi laiemad ja pidamismustriga. Teistel mustrit polnud, määrisid lihtsalt pidamist.
Ilmaga oli vedanud, kartsin varem, et lubatud sula algab juba laupäeval, aga esialgu nautisime päikest ja mõnusaid miinuskraade.

Esimesed kilomeetrid olid ka kogu retke tõsisemaks proovikiviks: siht oli otsast-otsani täis langenud puid. Täielik dežavuu, kodumetsas radu tehes oleme juba käega löönud raja sissesaagimisest ning ronime pidevalt üle ja ümber puude. Teised loobusid kohati koguni suuskadest, aga ma põlgasin kubemeni lumes sumpamise siiski ära ning ületasin puud ikkagi suuskadel.



Meist veidi varem olid startinud räätsamehed, kellele me pärast sihi läbimist metsateel ka järele jõudsime. Soovisime hingetutele meestele jõudu ja sahisesime rõõmsalt edasi. Tee oli kaunis korralikult sissetallatud, lumikatteks vaid mõneteistsentimeetrine vaip.

Olime vaevalt Kõrvemaa suusaradadelt kõrvale pööranud, kui meist möödus seitsmesaaniline konvoi. Rõõmustasime, et nüüd on kõva pind ettetambitud ja meil jääb rajategemisvaeva vähemaks. Rõõm oli siiski ennatlik, sest mõnesaja meetri läbimisel mätsis kõigil üks või teine suusk lume kinni. Kõige tüütum oli see laskumisel, kus paraja hoo pealt tundus nagu tõmbaks üks suusk justkui järsult käsipidurit. Häda oli selles, et saanidel kogunes kuhugile (tõenäoliselt sooja mootori juurde) lumeklomp, mis sealt hiljem jälle eraldus ja meie suuski varitsema jäi. Tegime siis regulaarselt suusakaapimispeatusi.



Laudadel olid korralikud platvormid all. Lõpuks hülgasime saanijälje ja tegime selle kõrvale oma raja.

Millalgi 2-e paiku turgatas, et võiks nüüd väikse sööma kah teha, ega me siia sporti tegema tulnud. Mina olin sinnamaani endiselt oma pelmeenide jõul sõitnud. Linnas jäi mu proviandivarumine kah fantaasiavaeseks (lihakonserv ja šokolaad), aga teistel oli varusid see eest topelt, mida lahkelt jagati, seega kujunes lõuna oodatust mitmekesisemaks.



Indrekul ilmnesid klambriprobleemid - saabas ei tahtnud irduda. Pärast ei tahtnud jällegi hästi klammerduda.



Edasi läks jälle nagu lepse reega – ma kipun matkadel ära unustama, kui hästi väikseimgi paus energiat annab. Millalgi jõudsime parklasse, kust edasi ühtegi sõiduteed ei viinud, oli vaid imaginaarne matkarada. Algas tõsisem sumpamine. Õnneks sealt Paukjärveni väga palju maad ei olnud, kõigest mõned kilomeetrid.





Paukjärve ääres vaatasime läänekalda lõkkeplatsi, mida pidasime siiski kesiseks ja otsustasime põhiplatsile, põhjakaldale minna. Proovisin oma kaasavõetud labidaga järgi, kas järvejääle, lume alla on vesi tulnud. Oli küll, aga ümber järve siiski minna ei viitsinud, seega esialgu suustasin ja hetk hiljem kõndisin suuskadega üle järve, korralikud lumeplatvormid taas laudade all. Paar korda vajus jalg ka ülemisest jääkihist läbi, aga sellest tõsisema probleemi kujunemist aitas vältida tempo tõstmine.

Läbisime esimese päeva marsruudi üllatavalt kiiresti, keskmiseks liikumistempoks kujunes 5,6 km/h, tõenäoliselt tänu mitte liiga lumme mattunud teedel tehtud laskumiste arvel.
Kunagisse skautide, hilisemasse pinoneerilaagrisse maasse süvendatud lõkkeplats ei soosinud lõkke tegemist: tuli ei tahtnud kuidagi vedu võtta ja kippus pidevalt suitsema ning kustuma. Lõpuks turgutas Elerin seda siiski piisavalt, et leek muutus jõuliseks, saime paja tulele ja asju kuivatama hakata. Matkasaapad oli lisaks mulle vaid Elerin kaasa võtnud. Teised müttasid märgade suusasaabastega ringi. Indrek2-l kulus saabaste kuivatamisele umbes 6 tundi.
Söögiks oli makaronisupp, joogiks tee ja kuumutatud õunamahl, muusikaks tõusvas tuules metsa kohin, lumemätaste mütsatused, murduvate okste ragin ja parmupill.
Magamisvarjuks kohandasin "puukuuri": kolmnurkse, kahe viilseinaga katusealuse, mille kaks lahtist otsa said telkmantliga tuulekaitseks varjatud. Keegi hea hing oli juba ennetavalt põranda kuuseokstega katnud. Liigse lume loopisin välja, oksad sopsutasin kohevaks ja valmis.



Indrek1 mõtles samuti ümber oma esialgse kava osas ööbida istumiskatusealuse laual , sest tuul aina kasvas, puude ümberkukkumise ja murdumise oht oli reaalne ning tolle katusealuse konstruktsioon oli natuke vähem julgust sisendav kui "kuuri" oma.
Indrek2 ja tema kaaslane ei lasknud end aga heidutada ning pugesid telki.



Olin arvestanud, et ärkan tavapäraselt vara, 7 või nii, aga tegelikult pugesin kotist välja alles 9. Väga sügavalt ma siiski maganud ei olnud, sest öösel läkski sulaks ja niiskus puges magamiskotti, muutes olemise kohe tunduvalt jahedamaks. Järv oli udus, naabrite telk endiselt alles, vaid üks väiksem oks oli peale langenud. Lumemütsatused olid veelgi sagenenud ja ümbritsev mets tugevamas tuules juba kaunis rahutu. Kuna õhtul olime mõned puud valmis saaginud, need süte kohale grillrestile jätnud ja pappkastiga katnud, oli hommikune tuletegemine juba natuke lihtsam. Seekord raskendas leegitsemist tuul, mis keeldus jonnakalt ühest suunast puhkumast ning väänas lõkkesuitsule enne selle
lagendikule lükkamist vähemalt kolm keerdu sisse.



Kohmitsesime, pakkisime, jõime kohvi-teed, sõime ja määrisime suuski kuni 11-ni välja. Niipalju siis 9 startimisest, kell kolm lõpetamisest ja varakult koju sauna jõudmisest :o)



Nüüd oli minu kord rada teha. Esialgu saime veel eilseid jälgi kasutada. Nüüd oli suuskade pidamine isegi kehvem kui eile, Indrek2 tegi pausi ja üritas teibiga pidamist parandada. Jussi järvede poole suunda võttes sain sahkamist pisut leevendada vanu räätsajälgi järgides, hiljem juba seajälge ajades.



Saime jälle puudest üle ja ümber ronida. Elerin kukkus korra seisupealt ümber ja lõhkus natuke oma klambrit. Õnneks sai ta siiski suuskadel jätkata. Sigadele lisaks sahmasid metsas ka põder, kits, rebane ja arvatavasti kährik ringi. Jussi järvede vahelisel sürreaalsel, kunagi segipommitatud ja põletatud küngastel ja lagendikel polnud enam mingeid radu.

Ühe künka tippu tõustes silmasin mõnesaja meetri kaugusel askeldavaid inimesi. Räätsamatkajad, arvasin. Enne kui nendeni jõudsime, kõndisid nad taas läände. Nende askelduskohta jõudes nägime jäljerida, mis tuli läänest, peatus matkaradade suunaviida juures, ja naases taas läände. Maha jätsid nad endast sellise taiese:





Indrek2 näitas oma orienteerumisvõimeid ja trumpas Indrek1-e GPS-gi üle.



Juhendas meid üpris täpselt üle küngasmaastiku kuhugile metsaserva mingile väiksele teeotsale. Tee küll liikumist lihtsamaks ei teinud, vastupidi, kohati on metsas liikumine lihtsam, sest seal pole puudel nii palju ruumi ümber kukkuda ja lisaks suruvad seal puudelt allalangevad lumemassid kukkudes koheva lume kokku, mistõttu ei vaju suusataja seal nii palju läbi kui teel oleval lumel.

Kilomeeter või paar enne suuskade kindlamale matkarajale asetamist, umbes pool marsruuti läbinuna sai minu võhm otsa ja Indrek1 võttis üle. Avastasin, et sulailmaga on kõige taga veelgi parem sõita kui miinuskraadidega – teiste sissesõidetud rada on tunduvalt kandvam ja libedam. Anna ainult keppidele valu ja vaata et eesolijatele kannale ei sõida.

Lõpuks, Venemäe läheduses, jõudsime ka Kõrvemaa suusaradadele. Keskuseni jäi ligi 5 kilomeetrit. Udu aina tihenes, langenud puid polnud veel kõiki jõutud ära koristada.



Ühes kohas oli puu kõrvaldamisel unustatud laskumisel keset klassikarada lumest paarkend sentimeetrit väljaturritav oks eemaldada. Udu vaevu läbistava pealambi vihus jõudsin seda viimasel hetkel märgata ning ühel jalal sõites vältida. Taipasin ka järgnejatele üle õla midagi hoiatavat karjuda, tõenäoliselt "Kaigas!" vms. Oli hoiatusest abi küll, teine tulija sõnast aru ei saanud aga karjumiskohal hoidis silmad lahti ja jäi samuti püsti. 3 kilomeetrit enne keskust loobus Elerin pidamast keelduvate suuskadega maadlemisest ja jätkas jala. Mina olin oma otsusega rahul – Sixi pidamismustriga Visud tegid korralikku tööd ja kohtades, kus kaaslased rassisid käärsammul tõusudega, läksin mina sirge sammuga muretult otse üle. Pidamismuster toimis ka kohevas lumes, kus teistel polnud määrdest mõhkugi abi.

Enne keskust olid siiski eriti murdjad tõusud, kus pidin minagi konna kombel mäest üles ähkima ja seljakotti ning nartsu ilma kiruma. Finišeerisin eelviimasena.



Indrek2 läks oma kaasaga sealsamas Kõrvemaa keskuses sauna, Elerin ei tihanud end enne pikka Lõuna-Eestisse sõitu saunaga rammestada, seega tuli vaid Indrek1 meile sauna.

Saun, õlu, õhtu ...

 (Pildid pärinevad Indreku kaamerast)

1. jaanuar, Maal

Statistika näitab, et mõned käivad siin endiselt uitamas. Teile siis vahelduseks niipalju meelelahutust, et ühtegi matka ega reisi pole me veel teinud. Isegi aastavahetuse veetsime esimest korda üle kolme aasta mitte metsas ja magamiskottides vaid Linnas ja... magamiskottides.
Sealsest möllust sai nüüd tükiks ajaks isu täis, tõenäoliselt uuesti niipea seda kordama ei kipu. Linnamelu  tundub aina võõramaks muutuvat ja maaolu järjest omasemaks. Kuigi ka linnas on kohati tore.

Aga jah, nagu öeldud, pärismatka pole teinud, vaid kodumetsas müdistame ringi. Tambime Joosepi ja metsloomade rõõmuks suusaradu sisse ning saeme lumekoorma all ümbervajunud puudest käike läbi. Eelmine aasta oli suusarajale vajunud kaks puud, see aasta on neid aga kakskümmend ja ühe na-a-atuke tuulisema ööga vajus neid veel viis teele. Huvitav, kuidas mitmemeetrise lumekogusega piirkondades üldse metsad säilivad?
Murdmaasuuskadega radade trampimisest on kah kõrini, üritan juba kuu aega kuskilt vastuvõetava hinnaga matka- ehk jahisuuski leida. Seninähtud poehindu ei pea mõistlikuks, kuigi tasapisi hakkan leppima mõttega, et pean siiski kapitalistide kaugast oma veeringutega nuumama.

Uue aasta alguses on ka mõned ideed seoses suusa- ja uisumatkaga. Ehk läheb koguni asjaks.

Ol võttis taas vana teema üles – tahab mind matkajuhiks värvata. Väikesed kõhklused on, aga esialgu nõustusin ja eks paistab, mis edasi saab. Samas oli sellest juba aasta tagasi juttu ning toona jutuks see jäigi.
Praegu on õnneks aega kah laialt käes, võib ju uue huvi/hobiga proovi teha :o)

Ja Islandist tunneme hirmsal kombel puudust. Mõni suvaline pilv või ETV2-s silmatud Sigur Rosi filmijupp muudab mõlemad hoobilt härdaks.
2013 pidi virmalistel aktiivsem tsükkel algama, võibolla suudame end senikaua talitseda ja läheme alles siis tagasi.


Vot selline sissekanne sellest, kuidas ei ole midagi sisse kanda. Tegelege nüüd millegi asjalikumaga, tagasi pole mõtet tulla enne jaanuari lõppu. Kui siiski.

Islandi teema kokkuvõte

Noh, vot, oleks ju eile juba miskit kirjutanud, aga kus sa kirjutad, kui tolmu-... ptui, lumeahvid voolu ära võtavad. Näis, kas täna õhtul saab netti näppida või tuleb jälle ajaviiteks lumerõngaid kaevama minna.

Nõndaks.

Ee... kronoloogilist ja ahlhvapeedilist järjekorda siia looma ei hakka, kirjutan nii nagu erinevad mõtted pähe tulevad ja ühe hooga nad kõik kindlasti ei tule, seega täieneb nimekiri hiljem veelgi.

Jah.

Niisiis.

Kaardimaksed
Seda tahku iseloomustab ilmekalt järgnev seik – umbes kuu tagasi hakkasime taaskord Bónusesse sisenema ja õkva sissepääsu kõrval passis Punase Risti tegelinski, portatiivne makseterminal pihkus. Pikemalt lahti seletades – sularaha meil Islandil otseselt vaja ei läinudki, kõik maksed saime kaartidega tehtud ja viimastel päevadel käisime varutud pangatähti ekstra turul laiaks löömas. Vot turul vist, jah, päris igas letis kaardiga maksta ei saanud.

Internet
Sama lugu, mis Eestiski, st raamatukogudes ja kohvikutes priilt saadaval. Telklates samuti!

Raamatukogud
Meil oli tihedam kokkupuude Reykjavíki raamatukoguga, kus oli võimalik kohaliku isikukoodi olemasolul u. 1200 ISK-i eest aastane lugejakaart teha ja siis laenutada nii et küll saab. Sealjuures mitte ainult raamatuid vaid ka täitsa korralikust kogust DVD-sid, CD-sid ja LP-sid. Lisaks oli raamatukogu esikus (hiljem peasaalis) laud, kuhu inimesed võisid oma isiklikke raamatuid tuua ja teised neid sealt omakorda ära viia, mida Siil siis ka usinalt tegi. Suurem jagu raamatuid sai siiski viksilt tagasi viidud, aga mõned Dickensid, Asimovid ja kaks Islandi sõnastikku ning vestmikku vehkisime siiski sisse. Eino andke andeks, oleme vargarahvas või ei ole?

Kinod, klubid, pubid, teatrid
Ei tea, ei käinud. Ausõna, mitte kui mingit kihku polnud "pidu panna" või üldse kuhugile rahvast pungil täis ruumi trügida. Matkama või jalutama minna või kaksi kodus (virmalisi) passida oli märksa šefim :o)
Lisa: tähelepanelik lugeja (Imbi?) võib nüüd põrkima hakata, et käisite küll kinos, ja mitte vähe! Tegelikult ikka ei käinud küll, seansid toimusid Islandi ülikoolis ühes auditooriumis, halvimal juhul 40-ne, parimal juhul kümne kaasvaatajaga.

Galeriid, näitused, kontserdid jms
Noh, nagu Eestiski. Jämedalt võttes on umbes pooled tasuta. Kunstiöö raames oli terve kesklinn igasugu möllu ja kontserte täis, pea kõik jällegi tasuta. Esines väga vingeid kohalikke ja välismaa artiste. Näituste avamised on Grapevine'i sõnul (nagu Eestiski) "head kohad, kus tasuta veini juua". Sellest samast ingliskeelsest üliasjalikust ja lobeda jutuga turistilehest leiab ka igakuised näituste ja galeriide avamised. Meie olime jällegi võrdlemisi laisad, plaanitud näitustest ei jõudnud kolmandikkugi läbi käidud. See-eest on tänavadki kunsti täis, nagu võis me grafitipostituste sarjast näha. Skulptuure leiab samuti iga nurga pealt.
Kontserte ja esinemisi toimub iga päev ja igal pool, nädalavahetustel muidugi rohkem. Vahel esinetakse ka tänaval. Iceland Airwaves on muidugi teema omaette.

Keel
Inglise keelt oskad? Väga hea, rohkemat pole vajagi. Vot päris täpselt ei tea, milles (kurja)juured on (NATO, USA baasid ehk?), aga ingliskeelt räägivad Islandil vist küll kõik. Lapsed võibolla mitte, aga täiskasvanud küll – isegi mõned meid peale võtnud eakad islandlased valdasid küllaldaselt inglise keelt, et meilt Eesti majanduse ja tööstuste kohta uurida ning oma lapsepõlve lugusid heietada.
Kui plaanid pikemaks jääda, siis tasuks muidugi islandi keel ära õppida, midagi kaelamurdvat selles pole. Veebis on tasuta keeleõppeprogrammid olemas, seal saad hääldust kuulata ja ise lihtsamaid väljendeid meelde jätta ning harjutada. Isegi kui plaanid vaid nädalase visiidi teha, tasuks end mõnede hääldusreeglitega kurssi viia, sest muidu ei saa kohalik lihtsalt aru, mis kuradi "eijafjallajökulli" sa otsid. Tema jaoks on see "Eyjafjatlajökutl". Mingi väikese islandi keele häälduse spikri võin ju siia kribada:
ll - häälda tl (nt Eyjafjatlajökutl)
au - häälda öi (nt Reykjavíki kesklinna peatänav Laugavegur kõlab Löigavegur)
þ - nagu inglise keeles th (nt Þingvelliri rahvuspark kõlab Thingvetlir, mitte Pingvellir, nagu mõned eestlased kipuvad hääldama :o)
ð - jällegi nagu ing k th, aga vist teravam, me seda nüanssi päris selgeks ei saanudki
y - häälda i
Üldjuhul hääldatakse juhul, kus on mitu kaashäälikut kõrvuti, sinna "h" juurde. Tänuvormel takk fyrir on siis "tahk firir". Kusjuures nad ise sageli ei teadvustagi, et nad seda h-d hääldavad.
Samas võõrsõnu inslandikeelseks ei väänata, seega Bauhaus on ikka Bauhaus, mitte Böihöis.
Midagi oli veel, aga meelde ei tule. Võta too keeleõpe ette ;o)

Liiklus
Maanteel üsna sama, mis meil – kui lubatud on 90, siis üritatakse ikka 100, kohati 120-ga sõita. Linnas üldjuhul suunda ei näidata, mõlgitud autosid on päris palju, üksteise suhtes ilmutatakse märkimisväärset tolerantsi (pole probleemi, kui keegi keset ühesuunalist teed seisma jääb, et sõber peale võtta või kõnniteel olijaga paar sõna vahetada), jalakäija lastakse igal pool ja iga kell üle tee... kui just kiirema liiklusega teega tegemist pole :o)
Fooridel vilkumisrežiimi pole, punane ja roheline vahetuvad hoobilt.

Hääletamine
Ülihea... kuni liiklust jagub. Aga üldiselt oli pealesaamine isegi lihtsam kui Saksamaal või Poolas. Supermaasturite juhid on Islandil vist võrdsed Eesti tavamaasturite juhtidega st nemad küll naljalt peale ei võta. Meil igatahes "superjeepiga" sõita ei õnnestunud. Hooajal pidi seal ka üsna palju pöidlareisijaid liikvel olema, meie aga augustist detsembrini ühtegi nägema ei juhtunud. Ju siis olime hooajast väljas. Ja hea oligi.

Ilm
Selle kohta olime igasuguseid õuduslugusid kuulnud ja valmistusime halvimaks. Olud siiski nii hullud polnud. Ligi neljakuise sealviibimise kohta tuli võibolla üks nädal tõsist tuult (meil antaks säärase ilmaga tormihoiatus) ja kaks nädalat suuremat/väiksemat vihma või udu, kohati need tuule ja vihma päevad kattusid, seega vähem kui üks kuu sellist kehvapoolsemat ilma.
Ilm võib (aga ei pruugi) üsna kiirelt muutuda. Täiesti normaalne oli, et hommikul on paks piimjas udu, korraks viskas vihma, siis tuli päike, siis jälle udu ning lõpuks hakkas tuul lõõtsuma. Ilmateadet võid vaadata, mingil määral seda ka arvesse võtta, aga usaldada ei tasu seda kindlasti. Me läksime sellega päris mitu korda alt, jättes hääletustripi kehva ilmaennustuse tõttu ära, ning loomulikult oli terve kardetud päev päikesepaisteline.
Temperatuurid on suvel keskm max 15 soojakraadi ja talvel -15. Too miinusviisteist ei tundu eestlasele küll palju, aga kui arvestada juurde tuulefaktor, muutub see külm märksa koledamaks. Meil oli tugeva tuulega kohati ka alla -10-ne juures tunne, et miinuseid on enam kui 20 – sõrmed kohmetusid ja näolihased jahtusid nii maha, et oli raske rääkida.

Rõivad
Noh, linnas saad hakkama tavariietusega + tuulejopp ja -püksid. Matkale minnes pead aga kõigeks valmis olema, nagu matkal käies ikka. See erinevus Eestis matkamisel muidugi on, et, nagu ülevalgi mainitud sai, ei saa sa ilmaennustusega arvestada. Eestis on prognoos paari päeva lõikes ikka üsna täpne, seal mitte. Seda eriti siis, kui lähed mägedesse. Lauskmaal püsides saad suvehooajal mõne varuriidekihi ja vihmavarustusega hakkama, sügisel ja mägedesse minnes vajad aga enamat. No kes on mägedes käinud, see teab, kes ei tea, see ärgu mingu :o)
Meil näiteks "õnnestus"  kõigi eelduste (st ilmateate) kohaselt päikesepaistelisel päeval ja piirkonnas kõigepealt tiheda vihma ning udu ja hiljem jämedateralise rahe kätte jääda.
Sügisesel mäeseiklusel oli Siilil seljas ja kotis: alukad, pikad alukad, teksad, tuulepüksid, vihmapüksid, froteesokid, lorpeni sokid, varusokid, 3 t-särki, pika varrukaga alussärk, puuvillane pusa, fliispusa, tuulekas, vihmajope. Jalas olid Timberlandi saapad. Need on sitad saapad, ärge neid ostke.
Ja üks fliis oleks veel võinud olla.
Riideid saab mõistliku hinna-kvaliteedi suhte ja korraliku valikuga osta enamjaolt Punasele Ristile kuuluvatest teise käe kauplustest. Valik on seal Eesti vastavate asutustega võrreldes parem.

Hinnad
Alkohol maksab palju. Keskmiselt kaks korda rohkem kui Eestis. Toiduained (nt puu-, juurviljad) on üldjuhul kolmandiku võrra kallimad, mõned asjad ka odavamad (apelsinimahl jms) kui Eestis. Üüri- ja üldse kinnisvara hinnad on u kaks korda suuremad. Kuigi on võimalik ka kesklinnas üürida täitsa mõistlikku ühetoalist korterit hinnaga 70000 ISK, mille sees on ka kommunaalkulud. Peaaegu Tallinna kesklinna üürika hind :P
Hosteleid oma kogemuse põhjal pikemaks viibimiseks ei soovita, otsige üürikas, mitmetoalist on kamba peale juba odavam pidada, kui üksi ühikat või hostelit maksta.
Igasugu tööstuskaubad (riided, jalatsid, tööriistad, matkavahendid, lauavarustus) on Eesti hindadega. Kütus on veidi kallim.

Paus. Hiljem jätkan.

...

Inimesed
Nagu inimesed ikka. Eestis on Islandist ja islandlastest (vähemalt meil) kujunenud mõnevõrra glorifitseeritud pilt. Kainestavalt mõjus kohalike uudiste lugemine – korruptsioon, vassimine, pedofiilia jne.
Isiklikul tasandil kokkupuuted olid siiski valdavalt positiivsed.
Välja arvatud nüüd asjaajamine meilitsi ja ka üldisemalt. Meilitsi oli see igatahes hämmastavalt vaevaline, eriti tüütuks võib see muutuda siis, kui oled alles Eestis ja on vaja Islandilt vastust mingile küsimusele. Kohapeal on vähemalt võimalus konkreetne inimene üles otsida ja otse suhelda.
Samas on iga riigi ja rahva juures heaks näitajaks, kui seal on lihtne hääletada. Ja Islandil see nii on.

Sildid
Silte on vähe. Seda nii tänavanurkadel kui ka matkaradadel. Mõne raja leidmisega tuleb ikka kurja vaeva näha. Üks pealevõtnud autojuht lohutas, et paar aastat tagasi oli olukord veel hullem.
Nii et matkale minnes võta gps või detailne kaart kaasa.

Söök-jook
Rämpstoitu on igal pool, see on ka kõige odavam. Kokakoolat larbitakse hämmastavates kogustes. Praeguse seisuga on Island veel kõrge elueaga esirinnas, aga ma pakun, et järgnevate põlvkondade käsi nii hästi ei käi. Burks ja pitsa ja koola on põhitoiduks.
Me üritasime enamjaolt nänni osas natuke tervislikumat liini hoida ja piirdusime pistaatsiate või kuivatatud kalaga.
Kõige odavam hot-dog on sadamas kirbuturu ees oleva parkla kõrval putkas, seal käis ka Bill Clinton söömas. Kuumkoer "with everything" maksis seal 280 ISK – "kõik" tähendab antud juhul maitsetut ketšupit, magedat sinepit ja praetud sibulahelvestega üle raputamist. Toda viimast müüakse poes karpide kaupa.
Pea kõigis kauplustes ja tanklates on olemas mikrouun, kus saad oma ostetud rämpsu kohe üles soojendada. Mõnes poes on ka lett ja kastmete-salatite valik, millega oma sööki rikastada.
Kohvikukultuur on samasugune nagu mujal põhjamaades – ostad ühe tassitäie kohvi (u 150-300 ISK) ja võid pärast oma tassi veel kaks-kolm korda tasuta täitmas käia. Kusjuures kohv on tasemel.

Kaardid
Kaartide leidmisega probleeme pole, neid saad tasuta nii raekojast kui arvukatest turismiinfobüroodest. Põhimõtteliselt on võimalik nende kaartidega oma reisimised ära teha. Võtad ühe üldkaardi ja siis hunniku piirkonnakaarte. Meil oli siiski lisaks oma üldkaart ja Lonely-Planet kaasas.
Need turismikaardid on ka siis head, kui lähed hääletama – saad kaardi tagataskus hoida ja pealevõtja käest küsida, kuhu ta läheb. Sel viisil kasutatav kaart kulub üsna kiiresti, oma 300 kooniga soetatud kaarti oleks kahju lõhkuda.

Loodus
Loodus on (meie jaoks) põhiline põhjus, miks Islandile minna. Väga hea, et fotokat kaasas polnud, muidu oleks kõikidel matkadel liikumised väga vaevaliseks kujunenud ja me polekski eriti kuskile jõudnud.
Fotograafid – lennake peale, saate omale sealt mitme aasta materjali ja ülejäänud aastad võite pühendada fotokogu sorteerimisele.

Immigrandid
Kõige rohkem on poolakaid. Neile järgnevad vist leedukad ja siis tulevad igasugu muud tegelased. Eestlasi (nii migreerunud kui lihtsalt mõneks ajaks paigale jäänuid, vt Facebooki gruppi "Islandi eestlased") oli erinevate kõlakate kohaselt keskmiselt 200.
Tänu poolakatele on võimalik saada ka Mandri-Euroopa kraami, millest paari kuu möödudes puudust tundma hakkad – must rukkileib, hapukurk, pelmeenid jne. On paar poolakate kauplust ja koguni mingi poola turg. Viimane jäi meie poolt üles otsimata, aga teised hosteli eurooplased käisid seal regulaarselt sisseoste tegemas.

Hetkel rohkem rõhutamisväärset ei meenu, kui kellelgi küsimusi tekib, siis kommentaarium on avatud :o)

8. nov, kolmap, kodus

Väikse sundimisega see nüüd tuleb, aga kogemus õpetab, et kui edasi lükata, siis kirjutamata see jääbki.
Niisiis, viimased päevad:

Pühapäeval käisime turul, varusime kuivatatud kala ja poes, kust ostsime suuremad kogused martsipanišokolaadi ja varud viimase õhtusöögi jaoks.
Tegime ka eelnevalt uuringuid islandi eestlaste facebooki grupi seas, et palju me alkoholi üle piiri viia võime (ei jaksa ju ometi mitme riigi tolliametite lehti lapata) ja mõtlesime valmis, palju ning mida me lennujaama tax free poest kaasa võtame. Hiljem paistis siiski, et üks inimene võis rohkem kui liitri kanget kraami importida, aga see võis ka nende konkreetsete isikute isiklik risk olla. Keegi meie kotte terve naasmisprotsessi vältel kontrollida ei võtnud. See selleks.
Igatahes tekkis selle küsitluse käigus ka küsimus, kas mingi ärasaatmistseremoonia aset leiab. Me ise sellele eriti mõelnud polnud ja asjaolude kokkulangevuse tõttu see ka võimalikuks ei osutunud. Traagikaks pole siiski põhjust, sest meil on kindel kavatsus Islandile tagasi minna. Seekord siis juba asjalikumalt ja argisemalt – näiteks tööd tehes :o)

Nautisime (selleks korraks) viimast võimalust vaateid nautida. Ja mitte vähe. Iga kord, kui pilk sattus ümbritsevatele mägedele, mis loojuva päikese valguses järjest roosakamalt õhetasid, torkas korraks kahetsus hinge. Samas andsime endale aru, et samasugune kahetsus piinaks meid ka Eestisse MITTE naasmise korral. Siis juba kodukandi igatsusest. Nokk kinni, saba lahti: pole rahul ei siin ega seal. Läksime öösel veel viimast jalutusringi tegema. Marsruudiks Noatun-rand-kaid-raekoda-raekoja järv-Laugavegur-kodu. Võib öelda, et vedas: õhtu oli taaskord selge, tuul minimaalne, tähed sirasid ja virmalised veiklesid. Kahjuks küll mitte otse pea kohal – siis oleks jälle neid hämmastavaid keeriseid ja sähmimisi detailsemalt näha – vaid natuke eemal, näiliselt lahe ja Esja kohal. Üldiselt tunduvadki virmalised üsna kohatruud olema, 90 protsendil vaatlustest püsivad nad pea samal kohal.
Raekojale liginedes avanes Reykjavíkil võimalus meid jälle üllatada – raekoja vastas oleval võrkaiaga ümbritsetud krundil, kus juba augustis sehkendati, kaevati, betooni valati ja ühe maja otsaseina kivimüüri lammutati, oli toosama maja kraanadega uuele kõrvalolevale vundamendile tõstetud. Tegemist polnud mitte tillukese saunakökatsi, vaid täiemõõdulise, kolmekorruselise majaga. Akendest olid näha põikpuud, millega oli tagatud hoone jäikus ning vundamendist turritasid välja mitmekümnesentimeetrised raudtalad, millest siis maja  tõstetigi. Esimese hooga ei tahtnud toimunu kuidagi kohale jõuda. Alles pikema uurimise peale suutis aju tunnistada, et jah, lihtsalt võetigi kätte ja tõsteti too vähemalt saja-aastane maja kahe kraanaga ümber. Viimastel päevadel olime seal hiiglaslike, meie Pekkaniska mõõtu kraanadega sehkendamist näinud.
Käisime ka järvel.
Laugavegur oli ebanädalavahetuslikult vaikne. Isegi ühtegi värsket okseloiku polnud.

Kodus jätkus pakkimine täie hooga. Mida panna pakkidesse, mida käsipagasisse. Kuidas panna, kuhu panna. Lõpuks tuli tavapäraselt imestada, et on üllatav, kuidas varem terve toa täitnud kraam mahub vabalt paari seljakotti ära.

Unega läks nii nagu arvata oli: Six uinus kesköö paiku, Siil umbes kolmest. Äratus kell viis, sest tahtsime igaks juhuks paraja varuga lennujaama jõuda. "Paraja varuga" tähendas antud juhul seda, et kolm tundi tuli lennujaamas vahtida. Oleks olnud ka võimalus hilisema bussiga minna, aga sel juhul oleks check-ini ja muude protseduuride jaoks jäänud alla tunni ning arvestades igasugu jamade võimalikkust ning Siili harjumuspärast põdemist ja närvilisust kõikjale õigeaegselt jõudmise osas, jätsime hilisema bussi varuvarjandiks. Ja nii juhtuski, et vahtisime kõigepealt paar tundi ootesaalis ja hiljem tunnikese tax-free alas. Siil oli trip.ee 's kostunud nõuande kõrva taha pannud ja pakkis seljakoti enne check-ini andmist tugevasse prügikotti ning tõmbas selle tugeva teibiga kinni, jättes sanga välja.
Saime joomad ostetud ja vaatasime päikesetõusu. Soovitus tulevastele reisijatele: joogid tasub Islandile jõudes kindlasti enne tax-free alast väljumist ette valmis osta, maksustatuna on nende hind kohati kuni kolm korda kõrgem.
Lennukitele tehti jäätõrjet, Six tukkus, Siil luges, Six luges, Siil tukkus.
Pardale minek toimus plaanipäraselt. Lennuk startis, Siil hoidis oksekoti igaks juhuks valmis, aga vaja seda ei läinud. Pole seni kunagi vaja läinud, kuid lendamine on talle endiselt pisut õõvastav kogemus. Taevas oli Islandi kohal täiesti selge ning nägime nüüd ka sisemaad, kuhu meil tungida ei õnnestunudki. Samuti saime kõik suuremad liustikud ülevalt üle vaadatud. Pikka juttu sellest pole mõtet teha, poeesiasoon on lahjavõitu. Ütleme lihtsalt, et ilus oli. Lennuk lendas täpselt piki Islandi lõunarannikut. Lõpuks Atlandi kohale jõudes asendus maastik pilvestikuga, ookeani näha polnud.
Siil luges viimasel minutil raamatukogust "näpatud" Grishamit, Six tukkus. Norra oli jälle... ilus. Päike loojus, mäed, üksikud tuletäpid, mõned valgustatud suusanõlvad, muus osas selge taevas, kohati üksikud uttu mattunud orud, millede põhjas ergavad valgustatud asulad andsid udulaamadele tontliku helenduse. Enne Oslot hoiatas piloot, et on mingid uduprobleemid, peame ühe ringi tegema. Tegime. Ringi tegemisel viltu kallutatud lennukist avaneski parem vaade all tihenevale asustatusele ja mägedele. Oslo laialivalguv valgusvõrgustik oli täiesti sürreaalne. Ühe koha võrra aknast eemal istuv Siil litsus nina vastu klaasi surudes üksiti ka Sixi vastu seina. Sry.
Valdav osa Oslost oli täiesti pilvitu, aga selle perifeerias asuv lennujaam oli tõesti paksus udus. Nii paksus, et Siil, kes maandumisel eelistab otse enda ette põrnitseda, ei teadnudki seda seekord teha, sest üks moment olime udus ja järgmine hetk olid juba rattad maas ning kõrvalt võis vaid häguselt helendavaid valguslaike mööda vilksatamas näha. Nähtavus oli ligi paarkümmend meetrit.

Kell oli... (jätkub)
Ootoot, enne kui jätkame – kes see pervert on, kes siin pidevalt siili varbaid otsimas käib? Miks üldse keegi siili varbaid otsima peaks? Wtf?

(Õhtul jätkan)

Nii. Oslo lennujaamas saime kolm tundi passida. Valjuhääldist teavitati paari lennu ärajäämisest ilma või streikimiste tõttu. Siil näris natuke küüsi ja palvetas Eesti Õhu poole.
Vaatasime filmi.
Lugesime.
Oslo lennujaamas tasuta netti ei saanud.
Mis häda sellega on, et Eesti lennujaamas saab tasuta netti, aga Arlandas ja Oslos ei saa? Heaoluühiskond my ass :o(

Koondusime 20:45-ks oma värava juurde ja pardaleminek algas. Vahelduseks oli suurem Est. Airi lennuk, mis tegi Siilile vaid rõõmu – tuleb õhuaukudes vähem rappumist. Ja Estonian Air pakkus tasuta muffineid ja kohvi või teed või vett. SAS ja Iceland Air näiteks ei pakkunud midagi tasuta. Heaolulennukid vist.
Udu oli korralikult koomale tõmmanud ja nähtavus juba mitusada meetrit. Saime jälle ülevalt Oslot imetleda.
Nüüd jäi veel kaks muret: tuisk ja pakid.
Tuisuga oli nii, et väga ei tuisanud, sadas vaid natuke. Tallinnat oli imelik vaadata, ei suutnud esimese hooga aru saada, kus on mis. Lilleküla staadioni tundsime esimesena ära, siis nihkus juba ka kõik muu paika. Jaa... maas me olimegi. Minutise täpsusega, 22:25. Mitte ükski lend ei hilinenud ja ka pakid jäid alles.
Lennujaamas olid Raul ja Meeli praekapsaste, verivorsti, vürtsikilu ja kaneelirullidega vastas. Nii nunnu :o)
Õhtu jätkus napside ja kalade degusteerimisega sõprade pool sõpradega koos.

Järgmine päev kappasime kirjastustest läbi, Siil korjas oma vahepeal ilmunud raamatud, Six käis TTÜ-s paberimajandust ajamas ja allkirju andmas, reedel on kaitsmine. Ja vot siia see jutt nüüd jääb. Loodan lähiajal ka Islandi kokkuvõtte teha, pärast seda ehk ilmub paar lugu Eesti matkadest kah. Kuu hakkas looma, paari nädala pärast saab juba täiskuumatka teha :o)

4. dets, laup

Hakatuseks grammatikat: sina, kes sa käisid siin "siili liikumis viisi" otsimas – viimased kaks sõna moodustavad liitsõna. Vabal ajal liigume pooldiagonaalis külg ees, tiira-taara. Loodetavasti saab järgmine otsija siit vajaliku vastuse.

Möm.


Kolmapäeval oli-i-i... islandi filmiõhtu jälle. Siil mõtles Sixi kooli poole tuiates, et helistaks emale, aga võta näpust – aku sai tühjaks. Mis tähendas ka seda, et koolis puudus võimalus Signega kontakteerumiseks. Samuti oli ununud filmisaali täpne lokatsioon. Pealegi polnud koolis kuskil avalikku kella näha, mis tähendas seda, et ei saanud end ka õigeks ajaks oletatava kinuruumi juure sättida. Aega veel õnneks oli ja Siil sisustas selle uitamisega, otsides kella, ruumi ja Signet. Ühelt aatriumi ümbritsevalt rõdukorruselt õnnestus va musi ka leida.
Nii.
Film oli selline: http://www.imdb.com/title/tt0805576/

Sama režissöör oli teinud ka "101 Reykjavík", mida me varem nägime, ning veel mõned filmid. Täitsa söödav teos oli, keskmisest eesti krimi teleteatrist igatahes peajagu üle. Üks häiriv loogikaviga oli, sellegipoolest annaks filmile tubli 7/10. Vaadake.

Neljapäev on teadupärast hiina filmi päev. Või õhtu. Me sisustasime pärastlõuna kõndimise ja poodlemisega, st Six otsis omale lõpuhilpe ja Siil kammis õhinal matkapoodi ning tööriistapoodi. Matkapood oli väga põhjaliku kaubavalikuga, tööriistapood oli natuke pettumus, kuna see oli pigem ehitustarvete müügikoht, st kaubad põmst samad, mis meil Bauhofis jt. Hinnad olid mõlemas asutuses taaskord Eesti tasemel.
Aa, õigus, enne seda kõike käisime ka rampsis, kuhu tagastasime suurema osa loetud ja lugemata raamatuid. Mõnedest raamatutest ei suutnud siiski loobuda, üritame need pühapäeval kuidagi kottidesse pressida.

Vaatasime päikseloojangut ja läksime kooli... poole. Sinnakanti jõudes mõtlesime ümber, hoopis ahvatlevam tundus kinokäik tegemata jätta – niikuinii on jälle mõni nutune draama või naeruväärse näitlejatööga 80ndate peksufilm ning saalis istuvad lärmavad islandi pägalikud, kelle filmi ajal lamisemist kuuldes hakkavad käed sügelema – ja veiniga koju, arvutist filme vaatama minna. Mõeldud-mõeldud – tehtud.
Palju aega tinutamiseks ei  olnud kah, Sixil oli Mariannele lubatud mudiseanss kella kaheksaks. Siil küüditati seks ajaks telkutuppa. Sinna oli hiljuti toodud ka teise korruse diivan, et Sõrmuste isanda filmimaratoni läbi viia ning nüüd on tuba istumiskohti täis.
Marianne jäi massaažiga rahule ja kiitis hiljem telkutoast läbi kapates, et "Siil, sul on tugev naine, kõva massöör", Siil vastas komplimendile ehteestlaslikult "Ma tean".

Jaa.

Koolist kah: Signel oli esmaspäeval islandi, kolmapäeval hispaania ja neljapäeval hiina keele eksam. Kõik läksid hästi. Islandi eksam oli teistega koos, hispaania kah ja hiina keelt tegi üksi. Hiina keele eksam läks nii, et eksamit nagu ei teinudki, õpetaja hoopis õpetas talle uut materjali.

Nii. Reede.
Reedeks oli Sixi itaallannast kursaõde ta kohtingule kutsunud. Siil läks samal ajal kesklinna tööriistapoodi tuhlama. Oi seda rõõmu. Kohe tekkis järjekordne äriidee :o) Eestis pole igatahes veel õnnestunud trehvata tööriistapoodi, mis olekski vaid tööriistapood, ikka on need lisaks sellele veel tööriidepoed ja ehitustarvete kauplused, mis tähendab seda, et kõike on natuke, aga mitte midagi põhjalikult. Tolles asutuses oli aga säärane valik, et Siil oleks sealt võimalusel paarkend kilo kola ära vedanud. Helistas veel Jaagule, et ehk on tal mõnda asja vaja. Paar väikest vidinat läks loosi kah. Müüjad hakkasid lõpuks natuke närviliselt piiluma, et mida see jollep siin tund aega uurib. Tund läks kindlasti ära.
Lõpuks Siksi istung lõppes ja läksime panka. Taas üüri maksma. Oi see oli valus, oi-oi. Hunnik raha kulus taaskord ainuüksi ülekande teostamisele. Võtsime kohe kaks kakaod.
Nüüd jäi veel üks linnuke kirja saada – kohalik toit. Kellegi soovitusest lähtudes suundusime Reykjavíki lennujaama lähistel olevasse bussijaama, seal on üks söögiplats, kus peaks mõistliku hinnaga islandlik toit olema. Oligi: lisaks burksile ja rasvakartulitele sai võtta lambapääd, lambapraadi, lambajalga ja kala. Võtsime ühe prae ja ühe kala. Pakkumine oli koos supi ja kohviga. Mõlemale. Hind oli lambal 170 ja kalal 160 EEK. Täitsa mõistlik hind ja VÄGA korralik kõhutäis. Pool lambapraadi jäi igatahes järgi, kuigi Siil polnud päev otsa miskit söönud. Sixile anti lisaks algsele kalatükile teine juurde, sest "See esimene tükk on vist natuke kuiv". Mõistlik.
Kusjuures sellel söögikohal on  drive-in (autosöökla? :o), mida näidati ka viimati nähtud islandi krimifilmis. Filmi peategelane ostis kaasa lambapea. Jälle üks asi, mis võiks Eestiski olla. Me ostaks samuti hea meelega teinekord nt praekapsast kardula ja lihaga, aga vot, ei saa, võta Mäkk.

Laupäev.

Laupäeva plaan oli lihtne – kõigepealt kirbuturule kohustuslikke suveniire soetama ja pärast veekeskusse ligunema. Plaan sai täidetud. Kirbuturul pikalt ostlema ei pidanud, tahkema kraami võtsime kohe ära, kala osas veel kõhklesime, et kas on turul odavam või poes. Igaks juhuks otsustasime poes järgi vaadata. Poes oli sips kallim siiski. Nii et homme uuesti turule.
Poest kõndisime joonelt veekeskusse. Natuke kõhe oli küll, ilm on suhteliselt jahe, kartsime vahetult enne äralendu külmetada. Otsustasime siiski proovi teha. Polnud hullu miskit: kuni kaelani vees oled, on kõik korras. Juukseid ei tohi märjaks teha. Eestisse oma tünnisauna ehitamine hakkas täitsa ahvatlev tunduma. Kui nõrk tuul lükkas  basseinide kohal hõljuvad udulaamad vahel laiali, olid näha vette plartsatavad tatikad. Täiskasvanud eelistasid enamjaolt rahulikult oma "pottides" rammestuda. Taevas oli poolpilves, poolpäikses, kohati sadas lund, temperatuur kuni miinus kuus. Puudu olid veel virmalised, vikerkaar ja äike. Nii et kahjuks täiuslik see viimane bassukülastus ei olnud. Aga rahvast oli mõnusalt vähe, vist olid kah temperatuuri pelguses koju jäänud. Siilil oli habe härmas. Signel ei olnud. Ei ühte ega teist.

Sel nädalal korduma kippuvale küsimusele "kas teil on juba kotid pakitud" vastuseks – ei ole. Praegu, blogi kirjutamise ajal, ei pidanud Sixi närv küll vastu ja ta hakkas kohvriga sahmerdama. Siil ootab ikkagi pühapäeva õhtuni.

30. nov, teisip

Pühapäeval käisime parlamendihoone ees kuuse ehtimisel. Kellegi teisega küll koos seda plaani ei haudunud, aga sattusime kuidagi üheaegselt teiste siinsete elanikega ses suunas astuma, nii et kõrvalt võis paista nagu lasteaiarühm linnas jalutamas: kõik kõndisid ilusti kolonnis paaris ja mõned hoidsid ka korralikult käest kinni.
Ehtimisajaks kohale jõudes ei toimunud veel suurt midagi, orkester oli laval ja mõnikümmend inimest murul.
Käisime tiiru raamatukogus ja ka kirbuturul, vaatasime kohustuslikud suveniirid valmis, ja käisime uuesti kuuske vaatamas. Plats oli juba märksa rahvarohkem, oma paar tuhat pead võis ära tulla. Kummaline oli vaadata paari last jalgpalli sudimas, kaelad paljad ja jala otsas vaid kroksid. Eestis hakkaks nende vanemad kohe säärast pilti nähes karjuma, siin aga vaatasid heldinud pilgul pealt, muud midagi.

Kuusk saadetakse muide iga aasta Norrast. On teine meie mõistes üsna niru, raekoja kuusest umbes poole lühem ja poole kõhnem, aga siia kärab küll.

Kusjuures ehtimist ei toimunud endiselt. Lõime käega ja tulime tulema, põigates enne raekoja taga oleva tiigi/järve, mille nimeks on Tjörnin, juurde. Üks nurk oli endiselt jäävaba ning hanesid, luiki ja parte silmini täis, arvatavasti lastakse sinna sooja vett, et kaant peale ei tõmbaks. Ülejäänud veekogu oli paksu (u 30 cm) ühtlase jääkatte all. Rahvas uisutas ringi ja kobistas niisama. Me vallutasime tiigil oleva saare. Jee.

Täielik uisunälg tuli. Ei tea, kas jõuame uurida, kus siin laenutada saab. Igatahes järve pind oli ii-dee-aal-nee. Ühtlane ja sile, mitte mingeid üles kohrutunud või pragunenud allikakohti ega lume pealesadamisest tekkinud krobedust. Uhh.

Tagasi kaldale suundudes tormasid mingid kaks plikajupatsit meie suunas ja kiljusid  midagi kallistamisest. Six naeris ja kallistas, Siil ehmus, pobises midagi ja tegi et kaldale sai. Kallist küll ei pääsenud. Šokk missugune.

Eile sai raamatuid loetud. Ilm ei soosinud kah välistegevust, oli teine na tatine. Täna samuti udutab.

Signe läks migratsiooniametisse end riigist välja möllima. Siil vist piirdub meiliga, kuigi isegi seda kohustust pole keegi talle peale pannud.

Ja jõuluvanasid on siin mitte üks, vaid terve posu, kõigil eraldi nimed ja iseloomuomadused. Mingi hetk ehk kirjutan siia neist pikemalt.