http://www.estoniancu.com/ETCU_Est/Eesti_keeles/indexEst.htm
http://loghomelinks.com/rest1.htm
Tahtsin küsida, et
kes see käib siin järjekindlalt siili varbaid otsimas?
Jäta järele, see ei lõppe hästi.
Jäta järele, see ei lõppe hästi.
Hääletamine
Eile oli esimene pikem jalutuskäik sildiga. Ei saanud enne 7 kilomeetrit sildist hoolimata peale. Siis aga võttis naaberküla lihaveiste mahekasvatajast perenaine peale. Mees õppis Tartus ajaloolaseks, naine lasteaednikuks ja siis hakkasid talu pidama.
Normaalne.
Täna omuk viisin auto Pelgu pelgupaigast Sixi tööjuure ja vantsisin Ülemiste bussipeatusse hääletama. Esialgu sildita. Peale võttis keskealine meesterahvas, kes pidi 10 km kauguselt mingit kuju tooma minema. "Vabal ajal" olla ta Tallinna Loomaaias vedurijuhiks. Viimased 22 aastat juba. Et oli kunagi idee, paneks Pirta tee ääre miniveduri lippama, aga jõudis selle ideega hoopis Mati Kaalu jutule ja tegigi ära. Sellised kirevad inimesed.
Pärast sain veel tubli 5 km tatsuda, kuni üks vaikne rokkar mu Kosele viskas. Sealt edasi veel kaks autot ja kodus ma olingi.
Kass oli oma pesast väljas ja meie voodisse kassiliivase pesa teinud. Kurat.
Normaalne.
Täna omuk viisin auto Pelgu pelgupaigast Sixi tööjuure ja vantsisin Ülemiste bussipeatusse hääletama. Esialgu sildita. Peale võttis keskealine meesterahvas, kes pidi 10 km kauguselt mingit kuju tooma minema. "Vabal ajal" olla ta Tallinna Loomaaias vedurijuhiks. Viimased 22 aastat juba. Et oli kunagi idee, paneks Pirta tee ääre miniveduri lippama, aga jõudis selle ideega hoopis Mati Kaalu jutule ja tegigi ära. Sellised kirevad inimesed.
Pärast sain veel tubli 5 km tatsuda, kuni üks vaikne rokkar mu Kosele viskas. Sealt edasi veel kaks autot ja kodus ma olingi.
Kass oli oma pesast väljas ja meie voodisse kassiliivase pesa teinud. Kurat.
Driim-kam-tru
Täna hommikul koeraga jalutamas käies meenus taas kunagine unistus.
See oli vist umbes 8 aastat tagasi kui ma pea iga hommik Mustamäe Mustika keskuse ja kasvuhoonete vahelt unisena Laki tänava suunas vantsisin, ägasin mõttes varajase ärkamise üle, vahtisin jälestusega ringisagivaid kontorirotte, autosid, paistes sihverplaatidega alkašše ning päikesetõusu, ja unistasin vaiksest maahommikust, kus ma astun toast õue, murule, kohvitass ühes ja ajaleht teises käes, linnud laulavad, päike sirab, mutukad sumisevad, puud kohisevad.
Ja siin ma nüüd olen. Ligi kaks aastat juba.
Jess :o)
Muide, ka sel ajal, kui ma unistasin seda maa-unistust, oli mul käsil teises täitunud unistuses elamine, seljataha olid jäänud suvalised kassapidaja-checkini-koristaja-müügijuhi jms tühja nühkimise ametid ning käsil sisukam nühkimine – restaureerimine-tislerdamine.
Häda ongi vaid selles, et enamus aega ei püsi sul meeles, et tegelikult on su seis päris hea ning ikka sa soiud ja vingud ja tahad midagi enamat. "Progressile" tuleb see muidugi kasuks, aga sisemisele rahule mitte. Nii et vahel on hea meelde tuletada kui hea sul tegelikult on.
Khm. Ma ei teagi nüüd, mis ma selle postitusega öelda tahtsin. Vist oli vaja lihtsalt positiivsust jagada, sest korraks lõi hea tuju latva ja Six alles magab.
Jah.
See oli vist umbes 8 aastat tagasi kui ma pea iga hommik Mustamäe Mustika keskuse ja kasvuhoonete vahelt unisena Laki tänava suunas vantsisin, ägasin mõttes varajase ärkamise üle, vahtisin jälestusega ringisagivaid kontorirotte, autosid, paistes sihverplaatidega alkašše ning päikesetõusu, ja unistasin vaiksest maahommikust, kus ma astun toast õue, murule, kohvitass ühes ja ajaleht teises käes, linnud laulavad, päike sirab, mutukad sumisevad, puud kohisevad.
Ja siin ma nüüd olen. Ligi kaks aastat juba.
Jess :o)
Muide, ka sel ajal, kui ma unistasin seda maa-unistust, oli mul käsil teises täitunud unistuses elamine, seljataha olid jäänud suvalised kassapidaja-checkini-koristaja-müügijuhi jms tühja nühkimise ametid ning käsil sisukam nühkimine – restaureerimine-tislerdamine.
Häda ongi vaid selles, et enamus aega ei püsi sul meeles, et tegelikult on su seis päris hea ning ikka sa soiud ja vingud ja tahad midagi enamat. "Progressile" tuleb see muidugi kasuks, aga sisemisele rahule mitte. Nii et vahel on hea meelde tuletada kui hea sul tegelikult on.
Khm. Ma ei teagi nüüd, mis ma selle postitusega öelda tahtsin. Vist oli vaja lihtsalt positiivsust jagada, sest korraks lõi hea tuju latva ja Six alles magab.
Jah.
Mai esimene nädal
Siil käis lauaga Levis. Või Levil. Emb-kumb.
Võib-olla viitsib pikemalt kirjutada, võib-olla mitte. Kui Tarvolt video- ja pildijupid välja peksab, siis ehk tekib siiagi miskit.
Jah.
Et alustada algusest:
eelmise sügise lõpul tuli kõigepealt Tarvolt, hiljem ka Oliverilt esimene kutse järjekordsele kevadisele Levi-käigule. Eelmine aasta oli ok, sel korral pidime aga veel nädal hiljem minema, mis tähendas seda, et mäepiletid olid tasuta. Ennekuulmatu. Arvestasin täiesti sellega, et lumepuudusel ehk suurt sõita ei saagi ning planeerisin aja sisustada pidutsemise ja/või lugemise ja/või matkamisega. Igaks juhuks võtsin murdmaakad kah kaasa. Et kui mäel jälle vigaseks peaks sõitma, siis saaks vähemalt nendegagi vaikselt ringi nahistada.
Nii.
Paar päeva enne sõitu oli meil linna asja, viskasime üksiti suuremad kodinad Tarvo juurde hoiule. Neljapäeva õhtul ühendasin hooaja esimesele (ja viimasele) lauasõidule mineku hooaja esimese (ja mitte viimase) hääletamisega. Siit metsavahelt polnudki veel proovinud ja valmistusin (nagu mulle omane) halvimaks. Tegelikult polnudki eriti kole, ilm oli päikses, teeäärsetest viimastest jonnakatest lumehangedest sai jahutuseks palle mätsitud ja hiireviu valvsa kullipilgu all ligi tund aega maanteed mööda vantsitud.
Pealevõtjaks osutus mahtuniversaalil TTÜ keskkonnaökonoomika õppejõud. Pool tunnikest saime ta'ga rääkida, siis jõudsime jälle ühe metsatuka vahele, vastu tuli üks auto, meie ees sõitsid kaks autot ja kogu sellest liiklusest otsustas üks metskits läbi hüpata. Pikivahed olid üsna olematud ja minu juht rääkis moblaga. Aga no ellu jäime.
Kahjuks mobiilitses ta Tallinnani välja. Aga no sain varakult kohale, jõudsin kenasti rampsist läbi käia ning taas Šoguni laenata ja seda Nokusse lugema minna.
Noja järgmine päev jõudsime läbi suure häda ja (siili)paanika tund varem sadamasse. Päike lõõskas jätkuvalt. Mõned imestunud pilgud teenisime oma varustusega ära. Tarvo ostis veel viimasel minutil wifis kindlustust. Ma kõhklesin kah, aga seekord otsustasin selle paari euro pärast riskile minna. Nad raiped ju nihverdavad niikuinii ära, pealegi ei tohi sul kindlustuse kehtimiseks õnnetushetkel promilli sees olla. Unustage ära.
Laevas mängisime kaarte ja arvutimängu. Traditsiooniliselt saime noomida käigukohas avalikult õlle joomise eest.
Helsingis oli me mõneteist-kohane buss ja selle juht kohal. Tuupisime selle tagumiku pilgeni täis ja läks üsna sündmustevaeseks sõiduks, korra oleks napilt kass alla jäänud, põtru see aasta teele ei tikkunud. Üldse oli seekordne sõit võrreldes eelmise aasta omaga nagu öö ja päev. Eelmine kord läksime autodega, hakkas lörtsi sadama, meil olid suvekummid, põdrad näitasid end kah ja tee oli paaris kohas remondis ja gps seda ei teadnud.
Aga meie bussijuht on vist robot. Või unetu. Igatahes, olles meid 10 tunniga Levile ära visanud, hakkas ta kohe Helsingisse tagasi sõitma. Sama triki tegi ta meile järele tulles - olime natuke murelikud, seekord olime meie ju selle väsinuma otsa peal. Aga ei, sõitis tuimalt läbi.
Levi ise oli ootuspärane - mägi valendas-mustendas, ümbruskond oli aga üsna lumevaba. Kirusin omaette, et ei taibanud hoopis rulluiske kaasa võtta, murdmaakate lohistamine oli üsna tüütu, uiskudega poleks aga mingit probleemi olnud.
Mökkid jaotati kätte, 8 inimest maja kohta. Eelmise aastaga võrreldes oli paras pugerik, aga midagi hullu kah mitte, kannatas elada küll.
Esimese päeva nõlvade avatus oli selline:
Järgmine päev oli juba nutusem, gondel ja lõunanõlv läksid kinni.
Meie terrass:
Levi esimene nõlv, vaatega Levi külale:
Siin kukkus Ahto end eelviimasel päeval vigaseks. Arvas küll, et läheb järgmine päev veel mäele, aga ei. Tegime Jungeliga temale kargu ja ta siis liipas sellega nagu mereröövel ringi.
Minna või mitte?
Üks peesitab väljas päikesepaistes ja vaatab arvutist päeval mäel tehtut üle, teised kiikavad köögiaknast üle õla. Argipäev:
Seekordne lauareis oli üldse mitmes mõttes eelnevatest erinev. Varemalt sai lausa sportlikult mäel käidud, hommikul vara, mõnikord juba enne seitset hotellist lahkutud. See aasta aga jõudsin ühel päeval hoopis üheks ja ühel päeval ei läinud üldse. Tõsi küll, see viimane olukord tekkis siis, kui pea päev läbi vihma sadas, siis jäid teised majakaaslased kah koju ja päev sisustati erinevate joomadega. Ringo üritas absindiga tulepurskamist teha. Ahtole sai kark tehtud. Sisukas päev oli.
Ja frisbitamas käisime. Esimene kord sattusime mingile pool-soisele suvalisele põndakule, hiljem leidsime ühe tipi ja paari peldiku ning unustatud mootorsaaniga aasa. Muidugi oli meil vaja seda saani uurima hakata ja loomulikult tuli üks naabrinaine uurima, et mis me seal asjatame. Tuli autoga ja lahkus autoga, aga mulle tundus ta švipsis olema. Mis klappis hästi, sest ega meiegi kõige klaarimad õunad olnud. Õnneks oli mõistlik tädi ja probleeme ei tekkinud, suutis meie frisbijutu peale täitsa veenvalt uskuvat nägu teha.
Vot selline vaikne ukerdamine toimuski:
Võib-olla viitsib pikemalt kirjutada, võib-olla mitte. Kui Tarvolt video- ja pildijupid välja peksab, siis ehk tekib siiagi miskit.
Jah.
Et alustada algusest:
eelmise sügise lõpul tuli kõigepealt Tarvolt, hiljem ka Oliverilt esimene kutse järjekordsele kevadisele Levi-käigule. Eelmine aasta oli ok, sel korral pidime aga veel nädal hiljem minema, mis tähendas seda, et mäepiletid olid tasuta. Ennekuulmatu. Arvestasin täiesti sellega, et lumepuudusel ehk suurt sõita ei saagi ning planeerisin aja sisustada pidutsemise ja/või lugemise ja/või matkamisega. Igaks juhuks võtsin murdmaakad kah kaasa. Et kui mäel jälle vigaseks peaks sõitma, siis saaks vähemalt nendegagi vaikselt ringi nahistada.
Nii.
Paar päeva enne sõitu oli meil linna asja, viskasime üksiti suuremad kodinad Tarvo juurde hoiule. Neljapäeva õhtul ühendasin hooaja esimesele (ja viimasele) lauasõidule mineku hooaja esimese (ja mitte viimase) hääletamisega. Siit metsavahelt polnudki veel proovinud ja valmistusin (nagu mulle omane) halvimaks. Tegelikult polnudki eriti kole, ilm oli päikses, teeäärsetest viimastest jonnakatest lumehangedest sai jahutuseks palle mätsitud ja hiireviu valvsa kullipilgu all ligi tund aega maanteed mööda vantsitud.
Pealevõtjaks osutus mahtuniversaalil TTÜ keskkonnaökonoomika õppejõud. Pool tunnikest saime ta'ga rääkida, siis jõudsime jälle ühe metsatuka vahele, vastu tuli üks auto, meie ees sõitsid kaks autot ja kogu sellest liiklusest otsustas üks metskits läbi hüpata. Pikivahed olid üsna olematud ja minu juht rääkis moblaga. Aga no ellu jäime.
Kahjuks mobiilitses ta Tallinnani välja. Aga no sain varakult kohale, jõudsin kenasti rampsist läbi käia ning taas Šoguni laenata ja seda Nokusse lugema minna.
Noja järgmine päev jõudsime läbi suure häda ja (siili)paanika tund varem sadamasse. Päike lõõskas jätkuvalt. Mõned imestunud pilgud teenisime oma varustusega ära. Tarvo ostis veel viimasel minutil wifis kindlustust. Ma kõhklesin kah, aga seekord otsustasin selle paari euro pärast riskile minna. Nad raiped ju nihverdavad niikuinii ära, pealegi ei tohi sul kindlustuse kehtimiseks õnnetushetkel promilli sees olla. Unustage ära.
Laevas mängisime kaarte ja arvutimängu. Traditsiooniliselt saime noomida käigukohas avalikult õlle joomise eest.
Helsingis oli me mõneteist-kohane buss ja selle juht kohal. Tuupisime selle tagumiku pilgeni täis ja läks üsna sündmustevaeseks sõiduks, korra oleks napilt kass alla jäänud, põtru see aasta teele ei tikkunud. Üldse oli seekordne sõit võrreldes eelmise aasta omaga nagu öö ja päev. Eelmine kord läksime autodega, hakkas lörtsi sadama, meil olid suvekummid, põdrad näitasid end kah ja tee oli paaris kohas remondis ja gps seda ei teadnud.
Aga meie bussijuht on vist robot. Või unetu. Igatahes, olles meid 10 tunniga Levile ära visanud, hakkas ta kohe Helsingisse tagasi sõitma. Sama triki tegi ta meile järele tulles - olime natuke murelikud, seekord olime meie ju selle väsinuma otsa peal. Aga ei, sõitis tuimalt läbi.
Levi ise oli ootuspärane - mägi valendas-mustendas, ümbruskond oli aga üsna lumevaba. Kirusin omaette, et ei taibanud hoopis rulluiske kaasa võtta, murdmaakate lohistamine oli üsna tüütu, uiskudega poleks aga mingit probleemi olnud.
Mökkid jaotati kätte, 8 inimest maja kohta. Eelmise aastaga võrreldes oli paras pugerik, aga midagi hullu kah mitte, kannatas elada küll.
Esimese päeva nõlvade avatus oli selline:
Meie terrass:
Ja frisbitamas käisime. Esimene kord sattusime mingile pool-soisele suvalisele põndakule, hiljem leidsime ühe tipi ja paari peldiku ning unustatud mootorsaaniga aasa. Muidugi oli meil vaja seda saani uurima hakata ja loomulikult tuli üks naabrinaine uurima, et mis me seal asjatame. Tuli autoga ja lahkus autoga, aga mulle tundus ta švipsis olema. Mis klappis hästi, sest ega meiegi kõige klaarimad õunad olnud. Õnneks oli mõistlik tädi ja probleeme ei tekkinud, suutis meie frisbijutu peale täitsa veenvalt uskuvat nägu teha.
Vot selline vaikne ukerdamine toimuski:
Kuidas absint ei süttinud:
Ja grillisime pea iga päev. Mägedel olid grillimökid, soetasime eelneval õhtul vorstid valmis ja siis käisime seal mökis lõkendamas ja kõrvetamas. Ühe korra jätsime leevad-vorstid ka järgmiseks päevaks sinna. Järgmine päev olid aga hiired pooled leevad pintsli pistnu. Kusjuures vorsti polnud isegi proovitud mitte. Mis see vorstide kohta ütleb?
Ja hiired ise olid sellised rammusad. Hamstrilaadse kehaehitusega. Paar korda sai neid ka ringivudimas nähtud.
Ja Šoguni sain selle nädalaga läbi loetud. Soovitan.
Jätkuvalt suuskadest
Sain mõned nädalad tagasi oma Ohotnikid kätte.
Sidemetega oli natuke jama, Andrei oli unustanud need tuua, õnneks saatis nädal hiljem järgi.
Esimene mure oli tõrv. Ehituspoodides on tõrvavalik täitsa olemas, mul oli sellest isegi probleem: millist võtta, millist jätta? Võtsin kõige labasema putlis männitõrva, hind 6 eurot.
Ajasin karjaköögis pliidi kuumaks, panin konservikarbiga tõrva sooja, sättisin leeklambi valmis ja hakkasin tõrvama. Soovitatud oli kolm korda vähemalt tõrvata, ma sain ühe korra tõrvatud ja vahepeal õues lambiga sisselastud, kui teise korra poole peal lamp jupsima kukkus. Düüs arvatavasti umbes. Mulle leeklamp täiesti tundmatu masinavärk, väga surkida kah ei tihanud, kippus niigi kohati kahemeetriseid tulelonte välja sülgama. Jätsin siis pooleli.
Järgmisel nädalal sain töökojast fööni laenatud ja tõrvamine võis jätkuda. Ega seal enam palju teha polnudki, suusad olid tõrvast juba kahe korraga nii küllastunud, et ole vaid mees ja kuumuta ning hõõru liigne tõrv maha jälle.
Tehtud.
Siis jäid veel jalgealused kummist "tallad" ja sidemed külge panna. Taldadega kah jälle totakas vene värk, õpetust pole, kuidas neid kõige parem puidule kinnitada.
Lõpuks otsustasin Momendi kasuks, eks kui hakkab lahti loksuma, siis võib miskit tummisemat välja mõelda. Sidusin sidemed külge ja valmis ta oli. Oodata kah ei mallanud, kohe samal õhtul käisime ja tegime Sixiga esimese tiiru maja lähedal aasal ära.
Six vajus u 10 cm sisse, mina ligi 2 cm. Tähendab, kannavad küll. Kell oli juba pime, nii et pikemat tiiru teha ei tahtnud. Pildil on võrdlusmoment näha.
Täna pärastlõunal läksime suuremale tuurile, üksiti võtsime kitsedele kapstad ühes. Pikalt siin miskit leelotada pole – need suusad sobivad rohkem laugele maastikule ja pehmele lumele. Tänase väikse miinusega oli koorik juba kandev ja Six ei vajunud grammigi rohkem sisse kui mina, samas oli mul ebaühtlasel metsaalusel koorikul kohati libisema kippuvat laia suuska üsna tülikas kontrollida, sest jalas on nad võrdlemisi lopelt (kand annab kaunis laialt külgedel liikuda) ning laiad ja üsna pehmed st läbipainduvad on nad kah.
Paaris kohas tegid ehmatavat raksuvat häält. Samas suhtusin fatalistlikult – kui ka lähevad pooleks, siis saan tuhandekroonise õppetunni. Ei läinud pooleks. Aga jah, säänse lumega pole nendega eriti metsa ronida mõtet.
Kusjuures libisesid kah täiesti rahuldavalt. Eile õhtul määrisin suvalise küünlaga, täna tõmbasin konkreetse määrde peale. Tekkis täitsa huvi, kuidas, kurat, neid suuski laskumistel juhitakse. Sahka nendega naljalt ei pane, sest, nagu öeldud, selleks on nad liiga lõdvalt fikseeritud. Võib-olla kõva harjutamisega saab kiiremal libisemisel siiski ka kontrollida. Või, nojah, puuderlumes saab nendega vist isegi kantida. Kui veel ninades olevatest aukudest nöörid läbi pista ja sealt juhtida. Nagu see ju vanasti olevat käinud.
Seega esmamulje veel eriti objektiivne pole, kuna nende suuskade jaoks mõeldud oludes neid veel testida ei saanud.
Aga retk läks edukalt, ojja ei vajunudki, kuigi võimalust oleks iseenesest olnud. Kitsejälgi kah ei näinud, jänese omi aga küll. Ühed olid nii gigantsed, et tekkis kahtlus, kas ikka on jänesega tegemist. Sammumuster oli nagu jänese, aga jälje suurus... pigem ilvese vms oma. Mutantjänes.
Lõpuks jõudsime taas sihile välja ning silmasime kauguses kahte täppi. Mõne aja pärast kasvasid täpid junnideks. Siis oli selge, et Raul ja Joosep tulevad kah kodupoole. Ootasime järgi. Joosep jõudis loomulikult varem, too pildil nähaolev kärbsemust sihi lõpus on Raul. Tegelikult ta niii väike ei ole.
Jätkub...
Lisa, jaanuar 2012:
Tuli tali, sai lõpuks jälle suusad välja aetud. Lisaks võin märkida nii palju, et alguses ehmatavalt kõlanud raksatusi rohkem pole kostunud, kuid see häda on ikka, et jalad kipuvad sideme ninaosas olevast aasast liiga kaugele läbi libisema, nii et tavaliselt on pärast 10-minutist sõitu pool jalga aasast läbi ning tald toetub vaid pooles ulatuses selle toetuseks mõeldud kummilatakale. Hiljuti tegin aasale mõned augud juurde ja tõmbasin selle koomale – parem jalg jäi nüüd pidama ja edasi ei libisenud, aga kuna vasak jalg on sips kitsam, siis see, raip, libiseb ikka kaugemale kui vaja. Täna võtan ja tõmban vasaku sideme veel rohkem koomale.
Täna ilmus ka Maalehe artikkel (tegelikult küll ühe matkaettevõtte postitus), kus võrreldi matkasuuski ja räätsasid. Punkt oli selles, et paadunud matkajad kippuvat suuski eelistama, aga tegelikult olevat ka räätsad väga head. Mina nõustun artikliga vaid selles ulatuses, et räätsad on head tihnikus (ja ka järskudel tõusudel). Muus osas jäi artikkel lahjaks, kuna silmas peeti vaid tavalaiusega (5-6 cm) matkasuuski, mitte nt 14 cm (mis mul on) või koguni 16 cm (mis on samuti saadaval) suuski. Samuti räägiti ainult trossklambritest, mis lõhkuvat saapaid, mitte nahk-kinnitustest (nagu mul) või uuematest lumelauaklambri sarnastest kinnitustest. Samas jäeti mainimata, et kui hakkad räätsasid soetama, siis on jälle häda – sa pead üsna täpselt teadma, kas kavatsed räätsadega rohkem metsas, soos või lagendikel käia, on sul vaja räätsasid, mis võimaldavad jäiseks tuisanud-külmunud nõlvu ületada ja kas sa tahad nendega ka suvel soos ukerdada. Aga mis siis saab, kui tahan igalpool käia? Siis pean kõik kaks-kolm varianti soetama VÕI hästi kalli versiooni ostma. Nii et nii kaua kui mõistliku hinnaga (alla 100 euro) mõistlikke räätsasid ei pakuta või kuni ma neid ise valmistada ei viitsi, nühin rahumeeli oma laiade laudadega edasi või kahlan niisama kubemeni lumes.
Ah, vot, nii palju oli artiklist kasu, et sain veel ühe versiooni suuskade ninas olevate aukude kohta. Ühe variandi kohaselt kasutatakse neid nööride kinnitamiseks ja tüürimiseks, aga antud artikli autor olla kuulnud, et Siberi kütid sikutavad sealt läbipistetud nööride abil hoopis lumekoorikust läbi vajunud suuski välja. Peaks järgi proovima.
Ja kuna just täna küsiti mult suusatõrva kohta, siis olgu ka see laiemale üldsusele näha, et kui keegi hädas on ja kuskilt poest pudelit sildiga "Suusatõrv" ei leia:
Toimib mul väga hästi ja arvatavasti ma sel talvel suuski uuesti tõrvata ei viitsigi, kuigi üldiselt soovitatakse seda iga aasta teha.
Sidemetega oli natuke jama, Andrei oli unustanud need tuua, õnneks saatis nädal hiljem järgi.
Esimene mure oli tõrv. Ehituspoodides on tõrvavalik täitsa olemas, mul oli sellest isegi probleem: millist võtta, millist jätta? Võtsin kõige labasema putlis männitõrva, hind 6 eurot.
Ajasin karjaköögis pliidi kuumaks, panin konservikarbiga tõrva sooja, sättisin leeklambi valmis ja hakkasin tõrvama. Soovitatud oli kolm korda vähemalt tõrvata, ma sain ühe korra tõrvatud ja vahepeal õues lambiga sisselastud, kui teise korra poole peal lamp jupsima kukkus. Düüs arvatavasti umbes. Mulle leeklamp täiesti tundmatu masinavärk, väga surkida kah ei tihanud, kippus niigi kohati kahemeetriseid tulelonte välja sülgama. Jätsin siis pooleli.
Järgmisel nädalal sain töökojast fööni laenatud ja tõrvamine võis jätkuda. Ega seal enam palju teha polnudki, suusad olid tõrvast juba kahe korraga nii küllastunud, et ole vaid mees ja kuumuta ning hõõru liigne tõrv maha jälle.
Tehtud.
Siis jäid veel jalgealused kummist "tallad" ja sidemed külge panna. Taldadega kah jälle totakas vene värk, õpetust pole, kuidas neid kõige parem puidule kinnitada.
Lõpuks otsustasin Momendi kasuks, eks kui hakkab lahti loksuma, siis võib miskit tummisemat välja mõelda. Sidusin sidemed külge ja valmis ta oli. Oodata kah ei mallanud, kohe samal õhtul käisime ja tegime Sixiga esimese tiiru maja lähedal aasal ära.
Six vajus u 10 cm sisse, mina ligi 2 cm. Tähendab, kannavad küll. Kell oli juba pime, nii et pikemat tiiru teha ei tahtnud. Pildil on võrdlusmoment näha.
Täna pärastlõunal läksime suuremale tuurile, üksiti võtsime kitsedele kapstad ühes. Pikalt siin miskit leelotada pole – need suusad sobivad rohkem laugele maastikule ja pehmele lumele. Tänase väikse miinusega oli koorik juba kandev ja Six ei vajunud grammigi rohkem sisse kui mina, samas oli mul ebaühtlasel metsaalusel koorikul kohati libisema kippuvat laia suuska üsna tülikas kontrollida, sest jalas on nad võrdlemisi lopelt (kand annab kaunis laialt külgedel liikuda) ning laiad ja üsna pehmed st läbipainduvad on nad kah.
Paaris kohas tegid ehmatavat raksuvat häält. Samas suhtusin fatalistlikult – kui ka lähevad pooleks, siis saan tuhandekroonise õppetunni. Ei läinud pooleks. Aga jah, säänse lumega pole nendega eriti metsa ronida mõtet.
Kusjuures libisesid kah täiesti rahuldavalt. Eile õhtul määrisin suvalise küünlaga, täna tõmbasin konkreetse määrde peale. Tekkis täitsa huvi, kuidas, kurat, neid suuski laskumistel juhitakse. Sahka nendega naljalt ei pane, sest, nagu öeldud, selleks on nad liiga lõdvalt fikseeritud. Võib-olla kõva harjutamisega saab kiiremal libisemisel siiski ka kontrollida. Või, nojah, puuderlumes saab nendega vist isegi kantida. Kui veel ninades olevatest aukudest nöörid läbi pista ja sealt juhtida. Nagu see ju vanasti olevat käinud.
Seega esmamulje veel eriti objektiivne pole, kuna nende suuskade jaoks mõeldud oludes neid veel testida ei saanud.
Aga retk läks edukalt, ojja ei vajunudki, kuigi võimalust oleks iseenesest olnud. Kitsejälgi kah ei näinud, jänese omi aga küll. Ühed olid nii gigantsed, et tekkis kahtlus, kas ikka on jänesega tegemist. Sammumuster oli nagu jänese, aga jälje suurus... pigem ilvese vms oma. Mutantjänes.
Lõpuks jõudsime taas sihile välja ning silmasime kauguses kahte täppi. Mõne aja pärast kasvasid täpid junnideks. Siis oli selge, et Raul ja Joosep tulevad kah kodupoole. Ootasime järgi. Joosep jõudis loomulikult varem, too pildil nähaolev kärbsemust sihi lõpus on Raul. Tegelikult ta niii väike ei ole.
Jätkub...
Lisa, jaanuar 2012:
Tuli tali, sai lõpuks jälle suusad välja aetud. Lisaks võin märkida nii palju, et alguses ehmatavalt kõlanud raksatusi rohkem pole kostunud, kuid see häda on ikka, et jalad kipuvad sideme ninaosas olevast aasast liiga kaugele läbi libisema, nii et tavaliselt on pärast 10-minutist sõitu pool jalga aasast läbi ning tald toetub vaid pooles ulatuses selle toetuseks mõeldud kummilatakale. Hiljuti tegin aasale mõned augud juurde ja tõmbasin selle koomale – parem jalg jäi nüüd pidama ja edasi ei libisenud, aga kuna vasak jalg on sips kitsam, siis see, raip, libiseb ikka kaugemale kui vaja. Täna võtan ja tõmban vasaku sideme veel rohkem koomale.
Täna ilmus ka Maalehe artikkel (tegelikult küll ühe matkaettevõtte postitus), kus võrreldi matkasuuski ja räätsasid. Punkt oli selles, et paadunud matkajad kippuvat suuski eelistama, aga tegelikult olevat ka räätsad väga head. Mina nõustun artikliga vaid selles ulatuses, et räätsad on head tihnikus (ja ka järskudel tõusudel). Muus osas jäi artikkel lahjaks, kuna silmas peeti vaid tavalaiusega (5-6 cm) matkasuuski, mitte nt 14 cm (mis mul on) või koguni 16 cm (mis on samuti saadaval) suuski. Samuti räägiti ainult trossklambritest, mis lõhkuvat saapaid, mitte nahk-kinnitustest (nagu mul) või uuematest lumelauaklambri sarnastest kinnitustest. Samas jäeti mainimata, et kui hakkad räätsasid soetama, siis on jälle häda – sa pead üsna täpselt teadma, kas kavatsed räätsadega rohkem metsas, soos või lagendikel käia, on sul vaja räätsasid, mis võimaldavad jäiseks tuisanud-külmunud nõlvu ületada ja kas sa tahad nendega ka suvel soos ukerdada. Aga mis siis saab, kui tahan igalpool käia? Siis pean kõik kaks-kolm varianti soetama VÕI hästi kalli versiooni ostma. Nii et nii kaua kui mõistliku hinnaga (alla 100 euro) mõistlikke räätsasid ei pakuta või kuni ma neid ise valmistada ei viitsi, nühin rahumeeli oma laiade laudadega edasi või kahlan niisama kubemeni lumes.
Ah, vot, nii palju oli artiklist kasu, et sain veel ühe versiooni suuskade ninas olevate aukude kohta. Ühe variandi kohaselt kasutatakse neid nööride kinnitamiseks ja tüürimiseks, aga antud artikli autor olla kuulnud, et Siberi kütid sikutavad sealt läbipistetud nööride abil hoopis lumekoorikust läbi vajunud suuski välja. Peaks järgi proovima.
Ja kuna just täna küsiti mult suusatõrva kohta, siis olgu ka see laiemale üldsusele näha, et kui keegi hädas on ja kuskilt poest pudelit sildiga "Suusatõrv" ei leia:
Toimib mul väga hästi ja arvatavasti ma sel talvel suuski uuesti tõrvata ei viitsigi, kuigi üldiselt soovitatakse seda iga aasta teha.
Puusuusad, matkasuusad, jahisuusad
Vaatasin statistikast, et lühikese aja vältel on mõned siin mitu korda neid suuski otsimas käinud.
Olles ise sama häda käes vaevelnud ja kõikjal vaid passiivset osavõtmatust mu mure suhtes kohanud, pean vajalikuks empaatiat ilmutada ja teid aidata.
Vaadake Venemaa poole. Охотничьи / лесные лыжи ja muud sellised otsisõnad on abiks.
Mina valisin oma konkreetsed mudelid välja saidilt: http://skitent.ru/internet-magazin?mode=folder&folder_id=2116203
Korra uurisin ka sealt saatmise võimalust, aga esialgu ei hakanud krediitkaardiga (mida mul pole) ja Vene postiga (mida ma ei usalda) jamama vaid lasin suusad ära tuua ühel mehel, kes vastavat teenust ühel sõdurifoorumil pakkus.
Suusad sain kenasti 45 (u 700 EEK) euroga kätte, sidemed peaks järgmisel nädalal u 15 euro eest kohale tulema. Senikaua tuulan majapidamises ringi ja otsin tõrva, millega suusapõhjad üle tõmmata.
No umbes sellised näevad välja:
Kvaliteedi osas väga kommenteerida ei oska, sest see on mu teadlikus elus esimene kord puusuuskadega kokku puutuda. Vene värgi puhul on ju ikka väike eelarvamus. Pealtvaadates tunduvad ok-d, laiust on korralikult (15 cm) ja pikkust kah (165 cm).
Isegi väike paine on sees, nii et ideeliselt peaks vist olema võimalik nendele ka keskossa pidamist määrida.
Lähitulevikus võin üritada Sixi vennalt fotokat laenata ja mõned kodused pildid kah teha.
Suusa arvustus tuleb siis, kui suusad tõrvatud ja kohevam lumi, mis murdmaasuuska ei talu, maha on tulnud.
Loodetavasti oli kellelgi sellest jutust abi :o)
Olles ise sama häda käes vaevelnud ja kõikjal vaid passiivset osavõtmatust mu mure suhtes kohanud, pean vajalikuks empaatiat ilmutada ja teid aidata.
Vaadake Venemaa poole. Охотничьи / лесные лыжи ja muud sellised otsisõnad on abiks.
Mina valisin oma konkreetsed mudelid välja saidilt: http://skitent.ru/internet-magazin?mode=folder&folder_id=2116203
Korra uurisin ka sealt saatmise võimalust, aga esialgu ei hakanud krediitkaardiga (mida mul pole) ja Vene postiga (mida ma ei usalda) jamama vaid lasin suusad ära tuua ühel mehel, kes vastavat teenust ühel sõdurifoorumil pakkus.
Suusad sain kenasti 45 (u 700 EEK) euroga kätte, sidemed peaks järgmisel nädalal u 15 euro eest kohale tulema. Senikaua tuulan majapidamises ringi ja otsin tõrva, millega suusapõhjad üle tõmmata.
No umbes sellised näevad välja:
Kvaliteedi osas väga kommenteerida ei oska, sest see on mu teadlikus elus esimene kord puusuuskadega kokku puutuda. Vene värgi puhul on ju ikka väike eelarvamus. Pealtvaadates tunduvad ok-d, laiust on korralikult (15 cm) ja pikkust kah (165 cm).
Isegi väike paine on sees, nii et ideeliselt peaks vist olema võimalik nendele ka keskossa pidamist määrida.
Lähitulevikus võin üritada Sixi vennalt fotokat laenata ja mõned kodused pildid kah teha.
Suusa arvustus tuleb siis, kui suusad tõrvatud ja kohevam lumi, mis murdmaasuuska ei talu, maha on tulnud.
Loodetavasti oli kellelgi sellest jutust abi :o)
Subscribe to:
Posts (Atom)