Tln-Trt

Pole viimastel aastatel niivõrd kehaliselt kurnavat tööd teinud nagu saunaehitus ja need viimased kaks päeva Gervo juures täristamist võttis päris läbi. Tallad olid valusad, kael kange ja isegi kämblad tursusid trelliga möllamisest ja naelapüstoliga paugutamisest. Nii et tuli üks paus teha, ihul ja hingel puhata lasta, Sixist oli kah imelik nii pikalt lahus olla, pealegi oli Tartus kolmaba õhtul jälle igakuine kilbimine tulekul, kus pidime ka eelmise korra auhinna kätte saama.
Panin teisipäeva õhtul FB grupiks Keskuhu reisisoovi üles ning sain kolmapäeva hommikul ka sms-i, aga pakkumise stardiaeg oli alles õhtul, ajal, mil ma soovisin juba Tartus kohal olla. Kusjuures hiljem ilmnes, et kuigi ma oma vastuses mainisin, et korjaku mind siis peale kui ta juhtub must mööda sõitma, ei teinud ta seda siiski. Ta oli küll algselt planeeritust neli tundi varem startinud ja mind möödasõidul vist lausa näinud, aga peale ikkagi ei võtnud. Sellest ma hästi aru ei saa, pealevõtmise eeldus ju nagu oli, miks muidu FB-s reisikaaslasi otsida, aga näed, ikkagi ei peatunud. Hämming. Vist oli lihtsalt üleriiklik halb hääletamise päev.

Astusin hommikul sünagoogi juurest Tallinna piirini, üle tunni selleks ei kulunudki. Esimese autoga läks ladusalt, kümne minutiga sain peale ja kohe Paideni välja. Sohver oli hirmus huvitatud meie erinevatest kogemustest välismaal, tunnistas isegi, et võttis mu lugude kuulamise eesmärgil peale, ja muudkui õhutas takka, et räägi ikka sellest ja räägi tollest ja lasi vaevalt ühe lause või selgituse lõpetada kui päris juba järgmise asja kohta. Mäo risti jõudes oli suu üsna väsinud ja natuke selline ärakasutatud tunne. Aga mis seal ikka, kaup kauba vastu.
Sealt edasi läks miskipärast raskeks, kõndisin ristist edasi ja hääletasin, vihma õnneks küll ei sadanud, aga kuuekraadine temperatuur ja nõrk, kuid ühtlane tuul ei soosi paigal seismist, nii et liikusin ja hääletasin. Vist ligi tund aega astusin, kuni jõudsin bussipeatusse ning tegin kotipausi – kuna Tartus oli oma nurgalaua ehitus veel pooleli, võtsin oma Tarli juurde jäänud tööriistahunnikust trelli ja aku ja laadija kaasa, mis hakkas pikapeale valusalt õlgu vajutama. Kõnnisoe oli sees, nii et võisin mõnda aega paigal seista küll. Viimaks üks Järva-Jaani ja Põltsamaa vahet sõitev piima-juustuveoki juht halastas ning korjas mu peale. Nägime tee ääres üht natuke räsitud olekuga vanemapoolset hääletajat ning selgus, et see olla ta naise sugulane. Sealt edasi sai päris pikalt erinevatest põhja käinud inimestest räägitud. Kuuldes, et mu õemees on kaugsõidujuht, andis pealevõtnu mulle sõidumeeriku ketta, et järgmine kord rekkat (andke andeks, see soome laen on juba nii levinud, et kasutusse ta meil arvatavasti siiski jääb, pole mõtet vastu sõdida) hääletades pidi see  küüdisaamist märgatavalt lihtsustama. Kuna ta oli jutu sees oma lapsi maininud, kellest üks juba teismeeas, turgatas mul talle üks kaasasolnud autorieksemplar kinkida. Mees hakkas kohe muretsema, et näed, juustugi pole praegu vastu pakkuda :o)
Igatahes Puhu ristis Põltsamaa serval jäin jälle toppama. Ei tihanud sealt maanteeäärsest bussipeatusest ka soojategemiseks edasi kõndida, sest kaugemal läks maantee kitsaks, autodel tülikas peatuda, ja pealegi kippus hämarduma, aga bussipeatuse juures oli valgustus tagatud. Läks paigal seistes üsna jahedaks, käisin vahepeal ületee tööriiete kaupluses proovikabiinis hilpe selga kuhjamas – õnneks oli mul neid seljakotis korralik varu. Edasi seista oli märksa toekam, tuult enam ei tundnudki. Tunni-pooleteise järel võttis taas üks sadulveok vaevaks peatuda. Juht oli mind juba Tallinna piiril hääletamas näinud, aga siis sõitis ta vastassuunas, nüüd vaatas, et mul ikka ei edene see liikumine ja halastas. Temalt sain siis omakorda teada, et see meeriku ketta kasutamine on veokijuhtide omavaheline teema, minusugusel kõrvalisel isikul poleks selle kasutamine järelikult vist eriti eetiline, aga eks kõige suuremas hädas tuleb proovida, muul ajal viibutan pöialt edasi.
Nibin-nabin õigeks ajaks sain Aardla Säästumarketi juurde ja vehkisin kesklinna astuda. Ja õkva kümme minutit enne mälumängu jõudsin kohale. Eelmise korra auhindu siiski ei saanud, saatmisega olla hiljaks jäädud, ja kuna võitsime ka seekord, siis järgmisel mängul jõulude paiku peaks eriti rikkalik saak olema :o)

Hääletamisele kulus aga kokku kuus tundi. Tulgu nüüd veel keegi (nagu eelmisel korral Piibel) rääkima, et Tallinn-Tartu maanteel peaks pealesaamine lihtsam olema kui mujal. Okei-okei, võibolla oli ka minu viga, et olin markeri maha unustanud ja "Tartu" silti ei teinud. Aga olgem ausad, kuhu inimesed sellel maanteel reeglina ikka hääletavad? Ju oli lihtsalt kehv päev, nagu neid vahel ikka juhtub.

Kuusk, kuuse, kusi

Vähkresin Gervo pool nii- ja naapidi, aga und ei kuskilt, läksin siis hoopis jalutama, pole ju hea mitu kuud Edgartownis ringi vaadanud.
Linn oli esmaspäeva ööle omaselt vaikne, lausa harjumatult vaikne, ma pole nii vagusat Tallinna vanalinna vist veel näinudki. Siiski-siiski – raekojaplatsil olin just jõululinnakut ja kuuske piidlemas, et kas kukub või kukub, kui märkasin, et kuusel oli seltsiks üks kuseja. Kergendusele järgnenud rõõmukilgedest võis järeldada, et prantslane.
Vaatan nüüd kõigi linnade jõulukuuski kohe teise pilguga.
Uitasin vanalinnas edasi ja silmasin ka Musta Puudli juures samase vabaõhutegevusega hõivatud turiste, üks veel kiitis lahina taustal, et "Medieval style".

Igatahes öömaja poole vantsides ning möödaminnes narkolaksus mustlasneiut kõõritades meenus jälle meie euroseiklus, kus me mõned korrad suurlinnades parkides ööbima sattusime ja kuidas me siis ära arvata üritasime, kas kohalikud või vähemkohalikud käivad seda konkreetset flooralapikest kastmas või jaa. Lõplikku kindlust meil muidugi ses osas polnud, aga vähemalt suutsime end loogiliste argumentidega veenda ja rahulikult õiglase und magada.

Sitasaaga lõpp

Nagu pingeliste ja koledate situatsioonidega ikka kipub aju neid mälestusi kiiresti kustutama ja juba praegu tundub, et päris kõik need košmaarsed sündmused enam meeles pole, püüan siiski mingil määral pildi taastada.
Tähendab. Käisime linnavalitsuses ära ja järgmine päev (reede lõuna) teatati, et we're good to go. Olin eelnevalt võtme Rainerile andnud, et kui meid linnas pole, saavad nad vajadusel tegudele asuda.
Nii. Tulime linna tagasi - kõik endist viisi muutumatu. Ilmnes, et alumisele naabrile ei meeldinud need ehitajad, kes siin suvel korterit renoveerisid, ja nõudis teisi ehitajaid. Otsiti teised ehitajad. Siis ta tahtis garantiikirja. Lubati vist ka seda. Vahepeal ta käis siin ja rääkis, kuidas ikka kõik on valesti ja kemps peaks hoopis teise koha peal olema ja kuna Rainer toimetab mingite noorterühmadega, siis on tal linnavalitsuses kindlasti käpp sees ja üldsegi.
Rainer pidi eelmise nädala neljapäeval viimaks ehitusmeestega kohale tulema, aga alumine naaber teatas, et tema neid sisse ei lase. Vahemärkusena: tegelikult peaks ka meil ligipääs alumisele korruse koridori olema, minu viga, et ma varem koridorivõtit ei hankinud. Nojah, et tema neid sisse ei lase, makstagu talle tuhat eurot.

Tähendab: ta nõudis alguses projekti - sai selle (Rainer maksis selle eest (nagu nüüd ilmnes - ilmaasjata) 31 eurot riigilõivu). Tahtis teisi ehitajaid - sai ka need. Soovis garantiikirja - sai sellegi. Ja nüüd hakkas viimaks mingit raha tahtma. Mul kihvatas vist too ehteestlaslik Vargamäe Andres sehes, et kurat, olgu kasvõi endal kehvem elu, aga niisama heast peast kellelegi tuhandet ei anna kah.

Seni võrdlemisi malbelt toimetanud Raineril vist viskas samuti ära ja ütles, et reede hommikul teeme nüüd nii, et tuleb lihtsalt jõuga sealt uksest sisse. Ma arvasin seepeale, et ok, aga ma lähen seks ajaks kodust ära, sest siis ei saa ma rahulikult tööle keskenduda.
Reede pärastlõunaks oli olukord aga selline, et Rainer läks siiski seda fekaaliveskit soetama, millest meil ka kõige selle alguses põgusalt juttu oli, aga millesse me kuigi soojalt ei suhtunud, kuna esiteks hakkab see müra tegema ja teiseks on igasugu seadmed piiratud kestvusega ja kolmandaks: mis me siis teeme, kui vool ära läheb? Aga noh, päris kaklema pole alumise naabriga kah mõtet hakata, nii et mis seal siis ikka, peame selle kehvema variandiga leppima. Pagesime Priidu poole pakku ja laupäeva hommikuks oli uus pott ning väljaheidete purustaja/pump paigas. Ju siis peab nii olema. Ämm sai kah nende seikluste peale kole kurjaks, käskis nüüd kogu aeg seda purustajat jõristada, et ikka alumisel elu pisut kibedamaks teha :o) Pump on aga selline:

Käib poti taha ja sellepärast tuli ka eelmine pott välja vahetada, kuna selle äravool oli suunatud alla, uus seade nõudis aga esialgu horisontaalsemat väljaminekut.

Tartu–Kodu 2. nov

Nädala keskpaigast peale olime kahevahel, kas minna nädalavahetusel koju või jääda Tartusse. Kempsutorustikku meil endiselt pole - kiirustasime küll eelmine nädalavahetus Tartusse, et saaks esmaspäeval linnavalitsusse pabereid krabistama minna, aga loomulikult ilmnes, et ei saa. Ei piisa ainult meie koridori elanike toetusallkirjadest, on vaja terve KINNISTU allkirju. Puhas bürokraatia, sest keda kõrvalkoridoridest huvitab meie sitatoru, kuidas see nendesse puutub? No neljapäeval jõudsime lõpuks linnaarhitekti manu, kes õnneks väga ei pidurdanud, aga üsna tüüpiline ametniku üleolev "te olete kõik lollid ja ei tea paberitest midagi, mina otsustan sinu saatuse" irooniline hoiak oli tal küll.
Noh, reedel pidime vastuse saama. Pärastlõunal ei olnud endiselt kostunud kippu, veel vähem kõppu, ja lõime käega - ei jää Tartusse vahtima ja lootma, et ehk tehakse nädalavahetusel toru ära, ja kui ka tehakse, vast pole siiski meiepoolset valvet vaja.
Nii et pakkisime kella kaheks asjad kokku ja sibasime läbi uduvihma Tartu-Jõgeva mnt otsale. "Tänu" talveajale üleminekule oli valget aega veel vähemaks jäänud, st mõistlikku hääletusaega oli alustades alla kolme tunni. Loomulikult oli hääletuspaika jõudes mul jälle selg märg. Pikalt siiski seal vihmavarju all valvama ei pidanud, mõne minutiga võttis üks Rakverre sõitev Raivo peale, kelle näol oli tegu lausa kolleegiga. Õpetab keeli ja pakub (notariaalset) tõlketeenust – kui tõlget sisse ostab, siis pakub tõlkijale 8-14 eurot leheküljelt, mis muutis mu kaunis nukraks, või, noh, kadedaks, sest raamatute eest ma seni üle 7 pole saanud. Samas on kirjastamisel ka rohkem rattaid, mis kõik tahavad "määrimist". Vahetasime kontakte, võibolla läheb kunagi kellelgi kellegi abi vaja :o)
Pärast Vägevat tulime autolt maha ja varsti hakkas jahe. Koorisin lagedal välul niisked riided ült, lõdisesin tuules ja vihmas, ning kuhjasin kõik seljakotis olnud hilbud selga. Kõndisime veel hääletades edasi-tagasi, et vere käima saaks (sinna metsavahele, pikale sirgele pole kõndida mõtet, seal vajutavad kõik pedaali põhja, selle "surnud" lõigu teine ots asub Koeru kandis) ja peagi hakkas hämarduma. Võtsin seljakotist pealambi, lülitasin selle vilkumisrežiimi ja suunasin vihmavarjule, et see autojuhte ei pimestaks, samas peaks aga vilkuv vihmavari piisavalt tähelepanu köitma. Tuli siiski arvatavasti ligi 45 minutit passida, sest sellest ristist pööravad kõik valdavalt Rakvere või Tartu suunale. Viimaks võttis üks biogaasijaamu ehitav ärimees peale, kellega saime kuni Jänedani energiapoliitikast ja -probleemidest rääkida. Väga huvitav oli
Jänedale jõudes oli juba pime. Six otsis oma lambi kah välja, kinnitasin hiljuti energiatõhususekonverentsilt kaasa kahmatud helkuri talle koti külge (mul on nii kott, kindad kui tuulekas helkurdatud) ja jätkasime koduteed. Arvestasime võimalusega, et pimedas ja vihmas meid keegi peale ei võta, viimased 15 kilti peame ehk jala läbima või tuleb ämm järgi, kuid õnneks viskas üks kohalik meid mõned kilomeetrid edasi. Ka järgmisest ristist tuli veel mõnisada meetrit kõndimist-hääletamist ja peatus viimane auto, mille juht rääkis, et helkuritest ja tuledest hoolimata märkas ta meid viimasel silmapilgul. Ma ei tihanud hääletades lampi otse autole suunata, järgmine kord peab seda vist paar korda ikkagi tegema. Küllap raskendas meie märkamist ka talle vastutulev masin - tuuleklaasile langevad sademed ja autotuled piiravad tugevalt nähtavust. Kõigele vaatamata peale me saime ja varsti ilmnes, et ma olen suvel sellele mehele mustikaid müünud. Ta ise küsis, kas ma olen too. Toosama neh :o) Ta ostis need mustikad suvel moosi jaoks, aga lapsed olla kohe kõik pintslisse pistnud. Ma siis andsin talle ämma numbri, saab järgmine suvi otse ja rohkem neid tellida. Samas hakkas mul hakkas kohe mõte selles suunas mõlkuma, et kui ma oleks talle suvel nt vanu-riknenud mustikaid müünud ja tal lastel kõhud lahti löönud, kuidas ta siis mind peale võttes oleks käitunud :P Nõudnud mähkmete/pükste hüvitamist vms :o)
Igatahes koju me jõudsime, tegime veel eelnevalt väikse põike sisse, Sixi vennanaine helistas juba lõunal, et koogid on ootel. Kokkuvõtteks – tasus sademetest ja varajasest hämardumisest hoolimata hääletusriski võtmine ära, sest siis, kui meie koju saime, polnud rong veel Tartust tulemagi hakanud, meil kulus sõiduks aga kolm tundi, mis on täiesti normaalne, keskmine ajakulu. Nii et saab Eestis ka vihmavarjuga ja pimedas hääletada :o)

Neuigkeiten

Pika mõttevankumise, otsustamatuse ja vaagimise kulminatsioon saabus: kolisime Tartusse.
Talvel mõtlesime, et meie jaoks mõistliku hinnaga üüripindu pole, peame ikkagi ostma, aga kuna maaklerite ja teiste postitatavad kuulutused ning pildid on nii eksitava sisuga, et pidime mitu kulukat ning tulutut sõitu tegema, siis panime ostumõtted pausile, plaaniga, et seame end esmalt ikkagi kuidagi Tartusse või selle lähikonda sisse ja siis vaatame.
Suvehakul õnnestus sõbranaise tuttavaga üüri osas kaubale saada. Olime hästi rahul, sest korter oli Supilinnas ning vastas kõigile nõuetele (dušš, kemps, ahiküte, naabrid, sisehoov, hind). Kuid keset suve läks karauuliks – kõigepealt ei tahtnud omanikul kuidagi renoveerimine edeneda (Euroopa toetused riigihoonete energiatõhususe tõstmisele tõmbasid turu tühjaks, nagu teada), pidin isegi oma tuttavate tuttavaid välja ajama hakkama, et asi ikkagi liikuma läheks. Viimaks sai remont augusti lõpuks valmis. Nii. Ja siis lõhkes veetoru, mis sai rahumeeli terve nädalavahetuse "meie" ja alumist korterit ujutada. Märksõna - kindlustus. Korteriomanikul oli see küll õnneks tehtud, kuid vaid 6000 euro peale, omalt poolt tuli tal alumise korteri remondiks veel mõniteist välja käia. Ja meil oli vaja juba Tartusse tulla, kooli minna. Ja ometi hakkasime elukohaga juba talvel tegelema, et MEIL EI TEKIKS sellist olukorda, kus peame ülepeakaela sügisel elupinnaga sahmima. Paar tuttavat-sõpra meil Tartus siiski on, ühe sõbra venna keldris asuvasse saunaeesruumi saime ulualla. Polnud väga vigagi, lihtsalt teise eluruumi osaline hõivamine näris närve ja kibelesime oma pinnale. Samal ajal saime jooksvalt teateid rindelt – kõik eelnevalt renoveeritu tuli taas maha kiskuda, põrandaid mitu nädalat kuivatada, remontida. Hakkasime jälle üüri- ja müügikuulutusi jälgima. Nüüd oli selleks ilmselgelt kehv aeg, linn oli pesa jahtivaid tudengeid pungil täis.
Ja siis leidsime müügikuulutuse, mille hind klappis (olime vahepeal natuke latti tõstnud, sest puudus soov ise remonti teha), asukoht (Supilinn) sobis, mugavused (kemps, dušš, puuküte, teine korrus) passis kah. Lähemalt tutvust tehes ilmnes, et remont oli nii värske, et polnud veel korteris, kus varem vets puudus ja kuhu see nüüd oli tekitatud, jõutud kanalisatsiooni ühendada. Aga pidavat paari nädalaga olema lootus see ära teha - vaja olla projekteerija puhkuselt ära oodata (nädal veel), linnavalitsuselt kinnitus saada (nädal ehk), naabrite nõusolek saada (alumine naaber pidavat punnima). Võtsime riski ja ostsime ära, kuu aega juba võõrustaja kukil elatud, oma kodu on vaja.
Ja nüüd on Six hommikuti ülimotiveeritud kooli minema, popitegemine ei tule kõne allagi, sest põied-sooled vajavad tühjendamist. Samuti ei saa mina tervet päeva toas kopitada, hiljemalt ennelõunal tuleb ikka jalutuskäik linnaraamatukokku teha. Kempsuprojekt vist siiski edeneb, sest kinnisvarafirma omanik käis hiljuti allkirju võtmas ja ilmnes, et piisab 60 protsendi (või oli see 50?) nõusolekust ja mitu ülemist naabrit käis mult sel ajal, kui ma libedal kuuri katusel pragusid lappida ukerdasin, uurimas, ket kas juba saab kanalisatsiooni ja väljendasid üldse positiivset huvi selle vastu.
Kolimine toimus jupphaaval, iga nädalavahetusega võtsime autole järgmise hunniku, eelmisel nädalavahetusel jätsime auto aga maale, talvekorterisse.
Eile tulime esimest korda häälega maale. Esmalt võttis peale üks keskealine mees, kes teatas kohe alguses, et igal inimesel on elus oma ülesanne ja tema on jõudnud äratundmisele, et tema ülesanne on õpetada. Ja siis hakkas budistlikke tähendamissõnu ja filosoofiat edasi andma. Muidu oli tore, aga ega me midagi uut kuulnud. Ei mõtlemis- ega paarisuhte õpetuse osas. Kõike seda olen juba lugenud ja seda ka Sixiga arutanud.
Jõgeval võttis meid peale Väike-Maarjasse suunduv mees, kes oli Narvast pärit ja andis soovitusi, kus peaks lisaks mu suvel tehtud tipimatkale veel ringi seigelda.
Ja viimase otsa saime pärast Vägevat peale võtnud noormehega, kes õpib Tartu Lennukolledži viimasel kursusel lennujuhiks. On Türgis, maailma suurimas koolis (1,5 miljonit õpilast) tudeerinud ja sealkandis ka ringi hääletanud. Olevat tore.
Tõi meid otse kodutee otsale, mis oli väga tore, sest kuigi Tartust startisime kell kaks täies sügispäikeses, oli juba Vägeva kandis pilves ja Järva-Jaanis tibutas ning kohati lausa sadas. See on üldse kummaline tendents olnud, 95% kordadest, kus me oleme Tartust maale sõitnud, on algus olnud päikseline, keskosa pilves ja kohale jõudes sadanud. Põhja-Eesti on vist vihmakants :o)
Aga aitab küll. Kirjutame järgmisel poolaastakul :P

Matkamisest ja tehnoloogiast

Lõpetasin äsja Bill Brysoni “A Walk in the Woods” lugemise ja leidsin sealt lõigu, mis nõuab jagamist. Autor retkleb Apalatši (vist ka praegu maailma pikimal) matkarajal:


Eight or nine other people were scattered around the summit, including one youngish, rather pudgy man on his own in a very new and expensive-looking windcheater. He had some kind of handheld electronic device with which he was taking mysterious readings of the sky or landscape.
He noticed me watching and said, in a tone that suggested he was hoping someone would take an interest, "It's an Enviro Monitor."
"Oh, yes?" I responded politely.
"Measures eighty values-temperature, UV index, dew point, you name it." He tilted the screen so I could see it. "That's heat stress." It was some meaningless number that ended in two decimal places. "It does solar radiation," he went on, "barometric pressure, wind chill, rainfall, humidity-ambient and active-even estimated burn time adjusted for skin type."
"Does it bake cookies?" I asked.
He didn't like this. "There are times when it could save your life, believe me," he said, a little stoutly. I tried to imagine a situation in which I might find myself dangerously imperiled by a rising dew point and could not. But I didn't want to upset the man, so I said: "What's that?" and pointed at a blinking figure in the upper lefthand corner of the screen.
"Ah, I'm not sure what that is. But this-"he stabbed the console of buttons-"now this is solar radiation." It was another meaningless figure, to three decimal places. "It's very low today," he said, and angled the machine to take another reading. "Yeah, very low today." Somehow I knew this already. In fact, although I couldn't attest any of it to three decimal places, I had a pretty good notion of the weather conditions generally, on account of I was out in them. The interesting thing about the man was that he had no pack, and so no waterproofs, and was wearing shorts and sneakers. If the weather did swiftly deteriorate, and in New England it most assuredly can, he would probably die, but at least he had a machine that would tell him when and let him know his final dew point.
I hate all this technology on the trail. Some AT hikers, I had read, now carry laptop computers and modems, so that they can file daily reports to their family and friends. And now increasingly you find people with electronic gizmos like the Enviro Monitor or wearing sensors attached by wires to their pulse points so that they look as if they've come to the trail straight from some sleep clinic.
In 1996 the Wall Street Journal ran a splendid article on the nuisance of satellite navigation devices, cellphones, and other such appliances in the wilderness. All this high-tech equipment, it appears, is drawing up into the mountains people who perhaps shouldn't be there. At Baxter State Park in Maine, the Journal reported, one hiker called up a National Guard Unit and asked them to send a helicopter to airlift him off Mount Katahdin because he was tired. On Mount Washington, meanwhile, "two very demanding women," according to an official there, called the mountain patrol HQ and said they couldn't manage the last mile and a half to the summit even though there were still four hours of daylight left. They asked for a rescue team to come and carry them back to their car. The request was refused. A few minutes later, they called again and demanded in that case that a rescue team bring them some flashlights. That request was refused also. A few days later, another hiker called and requested a helicopter because he was a day behind schedule and was afraid he would miss an important business meeting. The article also described several people who had got lost with satellite navigation devices. They were able to report their positions as 36.2 degrees north by 17.48 degrees west or whatever but unfortunately didn't have the faintest idea what that meant, as they hadn't brought maps or compasses or, evidently, brains. My new friend on Stratton, I believe, could have joined their club. I asked him whether he felt it was safe for me to make a descent with solar radiation showing 18.574.
"Oh, yeah," he said quite earnestly. "Solar radiationwise, today is very low risk."
"Thank goodness," I said, quite earnestly, too, and took my leave of him and the mountain.

Tähendab, ma ei arva, et igasugu matkatehnoloogia on kurjast, kindlasti on igal asjal oma aeg ja koht olemas, meie eurotripilgi oleks GPS kindlasti abiks olnud, aga häda on selles, et inimesed on tehnikaga nii ära poputatud, et juba nüüd on külluses inimesi, kes ainult sellele loodavad ning eeldavad, et ekraaniga masinavärk teeb nende eest kõik ära ja nad ise ei peagi millelegi mõtlema. Ja nii satuvadki metsa inimesed, kes poleks sinna muidu tihanud tikkuda. Mis veel siis juhtuma hakkab, kui TI praegustest sipupükstest välja kasvab? Matrix?

Slovakkia ja veel

Aga muus osas oli tore. Slovakid küll endiselt pea ühtegi võõrkeelt ei tonka, ses suhtes oli kummaline. Turismipiirkond, vahepeal on mitmeid aastaid möödunud, ja endiselt pole tolles valdkonnas edusamme tehtud – mägedes, restoranides, poes: keegi ei räägi eriti ei inglise, saksa ega vene keelt. Kõige lihtsam on minna eesti- ja kehakeele peale, siis saavad asjad lahendatud. Aga tegelikult pole ka ime, et võõrkeeli ei mõisteta, hotellis sai vaadatud ligi kümmet kohalikku kanalit ja neis kõigis oli välisfilmidele slovakkia keeles peale loetud. Välismaalastel on Eestis ikka pidu ja pillerkaar ma ütlen.

Muutunud pole ka hinnasuhe. Tuurijuht küll rääkis, et hinnad on samad, mis Eestis. No ma ei tea, mis asutustes ta käib (butiigid?), aga kõrtsus 0,65 eurot maksvat (head!) õlut Eestis ikka ei saa. Meil maksab see poeski rohkem. Toit oli kah samas hinnakategoorias, samas parem kui meil pakutav. Tööstuskaubad olid, jah, Eestiga võrreldavad. Aga muus osas – ma täitsa hakkasin mõistma, miks me põhjanaabrid Eestis pidutsemas käivad. Olles nüüd juba natuke toekamale majanduslikule järjele jõudnud kui kunagi tööturul esimesi kobavaid samme tehes ja samal ajal koolis käies, oli mul seekord esimene reis, kus ma oma kulutusi ei jälginud ega piiranud. Ja ikkagi läks terve reisi peale koos sõidu, hotellide, mäepiletite ja söögi-joogiga 511 eurot. Eestis oleks sama tarbimiskoguse juures kulud olnud arvatavasti kaks-kolm korda suuremad.

Nii paljukest on muutunud, et nõlvad on paremini hooldatud; Jasnas oli kaks uut (kupliga) tooltõstukit ehitatud, Lomnica tõstuk pidavat kah peagi vahetusse minema, siis saab ehk ka seal üleval, mustal nõlval peagi väiksemate järjekordadega läbi, kuigi ka nüüd hõrenes järts pärastlõunaks olematuks, nii et erilist probleemi polnudki.
Piludesse topitavad mäepiletid on asendunud magnetkaartidega, mis tuvastatakse seadme poolt juba taskust välja võtmiseta. Ka see on juba tubli edasiminek. Varem ikka pelgasin, et mäest laskumisel jope või kinda küljes tilbendav kaart võib jooksu panna, nüüd seda hirmu enam pole. Päeva lõppedes kaarti (automaati) tagastades said kaks eurot deposiiti tagasi.
Vähemkülastatavatel nõlvadel on vist veel nood pilukaardid kasutusel, ühel õhtul öösõidul käidud linnalähedasel mäel sai veel neid kasutada.

Järjekordades julma trügimist on vist kah vähemaks jäänud. Või siis olen hoopis mina ülbemaks muutunud-kohanenud. Muidugi Jasna FIS-i nõlva tõstuki juures olid järjekorrad võrreldes kunagiste hiidsabadega ka kordades väiksemad, nii et põhjust trügimiseks on samuti vähem. Tahan siiski loota, et järtsukultuur on ikkagi paranenud.

Väidetavalt olla meie sealoleku ajal olnud mingi kohalik laste(?) püha, nii et nõlvad olid kohati pisipägalikke ja nendega koos ukerdavaid vanemaid täis. Neid sai õnneks mustale nõlvale minemisega vältida, üldjuhul päris algajad sinna ei roninud. Kui aga tuule tõttu mustad nõlvad suleti, siis olime sunnitud koos algajatega paarutama. Põnev, jah, aga ohtlik kah. Lapsed ei teadvusta, või ei tehta neile selgeks, et keset nõlva ei tasu seisma jääda, veel vähem künka taha vahtima jääda. Serva tuleks tõmmata. Eelviimasel päeval oleksin napilt ühe sellise nublu ribadeks sõitnud, paar sentimeetrit vist jäi puudu. Martin, kes seda tagapool sõites pealt nägi, juhtus ka ühe teise, mitte nii õnnelikult lõppenud olukorra tunnistajaks olema. Väga kole mats oli käinud. Ei tea, vanemad vist ikka eriti ei hooli oma lastest.

Meie grupi õnnetuste osas läks hästi ja keegi tõsisemalt viga ei saanud. Vaid Tarvo ja Martin sõitsid kohe esimesel päeval kokku, Martinil oli veel kaamera kiivri küljes, nii et hiljem saime dramaatilisi kaadreid vaadata – külgepidi lähenevad suusad ja sellele järgnev kaamera keerlemine ehk tsentrifuugi rakurss, mille keskel, ime küll, püsib Tarvo. Martin sai mälestuseks sinikad küljele ning suusakandiga sisselõiked oma tutikasse jopesse. Feil nikastas pisut oma põlve, kuna klambrid olid liiga tihkeks krutitud ja suusad keeldusid vajalikul hetkel eraldumast ning Tarvo põrutas eelviimasel päeval pisut oma pöialt. Minuga ei juhtunud miskit, teise päeva hommikul parem põlv andis natuke tunda, hiljem kadus ka see mure.
Ja taas leidis kinnitust reegel, et mägedes pohmakat ei teki. Ei tea siis, kas see tuleneb sealsest õhust või pigem pidevast füüsilisest koormusest või nende kahe kombinatsioonist. Ei-ei, ma ise seekord nii palju klaasi-purki ei kummutanudki, et oleks pidanud hommikust valu ja vaeva pelgama, aga no mõned meist võtsid seda “meri põlvini” suhtumist ikka väga tõsiselt :o) ja ka neil oli hommikuti olemine OK.

Rändom – Slovakkia palkmajade tapid ja varakaunistused on ikka imelikud.

Liiklus – ülekäigurada ei kuulu endiselt jalakäijatele. Sebra sind ei päästa, ületada võid vaid siis, kui liginevaid autosid pole.

Pikemalt kirjutada pole mõtet, siis läheks juba pikaks. Võib-olla lisanduvad hiljem ka mõned pildid (videod?).