Tartu Jäneserada + Luharada

Algne idee oli üldse kuuvalgel üks järvering teha, aga kuna lähimatel järvedel pole radu ja pealegi märksa mugavam on mitte autoga sõita, vaid otse kodust, Supilinnast astuma hakata, otsustasime nende radade kasuks.

Mõlema rajaga on omad hädad. Jäneserada kulgeb piki Emajõe paremkallast, see on kunagi EAS-i rahadega rajatud, aga nüüd ei taha maaomanikud inimesi sealt enam läbi lasta. Iseenesest pole neil õigust kallasrada (10 m) blokkida, aga nad teevad seda siiski. Teine matkajate takistamise vahend on kuivenduskraavid, mida jagub sellele rajale ohtralt. Kunagi tehti nendele purded, aga nüüd on need suuremalt jaolt lõhutud. Talv on aga teada-tuntud sillameister ning seetõttu me vee sulistama või väga suuri ringe tegema ei pidanudki.


Supilinna kodust astumist alustasime kell kolm arvestusega, et Jäneseraja läbiksime päevavalges, mil veel kehtib igameheõigus. Enam-vähem mahtusime kavandatud graafikusse, aga Luharaja alguses oli juba pealampe vaja. Jäneserajal saime loojuva päikse valgussammast pildistada.





Ootuspärane tähelepanek: Jäneseraja alguses olevad vanemate majade elanikud kallasrada ei bloki, nemad on oma aia jõest sips eemale teinud ja sealt pääseb kenasti mööda; uuemad „põllupealsed küprokkülad” ihkavad aga nii kramplikult privaatsust, et tõmbavad oma aiad kasvõi poole jõe peale. Igal juhul oli suurem osa rajast siiski normaalselt läbitavad, alles lõpus, kõrtsivaremete juures, kui raudteeni jäi veel tühised 80-100 meetrit, tekkis me teele tõsisem takistus – uusküla, mille vahel lahti lõata rotveiler, kes rõõmsalt/verejanuliselt me peale klähvis. Pussi ei tahtnud pruukima hakata ja suuremat malakat kaasas polnud, seega olime sunnitud mööda aasa ja raudteed ääristavat hooldusteed umbes kilomeetrist ringi tegema. Saime miniatuurset daatšade kogumikku imetleda. Silla juures ületasime raudtee ja jõudsime kohe suurema kraavi juurde, mille langenud puu tõhusal toel ületasime, et teisel pool avastada, et oleks ka lihtsamini saanud – raudtee juba varem ületanud ja lihtsalt mööda sissesõiduteed otse Luharaja algusse kõmpida.

Luharaja kohta kuskilt netist me asjalikku kaarti leida ei suutnud, teada oli, et seda eriti ei hooldata. Raja alguses oli siiski infotahvel olemas, nii et tegime järeltulevate vandersellide jaoks mõned klõpsud mu hädise fotokaga.



Too rada oli Jäneserajast märksa hüljatum, inimeste jälgi nägi harva, vaid seal, kuhu ka autoga ligi pääses, enamjaolt silmasime vaid kitse, jänese, rebase ja koera jälgi. Koprategevusest oli samuti vingeid märke, üks pesakuhil oli tõeline loss. Kunagised rajarajatised on endiselt alles, säilinud on nii lõkkekohad kui ka katustega piknikulauad, üks neist oli kilede-koormakatete lisamisega varjualuseks ümber ehitatud ja madratsid pinkidele paigutatud. Tõenäoliselt käivad seal kalamehed.

















Eelnevalt oli ka üks vitstest ja traadist punutud sõrestik, millele siis paadimatkajad või kalastajad katte peale viskavad ja ongi telk valmis. Signe represents:
















Kuskil pärast Vorbuse rada, Kraaviääre tee juures tuli järjekordne lai kraav, millel polnud purret ja mille jää oli ohtlikult õhuke ning habras. Kuna olime neli tundi matkanud, tagasi oli veel samuti vaja astuda, natuke väsinud ning kodus vajas ahi veel mõistlikul ajal kütmist, otsustasime selle koha peal katkestada ja tsivilisatsiooni naasta. Mõne kilomeetri pärast olime kohalikul maanteel ja vantsisime Tartu suunas. Lahtiseid koeri õnneks polnud, üksikuid majapidamisi jagus, liiklus oli algul hõre, hiljem tihenes. Riputasime helkurid välja ja panime pealambid põlema. Seitsme paiku tõusis kuu, mis oli muna kujuline:

Ma polnud nii ammu enam pikemat maad matkanud, et unustasin saapad tihedamini jalga siduda, seetõttu said päkad Luharaja küngastel, künkaharjadel, mätastel ja kividel omajagu väntsutamist ning hakkasid nüüd maanteel tunda andma. Vantsisime siiski kenasti, kõrvalise abita Maaülikooli juurest Supilinna sisse ja joonelt koju. Signe juuksed olid härmalõngas ja mu kott oleks nagu veskist tulnud:

Panime ahju kütte, pugesime teki alla sooja ning asusime matkast alles jäänud hõõgveini hävitama.

Millalgi suvel, nt jaanipäeval võiks sama rada uuesti üritada.

Kevadhääletus

Hommikusele lumesajule vaatamata otsustasime ema juubelile häälega minna.
Esmalt võttis peale noormees suuskadega.
Pärast Tabasalut saime autole, mille juht töötab pool aastat Eestis, „teeb ja kasvatab lapsi” ning käib suvekuudel Venemaal, Siberis, Baikali kandis, Mongoolia piiril missionitööd tegemas. Võttis naisegi sealt.
On ikka elu kirev.

Suuskadega sahistamas

 

2012 juulud

Tulime FB grupi Tartu-Tallinn-Tartu vahendusel saadud küüdiga Kosele, kust ämm omakorda meid ettevõtte jõulupeo puhul tellitud lõikusprotseduuride järgselt peale võttis.
So far so good.
Mõni päev hiljem aga vaatasime, et ei saa päris nädalateks oma Tartu korterit kütteta jätta, esmaspäev tuleb kõige kangem külm, kuigi õnneks mõned pügalad on algsest prognoosist maha võetud, päris kahekümne külmakraadiga enam ei ähvarda, aga ikkagi. Tuleks tarkuselinna siblida. Siit metsadevahelt ühistransport jällegi ei käi, nii et tuleb ise tegija olla.
Six pani ette, et hakkame öösel kell kolm matkama, jõuame Jäneda hommikusele rongile. Tubli neli tundi astumist, miinus 17 kraadi, 8 m/s vastutuul, mis peaks tajutavaks külmaks andma 28 kraadi. Aga näed, selline naine – võtame ette ja teeme ära.
Võib-olla läheb õnneks ja saame hoopis häälega Tartusse, i'peagi sellele rongile ronima. Näis, kuidas välja kukub. Ehk saab veel paariks tunniks enne starti ka sõba silmale, kuigi ma olen harjunud umbes planeeritaval stardiajal hoopis põhku pugema.

 Hiljem

Põmst läks õnneks. Esimene pool edenes eriti edukalt, 10 km sai nigu niuhti läbitud. Teise poolega oli teine lugu, lagendikul võttis tuul meist korralikult läbi lõõtsuda, ja mina sain seeläbi hilinenud mäluvärskenduse – õige jah, talvematkadel on ajaleht üks vajalikumaid aksessuaare. Tuule korral saab seda riiete alla tuuletõkkeks toppida, sellel on ka hea hingav omadus. Samuti saab seda varvaste jahtudes saabastesse pista. Pikema matka korral saab ajalehenutsakutega õhtul lõkke ääres saapaid kuivatada. Tulehakatusest rääkimata. Aga seekord lahendasin kubeme külmumisprobleemi esialgu ühe suure lambanahast käpikuga ja hiljem salli indiaanipärase mässimisega. Töötas küll.
Riidevaru oli kah parajal määral kaasas, nii et kui olime ristmikul suuna Jäneda asemel Aegviidule võtnud, käisime esimese ettejuhtuva kortermaja varjus lisahilpe selga kuhjamas.
Tühja koti sündroomi vältisime (juba jäätunud) võikude ja ingveriteega. Six tegi nii korralikku tempot, et läbisime 20 kilomeetrit 3,5 tunniga, seega jäi veel parasjagu aega RMK esinduse välikäimlat väisata ja samas rongi oodates ka üks kiire lõke teha.
Vagunit juhtusime lisaks ontlikumale rahvale jagama ühe jokastanud noorte paariga, mille naispool ei saanud ise kuidagi magatud ning takistas oma lõputu loba ja rõkatustega ka meil üleväsimust kompenseerimast. Tuli taas meelde, miks ma ühistransporti igal võimalusel väldin.
Tartu korteris oli kõigele vaatamata koguni kaheksa soojakraadi. Kütsime mõne tunniga 12-ni ja nii jäigi, sest siis oli vaja juba Jõgevale jõulutama jõuda. Edaspidi lubab temperatuuri mõõdukasse vahemikku pendeldama jätta, nii et ainult kütmise pärast enam Dorpatisse kiirustama ei pea.

Kodu-Tartu

Saime reedel Tartust koju sõites esimest korda küüti FB Tartu-Tallinn-Tartu grupi kaudu. Visati Kosele ära, sealt tuli juba äi vastu.
Laupäeval hakkasin jälle nii eelmainitud kui ka KesKuhu lehte lappama - ei miskit, kõik tahavad vaid Tallinn-Tartu maanteed mööda uhada. Meil on sinna pääsemine esiteks tülikas ja teiseks on Piibe rahulikum. Lõpuks lõime käega, tühja kah, proovime esmaspäeval kõigepealt häälega ja kui ei näkka, siis läheme rongiga. Kümme läbi astusime majast välja, temperatuur oli ligi miinuskaksteist. Pole veel tegelikult talvega täielikult kohanenud, isegi see suhteliselt mõõdukas külm tundus kaunis krõbe.
Kõndisime poole kilomeetri kaugusele hüljatud bussipeatusse ja hakkasime “Tartu” sildiga hääletama. Ei miskit. Liiklus on üsna hõre, vist peavad kõik juba lõunat. Samuti on ehk liiga palju tahetud juba metsavahelt Tartusse saada. Meil hakkab külm ja otsustame koju sooja minna, kuid samas kõndimise pealt hääletada. Täpselt kodutee otsal peatub auto ja pakutakse Jänedale sõitu. Kõhkleme küll natuke, kuna mõte oli selles, et kohe ühe autoga Tartusse saada, aga arvame, et kui muud ei saa, siis jõuame nii vähemalt Jänedalt rongile, ei pea äi meid ekstra sõidutama hakkama.
Sõidutaja osutub Väike-Maarja päästekooli kursandiks. Räägib natuke paberi vajalikkusest karjääri edendamisel.
Jänedal ilmneb, et lagedal on tuul, mille jahutusfaktorit ei suuda ka päiksepaiste kompenseerida. Paigal seista pole kindlasti võimalik, hakkame soojenduseks Aegviidu suunas astuma, saab ju ka sealt rongipeale. Kilomeeter astutud, peatub vana VW – siht Tartu.
Juht on Tartus kiirtoidurestorani ehitusel tegev, räägib, kuidas on kolm korda oma elu nullist alustanud, varad naistele jätnud; jutustab raskustest oma tütre elust osa saamisel, kunagistest kõvadest palkadest (30 000 krooni?!); praegu töötab lisaks ehitusele tuttavate turvafirmas ja käib nädalavahetuseti ööklubides ust hoidmas – sellega seoses on järgmine siht Somaalia rannikuvetesse laevu turvama minna, et saab 4000 dollarit palka ja isegi puhkusel olles antakse 2000 dollarit. Elu kindlustatakse aga 3 miljonile. Täitsa ulmelised numbrid :)
Aga sõit sujub viperusteta ja juttu jätkub Tartuni välja. Eks juhtidel vist ongi võõrale lihtsam südant puistata, võõrast ta tõenäoliselt enam ei näe ning sellest avameelsusest talle mingit häda ei sünni. Tuttavale kõike rääkides muudad end ju haavatavaks, kus siis kahju ots.
Igatahes kaks läbi oleme Tartus. Juhu. Esimene tõsisema talvega tehtud hääletus edukalt sooritatud. Toas on 11 kraadi sooja ja kukume kütma.

Tln-Trt

Pole viimastel aastatel niivõrd kehaliselt kurnavat tööd teinud nagu saunaehitus ja need viimased kaks päeva Gervo juures täristamist võttis päris läbi. Tallad olid valusad, kael kange ja isegi kämblad tursusid trelliga möllamisest ja naelapüstoliga paugutamisest. Nii et tuli üks paus teha, ihul ja hingel puhata lasta, Sixist oli kah imelik nii pikalt lahus olla, pealegi oli Tartus kolmaba õhtul jälle igakuine kilbimine tulekul, kus pidime ka eelmise korra auhinna kätte saama.
Panin teisipäeva õhtul FB grupiks Keskuhu reisisoovi üles ning sain kolmapäeva hommikul ka sms-i, aga pakkumise stardiaeg oli alles õhtul, ajal, mil ma soovisin juba Tartus kohal olla. Kusjuures hiljem ilmnes, et kuigi ma oma vastuses mainisin, et korjaku mind siis peale kui ta juhtub must mööda sõitma, ei teinud ta seda siiski. Ta oli küll algselt planeeritust neli tundi varem startinud ja mind möödasõidul vist lausa näinud, aga peale ikkagi ei võtnud. Sellest ma hästi aru ei saa, pealevõtmise eeldus ju nagu oli, miks muidu FB-s reisikaaslasi otsida, aga näed, ikkagi ei peatunud. Hämming. Vist oli lihtsalt üleriiklik halb hääletamise päev.

Astusin hommikul sünagoogi juurest Tallinna piirini, üle tunni selleks ei kulunudki. Esimese autoga läks ladusalt, kümne minutiga sain peale ja kohe Paideni välja. Sohver oli hirmus huvitatud meie erinevatest kogemustest välismaal, tunnistas isegi, et võttis mu lugude kuulamise eesmärgil peale, ja muudkui õhutas takka, et räägi ikka sellest ja räägi tollest ja lasi vaevalt ühe lause või selgituse lõpetada kui päris juba järgmise asja kohta. Mäo risti jõudes oli suu üsna väsinud ja natuke selline ärakasutatud tunne. Aga mis seal ikka, kaup kauba vastu.
Sealt edasi läks miskipärast raskeks, kõndisin ristist edasi ja hääletasin, vihma õnneks küll ei sadanud, aga kuuekraadine temperatuur ja nõrk, kuid ühtlane tuul ei soosi paigal seismist, nii et liikusin ja hääletasin. Vist ligi tund aega astusin, kuni jõudsin bussipeatusse ning tegin kotipausi – kuna Tartus oli oma nurgalaua ehitus veel pooleli, võtsin oma Tarli juurde jäänud tööriistahunnikust trelli ja aku ja laadija kaasa, mis hakkas pikapeale valusalt õlgu vajutama. Kõnnisoe oli sees, nii et võisin mõnda aega paigal seista küll. Viimaks üks Järva-Jaani ja Põltsamaa vahet sõitev piima-juustuveoki juht halastas ning korjas mu peale. Nägime tee ääres üht natuke räsitud olekuga vanemapoolset hääletajat ning selgus, et see olla ta naise sugulane. Sealt edasi sai päris pikalt erinevatest põhja käinud inimestest räägitud. Kuuldes, et mu õemees on kaugsõidujuht, andis pealevõtnu mulle sõidumeeriku ketta, et järgmine kord rekkat (andke andeks, see soome laen on juba nii levinud, et kasutusse ta meil arvatavasti siiski jääb, pole mõtet vastu sõdida) hääletades pidi see  küüdisaamist märgatavalt lihtsustama. Kuna ta oli jutu sees oma lapsi maininud, kellest üks juba teismeeas, turgatas mul talle üks kaasasolnud autorieksemplar kinkida. Mees hakkas kohe muretsema, et näed, juustugi pole praegu vastu pakkuda :o)
Igatahes Puhu ristis Põltsamaa serval jäin jälle toppama. Ei tihanud sealt maanteeäärsest bussipeatusest ka soojategemiseks edasi kõndida, sest kaugemal läks maantee kitsaks, autodel tülikas peatuda, ja pealegi kippus hämarduma, aga bussipeatuse juures oli valgustus tagatud. Läks paigal seistes üsna jahedaks, käisin vahepeal ületee tööriiete kaupluses proovikabiinis hilpe selga kuhjamas – õnneks oli mul neid seljakotis korralik varu. Edasi seista oli märksa toekam, tuult enam ei tundnudki. Tunni-pooleteise järel võttis taas üks sadulveok vaevaks peatuda. Juht oli mind juba Tallinna piiril hääletamas näinud, aga siis sõitis ta vastassuunas, nüüd vaatas, et mul ikka ei edene see liikumine ja halastas. Temalt sain siis omakorda teada, et see meeriku ketta kasutamine on veokijuhtide omavaheline teema, minusugusel kõrvalisel isikul poleks selle kasutamine järelikult vist eriti eetiline, aga eks kõige suuremas hädas tuleb proovida, muul ajal viibutan pöialt edasi.
Nibin-nabin õigeks ajaks sain Aardla Säästumarketi juurde ja vehkisin kesklinna astuda. Ja õkva kümme minutit enne mälumängu jõudsin kohale. Eelmise korra auhindu siiski ei saanud, saatmisega olla hiljaks jäädud, ja kuna võitsime ka seekord, siis järgmisel mängul jõulude paiku peaks eriti rikkalik saak olema :o)

Hääletamisele kulus aga kokku kuus tundi. Tulgu nüüd veel keegi (nagu eelmisel korral Piibel) rääkima, et Tallinn-Tartu maanteel peaks pealesaamine lihtsam olema kui mujal. Okei-okei, võibolla oli ka minu viga, et olin markeri maha unustanud ja "Tartu" silti ei teinud. Aga olgem ausad, kuhu inimesed sellel maanteel reeglina ikka hääletavad? Ju oli lihtsalt kehv päev, nagu neid vahel ikka juhtub.

Kuusk, kuuse, kusi

Vähkresin Gervo pool nii- ja naapidi, aga und ei kuskilt, läksin siis hoopis jalutama, pole ju hea mitu kuud Edgartownis ringi vaadanud.
Linn oli esmaspäeva ööle omaselt vaikne, lausa harjumatult vaikne, ma pole nii vagusat Tallinna vanalinna vist veel näinudki. Siiski-siiski – raekojaplatsil olin just jõululinnakut ja kuuske piidlemas, et kas kukub või kukub, kui märkasin, et kuusel oli seltsiks üks kuseja. Kergendusele järgnenud rõõmukilgedest võis järeldada, et prantslane.
Vaatan nüüd kõigi linnade jõulukuuski kohe teise pilguga.
Uitasin vanalinnas edasi ja silmasin ka Musta Puudli juures samase vabaõhutegevusega hõivatud turiste, üks veel kiitis lahina taustal, et "Medieval style".

Igatahes öömaja poole vantsides ning möödaminnes narkolaksus mustlasneiut kõõritades meenus jälle meie euroseiklus, kus me mõned korrad suurlinnades parkides ööbima sattusime ja kuidas me siis ära arvata üritasime, kas kohalikud või vähemkohalikud käivad seda konkreetset flooralapikest kastmas või jaa. Lõplikku kindlust meil muidugi ses osas polnud, aga vähemalt suutsime end loogiliste argumentidega veenda ja rahulikult õiglase und magada.