Ühikaprobleemid (6. apr. 2019)

Sõitsime 3 ööpäevaga Augsburgi (telkimisega Leedus, motellis Poolas ja telkimisega Augsburgi küljeall) kohale.
Tartust Leetu kulgeb sündmustevaeselt, eelnev päikseprillide ostmine oli hea mõte, pidev päike oleks õhtuks väga ära väsitanud.

Leedust Poola, kiirteed. Rehvid teevad imelikku häält, kahtlustame, et on kaheksas vms, aga vist on lihtsalt teed sellised, et tekib imelik klop-klop heli kohati. Poola liiklus on jube, kihutamine kahel rajal õudne, Varssavi kandis tipptunnil eriti, peale- ja mahasõitudele peab pidevalt peale passima ja kogu aeg on keegi otsa sõitmas. Rekkad samas jaksavad vaid 85 km/t sõita. Istud neil sabas või teed möödasõitu ja jääd ise jalgu.

Poolast Saksa. Kiirteedel võrreldes Poolaga üks rada lisaks, juhid kah mõistlikumad, ei tõmble. Samas andmine on kolmandal rajal hull, tunne selline nagu oleks ise keset rallivõistlust.
Läksime ühikavõtmeid saama ja saadeti meid pikalt. Hiljem siiski leebuti ja lubati paar päeva ühikas varjus olla ja uut elamist otsida.
Koos Sixiga ei lubata ühikatoa 20 ruudul elada, reeglid keelavat. Kukkusime palavikuliselt kohe kontoriukse taga seinale pandud korteripakkumisi läbi helistama, paljud olid muidugi juba võetud, paljusid ajas taas segadusse see, et tahame kahekesi koos elada.
Äärmiselt ärritav, et mul ei lasta otsustada, kui väike tuba mulle sobib, ikka öeldakse "see on nii väike tuba, te ei taha ometi kahekesi seal elada". Reedel käisime üht tuliuut tuba vaatamas, seal kordus sama jutt, aga lubati siiski omanikuga rääkida ja dokumendid saata. Pole siiani (laupäeval) saadetud. Pärastlõunal käisime juba kesklinnast (5 km) kaugemal, üle jõe üht vana ühikat vaatamas. Nad sinna muidu mittetudengeid ei võtaks, aga panevad selle sügisel üldse kinni, nii et olevat nüüd reeglid natuke lõdvemad ja võibolla saab, peame esmaspäevani ootama, kuni mingi koolijuht vms lubab või keelab. Närime küüsi.

Samal ajal jätkame kohaotsinguid. Õigemini Sixi jätkab, sest ma olen nii löss nendest telefonikõnedest, et ei jaksa.
Nagu omavahel lõõpisime, siis kui mitte muud, saime ühe eurotripi ja paar päeva Augsburgi puhkust ja lähme siis koju tagasi. Nojah, korterimöllu ei saa päris puhkuseks pidada, aga elamuspuhkus siis.
Eile korterite vahet jalutades (edasi-tagasi ja ringi tuli üle 20 km kõndimist) saime vanalinna natuke näha ja muud linna kah. Jõgi ja palju kanaleid on esmane mulje. Arhitektuur nagu ikka, eks siin ka pommitati palju ja suur osa on taastatud, osa aga vaid aimavad vana stiili. Liiklust ja müra on palju, samas on jõe paremkaldal pikk vaikne kergliiklusala ja vasemkaldal suur roheala, nii et saab müra eest pakku. Leidsime legaalse tänavakunsti ala, neid on linna peal veel.

Kõndimisele vaatamata tundsin õhtul veel vajadust ikka uisud alla panna, mine tea, äkki peamegi paari päeva pärast üldse lahkuma. Augsburg on ideaalne uisutamiseks (esimese mulje põhjal) – siledad teed, üsna tasane pinnavorm. Trammiteed tiba häirivad, aga muidu pole hullu. Kaks korda eksisin ära, aga kuidagi iseeneslikult jõudsin õigetesse kohtadesse ikkagi kohale.
Õhtul on ka liiklus rahulikum. Ja autojuhid annavad meelsamini teed kui Eestis, kus püütakse iga hinna eest ikka enne uisutajat oma pööre ära teha. Ühtegi teist uisutajat ei näinud, nii et natuke valge varese tunne oli. Enne sõitmaminekut küll surfasin natuke ja paistab, et uisutajaid peaks ikkagi olema, vähemalt pargid on, aga võibolla nad siis ei sõida tänaval.

See üks kord, kui otsustan oma omaettehoidmisest välja murda ja abi pakkuda ja siis niimoodi: ristmikust üle uhades märkan silmanurgast üht vanahärrat midagi kõnniteeservas murulapilt otsimas, üks käsi maas, teises ähmaselt helendav mobiil. Poolesekundise sisevõitluse järel pidurdan, teen tagasipöörde ja rullin tagasi, mõttes samal ajal kohmakat kõnetust ette valmistades ("Hallo. Haben Sie etwas verloren? Kann ich euch vielleicht helfen?") ja käega tagatasku küljest taskulampi kobades. Uuesti tänavanurgale jõudes näen härrat juba taas püsti tõusmas, väikest kilekotikest ettevaatlikult endast eemal hoidmas. Leidis. Jalutab koeraga edasi.

(Kannatada aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)

Süsteem, süsteem (6. veebruar 2019)

Sakslastel on tore süsteem, elektrooniline kontrollnimekiri, kus järjest igale reale linnukesed tekivad, kui välisõppeks tarvilik etapp läbitud. Iseenesest on see hea ülevaatlik, aga nagu ikka kõiksugu automaatsete asjadega, siis niikui elu sekkub, on jama – nii ka meil. Näiteks saadab süsteem automaatselt ka meeldetuletusmeile, hiljuti tuli juba teine meeldetuletus, et mul on õppeleping tegemata (see on see, kus on kirjas ained, mida võtan ja allkirjastavad mõlemad ülikoolid). Kuna Augsburgil polnud veel oma suvesemestri ained väljas, ei saanud ma neid ka valida. Aga kuna neid saab hiljem ka muuta, siis mõtlesime, et okei, võtan siis mingid talvesemestri omad, vast antakse neid ka suvel ja kui ei anta, saab muuta. Sain kõik kenasti tehtud, oma instituudist ka kinnitati ja mingi ainega sai isegi koduse aine asendada.
Augsburgi süsteemis tekkis kenasti linnuke, et väga hea, õppeleping tehtud. Kui vaatasime aga lähemalt, ilmnes, et nendepoolset allkirja pole. Kui üle küsisin, mis värk, siis öeldi, et mul on seal talisemestri ained, mitte suve. Ahah, tore, a miks te mult siis lepingut nõuate, kui teil ained paigaski pole?

Oh süsteem.
Ja nüüd tuli sõnum, et ma ikka valigu nüüd juba linnatuuri giidi keel ära. Aga süsteem valida ei lase, tõenäoliselt sellepärast, et eelmine samm, õppelepingu sõlmimine, on tegemata.
Vot nii juhtub, kui on küll tore automaatne süsteem, mis on aga jäik ja ei arvesta teiste süsteemidega haakumatuse eripärasid.
Ja see hakkab kah pisut tüütuks minema, et iga nädal tuleb sellest Erasmuse süsteemist meil või paar, natuke nagu spämmiks läheb. Ja kui mul pärast mõnest nendest meilidest ka asjalikku infot vaja, siis mattub see muu sodi alla, otsi siis nõela heinakuhjast.

6. märts

Suure pusimisega saime viimaks valitud ained kinnitatud ja koolidevahelise õppelepingu tehtud.
Auto viisime ennetavalt remonti, et ikka kõik enne suurt trippi jonksus oleks, vast midagi koledat ei avastata ja saame järgmine nädal selle kätte. Kui ilmneb jamasid, siis käivitub plaan B – lennuk. Auto kasuks otsustasime sellepärast, et esiteks pole me sellist pikemat automatka ühiselt veel teinud, teiseks annab see meile loodetavasti rohkem tegutsemisvabadust kohapeal, kolmandaks saame rohkem oma kola kaasa vedada, ei pea nt kohapeal magamisvarustust soetama. Eks miinuseid ole kah: masin võib jupsida, parkimisega olevat Augsburgis omajagu tegemist jne. A näis.
Sel nädalal võttis muga ühendust ka mulle määratud kohalik tuutor, kes peaks sisseelamist ja asjaajamist lihtsustama. Üldiselt seni oleme oma välisõpetel omapäi hakkama saanud, kuigi sama abiteenus oli kindlasti olemas nii Islandil kui vist ka Norras.
Teisalt Saksamaal võib isegi juhtuda, et lähebki abi tarvis, sest viimatiste juhenditega tutvudes sai Saksamaa kui bürokraatiakantsi stereotüüp taas kinnitust. Näiteks ühika eest maksmiseks pean pangaarve avama, mis on jabur, sest esimene ja viimane makse kõlbas neile mu Eesti arvelt küll, vahepealsed miskipärast mitte. Samuti on kohaliku mobiilinumbri soetamise kohustus (ma kavatsen selle tarbeks ühe oma vana mobla kaasa võtta, kaardi sellesse panna, aga põhiliselt ikkagi oma Eesti mobiili pruukida). Ja igasugu muud tudengikaartide ajamised jne. Nii et kuigi me saabume tõenäoliselt paar nädalat enne loengute algust, ei saa me sugugi jalga sirgeks lasta.
Ühtlasi avastasime, et Elisa on nõme – meil on tähtajaline leping mobiilineti jaoks, mis peaks paar päeva enne ärasõitu lõppema, aga Elisa ei lase enne lepingu lõppemist neile teada anda, et me ka kindlasti kavatseme selle lõpetada. Ja kui lepingut ei lõpeta, jookseb see automaatselt edasi. Tuleb lepingu lõppemise tähtpäeva järel minna nendega veel ekstra mingit tsikiprikit ajama. Nagu meil sahmimist vähe oleks.
Sel nädalavahetusel loopisime Sixi venna piruka kola täis ja vedasime maale. Igaks petteks püüdsime paar nädalat korterit müüa, aga talve lõpul pole just parim müügiaeg, nii et nüüd kaalume väljaüürimist. Eks sellegagi ole omad kõhklused, sest korterit oleme seni mudinud rohkem enda tarbeks, mitte teistele kasutamiseks ja seetõttu on mõned lahendused veel poolikud või muidu imelikud. Ja no üürimine on vedamise küsimus kah, kas saab mõistlikud inimesed sisse või mitte. Rahaline võit justkui oleks, aga mõningane risk samuti, nii et kui järgneva nädalaga hoobilt sobivat inimest ei leia, siis oleme valmis ka korteri selleks mõneks kuuks tühjaks jätma.

Ja Erasmus tahab, et tudengid keeletesti teeksid, ühe enne minekut, teise pärast – siis saavad arengut võrrelda. Ma sain tasemeks C1, nii et väga palju arenguruumi siin polegi, tiba kahtlen, kas see õpingute lõpuks rohkem tõuseb. Huvitav oleks Erasmusel muidugi vaadata, et pärast välisõpet on keeleoskus hoopis kehvem :D . Ja taaskord on testi korraldajatel klapid peas, pakutakse vaid ühes keeles proovimist. Aga miks ma ei võiks nt kaht keelt, inglist ja saksat proovida? Äkki toimub ka kohalikus keeles positiivne areng? Huvitav, et neil selle vastu huvi pole.

(Valmistuda aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)

Vist on elukoht olemas

Lieber ****,
die Zuteilung der Wohnheimzimmer ist nun abgeschlossen.  
Ich freue mich Ihnen mitzuteilen, dass Sie einen Platz in Ihrem Wunschwohnheim Bgm.-Ulrich-Straße erhalten haben!
Das Studentenwerk (= Ihr Vermieter) wird sich bei Ihnen melden. Von den Mitarbeitern des Studentenwerks werden Sie auch Informationen zur Überweisung von zwei Mieten und von Ihrer Kaution erhalten.
Für Fragen stehe ich Ihnen gerne zur Verfügung.
Viele Grüße

Jääb veel põnevus, kui suur tuba meile määrati ja kas nad ikka paarilisega arvestasid. Norras näiteks anti meile vägisi kahetoaline, sest olime kahekesi. Mitte et mul midagi teise toa vastu oleks, aga see läheb ka kohe kaks korda kallimaks ja nii hädasti meile lisaruumi vaja pole.

Wo ein Wille ist, ist auch ein Weg

Talletan ühe mõttemõlgu.
Eesti tudengid on tõrksad välisõppijad (oli üks uuring, ma ei viitsi praegu välja otsida), protsent on muude Euroopa riikidega võrreldes masendavalt madal. Kui pärida tudengitelt nende tõrksust välisõppesse mineku kohta, siis tuuakse valdavalt põhjuseks kolm: eraelu, tööelu, kool. Ehk siis peljatakse suhteprobleeme, töökaotust ja hinnete langust.
Isikliku kogemuse põhjal panen vastukaaluks:

1) Välisõppesse ei pea üksinda minema, partneri saab kaasa võtta. Otsida näiteks kooli, kus mõlemad saavad õppida või samas linnas asuvad lähestikku koolid. Meile kah kaugsuhe ei passi, nii et oleme koos käinud nii Islandil kui ka Norras. Täitsa tehtav. Kui su kodukoolil pole lepingut mõne väliskooliga, kuhu minna tahad või millega su kaasa koolil on leping, siis saad oma kodukooli paluda nendega leping sõlmida, sa ei pea piirduma ainult Erasmuse pakutud koolidega. Nii oli meil Norraga: TTÜ-l oli üliõpilasvahetusleping NTNU ülikooliga, kuid puudus leping TÜ-ga. Tegime vastava taotluse ja sain lepingu ka TÜ ja NTNU vahel korraldatud. Polnud ka eriti keeruline. Samuti saad partneriga koostöös asjaajamist paremini korraldada, vajalikku dokumentatsiooni ühiselt jälgida ja arutada, ka ülesandeid vastavalt kummagi tugevustele jagada.
Kusjuures ei pea su kaasa ka kaasatulles tingimata õppima – Islandil käisime nii, et mina ei õppinud, Norras õppisime mõlemad, Saksamaale lähme aga nii, et Six ei õpi. Vist.

2) Pärast Norrast naasmist hakkas Six CV online'i vahenduselt järjest tööpakkumisi saama Eesti firmadelt, kes otsisid Skandinaavia kogemusega töötajaid. Nende indu ei vähendanud ka see, et Six neile ütles, et ta ju ei töötanud seal, ainult õppis. Tööturul tuleb igasugune mitmekülgsus ja massist eristumine kasuks. No kujutle end tööandja rolli – sul on pinu CV-sid, kõik on "väga motiveeritud" ja "kohanemisvõimelised" ja "õppimisvõimelised" ja "pingetaluvusega". Kuid vaid paar tükki neist on käinud välisõppes, mis tähendab seda, et ta on võimeline võõras keskkonnas pikalt hakkama saama, tal on initsiatiivi ja uudishimu, et välisõppesse minna, ta on oma silmaringi laiendanud, Eesti konnatiigist nina välja pistnud ja teises kooli-/töökultuuris end harinud. Motiveeritud, kohanenud, õppinud ja pinget talunud. Six siiski teisi tööpakkumisi vastu ei võtnud, läks oma endise tööandja juurde tagasi ja viimane oli rahul. Nii et ei jää sa oma tööst ilma.

3) Hinded ei lange kuidagi. Vastupidi, vähemalt Erasmuse raames nõutakse sult ühe semestri jooksul vaid 15 EAP täitmist. Eestisse jäädes pead sama ajaga tegema 30. Kumba nüüd raskem teha on? Pealekauba olen ma püüdnud nii rihtida, et oma vabaainete mahu jätan just välisõppe jaoks varuks, mis tähendab omakorda seda, et teoreetiliselt on sul võimalik valida vähem aineid ja kergemaid aineid. Norras võtsin küll siiski 30 EAP, aga see oli mu enda suutmatus huvitavatest ainetest loobuda (samuti Saksamaal võtsin natuke rohkem kui tingimata tarvis).

Ma siin muid välisõppega kaasnevatest plussidest ei hakka jauramagi, neid leiab Erasmuse jt lillelistest müügivoldikutest küllaga, kuigi stereotüüpsed, peavad need paljuski paika. Välisõpe on kahtlemata lisandväärtus, mida iga normaalne õppimisest ka tegelikult huvitatud üliõpilane püüdma peaks.
Selle postituse eesmärk oli näidata, et paljud tõkked on me enda välja mõeldud ja sageli olematud. Ja süsteem on sageli palju paindlikum, lahendusi on rohkem kui esmapilgul paistab.

Stippide taotlemisest peaks vist eraldi posti tegema.

Švaabid, oo õud

Vahepeal hakkas see kohale jõudma, et Saksa saksaks, aga nood seal paugutavad ju švaabi keelt, millel kõrgsaksaga sama palju ühist kui eesti keelel setuga. Lootus jääb, et vast mõikavad kõik ka hochdeutschi, aga valmis tuleb sellekski olla, et kuskile maapiirkonda sattudes jääme jänni.

Väiksed ja vaiksed ettevalmistused käivad, loodetavasti saab sealne kool millalgi oma õppekava paika ja siis saan vaadata, kas kristjanjaagule lubatud ained ka võetud saan.

Piske mure on kohustuste täitmisega (mag.projekt) ja elukorraldusega (krt + maal niitmine), aga ei tohiks olla midagi ületamatut. Ja paistab, et sarnaselt Norras käiguga pean ikkagi nominaalse õppeaja ületama, a no fakit.

Augsburgi senileitud meediaväljaanded jäävad kuidagi tuimaks, põhilood on kas jalgpallist või politseiuudised. Vast pole veel õigeid kanaleid leidnud.

Täna õpitud/meelde tuletatud saksa sõimusõna: die Arschgeige.

Das Der Die Augsburg, jawohl

Vielen Dank für den Upload Ihrer Bewerbungsunterlagen in Mobility-Online.
Alles wurde hochgeladen und alle Unterlagen sind vollständig.
Somit darf ich Ihnen heute mitteilen, dass Sie als Teilnehmer des Austauschprogramms Erasmus+ im Sommersemester 2019 (1. April - 30. September 2019) angenommen wurden - herzlichen Glückwunsch! Wir freuen uns darauf, Sie nächstes Semester persönlich kennenzulernen und in Augsburg begrüßen zu dürfen!