Määääd [Zugspitze (18. juuni)]

Igal neljapäeval on mul loengud kõrghoones, kust selge ilmaga paistavad Alpid kätte, iga kord vahin igatsusega ja nuuksatan sisimas, et miks, oo miks pole Eestis vähemalt üht neist. Väga lähedal paistavad olema. Tegelikult kulub ikka paar tundi rongisõitu.

 Lõpuks tihkasin muude kohustuste vahele selle pausi võtta, et korraks ka linnast väljas käia, terve päeva trillatrullale kulutada. Six mitu päeva kavandas ja otsis marsasid, viimaks valis sellise, kus ühe päevapiletiga saime mitu korda ümber istuda, rongide ja bussiga sõita. Austria külade vahet orupõhjades manööverdamine ajas päeva lõpuks juba natuke iiveldama.

Nää, küngas.

Ilgelt palav oli ja mäkke ronimine ikka tiba teine tegu kui mööda lamedat vantsida. Viimasega meil probleeme pole, aga tõus võttis kiirelt võhmale. Mõni jõukam oli seks tarbeks hobuse võtnud.

 Milleks aknale liistuda panna, kui need saab maalida.

Seda juhtub meil ühtevalu, et kõht on tühi või tekib janu ja tahaks kosutamiseks pausi teha, aga parasjagu pole kõige kaunimas kohas. Nii juhtubki, et kappame mitmeteistkiloste seljakottidega pea tund aega, kõhud korisemas ja jaks lõpukorral, mööda lõõskavat, tolmust ja lärmakat Milanot ringi, et söömiseks-joomiseks just see kõige esteetilisem nurk leida.
Või siis ronime mäkke, kõht tühi, võikud kotis kõlkumas, aga "see koht pole veel see". Viimaks ikka leidsime "selle".

"Mine tee minust ja TÜ pudelist kah pilti."

Teine asi mägedega on see, et laskumine on veel kurnavam kui tõus, trepist üles ju satud ikka Eestiski kõndima, aga pikk laskumine võtab lamemaalasel pahkluu behmegs ja reie värisema. Üks nipp on – kui maastik lubab, siis saab jala puhkamiseks vahepeal selg ees kõndida. Oht on muidugi kukkuda.

Külake mäe jalamil oli täielik klišee, alpimajad, alpijõgi, alpipark ja alpihinnad.

Parki loodud geoloogiarajalt leidis kõiksuguste rahvaste ütelunge kivide kohta, Eesti omad olid sellised, mida me polnud kuulnudki.

Siia jõudsime bussiga, napilt, enne kui Sixil süda pahaks läks. Purilennukid tiirutasid läheduses asuva mäetipu ümber, teises tipus troonis mingi klooster ja linnakeses oli palav, vahepeal piserdas üksikuid piisku, mis tänav-kerisel kohe aurustusid, ja poed olid kinni. Kebabirestost saime siiski külma õlle ja lõdvestusime selle saatel rongi saabumiseni.
Tagasisõidu viimane ots oli kõige tüütum, istusime küll vaiksesse vagunisse, aga üks perekond ja paar hispaanlast ei pidanud toda piirangut mikski, nii et said kõik vagunikaaslased nende mölast osa.

Selline väike päevane seiklus, mõnisada kilomeetrit ühistransporti ja kakskümmend kilomeetrit jala vantsimist. Täitsa paras.

Kool, koolja, koole (10. juuni)

RIIGIST

Saksamaa eripärad ilmnesid juba selles, et teine semester ehk suvesemester algab aprillis ja lõppeb augustis-septembris, mis tähendas kohe alguses mõningat segadust Eesti ja Saksa paberimajanduse ühildamisel. Kord tuli ühele poolele selgitada, et ma ei saa veel mingeid dokumente esitada, sest õpe pole veel alanud, kord teisele poolele rääkida, et kas saaks palun juba mõned õppeained kinnitatud. Bürokraatiamasinavärk oli küll üks raskusi, milleks arvasin end valmis olevat, kuid nii ettevalmistused kui ka kohapealne asjaajamine näitasid, et ei, ei olnud valmis. Pikemalt sel teemal ägada ei tasu, kuidagi oleme hakkama saanud ja vast saame ka lahkudes ikka asjad aetud. Kindlasti on kasu sellest, kui sul on tasakaalukas kaasa kaasas, kes aitab asjaajamisel silma peal hoida, paberitega ringi joosta ning kellega isekeskis süsteemi saab kiruda. E-Eesti on ikka lust ja lillepidu. 

Kui arvestada siia lisaks kõiksugu muud argised pisiasjad, hoiakud ja suhtumised, mida on raske konkreetselt välja tuua, siis aina enam süveneb veendumus, et tõepoolest on Eestil (või vähemalt meil isiklikult) rohkem ühist põhjamaade kui Kesk-Euroopaga. Pean oma senist iroonilist hoiakut meie kohati liigpüüdlikku põhjamaade sekka trügimise suhtes korrigeerima.

Ilmselgelt põhinevad me muljed isiklikel pealiskaudsetel kokkupuudetel ja kogemustel ning pole ilmtingimata kogu riigile laiendatavad. Baierimaa on ikkagi üks asi, Berliin või Ida-Saksa midagi hoopis muud. Kes huvitub pikemast ja põhjalikumast muljetamisest ning ühtlasi soovib muhedalt aega veeta, sakslaste üle naerda või nendega ühiseid jooni otsida, soovitan lugeda siia elama tulnu briti Adam Fletcheri kahosalist raamatut "How To Be German". Väga mõnus ja lobe lugemine, saab lugeda nii inglise kui saksa keeles, pisut meenutab olemuselt me enda kodustatud ameeriklase Justin Petrone "Minu Eestit".

Faktidest huvituva jaoks on olemas mitmeid materjale, kuivem versioon on raamat "Germany Today", loosunglikum ja turunduslikum, samas kergem lugemine on veebiski kättesaadav "Facts about Germany".

LINNAST

Enne siiatulekut teadsin linna kohta peamiselt vaid selle asukohta ning selle kuulsat nukuteatrit. Augsburg on kasvava elanikkonnaga, peagi ligi 300 000 elanikuga linn. Siin on elanud ja löönud lahinguid roomlased, hiljem on olnud see jõukas kant, kus pesitses maailma rikkaim Fuggerite pere, kes toetasid laenudega vaenutsevaid diktaatoreid ja ühtlasi asutasid maailma esimese sotsiaalmajutuse. Vanalinnas asuv sotsiaallinnak tegutseb endiselt ja ka kehval järjel elanike jaoks on üürihind sama, mis sadu aastaid tagasi – paarkümmend eurosenti. Vaestemajas elas pikka aega ka Mozarti vanaisa. Samuti on siit pärit lavastaja, näitekirjanik ja luuletaja Bertolt Brecht ning siin loodi Rudolf Dieseli poolt diiselmootor. Mootori arendamist toetas Augsburgi masinavabrik, mis MAN-i nimelise tehasena tänini tegutseb, muuhulgas ka Eesti teid veokitega täidab, aga kunagi hoopis hoolega trükimasinaid vorpis. Kuna tehas tootis II MS ajal lennuki- ja allveelaevamootoreid, oli see liitlaste jaoks loomulikult strateegilise tähtsusega pommitussihtmärk. Nii linn kui ka tehas said korralikult kannatada, aga mootorid olid sõna otseses mõttes niivõrd pommikindlad, et näiteks üks pooleliolev allveelaevamootor monteeriti pärast rusude alt väljakaevamist kokku ja müüdi ühele väikelinnale elektritootmiseks, kus seda siis sel eesmärgil kaheksakümnendateni pruugiti.

Vanalinnas uidates tuleb ühtelugu kanaleid ületada – linna läbivad kaks jõge, Lech, Wertach ja Singold ning nendest on läbi asula omakorda arvukalt kanaleid harutatud. Vanalinnas käies kuuleb ühtelugu kuskil solinat, sulinat, nirinat, pahinat ja kohinat. Vulinast rääkimata. Jõed ja kanalid olid ja on tähtis osa linna tööstusest, nende abil käitati seadmeid ning loodi konkurentsieelis teiste tööstuskeskuste ees, jahutati näiteks tapamaja keldreid. Kanaleid, veemajandust, tamme, hüdroelektrit ja sildu-purdeid (rohkem kui näiteks Veneetsias) on nii palju, et see on osa linna identiteedist ja praegu püütakse sellele veevärgile UNESCO maailmapärandi tiitlit taotleda.

Lechi jõgi dikteerib sarnaselt näiteks Emajõega Tartus suures osas linna liikluskorralduse, aga loob samas ka mõnusa rohelise koridori, kuhu liikluse eest põgeneda. Ülesvoolu minnes jõuab näiteks joogivee ja muidu floora ja fauna kaitseks loodud mitmehektarilisele looduskaitsealale, linnametsa. Erinevalt aga Emajõest ei toimu siinsel jõel mittemingit veeliiklust, veekogu on nii tamme täis, et siin ei saagi suurt sõita. Küll aga pakuvad kanalid mitmeid võimalusi: looduskaitsealal on olümpia tasemel süsta slaalomirada ja vanalinnas on ühel kanalil "igavene laine", millel võib sageli surfareid liuglemas näha.

Sellist mõõtu ja mitmekesise ajalooga ning elukeskkonnaga linn passib meile hästi, see on veel piisavalt väike, et jõuame oma sagedastel matkadel linnaservani kõmpida, aga piisavalt suur, et ka paari kuuga mitte ammenduda, endiselt on veel kohti, mida avastada, nii et auto, millega siia sõitsime, kuna kavatsesime Alpidesse ja mujale sõita, on kaks kuud kordagi käivitamata ühiselamu ees seisnud. No vast millalgi jõuame siiski ka linnast välja.

Kuigi linn paikneb ühtaegu Baierimaal kui ka Švaabimaal, väidavad senikõnetatud kohalikud ja lisaks loetud materjalid augsburglasi end hoopis omaette üksuseks pidama. Lisandub ka mõningane hõõrumine ja tögamine Müncheniga, Baieri pealinnaga, augsburglastel on pisuke okas hinges, et on pidanud kunagise mõjukeskuse tiitli loovutama endisele külale.

KOOLIST

Ülikool on noor, loodud seitsmekümnendatel, kuid see ei tähenda, et suhtumine oleks nooruslik või liberaalne, pigem on olukord ühe välisõppejõu sõnul vastupidine, paljud õppejõud on siin kooli algusaegadest ja tavatsevad asju ajada vanaviisi, mitte harjunud muutuma. Tartu Ülikool oma pika ajalooga aga teab, et muutused on kõrghariduse osa ja mõneti on märgatav suurem paindlikkus.

Augsburgi ülikool on koos kõigi oma õppe- ja teadushoonetega koondunud eelmainitud linnametsa lähistele. Tõsi küll, linnahaiglast ülikooli haiglaks vormistatud asutus paikneb teises linna servas ja seal käivad praegu hoogsad ehitustööd, sest hiljuti ülikooli juurde loodud arstiteaduskonda laiendatakse märkimisväärselt, juurde on kavas tuua mitu tuhat arstitudengit ja -teadlast. Aga mis viga laiendada ja ehitada, kui Saksamaa valitsus peab teaduse ja kõrghariduse toetamist tähtsamaks kui Eesti. Sel ajal, kui me arengu ja teadmiste alustala ei suudeta isegi lubatud ühe protsendini SKP-st viia, on Saksa valitsus investeerib ligi kolm protsenti SKP-st teadusse ja arendusse ning aastaks 2025 on kavas tõsta see 3,5 protsendini. Nii et Eestis virelevatel ja pelgupaiku otsivatel teadlastel ning tudengitel soovitan Saksamaa poole vaadata. Seda enam, et välistudengeid on siin palju ja nendega on harjutud tegelma, samuti on välisteadlased oodatud. Muuhulgas on näiteks naisteadlastele loodud lisaks toetussüsteemid.

ÕPPEKORRALDUS

Kuna varasemal välisõpingul Norras ei suutnud ma põnevatest ainetest loobuda ning seetõttu õpingute kõrval suurt lillutamiseks aega ei jäänudki, võtsin sel korral range joone, et valin vaid välisõppe miinimummahus õppeaineid (15EAP). Seda enam, et samal ajal on käsil ka magistriprojekti praktilise osa tegemine, nii et tööd jagub niigi. Sellele vaatamata astusin seatud piirist paari ainepunkti jagu üle. Siin on mul aga ka eneseõigustus: kui Trondheimis oli iseenesest tore see, et suurem jagu aineid on suure mahuga, nii et saad ühe semestri jooksul keskenduda rahulikult paarile ainele ja ülesandele, mitte ei sibli mitme väikse vahel, siis Augsburgis on tore see, et pakutakse võimalust ise aine maht ja koormus valida. See käib nii, et kui käin loengutes-seminarides kohal ja osalen aktiivselt, saan 2 ainepunkti, kui teen lisaks eelmainitule mingil teemal väikse taustauuringu ja ettekande saan 4 ainepunkti ja kui kõigele lisaks ka veel seminaritöö, saan 6 ainepunkti. Tänu säärasele süsteemile saan osaleda kursusel, mille sisu mind väga huvitas, aga kus ma muude tegemiste tõttu täismahus tööd teha ei jõuaks. Samas ei saa ka öelda, et see 2 punkti niisama sülle kukuks, aktiivse osaluse ja materjalide läbitöötamise nõue pole tühipaljas vormitäide.

ÕPPETÖÖ

Nii valisingi endale kaks ainet, millest ühes teen 4 EAP-d ja vaatlen ning analüüsin "Saksamaa aktuaalseid teemasid ja sündmusi" ja teises arutame paari EAP jagu "Saksamaast kultuuridevahelisest vaatenurkadest". Viimane on eriti põnev, sest lisaks niisama ülevaatele toimunust ja toimuvast annavad oma nägemuse siinsest ja võrdluse sellega teised välistudengid (Jaapan, Brasiilia, Argentiina, Kanada, Iirimaa, USA, Türgi, LAV, Austria, Prantsusmaa, Soome) kattuvused ja erinevused on kohati üllatavad.

Õppejõud püüab rakendada meilgi kasutatavat "ümberpööratud klassiruumi" meetodit ja panna tudengeid endid aktiivselt analüüsima ja osalema. Iga loengu alguses on möödunud nädalal Saksamaal toimunu kohta väike viktoriin virtuaalkeskkonnas Kahoot. Mõnus ja mänguline, pisukese hasardielemendiga tudengi motiveerimisvahend.

Ühes mahukamas aines, 12punktises, mis pidi olema ingliskeelne, ilmnes, et ma olen ainuke välistudeng ja et ma lektoriga olin varem meilitsi saksa keeles suhelnud, teatas ta kohe esimesel loengul, et teeme siis kõike saksa keeles. See sobis mulle hästi, kuna eesti kogemus on näidanud, et võõrkeelsed loengud kipuvad koledast inglise keelest kubisema, pealekauba saan saksa keele praktikat ja teised peavad mu konarlikku keelt taluma.

Kirjeldatud aine on selles koolis uus ning kohe on ilmnenud sarnased hädad, mis tuttavad TÜ-stki – käib alles õppetöö paika loksutamine, segaduses paistab olema nii õppejõud kui ka tudengid. Me oleme ligi kaks kuud oma rühmadega ettekandeid teinud, teooria ja praktikaga aga pea üldse mitte tegelenud. Kui Trondheimis oli meil Stanfordist tulnud õppejõu disainiaines juhtmõte "kohe tegutsema", siis Augsburgi uues aines toimub just see, mida rääkis Stanfordi õppejõud ja mida pidasin toona liialduseks: sakslased kipuvad suure osa tööst kavandamisele, õigemini selle kavandamisele, kuidas tööd kavandada, kulutama. Jällegi, kirjeldan vaid üksikjuhtumit, mitte ei väida kõiki sakslasi või baierlasi või švaabe nii käituvat. Aga ikkagi.

ÕPPEAINEST

Aine, mille nimi võiks tõlkes kõlada "Kaardistamine ja digitaalse linna (taas)kujutamine", peaks aitama andmekogumise abil linna uurida ja näidata. Kuna minu arvates teeb linna põnevaks tänavakunst (haaran siinjuures tänavakunsti juurde ka graffiti ja suurteosed), see annab sageli rohkem aimu linnas toimuvast ning elanike mõtteviisist, neid häirivast ja neile meeldivast, inspireerivast, hakkasin pea kohe (Tartu tänavakunstikaardi eeskujul, elagu Stencibility!) koostama vastavasisulist kaarti.

Sellega löön mitu kärbest: sel ajal kui teised alles kavandavad, mida teha, on mul juba toimiv, visandlik, kuid reaalne tulemus; samal ajal annab see põhjust teoseid otsides iga päev ja õhtu aardejahil käia ja läbitud kilometraaž on korralik, harvad pole päevad, kus kõnnime 15 kilomeetrit; linn saab järjest tuttavamaks ja leiame üha põnevamaid kohti; teoste tarvis taustatöid tehes avaneb linn süvitsi, siinne seadusandlus ning kultuuri- ja mõttehoovused. Kuna see hõlmab endas ühiskonnakihtide sidustamist ja kommunikatsiooni, on mu kommunikatsioonitaustaga õppejõud mõttest (vist) sillas.

Teiste rühmade ideed jahivad ökojälgi ning püüavad ajalugu, kultuuri ja veemajandust liitreaalsuses ühendada. Me töösse on nüüd kaasatud ka ülikooli arvutiteaduste osakond ja suve lõpuks on kavas luua toimiv mobiilirakendus, mis aitab huvilistel linna peidus, n-ö nähtamatu poolega tutvuda. 

Võrreldes näiteks Tartu tänavakunstikultuuriga teeb Augsburgi eriliseks kaks tahku: karmid karistused (nt üks legendaarne autor pandi [küll ka seoses varasemate muude rikkumistega] teisel vahelejäämisel lausa pokri) + tõik, et Augsburgis on 6–7 (ühte väidetavasse punkti pole me veel jõudnud) legaalse tänavakunsti kohta ehk Švaabiseina, kus igaüks võib ennast vabalt välja elada. Just see teeb linnas levinud graffiti huvitavaks, et autoritel on võimalus muretult ja karistamatult oma loomevajadust välja elada kindlates kohtades, kuid paljud siiski valivad karistusega riskides illegaalsed lõuendid.

Loomulikult ei piirdu mu töö mööda linna jooksmisega, teoste jäädvustamise, nende koordinaatide ja asendite talletamisega, vaid lisandub ka analüüsiv osa. Semestri lõpus selgub, kas ja kui edukalt ma tollega hakkama saan.

(Siili sebimisi toetab Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)

Rutiin (16. mai, neljapäev)

Enam-vähem sisseelanud ja tiksume. Tõsi küll, kõndimisega tegeleme aktiivsemalt kui varem – kui Tartus jalutasime tavaliselt õhtul 10-15 km, siis siin on mitmed päevad järjest ligi 20 km olnud. Eks on esiteks uus ja huvitav ning teiseks ka pisut suurem. Paar korda oleme juba ka linnast välja uidanud. Münchenis käisime ESNi orgunnitud tripiga, käis kah, eks pommitamiste tagajärjel vana arhitektuuri suurt järel pole, linna keskel laiuv roheala on kõige lahedam.
Aa, ja siinsetel uitamistel saame kah aktsiooni, Oberhausenis kihutas eelnevalt vilkuriteta politseiauto üle ristmiku, mõni aeg hiljem pidurdas teine auto kriginal meie selja taga, vormis naine kargas välja ja jooksis müdinal ühele tüübile järele. Mõne aja pärast pakiti tüüp bussi ja sõideti minema. Just eelmisel õhtul olin Tatorti vaadanud, nii et korraks oli tunne nagu filmis.

Väga kaugele pole küll veel läinud, Dachau rattamatka kavandame ja Alpidesse autosõitu sätime. Viimase jaoks on praegu tiba vara ehk, mägedes suvekummidega riskantne, teisalt kui liiga hiljaks jääda, siis satume puhkuselainesse ja siis on hullumaja. Nii et peab vaatama.

Ühikas on ikka ühikaelu, õhtuti-hommikuti vahel tümpsutatakse ja kilgatakse, naabriga jagatavas köögis kaovad me piimavarud ja naaber ei taha miskipärast kraanisõela kasutada, tõstab selle äravoolu eest ära, kallab sodi kraani ja siis see on umbes. Ma ei tea, tõesti pean midagi nii elementaarset õiendama minema või?

Koolis läheb okeis tempos, see aine, mis peaks lektori sõnul olema "layed back" on pigem töömahukas, too aine, mis on 12 eap, kulgeb aga hoopis chillilt, kuna lektor mõtles ümber ja tahab koos kohalike it-meeste ja tudengitega rakenduse arendada. Mu tehtud kaardilahendus lõi mõõdukaid laineid. Üks rühmatöökaaslane tahaks küll konservatiivsemat joont ajada, aga mu jaoks on see igav. Näis, mis suunas viimaks läheme. Näe: https://www.google.com/maps/d/edit?mid=1v--O7JAih8AdtXk48v7zYfqUuMHSXB4j
Saatsin oma magistriprojekti praktilise osa toimetajale ära, nüüd ootan hingevärinal vastust. Hakkan juhendajaga vaikselt projekti teoreetilis-kirjeldusliku osa koostamisele mõtlema.
Vahepeal oli ka kodukooliga arusaamatus. Saatsin kirja, et võtan ühe väikse aine senivalitutele siin lisaks. Vaikus. Kirjutasin uuesti, et millal võiksin kinnituse-keeldumise saada, meil on siin tähtajad. Sain vastuse, et ma ei teinud ju valikut, millega ma kodukoolis siinse aine asendan ja et mu vabaainete norm on täis. Ma ei mõista, mis mõttes "vabaainete norm täis"? Vabaaineid peaks saama piiramatult võtta, millegi lisaks õppimine on järsku midagi halba? Lõpuks siiski olukord lahenes, koduinstituudi initsiatiivil leiti ka haakuvad ained. See asi vajab veel uurimist, mu jaoks jäi loogika tiba segaseks.

Aga saksa haridussüsteem on muide veel põnevam kui meil. Juba neljandas klassis õpilase võimekuse tase ja sellele vastavalt läheb edasi kooli, mis on natuke me kutseka moodi; või gümnaasiumisse, mille lõpetamisel saab ülikooli. Kui 'kutseka' edukalt lõpetab, saab rakenduskõrgkooli edasi, aga mitte teise, teoreetilisema suunaga ülikooli. Jne. Ma väga päris täpselt sellele pihta ei saanud ja eks huviline saab ise guugeldada, aga lektori sõnul on säärase süsteemiga ka omajagu probleeme ja otsitakse võimalusi selle muutmiseks.
Esmamuljena näib paras segapuder ja soosib ka sotsiaalset kihistumist.
Tööturul siis ka nõutakse kõiksugu pabereid ja tõendeid, nii et selle kõrval näib Eesti asjakorraldus võrdlemisi inimlik, kuigi ka meie kõrgharidusnõue iga suvalise ametiposti kandidatuuril on jabur. Teisalt on vinge sakslaste kutsekalahenduse juures see, et viimased kolm aastat jagunevad pooleks praktilise töö ja kooli vahel, nii et juba teismelisena on töökogemus käes ja pole seda häda, mis meil, et lõpetatakse kool ja ei saada tööle, sest kõik nõuavad kogemust.

Saksa keelt räägin ikkagi võrdlemisi konarlikult, lihtsalt ei tule sõnad ja väljendid meelde, olen harjunud võõrkeelt passiivselt kasutama. Aru saan õnneks probleemivabalt. Aga kuna rääkimine on raske, siis mõtlen iga kord hoolega, enne kui dönerisse sisse astun, sest see eeldab suhtlemist ja suhtlemine on kurnav. Just sellepärast, et igas kultuuris on välja kujunenud oma kombestik, interaktsiooniviisid, millega me pole harjunud ja väljastpoolt tulnuna ei oska me samal moel suhelda, lõhume norme ja siis on alati mõningane konarlikkus ette teada.
No mõtle oma igapäevastele asjaajamistele poes, söögikohas, koolis, tööl jne. Paljud suhtlusolukorrad käivad (vähemalt interaktsiooni sissejuhatavas ja lõpetavas osas) teatud mustri järgi – keegi ütleb midagi, sa vastad, ta vastab jne. Tavaliselt tead juba ette, mida mingis olukorras sulle öeldakse, mida küsitakse ("kuidas maitses?", "soovid tšekki?" jne). Mujalt tulnu neid kindlates olukordades käivituvaid mustreid ja vormeleid ei tea ja siis tulevad kõiksugu küsimused ja pakkumised ootamatult ning ei mõista esimese hooga vastata. Mis on väsitav.

Sakslaste jaoks endiselt "cash is king" – väiksemates söögikohtades kaarti näha ei taheta, suuremates kauplustes aga peetakse mu deebetkaarti krediitkaardiks ja siis jälle jonnitakse. Viimati mul viskas peaaegu kaane pealt ära, kui jälle jaurama hakati, et ei saa, "wir nehmen nur EC Karten". Oeh. Paar nädalat tagasi ostsin samast poest sama kaardiga ja polnud mingit probleemi.
Aga igal juhul peab vähemalt viiekümnekas alati kaasas olema. Eestis mul on küll reeglina varusula kaasas, aga tavaliselt ei pruugi seda kuude kaupa. Nüüd võtsime juba teist korda sularaha välja.

Bürokraatianali jätkub kah. Saadetakse kiri, et hakka nüüd telekamaksu maksma (läheb riigimeediale, meil saab ERR otse muudest maksudest oma osa). Võimalus oli ka veebis ankeet täita. Täidan veebis. Siis saadetakse paberil kiri, et väga hea, et täitsid, nüüd saadame arve. Ju siis jälle paberil. Ühe lihtsa tegevuse pärast saadetakse mitu paberkirja ning lisaks pannakse teine ümbrik ja kiri kaasa, et ma saaks neile paberil ka vastata. Kiviaeg. Paberiaeg.
Eks see jutt kordub, aga mujal elades saad aru, kui iseenesestmõistetavana me e-lahendusi võtame. Isegi ma oma tehnokonservatiivsusega olen siin vaat et digipioneer.
Teisalt: täna hommikul üritasin europarlamenti e-valida, aga ei saanud, loodetavasti ajutine serveriülekoormus ja hiljem ikkagi saab (ühikavõrk oli ebakindel, ülikoolis sai valida küll). Prantsuse välistudeng näiteks kurtis, et ta peaks valimiseks tagasi Prantsusmaale minema.

Ilm on viimased paar nädalat kõle ja tuuline, isegi mind, külmalembi, hakkab ära tüütama.

(Õppida aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)

Die Bürokratie (13. apr. 2019)

Võtsin Augsburgi asjaajamisteks oma TÜ mapi. "Peaks kõik paberid selles ühes mapis hoidma," mõtlesin. Naiivitar.

"Nein! Auf keinen Fall!" turtsaka näo saatel oli siis me jaoks see Augsburgi üks esimesi kontakte, kui astusime ülikooli majutusosakonda ja selle juht kuulis, et tahaksin ka oma kaasa ühikatuppa võtta. Sest mingid üleriiklikud reeglid ei lubavat "nii väiksele pinnale nii palju inimesi", kuigi me enda jaoks tundus pinda rohkem kui küll. Huvitaval kombel teises ühikas leiti küll võimalus meie jaoks reegleid painutada ja ka tudengistaatuseta Six ulualla võtta. Põhjendusel, et sügisel läheb ühikas niikuinii lammutamisele. Ma küll seost ei näe, aga mine seda kohalikku loogikat tea, uurimine jätkub.
Teises ühikas võtsime Sixile eraldi toa (sest ühte tuppa ikkagi kahte ei lubata) ja kasutame seda panipaigana (nt rattaparklana). See Bayernkolleg on kutsekooli moodi värk, nii et muu rahvas on siin pigem hilisteismelised kahekümnendates, nädala sees toimus suurem möll ja purjus naabrid tahtsid uksest ja aknast sisse ronida – sõna otseses mõttes. Rõdu on sisehoovis u-kujuline, ilma vaheseinteta, nii et kõigist tubadest pääseb kõigi teiste tubade akende taha.

Sakslastel on üldse mingi kinnisidee ruutmeetrite ja elanikega, kui käisime suures hädas kortereid vaatamas, siis tõmmati kah nägu krimpsu, et nii väiksele pinnale nii palju inimesi vist ei sobi. Ei lasta meil endil määrata, kas meile see pind sobib või ei, otsustatakse meie eest ära. Samal ajal valitseb siinsel kinnisvaraturul alapakkumine, vabu pindu napib. Aga vot rohkem inimesi väiksemale pinnale kah ei luba.
Vahendatud loo kohaselt ei mahu sakslastele ka see pähe, kui pere kohta on vaid üks auto, et kuidas siis teised pereliikmed liigutud saavad. Mis selgitab mõneti seda suurt liikluskoormust. Ja pole mingi ime, et Saksamaa oma CO2 vähendamise eesmärkidele ka sel aastal pihta ei saanud.
Teisalt rattateid on palju, kõnniteed reeglina heas seisus, rattaliiklus kuskil seal Tartu ja Uppsala vahepeal, jalgsi mingis suunas suunda muutes peab ikka ringi vaatama.
Eripärasid veel nii palju, et kui Eestis üürihuvilised siunavad, et neilt ühe kuu üür ja tagatis küsitakse, siis siin tahetakse kohati ligi kolmekordset deposiiti + üür ette. Ja ühikatoa kohta öeldi, et kui enne tähtaega välja kolime, maksame nii kaua üüri edasi, kuni uus sisse tuleb. Ise üürikorteri omanikuna tundub mugav lahendus.
Saksa korrektsust siin lõunatipus kah napib, üks maakler lubas nt dokumendid saata, aga ei teinud seda mitte.

Pealkirja palun mõista kahetähenduslikult, nii saksa kui ka inglise keeles. Vanal Euroopa riigil on paberimajandus massiivseks kujunenud, küllap sisaldab see palju jäänukeid, millest on raske vabaneda. Igatahes viimase nädala oleme veetnud paberitega ringi lipates.
Küll oli vaja vanast ühikast välja kirjutada, siis jälle teise sisse, siis vaja korraldada üürimakse püsikorraldus, siis kooli jaoks tudengikaart teha, tervisekindlustus, välisteenistuses kohal käia (kus oli mitmeid märke Tartust), linnavalitsuses end arvele võtta jaaniiedasi.

Teisalt on bürokraatia põhjalikult sissetöötatud ja ametnikud asjatundlikud. Näiteks kui linnavalitsuses küsiti meilt abielu- ja sünnitõendit, ja meil neid polnud, siis pärast põgusat kinnikiilumist kirjutati meid lihtsalt eraldi sisse. Samuti küsiti meilt me religiooni. Nii kummaline küsimus, mul kiilus esimese hooga kohe kinni. Aga neil on vist ka oma maksusüsteem, mingi protsent läheb teatud kogudustele, võibolla siis KOV tahab teada, keda ma oma maksuga toetaks. Või ongi niisama uudishimulikud.
Sixi tööametis külaskäik läks see-eest oodatust valutumalt, ligi tunniga saime vist hakkama. Mul hakkas selle jama peale nendest ametnikest kahju, kes päevast päeva säärase jaburusega tegelevad.
See oli kah "tore", et eile sain viimaks kooli e-lahendusele Digicampus (nagu me ÕIS) ligi ja ilmnes, et ainele, mis juba mu õppelepinguski kirjas, ei saa enam regada. Kirjutasin lektorile, too kostis, et no natuke hiljaks jäid, võinud varem regada. Einoh, andke andeks, kui te ei lase mind Digicampusele distantsilt ligi, vaid pean siia kohale tulema, veel paberitega ringi jooksma, übersalajased koodid registreerimiseks hankima ja siis viimaks õnnistud Digicampusse sisse logima. Kafka, ahoi! Ja elagu e-Eesti. No tõesti on meil see asjaajamine märksa mugavamaks tehtud.

Nädala teises pooles jõudsime ka rattaoksjonile ja saime kaks ratast saja euroga.

Järgmised kaks nädalat on aga lihavõttemöll, näis, kui käest ära too läheb, Augsburgis on samal ajal Plärrer, Baierimaa üks suurimaid rahvapidusid https://de.wikipedia.org/wiki/Pl%C3%A4rrer_(Augsburg)

Linnapildis on mitmesuguseid sõnumeid, mis vastanduvad võõravihale. Samuti on vanalinnas kunstnike poolt taastatud hotell, kus tavakülastajad ja mõned pagulased koos elavad. Korraldavad üritusi ja pakuvad lõunaid.

Muidu on tänavakunst pigem nimekirjutus ja kritseldamine, üksikuid pildimaalinguid kah, samuti jagub klepse. Kuna karistused on päris karmid, siis valitakse arvatavasti kiiremad eneseväljendusviisid.

Ma täpselt ei kujuta ette, kuidas sakslased head tervist hoiavad: alkopudelid on toodud kohe kassade juurde, tänaval on iga mõnesaja meetri järel suitsuautomaadid, rahvustoit pakatab lihatoodetest ja jahust.

Eile õhtul käisime ka esimesel rattaringil, st Six pedaalis, ma olin uiskudel (mu rattal tuleb veel sadulat tõsta, aga võtit pole). Suutsime korralikult ära eksida ja linnast välja sõita.

Täna olime juba mõlemad rattal ja käisime matkapoes, loomulikult oleks kohe tahtnud pooled asjad ära osta, aga suutsime end tagasi hoida, soetasime vaid joogamati, kompassi ja kokkupandava grilli. Saame jõe äärde tossutama minna.

(Vinguda aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)

Ühikaprobleemid (6. apr. 2019)

Sõitsime 3 ööpäevaga Augsburgi (telkimisega Leedus, motellis Poolas ja telkimisega Augsburgi küljeall) kohale.
Tartust Leetu kulgeb sündmustevaeselt, eelnev päikseprillide ostmine oli hea mõte, pidev päike oleks õhtuks väga ära väsitanud.

Leedust Poola, kiirteed. Rehvid teevad imelikku häält, kahtlustame, et on kaheksas vms, aga vist on lihtsalt teed sellised, et tekib imelik klop-klop heli kohati. Poola liiklus on jube, kihutamine kahel rajal õudne, Varssavi kandis tipptunnil eriti, peale- ja mahasõitudele peab pidevalt peale passima ja kogu aeg on keegi otsa sõitmas. Rekkad samas jaksavad vaid 85 km/t sõita. Istud neil sabas või teed möödasõitu ja jääd ise jalgu.

Poolast Saksa. Kiirteedel võrreldes Poolaga üks rada lisaks, juhid kah mõistlikumad, ei tõmble. Samas andmine on kolmandal rajal hull, tunne selline nagu oleks ise keset rallivõistlust.
Läksime ühikavõtmeid saama ja saadeti meid pikalt. Hiljem siiski leebuti ja lubati paar päeva ühikas varjus olla ja uut elamist otsida.
Koos Sixiga ei lubata ühikatoa 20 ruudul elada, reeglid keelavat. Kukkusime palavikuliselt kohe kontoriukse taga seinale pandud korteripakkumisi läbi helistama, paljud olid muidugi juba võetud, paljusid ajas taas segadusse see, et tahame kahekesi koos elada.
Äärmiselt ärritav, et mul ei lasta otsustada, kui väike tuba mulle sobib, ikka öeldakse "see on nii väike tuba, te ei taha ometi kahekesi seal elada". Reedel käisime üht tuliuut tuba vaatamas, seal kordus sama jutt, aga lubati siiski omanikuga rääkida ja dokumendid saata. Pole siiani (laupäeval) saadetud. Pärastlõunal käisime juba kesklinnast (5 km) kaugemal, üle jõe üht vana ühikat vaatamas. Nad sinna muidu mittetudengeid ei võtaks, aga panevad selle sügisel üldse kinni, nii et olevat nüüd reeglid natuke lõdvemad ja võibolla saab, peame esmaspäevani ootama, kuni mingi koolijuht vms lubab või keelab. Närime küüsi.

Samal ajal jätkame kohaotsinguid. Õigemini Sixi jätkab, sest ma olen nii löss nendest telefonikõnedest, et ei jaksa.
Nagu omavahel lõõpisime, siis kui mitte muud, saime ühe eurotripi ja paar päeva Augsburgi puhkust ja lähme siis koju tagasi. Nojah, korterimöllu ei saa päris puhkuseks pidada, aga elamuspuhkus siis.
Eile korterite vahet jalutades (edasi-tagasi ja ringi tuli üle 20 km kõndimist) saime vanalinna natuke näha ja muud linna kah. Jõgi ja palju kanaleid on esmane mulje. Arhitektuur nagu ikka, eks siin ka pommitati palju ja suur osa on taastatud, osa aga vaid aimavad vana stiili. Liiklust ja müra on palju, samas on jõe paremkaldal pikk vaikne kergliiklusala ja vasemkaldal suur roheala, nii et saab müra eest pakku. Leidsime legaalse tänavakunsti ala, neid on linna peal veel.

Kõndimisele vaatamata tundsin õhtul veel vajadust ikka uisud alla panna, mine tea, äkki peamegi paari päeva pärast üldse lahkuma. Augsburg on ideaalne uisutamiseks (esimese mulje põhjal) – siledad teed, üsna tasane pinnavorm. Trammiteed tiba häirivad, aga muidu pole hullu. Kaks korda eksisin ära, aga kuidagi iseeneslikult jõudsin õigetesse kohtadesse ikkagi kohale.
Õhtul on ka liiklus rahulikum. Ja autojuhid annavad meelsamini teed kui Eestis, kus püütakse iga hinna eest ikka enne uisutajat oma pööre ära teha. Ühtegi teist uisutajat ei näinud, nii et natuke valge varese tunne oli. Enne sõitmaminekut küll surfasin natuke ja paistab, et uisutajaid peaks ikkagi olema, vähemalt pargid on, aga võibolla nad siis ei sõida tänaval.

See üks kord, kui otsustan oma omaettehoidmisest välja murda ja abi pakkuda ja siis niimoodi: ristmikust üle uhades märkan silmanurgast üht vanahärrat midagi kõnniteeservas murulapilt otsimas, üks käsi maas, teises ähmaselt helendav mobiil. Poolesekundise sisevõitluse järel pidurdan, teen tagasipöörde ja rullin tagasi, mõttes samal ajal kohmakat kõnetust ette valmistades ("Hallo. Haben Sie etwas verloren? Kann ich euch vielleicht helfen?") ja käega tagatasku küljest taskulampi kobades. Uuesti tänavanurgale jõudes näen härrat juba taas püsti tõusmas, väikest kilekotikest ettevaatlikult endast eemal hoidmas. Leidis. Jalutab koeraga edasi.

(Kannatada aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)