Trondheim oktoober 2023

Kuna sõpsid läksid nüüd samuti Trondheimi, siis oli põhjust kaheksa aastat hiljem uuesti kohal käia. Polnud küll päris ideaalne, kuna üks tegelane viibis sel ajal Eestis, sest polnud siin veel otsi kokku tõmmanud, aga vähemalt viimase päeva saime ikka kõik koos hängida.

Lend oli ilgelt väsitav ja nii minnes kui tulles leidus vähemalt üks jobu, kes arvas heaks istme mulle sülle lasta. Ilmaga aga vedas – enne meid sadas mitu nädalat, meie külastuse ajal oli täis päike, ehkki pigem miinuse kanti ja tuul. Tuule tõttu jäi ka rändamist kavandatust vähemaks, nelja päeva jooksul jõudsime vaid linna piires ringi matkata ja viimase päeva õhtul kavas olnud mäeotsa ronimine jäi ära. Kügelesime selle asemel ühikas ja vitsutasime pitsat.

Olimegi ses mõttes tülinaks, et pressisime end võõrustajate ühetoalisse ühikatuppa, teisalt andis see võimaluse reisikulusid ohjes hoida ja majutuse asemel näiteks väljas söömisele kulutada. Mida ka iga päev tegime. Ühikas oli küll kitsavõitu, aga teisalt võimaldaski kontsentreeritult pead-jalad koos olla, nii et on tükiks ajaks üksteisest isu täis.

Trond oli ikka täitsa Heim st kodune, meenutas seda tunnet, mis valdas pärast välisõpet Tartusse jõudes – üht-teist on nagu muutunud, aga samas on väga tuttav, kõik teed ja rajad on teada. Saime isegi võõrustajale veel kohti tutvustada, kuhu ta eelneva paari kuu jooksul sattunud polnud.

Lisaks ilmale vedas ka virmalistega, juba lennujaama bussiga sõites olid nood fjordi kohal vaadeldavad ja hilisele tunnile vaatamata läksime kohe pärast kohalejõudmist neid veel vaatama. Olid linnatuledele vaatamata kenasti näha, ei pidanudki neeme tippu ronima. Linnatulesid muidugi jagus, norrakad priiskavad endiselt oma odava elektriga, tehku nad oma elektriautodega paarutades seda roheliseks olemise nägu palju tahes.

Neeme tippu kah ei jõudnud, ehkki ühel päeval võtsime ekstra sihiks, matkasime piki fjordiserva kergliiklusala ja ümber sadama selles suunas, aga ühelt poolt päike pani higistama ja teisalt tuul külmetama, nii et kui veel ligi pool tundi oleks jäänud sinna jõudmiseni, katkestasime, otsisime poolsaarel mingi suvalise kebabikoha ühe kooli läheduses, tellisime burksi ja kebabi ja soojendasime end üles. Suurushullustuses võtsin mõlemad ilged jurakad, nii et burks tuli pärast ühikasse tassida.

Käisime ka vana hea suurtükikindluse juures, kuhu võõrustajad polnud veel jõudnud, ja saime järjekordsest tudengimelust osa, olid vist erinevad korbid või muidu seltsingud kohal, laulsid ja sumisesid, mõned veeresid künkast alla. Kogu neljapäevane reis kokku, koos lendude, bussisõitude, söömiste-joomiste ja külakostiks viiduga läks kahepeale ligi 800 eurot. Saanuks ka soodsamalt, ja loomulikult ka kallimalt.







Dubrovnik (aprill 2022)

 Sellega läks sedasi, et vaevalt olin dokki astunud, kui juba juhendaja arvas, et peaksin nädalaga mõned jutud kokku panema ja dokikooli kandideerima. Ehmusin ära, pelgasin, et läheb liiga kiireks, alles tegelesin sisseelamisega, ja keeldusin. Hiljem vaatasin, et ainepunktidega läheb kitsaks ja kigisesin ka juhendajale, muuhulgas oma varasemat keeldumist kirudes, mille peale juhendaja pakkus uuesti. Said siis kiiresti motivatsioonid ja visioonid ja tseeveed kokku loobitud ja saadetud ja oligi diil. Ligi nädal enne lendu avastasin, et lisaks muudele kandideerimistele pidanuks ka IUC kodulehel registreeruma, tegin seda siis hilinenult ja 'tskae, pandigi nimi esinejate graafikusse. Tähtaja lähenedes oli veel mure, kas jõuan vahepeal kuskil nakkuda, aga läks õnneks ja pääsesin lennule – esimene reis pärast pandeemia algust.

Pagasikaotusele vaatamata oli tänu öistele poodidele eluks vajalik olemas

Minek oli üsna seiklusrikas, üle Euroopa tundus olevat priske briis, pealekauba hilines me väljalend, sest Poole õhuruumis oli (ehk Ukraina pärast?) liiga palju liiklust, aga Varssavi ümberistumisel olid LOT-i esindajad meil vastas, et kiirelt teisele lennule viia. Enne Dubrovnikut hoiatati, et on turbulentsid ja eks seda rappumist sai kah, maandusime poolviltu külg ees. Lennujaamas avastasime, et igasugu viivituste ja muu jamaga oli me pagas jooksu pannud. Mul polnud otseselt hullu, eluvajaliku olin ettenägelikult õlakotti pannud, aga mõnel me seltskonnas olid ravimid läinud.

Mõnusad salapärased nurgatagused

Linna kohta vist palju rääkima ei pea, visuaali saab Troonide mängu pealinnakaadritest (vt nt Cersei häbistamine). Ajalugu: oli vinge linnriik, 15. sajandil päratu rikas, Veneetsia linnriik üha ähvardas, aga türklased kaitsesid, on läbi sajandite olnud küll ühe, küll teise rahva käes, 17. sajandi maavärin lõi platsi puhtaks, vaid linnamüürid jäid püsti, ehitati üles, nüüd on Unesco kaitse all. Üheksakümnendatel käisid serblased koledusi tegemas. Viimast mainis ka autojuht ja ütles, et praegu on horvaadid pisut tigedad, et neile toona keegi appi ei tulnud ja nüüd Ukrainat kõik päästavad.

Uuesti mäe otsa, sest maantee (pildil) on linna naasmiseks liiga kitsas

Ettekande tekst oli mul jämedalt enne valmis tehtud, slaidid kah, aga kuna mu etteaste oli alles eelviimasel päeval, siis sai seda iga päev muudkui viimistletud ja täiendatud. Õnnestus ka üle tüki aja juhendajaga nii esinemist kui ka muid dokiküsimusi arutada – hea on kinnitust saada, et mitmed mõtted klapivad. Kooli edenedes selgus, et ma olen seltskonnas täitsa beebi, seal oli mitmeid järeldokke ja muidu viimase aasta tegelasi, ma oma paari kuuga paras piimahabe. Kui tuli viimaks mu kord rääkida, siis ütlesin selle igaks petteks ära ja vast seetõttu mu feilimist väga karmilt ka ei hinnatud. Esiteks ei osanud ma ühtäkki enam inglise keelt ja teiseks unus 2/3 juttu, mida kavatsesin rääkida. Pidanuks oma juttu eelnevalt ikka rohkem harjutama.

Vaade instituudi aknast sellelesamale äraneetud mäele

Äpardus ka see osa, mis võiks üks dokikooli komponente olla – teistega suhtlemine. See võõras kohas elamine, ajavahe, igahommikune prügiauto ja üsna talvisest Eestist võrdlemisi suvve potsatamine väsitas kõik kokku nii ära, et suhtlemiseks, mis mult ka heades oludes pingutust nõuab, enam energiat ei jagunud. Nii et vedasin ses nii end kui juhendajat alt. Ta küll pani mu ise ühel pärastlõunal ühe rootslasega suhtlema, aga sellega mu jaoks asi suhtkoht piirdus. Nii et järgmise dokikooli peaks valima ehk kodumaise, siis on jõudu ka kontakte luua.

Teiste ettekanded olid huvitavad, sai mõningaid uusi mõtteid ja koolituspäeval ka katsuda häguste komplektidega (fuzzy sets) meediasüsteeme analüüsida. Koolituse lõpul hakkas tunduma, et vist midagi saan ka aru.

Merel suutis üks kaater meist mööda pressida

Vaimselt olin küpse, aga see ei takistanud kehalist tegevust, uitasin ja matkasin intensiivselt iga päev, mobiili sammulugeja andmeil kahekordistus mu päeva keskmine kilometraaž. Üks päev veel eriti, kui otsustasin linna põhimäe/-künka otsa ronida, teisest küljest alla matkata ja seal avastasin, et maanteed mööda tagasi linna ei pääse, kuna see on liiga kitsas, vastu nõlva pressitud, autod sõidavad mu sodiks, nii et pidin veel teist korda üles ronima ja siis uuesti mõistlikumast kohast laskuma. Selle päeva kilometraaž oli 17. Mäkke. Ja alla. Ja uuesti mäkke. Ja uuesti alla. Sääred olid veel kolm päeva valusad. Aga vähemalt võisin rahul olla, et drooni kaasa ei võtnud ja sain ka selleta ülalt vaate.

Ülikitsad treppis tänavad on kenad ja põnevad vaadata, aga rasked ronida

Korraldajad organiseerisid meile ka ühe kaatrisõidu saarele, nii et saime linna Aadria merelt vaadata ja saareelu kaeda. Küll vaid tund. Sõit edasi-tagasi (täiskuuga merel) kah kokku oma 2 tundi, nii et tagasi pimedas. Linnast kaugemale rohkem ei jõudnudki, uitasin mööda linna ja nädalaks oli seda küll ja veel, võinuks kauemgi. Kuna linn klammerdub nõlvadele, siis tasast ruumi napib, tänavad on kitsad ja leidub igasugu põnevaid kangialuseid, nurgataguseid, treppe ja platvorme. Avastamist jagub.

Noja viimane päev: olin liiga vara kohal nagu ikka, sain kohe oma sertifikaadi kätte. Tegin siis sellest pildi ja saatsin kooli, et oleks olemas. Tuli veel paar ettekannet ja pärast seda nali läbi. Läksin veel uitama, et Ringole äkki sünnaks midagi leida, aga no polnud midagi mõistlikku. Käisin vaatasin paar kohta üle, kuhu seni polnud jõudnud ja siis lõunaks sättisin end hotelli tagasi, ostes veel saiakesi, kavatsusega rahumeeli paar tundi voodi aeleda, süüa, ja ehk ka enne lendu tukkuda, aga hotellis selgus, et väljaregistreerimise tähta oli juba hommikul, nii et nüüd pidin kiiruga asjad kokku viskama, end ära kasima ja meile järele tuleva bussini koos kompsudega fuajees passima. Hõissa.

Kui tulime Poola lennuliiniga, siis minek oli Lufthansaga. Esiteks hilines ka see, teiseks viibis ka meie maandumine, vist tegi tuulesuuna pärast ringi, kolmandaks ei lastud meid Frankfurdi lennujaamast niisama läbi, vaid tehti täisturvakontroll, nii et olime lootusetult hilinemas teisele Lufthansa lennule, neljandaks ei vaevunud seal meid keegi läbi jaama juhatama, nii et pidime ise kiiruga ekslema ja viiendaks juhendati turvameeste poolt üks seltsiline vales suunas, nii et ta jäi meist maha, sai alles järgmisel hommikul järele tulla. Ma tegelikult olin ka natuke pettunud, et me seltskond selliselt "igaüks enda eest" jooksu pani, jõudsin vaevu ühel sabas püsida, ma ei orienteerunud seal ise üldse ja oleks omapäi üritades samamoodi lennust maha jäänud. Võinuks ju ühtselt ühte hoida, suuremat gruppi on lennufirmal raskem ja kulukam maha jätta.

Igatahes südaööks me viimaks kodumaile saime ja oh kui hea jahe kevad, paljud hangedki veel alles. Ja hommikul ei karju akna all prügiauto, vaid linnud ja kiimlevad konnad. Seda, kui väsitavalt kõik see mõjus, näitas kas või mu magamine – kui muidu magan öösel keskmiselt kuus tundi, siis nädal pärast reisi juhtus korduvalt, et magasin 8 tundi ja rohkem, lisaks päevased uinakud. Ikka läbi võttis. Aga ega ei üllata, eks me seepärast eelistamegi nii reisul käia, et läheme kuskile kohale ja viibime pikemalt, lühemad sutsakad pole me teema.

Ajah, õkva reisuks võtsin end kokku ja sundisin end šoppama, otsisin jalatsid, mis oleks piisavalt viisakad, et seltskonnas käia, samas tiba sportlikumad, et ringi uidata. Suure vaevaga sain sobivad, aga reisu eelviimasel päeval avastasin, et juba lagunevad, nii et tundub, et Weekendi mul rohkem asja pole, klienditeenindaja kohtles kah nagu kurjategijat.

Kogu äga ja vigina lõpetuseks lisan, et kokkuvõttes oli reis ikkagi pigem plusspoolel nii põhieesmärgi kui turismikogemuse poolest. Lihtsalt jah, eelistanuks pikemat ja rahulikumat käiku. Ja noh, Sixi võinuks ka ühes võtta, mitmetel seltskonnas olid kaasad kaasas. Oma esimesel (mini)konvekal veel ei tihanud, järgmine kord juba targem. Ja no pluss juba seegi, et lisaks dokikooli punktidele saan vist mõningase lisatööga ka konvekapunktid kirja.

bEST of the pEST

  Mullu käivitunud pandeemiaperioodil panin kõik muu pausile, vältisime kontakte ja mullistusime. Välireisimine ei tulnud kõne allagi (mul siiamani ei pähe, et on inimesi, kellel reisinälg nii suur, et enda ja teiste tervist ohtu seades on tappev vajadus ikka välja tikkuda), õnneks oli ka kool läbi ja välisõpe polnud teema. Teisalt: kaua sa siin metsas ikka järjest istud? Eesti pakub oma väiksusele vaatamata tohutult mitmekesist keskkonda ja kuna olin 2020 sügisest vikitama hakanud, on andnud see hobi küllaga põhjust ringi käia, kohti, objekte, inimesi jäädvustada.

Kusjuures jõle vähe on abi googeldamisest või "puhka eestis" lahendustest, sest sealt leiab vaid väga ilmseid, stereotüüpseid ja igavaid sihtkohti. Seepärast soovitangi võtta endale mingi hobi või huvi, mis sunnib suvakohti sihtima, teel sinna näeb ja kogeb sageli muudki põnevat, olgu selleks viki või geopeitus või muu. Autoorienteerumist ei soovita, sest pärast ühe sellise ürituse me kodumetsas toimumist oli metsavahe prügi täis. Samuti ei soovita Harjumaad, meil pole oma kodusohu kevadest sügiseni suurt asja, sest sel perioodil on see pidevalt rahvast täis. Minge ometi kodumaakonnast kaugemale, jumal küll.

Pandeemiast võiksin lõputult ulguda ja hambaid kiristada, aga püsides reisiteemas, on äärmiselt silmatorkav, kui kuradi vähepaindlikud me inimesed, ärid, kogukonnad ja ametkonnad on. Kriisi alguses lootsin, et nakkusoht sunnib inimesed õue, aga ei – ei toitlustajad, ei meelelahutajad, ei KOV-id ega ka kodanikud ei arene. Kõik istuvad oma umbsetes tubades, läkastavad üksteisele näkku ja hädaldavad, et neid sulgema sunnitakse. Nagu juba Norra ja muude kogemuste juures mainitud, osatakse seal väljas olla ja tegutseda ja põhjamaade õuelembus võtab eestlastelt selle hädise mantra "aga ilm!" õigustuse ära. Ma ei ole näinud, et me KOV-id püstitaks elanikkonnale vabaõhu katusealuseid, toidukohad looks soojustatud vabaõhukohvikuid või kaaskondsed avastaksid, et saadaval on soojuskiirgurid, elektritekid, akusoojustusega tallad, vestid, joped jne, millega saaks rõõmsalt õues hängida ka tiba jahedama ilmaga. Kevad-talvel käisime sõpradel külas, istusime terrassil, soojuskiirgurid sees, tekid ümber, tuul oli üle 5 m/s ja sadas lund. Kusjuures üks sõpradest on paadunud külmavares. Me olime seal üle kahe tunni ja kõik olid rahul, keegi ei külmetunud. See eestlaste õuepelgus on lihtsalt üle mõistuse. Meil pole mingit vajadust valida kahe kehva võimaluse vahel – nakatumine või isolatsioon –, meil on terve pinu vahepealseid variante, aga era- ja ühiskondlikus arutelus kuuleb vaid binaarseid versioone.

Jeerum.


Aeglasest reisimisest

Pandeemiarežiimis tiksudes ja poolsunduslikult omaette hoides, suurema liikumisvõimaluseta meenuvad ikka vahel kohad ja olud varemkäidud kohtadest. No et mingi koht, vaade, lõhn, heli meenutab midagi sarnast kuskilt reisilt. Eile turgatas, et selliseid ajas tagasiminekuid ei paku kiired reisid, ei me eurotripp ega lauareisid. Küll aga kõik aeglased reisid, Trondheim, Reykjavík, Augsburg. Käime kuskil, ninna tungib määnduva rohu lehk, meenuvad Norra mäed. Istume kuskil palavas, meenub üks õhtu Augsburgis.
Iva? Iva on see, et mingi paigaga mingi sideme tekkimine vajab aega. Ja kui on side loodud, saan hiljem seda uuesti läbi elada. Kiirreis pakub kiire elamuse, aga hiljem järelelamust annab vähem. Jah, on mõned mälestused, aga needki pinnapealsemad.

See on kodutee, on koooduuutee. (10. oktoober 2019)

Äsja tulnud teade Archimedes Kristjan Jaagu grandi uue kandideerimisringi kohta tuletas meelde, et viimane ots on talletamata. Püüdsin siis midagi kribada. Tegin küll enne pisemaid märkmeid, millest kodutee- ja lõpujutt pärast kokku panna, aga pole paari kuuga selle kokkupanekuni jõudnud, nii et tühja neist märkmeist, paugutan puusalt. Marsaga nägi Six mitu päeva vaeva, valis varuvariante ja otsis igaks juhuks auto remondikohti. Külas käinud tuttav näiteks rääkis, kuidas ta iga kord Euroopas sõitmas käies autol midagi remontima pidi, nii et parem karta jne.

Augsburg-Pisek
Augsburgist Pisekisse sõit oli kõige pinevam, sest esiteks tegid auto pidurid eelneval päeval tankimas käies imelikku sihkat-sihkat häält ja teiseks kordasime sama viga, mis Trondheimi minnes – vaatasime küll 2D kaarti, aga ei võrrelnud kõrgusi.
Auto saime laeni täis pakitud, tagumised rattad olid pisut rohkem koobastes küll. Ega me midagi maha jätta ei raatsinud, asjade punasesse risti viimine oli plaan B. Toad saime koristatud ja üllatavalt valutult ka üle antud, mingeid pretensioone vastuvõtjal polnud. Eks ka sellepärast, et ühikas pidi lammutamisele minema. Nüüd küll vaatasime, et ühika kolimine on veel aasta edasi nihkunud, nii et ju keegi me toas jälle elab.

Pidurihääled kadusid mõnesaja kilomeetri järel ära, nii nagu Veiko, kellele igaks juhuks konsultatsiooniks helistasin, ennustaski. Baierimaa serval sattusime Baieri loodusparki ja too osutus mõõdukalt mägiseks, mis mu üllatuseks aga KIA-le mitte nii mõõdukat koormust pakkus. Ikka väga vaevaliselt käis see ronimine ja kohati viiendat käiku ei kannatanud kasutadagi, jõud lihtsalt kadus. Nii et kolmas käik ja kõrged pöörded. Vahepeal, kui kerget kärsakat aimdus, tegime jahutuspeatust. Ilmaga läks kah õnneks, erinevalt eelnevatest sajustest päevadest oli nüüd valdavalt kuiv. Mägedest saime käikude ja piduritega pidurdades jälle alla, seiklesime Tšehhi pekkis teedel, põikasime mu lapsepõlvekangelase Švejki radadele ja siis majutuskorteriteenuse vahendusel ööbimiskorterisse Pisekisse. Pisek on kena nunnu linnake, Euroopa ühe vanema kivisilla ja pisikese vanalinnaga. Pikalt uidata ei jaksanud, käisime poes, jõime õlut ja sõime salatit, imetlesime liivaskulptuure ja niuh kaupluste sisehoovi magama tagasi.


Pisek-Debova Gora
Hommikul ärkasime varakult, saateks pääsukeste sädin ja kerkokellad. Masin läks kenasti käima ja hiilisime linnast välja. Tšehhis oli ikka tunda endist nõukahõngu, ikka lapitud maanteed ja räämas majad, üsna kodune. Poolale lähenedes saime jälle pisut mägesid, aga õnneks eilsega võrreldes vähem ja lamedamaid. Piiri kandis toimus vist mingi metalifestar, kõik kohad olid karvaseid täis.
Poolas oli sel korral eesmärk kiirteid maksimaalselt vältida ja maanteid kasutada. Pisut saime siiski ka kiirteid ja korraks ka ummikulaadset toodet, teeservas olid tossav tsikkel ja paar autot. Kui kiirteed teevad jubedaks sealne uhamine, siis maanteed teevad jubedaks nende kitsasus, olematu teeperv, 90-kraadised kurvid, üliaeglased traktorid, millest kitsasuse tõttu on võimatu mööduda, arusaamatus, millal kiiruspiirangud algavad-lõppevad ning lisaks lõputud asulad. Kokkuvõttes on mõlemad variandid võrreldavalt kehvad, lihtsalt kumbki omal moel.
Poola õhtupoolikuks jõudsime õkva enne pimedat oma spaahotelli, suurt jällegi seda nautida ei jaksanud, käisime korraks saunas ja pagesime sealt tümpsu kuulava paarikese seltsist käppelt oma pisikesse tuppa. Vedasin mingid nöörid laiali, et saunaasju kuivatada, mugisime poest ostetud kummalisi salateid ja krõpse ja kustusime ära.

Debova Gora-Utena
Hotelli rootsi lauas oli toiduvalik tavapäraselt ahvatlevalt rikkalik, oleks märksa rohkem süüa tahtnud kui ära mahtus. Kõrvallauas oli mingi meeskond, korvi või jalka või võrgu või midagi sellist. Spaa oli keset järjekordset rahvusparki, järve ääres. Järve märkasime nautida alles kohvi ja koogi ajaks.
Leetu sõit jätkus eilses toonis, ikka maadlemine maanteedega, sekka ohtralt virtsalehka. Leedu piiri ületades oli juba koju jõudmise tunne, seda enam, et pilt muutus koduseks, maantee läks laiaks ja erinevalt Saksamaast ja Leedust sai pikki lõike metsa vahel sõita. Baltimaad on tõesti Euroopa rahvuspark, või noh, pole seda – kui Kesk-Euroopas paistab iga metsasem tükk olema rahvuspark koos kogu turismitaristuga, siis meie maanurgas siin on ka veel lihtsalt metsa, midagi, mis on iseenesestmõistetav, mitte mingi toode, mida pakendada, turundada, piirata. Mõnusalt loomulik.
Leedus oli taas kavas ööbimine telkimisplatsil, nagu ka minnes. Sel korral pidime kerge vihmaga hakkama saama, aga õnnestus me pisike telk servapidi lõkkeplatsi katusealuse alla nihverdada, nii et väga märjaks ei läinud, saime kenasti jälle kummalisi kohalikke produkte pruukida ja põhku pugeda.

Utena-Tartu
Viimane ots läks nagu niuhti, juba pärastlõunaks olime Tartus, kobistasime asjad osaliselt tuppa, käisime kiirelt linnas ja tegime interneti paketi, tagasi koju ja nõrkesime lõpuks ometi oma laia voodisse, saime aknad lahti hoida, ilma et mingid lollakad naabrid seal kondaks, suitsetaks ja möliseks. Ja ruumi korteris nii palju.
Tartu on pärast Kesk-Euroopat hirmus nunnu, madalad puumajad ja kõik see muu. Eks kontrasti pärast peabki vahel ära käima, et kodust elu hinnata oskaks.

Kodu-Kool
Augusti lõpus hakkas ÕISis tulema ärevaid teateid, et ma pean oma õpinguid pikendama. Samas on pikendada raske, kui välisõppe punktid tulevad hiljem. Kusjuures õppeosakonnast öeldi kah, et ongi selline jama. Instituudist pakuti, et üks võimalus on mul akadeemiline võtta, mis tähendaks tervisekindlustuse kaotust, näiteks. Ei saa ega saa sellest Augsburgi taagast lahti, endiselt kummitab. Esialgu anti mulle siiski krediidina pikendust ja pidin nüüd küüsi närides ootama, et ehk enne septembri lõppu siiski tulevad ka punktid. Ei tahtnud küll oma saksa kontakte kiusata, aga olud sundisid, nii et torkisin neid ka pisut takka, et ehk saaks siiski enne sealset semestri lõppu ainepunktid kätte.


Ühe tähtsama aine õppejõud edastas mu hindeküsimuse peale varasema meilivahetuse sealse eksamikeskusega, kust selgus, et ta oli juba augustis nende järelpärimise peale kostnud, et kindlasti saan aine läbitud, kuigi ta pole veel mu lõputööd näinud. Lihtsalt varasem panus ja osalus andsid talle põhjust optimistlik olla. Tore teada, sest seda lõputöö tagasisidet oodates olin ma ise küll närvis, kas sai piisavalt hea ja ootuspärase sisuga.
Ka teine õppejõud oli toetav, juba semestri keskel andis möödaminnes tagasisidet. Kipun loengutes kohati ehk liigagi aktiivne olema, nii et hea teada, et närvidele ei käi.


Kokkuvõttes sain kõigis ainetes A või arvestatud ning võisin rahumeeli koduülikooli tegemistele keskenduda.
Üldiselt nii oligi, et ained ja õppejõud olid head ja asjalikud, lihtsalt kogu see muu kaasnev väsitas oodatust enam.



Linn-Mets
Augsburgi kurnavad seiklused süvendasid vajadust tiheasustustest eemale tõmbuda, nii et pagesime pikemaks ajaks maale ja püüame siin nüüd mingi baasi sisse sättida, küllap vähemalt aastaks jääme paigale, näis, kas tuleb uus rahutus peale või ongi mõõt täis. Sõbrad läksid just aastaks Hollandisse, nii et ehk jõuame juba kevadel ühe pisema tripi teha. Nende algus oli vastupidine meie kogemustele, kõik on ludinal läinud, nii et irvitasime isekeskis, et sõpruskonna sisene karma ja tasakaal, meie jamad võimaldavad neile head olemist.


Mis on hästi. (20. juuli, 2019)

Lõpp paistab, paari nädala pärast on kavas siit varvast visata, mitu tähtaega ja tööd on kukil, mis tähendab loomulikult seda, et tuleb mittekohustusliku asjaga, blogiga, tegeleda.



Et siin-seal poetatud viginaid tasakaalustada, püüan loetleda positiivset:

* Õlleaiad, rõdud ja õues hängimine. Kõik kohad on neid istumiskohti täis, on suuremaid, on väiksemaid, vingemaid ja lihtsakoelisemaid, aga neid jagub. Ainuüksi meie lähiümbruses meenub mulle kilomeetri raadiuses vähemalt viis. Lisaks muudele kõrtsudele. Aga need nendeks, aiad on tähtsad, sest Eestis mind hirmsasti häirib, et meil pole suurt väljas olemise kommet. Ja isegi kui tahad väljas olla ja toidukohal on õueala olemas, siis naljalt ei võimaldata, eeldatakse on liiga külm vms. Seetõttu näeb me tänavapilt kole niru välja. Ja ärme hakka ilmast ja külmast jaurama, Norras oli kehvem ilm kui meil, aga kohalikke see ei heidutanud, kui otseselt oavarrest ei kallanud, siis oldi ikka õues. Mõnikord isegi oavarre korral. Milleks meil katused loodud on, onju?
Aga tagasi Saksa. Seda õuehängi teevad kõigele lisaks kõik vanuserühmad, nii päeval kui öösel ringi jalutades näed nii 80seid kui 18seid õlle või muu joogiga kas õlleaias või niisama kuskil hoovinurgas või rõdudel sumisemas. Kusjuures alkovaba õlu on aina populaarsem, nii et see sumin ei tähenda tingimata joovet.
Samuti on suuremal jaol majadest rõdud ja (taas erinevalt Eestist) neid kasutatakse aktiivselt. Varahommikust hilisõhtuni näed ikka kedagi üksi, paaris või mitmekesi rõdul aega veetmas. Rõdu on vaat et inimõigus: näiteks sotsiaalmaju ehitavad arendajad peavad tingimata teatud mõõtudes rõdu ehitama, esimestel korrustel aga väikse aia looma.
Lisaks sellele, et säärane väljas elamine on hubane ja tore, näeb inimesi, mitte tuimi maju, on sellel ka näiteks turvalisuse aspekt: õppejõu sõnul (ka mingi uuringu andmetel) on see üks faktor, mis aitab Saksamaal turvalisust tagada. Kui Eestis kuulub öö nolkidele, siis siin on öösel ka vanem rahvas liikvel ja ülekäte minevad noored võetakse joonelt letti, kui nood lammutavad või ahistama kipuvad.
Nii et kõiksugu Tallinna ja teiste linnade kuritegevuse ohjeldamise pärast muretsejad võiksid natuke lahtisemalt mõelda ning ööelu ohjamise asemel nuputada viise, kuidas vanem elanikkond oma urgastest välja urgitseda.
Viimati näiteks käisime vanalinna müüri juures pargis külitamas ja seal oli kirju seltskond õhtul kell kümme: tudengikamp oli kohal õllekastidega ja ajas oma asja, lapsed mängisid liivakastis ja eakad tegid taiji'd. Koerad mängisid. Ühesõnaga, pilt on Eestis nähtavast märksa kirjum.
Bismarcki kvartali hipsteripiirkonnas käiakse aga õhtul-öösel raudteesillal istumas, sumisemas, kitarri mängimas ja nii sama olemas. Kusjuures istumine külitamine toimub otse silla betoonpinnal, mitte toolidel või käsipuudel.

Pildil näide ühest kummalisest venesõbralikust õlleaiast, milles peidus üks rääbakas telk. Pole eriti kutsuv. Kohati ongi mõned õlleaiad nii suvalised, et tekib kahtlus, et mõned loovadki neid mingil suvapõhjusel, mitte põhieesmärgil. No nagu meil tehakse OÜ-sid maksueeliste tarvis. Äkki siin saab kah kas maksusoodustust, soodsamalt parkimiskohti või lubatakse õlleaiaks ristitud platsil pikemalt sõpradega sumiseda. Uurimine jätkub.

* Aiandus ja ühistud. Kümned, võib-olla isegi sajad sellised asutused, mitmed neist ka oma õlleaiaga ühistu südames. Kõik kohad on täis miniatuurseid aiakesi (loomulikult koos vältimatu aiakujude kitšiga), nii vahetult majade ümbrused ja rõdud, kui ka nood ühistud. See kõik muudab linna ositi nunnuks ja hubaseks, roheliseks, annab inimestele tegevust, võimaldab neil taas kuskil omaette aega veeta ja küllap aitab praeguse leitsakuga ka linna natuke jahutada – aiamaadest mööda kõndides tunned kohe jahedamat õhku, ülesköetud majade ja asfaldi keskel on lugu teine.


* Vähene valgusreostus. Sakslased/augsburglased ei pea vajalikuks iga jumala pimedat nurka valgustada. Kui Tartus, kus luunja kurk niigi ööd reostab, kostub ulgu Emajõe terviseraja kehva valguse pärast, siis siin on nii linnamets (jurakas looduskaitseala linna lõunaservas) kui ka meie jõe poolele jääv ning terve linna pikkuses kulgev terviserada väga juhuslikult valgustatud, valdavalt aga pimeduses. Ja pole probleemi. Kondame seal öösiti ja pole kordagi ohtlikku olukorda märganud või end ohus olevana tajunud. Sama lugu on hoovidega – pole püsti pandud kümnemeetris posti otsas ja kõikidesse akendesse kiiskavaid lampide paraadi, on vaid paari meetri kõrgusel diskreetselt hõõguvad lambikesed siin-seal. Ja piisab. Tulemuseks on see, et öösel saab ööd nautida, tähti vaadata ja loodus on kah õnnelikum. Ma ei hakka siin valgusreostuse kahjulikke mõjusid loetlema, selle kohta on küllaga uuringuid tehtud, me ülikoolilinn võiks kah rohkem teadlikult tegutseda, mitte ERM-i prožektoreid taevasse suunata.


* Muu rohelus kah. Nii eelmainitud terviserajad ja linnamets kui ka muidu igal võimalusel muru ja puud. Kusjuures mitte ka tingimata muru, hoitakse täiesti teadlikult võimalusel niitudena neid rohealasid, ei pea kõike kohe mullani tasa niitma, võib ka siin-seal heinal suureks kasvada lasta.

Samuti on linn põldudest ümbritsetud, nii et väga mõnus on meil siin kümne minutise jalutuse järel põllavahele uitama minna ja ühikaelust närve taastada.


* Kasvatatud koerad. Praegu käib vaidlus linnametsas jalutusrihmakohustuse kehtestamise või lõdvendamise üle. Päevast päeva kohtame ilma rihmata koeri ja keegi pole meid veel tülitanud, vaid paar üksikut on tulnud nuuskima, aga üldiselt hoiavad kõik viisakalt distantsi, tegelevad oma asjadega ja vaatavad vahepeal peremehe otsa, et mida too nüüd neilt ootab. Ma ei tea, kas neil on siin kohustus kohe kutsikana koerakoolis käia või on lihtsalt enesestmõistetav norm, et koer ja peremees olgu koolitatud, aga tulemus on meeldiv. Rattaga sõites või uisutades pole kah kellelgi jahiinstinkti tärganud ja ei pea kuulma peremehe jauru "oi, ta kunagi ei hammusta".


* Klienditeenindajad. Ma vist pole siin ühtegi turtsakat teenindajat näinud (a ei, üks noamüüja meenus). Äärmisel juhul neutraalset, aga valdavalt on ikkagi müüjad pigem positiivsed, vabad suhtlejad, kes isegi õhtul, vahetuse lõpus leiavad viitsimist vajadusel klientidega ka lõõpida. Ja ka vastupidi – kliendid kukuvad teenindajaga heast peast tühjast-tähjast rääkima.
Eestist meenub mulle vaid paar sellist erandit söögikohtades ja ainult üks saksa mentaliteediga kassapidaja Tallinna vanalinna Rimis. Too võttis heaks teinekord kliendi kaubavalikut kommenteerida ja ka muidu suhelda mitte stiilis "mina teenindaja, sina klient, head aega".

* Transport. Ühistransport – kiire, puhas, tiheda graafikuga, üliõpilaspiletiga tasuta (pilet ise maksab muidugi 120 eurot).
Liidan siia ka rattateed. Arenguruumi kindlasti on, endiselt on autoteed prioriteet, aga suund on õige ja pea igale poole saab rattaga või uiskudega ohutult ligi. Üldiselt on hierarhia väidetavalt selline, et esmajärjekorras jalakäija, siis rattur, siis auto. Teed antakse küll igal võimalusel ja linnas sebrasid reeglina pole, lihtsalt igal ristumiskohal (ja mujalgi) lastakse jalakäija üle, selleks pole eraldi tähistust vaja.


* Jõed-kanalid. Eelmine nädal sai Augsburg oma ihaldatud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Täna just algavad sellele pühendatud tähistused. Pidu jälle.

Pildil näha üks kanal vanalinna kino lähistel. Seal on "igavene laine", kus surfarid liuglemas käivad.

* Eelmisest lähtub ka pidevate ürituste graafik. Ühtelugu miskit toimub, tasuta kultuurist puudust pole, nii et kui me jaksaks, siis saaksime siin vist kultuuri üledoosi. Aga isegi kui pole kavas kuskile ürrile minna, siis ka oma igaõhtustel uidangutel satume ühtevalu juhuslikult mingile üritusele. Ja kõvad väljaskäijad sakslased on igal pool kohal.

* Poodides suur valik kohalikku kaupa, veganvalik on samuti suur. Nood on küll tiba kallimad, aga mitte karmilt. Ja noh, seda kallidust tasakaalustavad jälle muud artiklid, mis on Eestis pakutavast odavamad. Liiter veini näiteks euro eest, õllest rääkimata. Aga ka muu.


* Tasuta raamatud ja muu. Komme on tõsta oma üleliigsed asjad tänavaserva, nii et (nii nagu Trondheimiski) siia kolides pole teoreetiliselt sul asju vaja kaasa tassida, linna peal liikudes nopid kokku nii köögitarbed, rattad, mööbli, kui ka tehnika ja raamatud. Meie oleme saanud endale sel moel tassi ja paar raamatut. Saanuks rohkemgi, aga meil pole palju vaja.
Lisaks on kõiksugu taaskasutuspoed, me oleme külastanud linna kahes otsas olevaid "sotsiaalkaubamaju" ja pean end iga kord tagasi hoidma, et igasugu pudinaid ära ei ostaks. Raamatuid jms. Kodustele oleme siiski üht-teist soetanud.


* Putukapuudus. Loodetavasti on see loomulik piirkondlik eripära, mitte seotud üleilmse putukate väljasuremisega – päeval ja öösel saab rahumeeli väljas istuda, ilma et mingid loomad sind näriksid. Tagasi Eestisse jõudes saame vist sääse-, kihulase-, parmušoki. Mul on vist vaid üks kord grillimisel sääsk kallal käinud. Samas lähikonnas nad ikkagi olemas on, sest paar nädalat tagasi sai lugeda mehest, kes viidi pärast vutimängu otse jalkaplatsilt kiirabisse sääserünnaku tõttu. See oli küll linnast natuke eemal järve lähistel, nii et ju neid ümberkaudu ikkagi leidub.

* Ja kõik need erinevad rattad, kastidega, kastideta, raamiga, kruiiserid ja hipsterid, kolme kuni kuue rattaga, akuga ja ilma, pikad ja lühikesed. Kevadel kuulutas linnavalitsus välja, et toetab pakirataste ostmist kuni 1000 euroga. Äsja tuli ka uudis, et Augsburg kuulub 25 kõige ummikurohkema linna sekka Saksamaal, nii et ilmselgelt on mõistlikum soosida rattaliiklust. Pakirattaid saab ühe seltsi korraldusel ka (vist lausa tasuta) laenutada, nii et kui sul midagi vedada, ei pea kohe autoga laiutama.


* Jaanimardikate lend pimedas metsas.

* Kirsi-, kreegi- ja ploomipuud igal pool, siruta vaid käsi ja vitsuta.


* Kebab dürüm. Ja kõik teravad toidud on ka tegelikult teravad, mitte tšillit või pipart kuskilt eemalt näinud. Kebabikohtades tasuta tee.
Enamikus, võib vist ehk isegi öelda, et enamuses söögikohtades ei lasta tümpsu ega muud muusikat. Valitseb rahustav vaikus, kostub vaid pisut jutusuminat, söögihääli, klaaside ja tasside üksikuid kõlkse. Meenus kohe sama mõnus Norra. Ühtlasi muutus Eesti toidukohtade lõputu lämin veel vastumeelsemaks.

* Bitte ja danke ette ja taha. Rattur teeb sust möödasõitu, sa teed talle selleks natuke ruumi ja kõik vaevuvad mööda tuhisedes ka danke poetama. Sama lugu muudes olukordades. Eestis sellistel juhtudel reeglina nohisetakse (ma ise kaasaarvatud).



* Äiksetormid. Kord kuus ikka korraks üle käib. Teed rõduukse lahti, kustutad tuled ära, viskad voodile pikali ja vahid. Ja kuulad, kuidas mürts raginal üle taeva rullub.

* Läheduses mäed.


* Külas käivad sõbrad.





Nii kuum on tunne (1. juuli)

HIGI
Palav, palav, palav, palav on see elu siin viimased nädalad olnud, kuumalaine lööb ee … laineid. Kusjuures õhtul, pärast päikseloojangut on ikka märgatav vahe, kas kõnnid kivikõrbes või rohealal, õhk on jahedam, niiskem, värskem, mõnusam. Õnneks Augsburgis neid rohealasid jagub, nii jõe ümbruses kui ka mujal. Vist olen juba varemgi maininud, et siin on hästi palju väikseid aiandusühistuid, mööda linna on neid miniaedade ühistuid oma minimajade ja oma õllekatega alasid palju puistatud.



Igatahes, jah, palav. Kuumalaine esimesed ööpäevad läksid eriti vaevaliselt, vahepeal magasin kahe öö peale kokku vaid kuus tundi. Greete küsis selle kohta Delfi tarvis kommentaarigi. Ma arvasin, et on tiba suurem lugu ja ma olen vaid üks kommijatest, aga viimaks see tükk põhiliselt mu vingust koosneski. Eks jah, veebiajakirjanduse tükeldamismajandus, nii ta käib.
Et kannataks vähegi olla, soetasime rippvoodid ja käime nüüd jõe ääres kõlkumas. Natuke häda on tollegagi, kuna otse jõe ääres on padrik üsna tihe ja tuult vähem kui lagedal, aga lagedale ei saa jälle midagi riputada ja niisama piknikutekil läheb külg ruttu kangeks. Jälle häda, onju.



KOOLJAS
Kooliasjadega läheb nii ja naa. Palav on ka koolis, ühes aines näiteks ei tahtnud pastakas peos püsida. Teiseks loenguks käisin ehituspoes ja ostsin akuventika. Töötas hästi koolis, töötab ka kodus, liigutab oma väiksusele vaatamata vapralt õhku me üleköetud toas.



Üks Current Affairsi analüüsiprojekt ja ettekanne sai palavale ja arusaamatustele rühmatöökaaslasega vaatamata tehtud, nüüd on ses aines paari nädala pärast veel üks projekt teha ja siis on ühel pool. Tiba muretsen, fookus on veel hajali, aga vast saab asja. Kusjuures tol ettekannetepäeval kordus tüüpiline jama – ajast kinni ei peetud, õppejõud eriti ei modereerinud kah ja kui ka korra sekkus, et hei, teil saab aeg varsti otsa, siis kiilus ettekandjal korraks täitsa kinni ning tegi siis tavalise vea: mitte ei võtnud otsi kokku ja ei pakkunud kokkuvõtet, vaid hakkas kiiruga ikkagi kõiki punkte läbi vuristama.
(Re)presenting and Mapping of Digital City segadus jätkub, käisin möödunud nädalal lektori konsultatsioonil ja ta endiselt polnud päris kindel, millist uurimusprojekti ta täpselt meilt ootab. Siiski õnnestus talt üldjoontes midagi välja pressida ja vaikselt hakkan projekti koostama. Mis toobki teise tahu juurde – lõin (vist) teistest rühmakaaslastest lahku. Kuna nii konsultatsioonil kui ka järgneval loengul lektor ütles, et see on okei, pealekauba pole teemade registratsioonilehel keegi teine end otseselt tänavakunstile pühendanud, siis võtsin end kokku ja kirjutasin nädalavahetusel oma rühmale, et ma jätkan oma teemaga, te pusige oma tänavamuusikat edasi. Kusjuures ega neil see suurt ei edene, ootavad vaid linnavalitsuselt vastust, mida ei tule ega tule, ja minu pakutud lahendusi ei kasutanud, nii et näis, kaugele jõuavad. Mu jaoks on säärane lähenemine liiga passiivne.
Üksinda tegemisel on loomulikult omad riskid, kogu vastutus on ühel inimesel ja vaatenurki kah ehk vähem. Teisalt areneb töö märksa paremini, jääb ära see lõputu tööülesannete jagamine ja koordineerimine. Enamiku rühmatööde puhul oleks selleks ajaks, kui ülesanded jaotatud saavad, mul vähemalt pool tööd juba valmis olnud.
Selvetööga kaasneb ka keeleteema: saksa keeles töö vormistamine võtab rohkem aega ja peaksin vist abi kasutama, muidu oleksid seda rühmatöökaaslased teinud. Nüüd kaalun, kas anun mõne tuttava tõlkija abi või ehk on mu siinne tuutor valmis pilgu üle laskma. Kaalun veel.
Hästi kummaline on see, et TÜ-s olen harjunud süsteemiga, kus iga tehtud töö tähendab sammukest lõpptulemusele lähemale, st iga töö on hinnatav ja täidab teatud protsendi kohustuslikust kogumahust. Siin aga vahepealseid töid ei hinnata, loeb vaid semestri lõputöö, ning tagasisidet kah ei saa, nii et ma ei tea ka oma vahepealsete tööde põhjal hinnata, kas ma teen midagi õigesti või valesti. Selliselt on raske kohaneda, teate. Nii et pärast viimatist töö esitamist küsisin ekstra õppejõult tagasisidet ja õnneks selle ka sain. Nõustusin kriitikaga (kippus natuke laiali vajuma ja üldine olema, teisalt tulenes see osaliselt tema püstitatud probleemide ühildamatusest, mille ta ka omaks võttis) ja positiivseid viiteid oli loomulikult tore lugeda. Eriti soojaks teeb südame muidugi hinnang mu üldisele osalusele "You are a joy to have in class! Thank you for always contributing." Pärast esmast avvv-reaktsiooni käivitub muidugi taas (enese- ja teiste) kriitika – mu arvates ei tee ma midagi erilist, ülikool ongi mu jaoks aktiivse osaluse, diskussiooni ja pärimiste koht, vastasel korral võiksime kõik kodudes istuda, youtube'i vahtida, raamatuid lugeda ja MOOC-ides osaleda. Mis on täiesti okei eneseharimise viis, aga ma tahan ikkagi ka suhelda, teema juurde kohe täpsustavalt küsida või vaielda. Ja kui sulle, tudeng, selline viis ei sobi ja sa käid loengus FB-s vahtimas, Snapchatis suhtlemas või ei mõtle kaasa, siis ma arvan, et sa võiks teisi oma kohalolust säästa ja kodus nende asjadega tegeleda. On kõigil asjaosalistel parem.



MAKSUJAMAD
Saksa täpsus ee … saksa moodi: välistudengile tuleb mõni nädal pärast linna registreerumist paberil kiri, et peab ringhäälingumaksu maksma, ole hea ja vali makseviis. Bürokraatiapelglik tudeng arvab, et mis seal ikka, maksan selle pool aastat ette ära, pole mõtet iga kuu tilgutada, saab asjaga ruttu ühelepoole. Mitu nädalat hiljem tuleb järjekordsel paberil kiri, et tubli, valisid ettemakse, su kliendinumber on see, kuumakse selline, varsti tuleb arve, jätmata täpsustamata MILLAL too õnnistud arve laekuda võiks. Tudeng ootab nädala, teise, kolmanda. Kuu aega. Viimaks ei pea närv vastu, tekib kahtlus, et ju on kiri kaduma läinud (e-kirja ju jumala eest saata ei või, kuigi tudeng on esimeses vastuses juba toonitanud, et eelistab e-keskkonda), mine tea, millal Gestapo kuklasse lendab ja viiviseid nõuab ja siis tekivad veel äkki kooliga probleemid ja halleluuja. Nii et tubli tudeng teeb lihtsa arvutuskäigu (kuumakse korrutatud kohapeal elatav periood võrdub kogusumma), lisab oma kliendinumbri ja teeb ülekande. Nädal hiljem jõuab viimaks õnnistud arve (jälle loomulikult paberil) postkasti ja tudeng teeb kaks avastust: kliendinumbrile on lisandunud mingid tähekombinatsioonid ja kogusumma on kolmandiku võrra suurem, mis näitab ametkonna loogikat, et arvutatakse juba siin elatud periood pluss lisanduv poolaasta alates arve laekumise hetkest. Ehk siis ettemakse on kujunenud osaliselt tagasiulatuvaks makseks (mida pole kuskil asjaajamises mainitud) ja lisanduv poolaasta pikeneb selle pärast, et ametkond ise ei suuda kiiremini oma pabereid liigutada. Kogu senise, ühe tühise arve asjaajamise peale on kulunud 2,5 kuud. Tudeng nüüd ei teagi, kas ta on võlgu, kas ta makstud summa jõudis õigesse kohta, kas juhul, kui ta maksab puuduoleva osa, saab ta lahkumise hetkel kasutamata perioodi eest summa tagasi ja üldsegi, kust tuleb sakslaste ajudesse tolm ja kuhu kaob lollide välismaalaste raha. Taaskord: elagu e-Eesti.


PIDU JA PILLERKAAR
Aga elu pole muidugi ainult kannatuste (ja higi)rada. Käime jõudumööda kohalikel üritustel, otsime jaanimardikaid ja grillime.



Leidsime allavoolu ühe omaette kena koha, vedasime oma kokkupandava grilli kaasa, matkatoolid ja muu träna kah, ja tegime jaani. Ümberringi jaanimardikad sädemetena hõljumas, kõrval jõgi pahisemas ja suur wanker peakohal siramas.



Just eile käisime uuesti, sel korral ratastega. Üleeile aga otsisime viimase Schwabenwandi üles ning läksime spontaanselt teise linnaosa, Inningeniga tutvuma. Wertachi kallast mööda pimedas tagasi vurades oli täis idüll, inimesed siin-seal jõe ääres lõkendamas, küllap samuti mõnigi paarilist otsimas nagu ka kõrval männamets külmade sädemetena jõnkslevad mardikad. Oh seda sugukihu. Paneb kõik põlema.




MAGISTRIPROJEKT
Toimetaja andis teada, et sel nädalal saab ülevaatusega valmis ja lisaks juba nondele viiele allikale, kes intervjueerimise ajal küsisid teksti enne ilmumist näha, tulevad toimetaja hinnangul veel mõned juurde, kellega peab täpsustama, sest segaseid kohti on palju (sic) ja täpsustamata saame pärast ilmumist mõlemad nii mis tolmab (ibid). Rääkimata muudest parandustest ja sõnavahu kärpimist. Eks seda valus kuulda/lugeda ole, mu vaene ego, aga teisalt väga ka ei üllata, sest hoolimata korduvatest enda toimetamisringidest teadsin isegi, et sinna jäi veel kehvi kohti sisse, lihtsalt endal on selleks ajaks selline tekstiväsimus, et enam ei näe võimalust kuidas asju parandada ja ei märka oma kehvi kohti. Selle jaoks toimetajat, värsket kõrvalpilku vaja ongi. Nii et ootan nüüd hingevärinal toimetatud teksti ja valmistun allikatele kirjutama. Praegu on õnneks koolis tiba rahulikum nädalapaar, vaikus enne tähtaegu, nii et saan kõiki neid asju paralleelselt teha, samas kooliprojekte päris kõrvale jätta ei saa.


ERR
Ja jeee, ERRi saateid saab nüüd ka välismaal vaadata. Täiendab meie ühaülbast juutuubi, zdf-i, ard ja naiste MM-i dieeti.