Aasta hiljem

No et meil siin see šokolaadipilt kogu aeg ei vahiks lisan veel mõned jäädvustused.
Alkohol oli ootuspäraselt roppkallis, tavapoest kangemat kraami ei saanudki, oli vaid lahjemat õlut. Samas oli huvitav see, et mida kangem alkohol, seda suhteliselt soodsam see oli – kui vein maksis kaks korda rohkem Eestiga võrreldes, siis viski oli näiteks "ainult" kolmandik kallim.
Paremal on näha jõuluteemaline kole tass, leidsin selle mõõna ajal jõepõhjas kõndides, poolenisti mutta mattunud. Tõin Eestisse ja joon sest endiselt viskit.
 Polnud ka kerjustest ja prügikastis sobrajad tänavapildist puudu. Olid nii tõmmunahalised kui ka valgenahalised.
 Trondheimi kuulus puusild-värav, pidada igasugu hädade vastu aitama.
 Rattaliiklus oli võrdlemisi tihe ja linnapildis rattalaipu samuti palju – ohtralt hüljatud jalgrattaid, mida oli kohati hakatud jupphaaval laiali tassima.
 Sild ühikate lähedal, koolitee.
 Kaks-kolm korda oli me sealviibimisel ka suurem virmaliste möll, see oli üks suuremaid. Kahetsesin kibedalt, et mul vingemat fotokat pole.
 Mitmendat kuud järjest võõrsil viibides ja ühikas elades hakkasin ühel hetkel hirmsat vajadust puutöö järele tundma. Näpud sügelesid koledal kombel. Kuna ostsime regulaarselt sushit, jäi meil pidevalt söögipulki alles ja ühel õhtul hakkasin filmi vaatamise kõrvale neid taskunoaga vestma. Hiljem otsisin veebist ka nikerdusnoa ja tellisin sõbra abiga Eestisse.
 Eks kõik pikemaks ajaks välismaale läinud on seda kogenud – paljud lubavad külla tulla, enamik ei tule. Paar sõpra siiski tuli ja ühel nendega matkal käimisel juhtusime kohe ka nende paari eestlase otsa, kes samuti Trondheimi kandis. Eesti sportlased, treeninglaagris. Ühel oli otsaees sinimustvalge, nii et saime neil sabast kinni.
 Teine retk oli juba kõrgemal ja kaugemal, sai omajagu vantsida. Vaade orule ja fjordile.
 Udu oli kohati võimas, naaberühikat pole köögiaknast pea nähagi.
 Jah, jälle vanalinn, puumajad puusillalt. Hämmastav kohe, et kõik need majad polegi korda tehtud, mõni ähvardab kokku vajuda.
 Ühel heal päeval lennati meile kraesse ja vaadati elamine üle. Kuna meil täpseid juhendeid polnud, mida ja kui palju kasima peaksime, saime esmalt hoiatuse ja pärast sellise kiidukirja.
 Esimene lumi. Esialgu veel eemal, mäetipus.
 Nädal-paar hiljem jõudis ka linna.
 Detsember. Lumi eriti paksuks ei jõudnud koguneda, vahepeal viskas suure lahmaka, siis sulas jälle ära.
 Mõned kodused pidasid meeles ja saatsid kommi, viina ja vorsti. Vorst oli vahepeal habeme ette kasvatanud.
 Välistudengitele tehti ka üks järjekordne väljasõit, üks väheseid, kus me osalesime. UNESCO kaitse all kaevurilinn Røros.
Oeh, sellega oli palju peavalu – eksamid. Esiteks on Norra ained mahukad, mul oli kõige väiksem 7,5, paljud on aga 15 ainepunkti (kusjuures sisuliselt olid mõlemad sama töömahuga), seega semestris jõuadki teha vaid kaks-kolm ainet. Vahepeal pead tegema veel vahetöö ja kui sellega hakkama ei saa, siis ei pääse ka eksamile. Ma poleks suhtlusarusaamatuse tõttu napilt saanudki, see oleks ka mu stipivõimaluse ära rikkunud ja üldse suurema jama tekitanud, lihtsalt juba sellepärast, et aine on nii punktimahukas – see ongi sellise mahukuse pahupool, ühe aine nurjumisel on kahju suur. Eestis paar EAP-d kaotada pole veel probleem. Igatahes eksamile lõpuks sain ja selline massiivne tegemine see oli. Tartu ülikoolis olen saanud enamiku aineid üldse semestri jooksul ära teha, nii et sessiperiood oli mu jaoks tundmatu nähtus, Trondheimis sain seda täie rauaga – koostasin konspektidest ja lisamaterjalidest mitmekümnelehelise kogumiku ja siis tuupisin elu eest. Õudne, rohkem ei soovi. Muidugi ka oma viga, et 30 EAP-d võtsin, oleks võinud poole vähemaga piirduda, aga siis poleks jälle huvitavaid aineid saanud võtta. Ikka häda nende mahukate ainetega.
 Viimane jalutuskäik enne ärasõitu.
 Pakid kokku ja minekut. Lisavarustust oli sealviibimisega ikka tekkinud, mõned asjad suutsime isegi kottidesse suruda.




Teine kuu

Kuna nipet-näpet olen jooksvalt ühte teise sotsmeediumisse postitanud, siis ei hakka ratast leiutama ja tõstan mõttejupid/tähelepanekud koos piltidega joonelt siia. On nood jupid kuidagi koondatud ja ülevaatlikum.

Kohv poes – sitt. Samas kohvikutest saab normaalset lurri, nii et peab veel otsinguid jätkama.
Norral on kinnine majandus, turule tulekut takistavad kõrged impordimaksud ja nii valitsevad kaupluste riiulitel teada-tuntud markide asemel kohalikud versioonid. Siinne Kit-Kat näeb näiteks välja selline:


Hiljuti üle ilma laineid löönud superkuu saime kah läbi pilvede vahitud. Õkva enne kesklinna jõudmist lõppes ka sadu ära.


Keskväljakuga on mul oma kana kitkuda. Muidu on seal tore lõõgastuda ja inimesi vahtida, aga elu teevad kibedaks tuvid ja kajakad. Olukorda ei aita parandada ka entusiastlikud linnutoitjad, nii et kõik kohad on lärakaid täis ja pihtasaamisvõimalus on suur. Eestis jagub neid toitjaid-lollakaid kah, aga nii täislagastatud kohti ma pole kodus veel näinud.

Leidsime hiljuti taas ühe künka, kust linnale hea vaade avaneb, senistest kõrgendikest vaat et parimgi – asub otse kesklinna kõrval ja annab sellest kandist hea ülevaate.

Aa, muidugi, virmalised – kohustuslik teema. Neid oleme näinud nüüd juba mitu korda ja hakkab korduma Islandist tuttav käitumine – naljalt enam ei viitsi vaatamas käiagi. Üks esimesi jahte toimus fjordi ääres poolsaare tipus. Oli tegelikult üsna pilvine, mis andis samas lootust, et saabki huvitavamaid pilte pilveaukudest kiiskavatest virmalistest. Ja saigi. Kohtusime ka kohaliku fotograafiga, kes rääkis, et mingi ta pilt olla hiljuti maailmas laineid löönud. Pildil paistab Sixi selg.

Ühe korra punnitasime koguni linnast eemale mäetippu vändata ning higistena lõõskavas tuules passida. Mäe tipus on mingi munakujuline objekt, mis aiaga ümber piiratud. Ma pidasin seda alguses observatooriumiks, aga vist on hoopis radar vms, jäi igatahes mulje, et tegemist on sõjaväeobjektiga.

Alla tulles paistis viie kildi kauguselt linn.

Otse loomulikult läks taevas kõige suuremaks mölluks siis, kui mäe otsast alla hakkasime tulema.

Panin kiiruga uuesti statiivi püsti, aga eriti seadeid ja teravust sättida ei jõudnud. Umbes kümne minutiga oli sõu läbi ja tuli järgmist intervalli oodata.

Laskusime veel mäest allapoole, kui tuli järgmine virmaliste hoog. Seekord nii võimas ei olnud kui eelmine, valdavalt piirdus hägusama kumaga, veiklemist oli vähem.
Selle paisjärve kaldal kohtasime jälle fotohuvilist norrakat. Tal oli lausa kaks kaamerat ja kaks statiivi. Ja tuli jälle ise meiega rääkima, nii et ma ei tea, mis norrakate kinnisuse legendi nad siin välismaalastele jauravad, äkki on hoopis mingi rahvuslik nali.

Kool on tore. See hoone, kus ma põhiliselt käin, asub linnaservas ja näeb välja nagu kasvuhoone – see tähendab väga palju on klaaspindu. Maja näeb seestpoolt välja, nagu olekski väikestele hoonetele klaaskatused peale ehitatud. Ruume aitab leida rakendus MazeMap. Kirjutad oma ruumi numbri sinna sisse ja arvutisse või moblasse tõmmatud rakendus näitab sulle kaardil, kus asub hoone, kus asub ruum, mitmes korrus jne.


Siin-seal on koridoridesse paigutatud putkad, kus saab telefoniga rääkida. Telefon peab endal olema, putka tagab vaid privaatsuse ja vaikuse.


Kooli kohvikus sattusin ühel vahetunnil kontserdile peale. Väga mõnusat jatsu plõnnisid, tegid vihmasel päeval kohe tuju heaks.



Klaasiga on kaetud ka kohaliku ostukeskuse üks külg ning üksiti on klaaskatte alla tõmmatud osa kõrvalasuvast majade reast. Mõistlik.


Üks suuri muresid oli see, et kohalikud transpordihinnad on meile, kes me kahe peale peame ühest stipendiumist ja säästudest ära elama, kirvevõitu, samas kiiremini ja kaugemale kui vaid kõndides tahaks ikkagi saada. Kasutatud rattapoode külastades saime teada, et just sel päeval toimub linnaservas rattaoksjon. Orienteerusime ja kiirustasime kohale ja oligi oksjon.


Ma sain oma ratta 250 krooni ehk umbes 26 euroga kätte.

Nädal hiljem toimus teine oksjon ja ka Six sai ratta. Seekord küll 450 krooniga


Noja siis on siin veel palju elektriautosid. Oleme näinud Tesla taksot, ja Hyundai elektrimaasturit, samuti kohtasime Brabuse Teslat. Hull värk. Elekter on Norras odav, samuti pakub riik elektriauto soetajatele hunnikus soodustusi (maksuvabastused, tasuta parkimised, bussirajas sõitmised, avalikus kohas tasuta laadimine), nii et selle ostmine on igati mõistlik mõte.

Eestist tulnu jaoks on hästi võõrastav, et linnapildis kohtab vana tuttavat sümboolikat. Norrakate jaoks on see normaalne, sots-demid on siin valdava osa ajast võimul olnud ja kommunism pole päris selline tont nagu meil.

Välistudengite nädala raames viidi meid ka jalkat vaatama.


 Ja alkoholi hindadest ei taha rääkidagi, pisar tuleb silma. Rusikareegel on selline, et lahjad joogid (vein, õlu) on umbes kaks korda kallimad, kangemad on kolmandiku jagu kallimad. Pärast mitmenädalast kuivamist tõin lõpuks ühe pudeli siiski koju. Tükk aega sai vaagitud, oleks ju tahtnud kohalikku napsu proovida, samas sellise röögatu hinna eest riskida ja mingit kahtlast soga soetada ei raatsiks. Nii et läksin esialgu kindla peale ja ostsin vana hea. Paremal olev tass on mu ametlik viskikruus. Mõõna ajal ukerdasime madalaks vajunud jõe kaldal ja leidsin mudast koleda jõulukujundusega topsi. Põhja all olev kiri väidab, et see on Norra disain.


Ilma kohta midagi halba kosta pole, täitsa tavaline sügis, vahepeal pikemad kuivad perioodid, vahepeal jälle sajab. Erinevus on vaid selles, et kuna pinnalaotus on ruumiline, mitte lame, siis künkanõlval seistes näed pilve lähenemise juba kaugelt üle fjordi ära ja jõuad heal juhul suurema sabina eest kuskile varjuda.


Eesti vs Norra 1:0

Stereotüüpidega on naljakad lood, ühelt poolt kipuvad neid kinnistama Teised, teisalt aga Meie. Selle ühe nädala jooksul, mis oleme siin veetnud, ja need paar korda, kui oleme norrakaid endist rääkimas kuulnud, on üheks läbivaks teemaks norrakate väline tuimus ja väidetav sisemine elavus. Näiteks esimesel istungil tudengite majas näidati meile sellist slaidi:

Ma ei tea, võib-olla on lõuna- või keskeurooplase jaoks skandinaavid tõesti tuimad, aga eestlase üle trumpamiseks peavad nad ikka natuke rohkem vaeva nägema. Tänaval on silmsidet märksa rohkem ja suhtlusel näivad kah avalamad olevat.

Me oleme siin üldse omaette toimetanud, massiüritusi vältinud ja pidudest hoidunud. No ei tõmba semutsema ja mängudel osalema.

Trondheimi jõudes alustasime kohe uitamisi, ikka mäest üles ja mäest alla, olime end registreerinud kuue päeva pärast toimuvale mägimatkale ja pakutavatest marsruutidest valisime veel pealekauba kõige raskema, nii et vaid Toomemäel pisukest koormust saanud koivad tahtsid enne matka natuke kõvemat trenni saada. Jõle plass oleks pärast kuskil mäe otsas surema hakata. 

Vaatamata kõiksugu vihjetele siit ja sealt, et norrakad on kah kõvad uitajad, oli vaade enamjaolt selline, nagu näha alloleval pildil – mitte hingelistki. Muide, samal ajal toimus me seljataha jäävate ühikate vahel usin grillimine ja pidutsemine, käidi meiegi uksele koputamas, aga me tõmbasime kardina ette ja panime filmi käima. Pärast hiilisime välja jalutama.


Oma väidetava välise emotsioonituse elavad mõned norrakad välja ilmekate masinatega. Ühel õhtul peatänavale sattudes saime imetleda ja vesistada kõiksugu USA oldtimereid, alates raketitiivulistest chevydest kuni ületuunitud hotrodideni. Järgmisel päeval avanes piiskopikiriku parklas selline pilt:


Ühel teisel õhtul otsustasime kindlust vaatama minna. Vahetult enne objektile jõudmist avanes selline vaade ja järsk laskumine. Sõiduteel on näha, et norrakad on kenasti seltskondlikud, meie aga vaid kahekesi.


Kindlus ehitati mõned sajandid tagasi pärast üht suurt linnapõlengut. Vaade avanes sealt tõesti laias kaares igale poole, ju oli hea rootslaste pihta kahurituld anda. Üks rootsi vägi käiski neid seal kimbutamas, sai haledalt pähe ja pidi läbi käreda külma üle mägede taas taganema, ligi kümnest tuhandest mehest jäi vaid käputäis järele, seda retke on võrreldud Napoleoni Venemaalt pagemisega.


Teiselpool fjordi:


Järgmine päev läksime lõpuks vanalinna kaema. Nidelva jõe äärsed majad on kõrgetel postidel, kuna tõusude-mõõnade vaheline veetase on suure kõikuvusega, nagu mõned päevad hiljem kanuuretkel mõned omal nahal tunda said:


Otse ees kindlus, vasakule jääb piiskopikirik:


Oma uitamiste käigus põikasime korduvalt ka kesklinna ja meie ühika vahele jääva ülikooli peahoone juurest läbi. Korra kohtasime seal oravat – vot tema oli tõesti introvertne ja kinnine, ei olnud tal ühtegi seltsilist peale meie seljataga toimetava robotniiduki, ei tahtnud ta ka meiega tegemist teha:


Suurel välistudengite üldkogunemisel suruti meid kõiki peahoone paraadtrepile. Umbkaudsed numbrid on sellised: 18 000 tudengit NTNU-s, neist 2100 välistudengit, neist omakorda 1800 sellel fotosessioonil. Meie hoidsime muidugi omaette, tõmbusime tagaritta, sel ajal kui ees toimetav sinises kleidis neiu vägesid kamandas. Miskipärast üritas ta muudkui rahvamassi servi kokku suruda, selle asemel et 2-3 meetrit fotokat tahapoole viia:


Peahoone eest marssisime orkestri järel mäest alla, otse mäejalamil oleva suure, punase ja ümara tudengite maja juurde. Väidetavalt võib sinna igal ajal sisse astuda, seltsida ja üritustes kaasa lüüa. Me seda "iga aja" ust veel leidnud pole, peasissekäigul on igatahes sellised päevad ja kellaajad, et me lahtiolekuaega tabada pole suutnud:


Sees pidasid kõnesid rahvusvahelise maja juht, linnapea ja rektor, samuti mitmed tudengiorganisatsiooni esindajad. Kutsuti igale poole vabatahtlikeks, muuhulgas ka peatse hiidürituse UKA kultuurinädalale, mis on üks suuremaid pidusid Skandivaaias, kohale vajub jumitum hunnik esinejaid ja publikut. Pisut isegi avatles oma kinnisusest natukeseks loobuma ja selles ürituses osalema, aga ehk õnnestub sellelegi kihule vastu panna, muidu veel tekivad mingid sõbrad või tuttavad, jumal hoidku:


Järgmine päev läksime jälle vantsima. Kuna ühes reisiraamatus mainiti, et Norras on iga vähegi horisontaalsem pind põllumajanduslikult kasutuses, siis viljapõllud linna vahetus läheduses enam eriti kummalised ei tundunudki. Hobused ja viljapõllud peaaegu linna südames vajavad aga endiselt harjumist:


Selle õhtu eesmärgiks oli meil tegelikult vaid üks huvitav kõrgendik vallutada, aga nagu tavaks, kujunes jalutuskäigust „lähme kõnnime natuke, võtame rahulikult” paaritunnise tuterdamise asemel kuskil neljatunnine matk. Säärastel korduvatel vääratustel on tihtipeale huvitavad ja mõnikord ka kasulikud tagajärjed, sel korral näiteks märkasime teiselpool viljapõldu (kus Six praegu gladiaatorit mängib) IKEA kauplust. Sulgemiseni oli küll vaid veerand tundi jäänud, kuid selle ajaga jõudsime üle viljapõllu marssida, kärmelt kiirteelaadse toote ületada ja poodi siseneda. Pood oli eestlase jaoks harjumatu ülesehitusega – meil küll kiputakse samuti kaupu ja riiuleid nõnda paigutama, et klient ikka kindlat rada käiks ja ostupsühholoogia manipuleerimistele alluks, aga IKEA on ühe sammu kaugemale astunud ja sunnib konkreetselt labürinti läbima. Saime kohe esimesest osakonnast padjad, aga palavikuline väljapääsu otsimine ei kandnud vilju. Viimaks saime ühelt töötajalt vihje ja umbkaudse suuna ning pendeldasime läbi terve kaupluse kassasse. Seal saime ka esimest korda automaatkassat kasutada. Ja odavat hotdogi osta, nii Norra kui Eesti mõistes täitsa olematu hinnaga – 5 krooni ehk natuke üle 50 eurosendi. Nii et kui nälg majas, hakkame IKEAs söömas käima:


Millalgi toimus siis tudengite infopäev, kus loeti sõnad peale, mis ja kuidas ja mida me kõik tegema peame ja teha ei tohi. Näiteks ei piisa sellest, et ma kolin kuskile sisse, ütlen kodustele aadressi ja pakid muudkui tulevad. Ei. Me peame nüüd postkontorisse minema, mingid ankeedi täitma ja oma aadressi kinnitama. Lisaks tuleb käia politseis ja kuna oleme ida-eurooplased, on ka kohustus tuberkuloositest teha. Infotunnile järgnes meile juba tuttava kindluse juures lõuna, millele pidi omakorda järgnema üks järjekordne seltskondlik mäng. Me võtsime oma mähikud (või mis see wrapi eestindatud nimetus oligi) ja tegime et minema saime, põgenedes sai veel üks kiire turistiklõps tehtud:


Üleeile saabus siis viimaks see kauaoodatud päev, kus pidime oma matkalihased proovile panema. Retk Bymarkas, Trondheimi lähedal asuval looduskaitsealal ja mägedes. Raja kirjeldus kinnitas, et jalad saavad märjaks ja on omajagu ronimist ja laskumist.




Ilmnes, et ka mägedes on sood. Meie jaoks kohe kodusem keskkond. Vaatamata meie pingutustele tuli ette ka suhtlemist, näiteks kargasid ühes vahepeatuses meile ligi ühed entusiastlikud saksa kutid, kes avaldasid kohe arvamust, et me näeme välja, nagu käiksime sageli matkamas. Nad olid üldse nagu duracelli jänesed, kalpsasid kaljudest üles ja kihutasid pärast nõlvast alla ja sebisid ringi. Hilisemal laskumisel käisime nendega koos, kuna nad olid enam-vähem meie tempoga liikujad. Pildil võib näha eestlase seltskondlikkust:


Teiselepoole seda tulnukavaatlustorni seal mäetipus jääb Trondheim. Laudtee oli hädavajalik, ilma selleta oleks arvatavasti põlvini mudas kahlanud:


Tipus. Kõrgus oli vist kuskil 500 meetri kanti. Madalmaarotile paras ronimine.


Tõusul said mõnede sääred mudaseks, laskumisel aga päris mitmete tagumikud ja seljad, kuna paljudel polnud matkasaapaid, vaid libedatallalised tossud. Kujuta ette soist pinnast järsul nõlval ja mõtle siis, kuidas sa sellest sileda tallaga libastumata alla saaksid:


Ilmaga vedas, vihmase ilmaga poleks me seal vist midagi näinud.


Kui me 16-kilomeetrine mägimatk Lianvatneti juures lõppes ja me seal pool tunnikest pikutanud olime, otsustasime, et me ikkagi koos teistega trammiga tagasi linna ei sõida, muidu võib juhtuda, et hakkame kellegagi rääkima ja saame taga sõbraks. Asi võis ka muidugi selles olla, et matk osutus liiga kergeks ja ilm oli ilus, nii et mõistlik mõte tundus kaheksa kilomeetrit jala ühikasse astuda:



Järgmisel päeval oli kavas mitu üritust, tudengid said valida hommikuse jalutuskäigu, mullijalgpalli, kalastamise ja kanuutamise vahel. Me valisime kanuud, korraldajate poolt jagati meid erigruppidesse, Six pidi aeru kell viis, mina kell seitse kätte võtma. Kogunemiskoha juurde oli kogunenud ka lõbus kummipaadi/-parve/-basseini seltskond, kes hakkas rahulikult allavoolu triivima ja jäi viimaks piiskopikiriku juures keset jõge pidama, mõõnaga tekkinud saarele grillima ja tšillima:


Kappasin kah allavoolu, Sixi kanuukampa ootama, ja komistasin seal õngitsevate välistudengite otsa:


Pool tundi hiljem jõudsid kanuud järele, Six muidugi esimene:


Puusilla alt läbi ja natuke edasi kesklinna:



Ja siis tagasi ülesvoolu:



Linnavahe oli kõiksugu tudengigruppe, organisatsioone ja korpe täis, üks neist toimetas õkva mu selja taga leeke puhkuda:


Mõõnaga vajus jõgi ikka väga madalaks ja Sixi grupp pidi selle päeva kanuutajatest kõige rohkem vaeva nägema, et kärestikest ja sillaalustest läbi tulla, nende grupis oli ka ainuke paatkond, kes ümber käis. Alloleval pildil on nad paremas nurgas, veel kuival ja kuivad:


Üldiselt on õnnestunud suuremat suhtlemist vältida, kui välja arvata need sakslased, Sixi kanuukaaslane, minu soomlasest kanuukaaslane, üks Sixiga matkal vestelnud aserbaidžaan ja ühikakorterinaabritest tšehhid, kellega oleme seni vestluse suutnud ligi kümne sõna piires hoida. Kui sama edukalt jätkame, lahkume siit detsembris sõpradeta. Norrakad, tehke järele.