Gruusia = Tbilisi + Gudauri (24.01.14–01.02.14)

Eelmise aasta Slovakkia lauareisil küpses mõte Indiasse minna, aga sügisel asendus see Gruusia-jutuga. Ma suhtusin esialgu leigelt, kuna olin just kooli läinud ja töisest tegevusest taandumas, seega polnud suuremaid väljaminekuid kavas. Six käis aga peale ja tegi veel sõidugi välja, nii et poole planeeringu pealt hüppasin reele. Teised kavandasid-organiseerisid, mina loksusin kaasa.

Lend läks üsna ludinal, hops Riiga ja lups Tbilisi, lennujamas Wako (Vako?) vastas, kolme autoga ning kahe tunniga Gudauri. Serpentiinidele, mõningasele külglibisemisele ja üleväsimusele vaatamata kella seitsmeks öömajas kohal.

Tegime teed ja kudesime, pool rahvast kaldus voodi suunas, ma olin aga päikselisest ilmast õhinas ning varasema mägireiside kogemuse põhjal edasise ilma suhtes skeptiline. Kogemus teadis ka seda, et üleväsimus läheb mäel üle. Võtsime peremehega mõned klõmmid kodust puskarit ning Vana Tallinnat hinge alla ja läksime laenutusest varustust soetama. Mul oli kõik muu peale laua olemas, Tarvol samuti, Jako ja Hillar laenutasid vist ka saapad ja kiivrid. Tarvo sai head Völkli suusad, ma sain õige pikkusega, aga pisut laiavõitu laua.
Gruusias oli sama ebanormaalne talv olnud kui meil, lund nappis. Kahuritega kunstlund ei tehta, kuna esiteks on tavaliselt 5-6 meetrit looduslikku lund ja teiseks on neil mägedes niigi vähe vett, nagu peremees mõni päev hiljem vennastumisõhtul selgitas. Seega oli enamik radu ametlikult kinni, aga tõstukid töötasid – Euroopas sellist nalja ei tehta, kui on rada kinni, on ka tõstuk kinni. Sõitsime siis kõigil radadel ja õppisime kive vältima. Jakol oli veel tutikas laud kah. Tagastades see enam nii tutikas polnud :)

Wako rääkis ka midagi otseteest tõstuki juurest meie öömaja juurde, aga meie seda leida ei suutnud ning kõndisime jala ligi kilomeetri mööda käänulist maanteed koju. Järgmine päev näidati otsetee otsad kätte ning kae nalja, saimegi edaspidi pea ukse ette välja libiseda. Hommikuti viidi autoga tõstuki juurde, õhtul sõitsime laua-suusaga koju.
Ülejäänud päevad kulgesid rütmis rikkalik hommikusöök (öömaja hinna sees) > kümne paiku mäele > nelja paiku koju > pesu ja natuke tiksumist > õhtusöök (hinna sees) > veini ja muu hüva kraami degusteerimine keskööni või kahe-kolmeni. Ühel õhtul tuli peremehele paar sõpra külla ja vast sel puhul tuli ta me juurde ning teatas me põhilisele kõneisikule Jakole, et täna on kõik söögid-joogid tema poolt. Tegi kaminas šašlõkki, naised valmistasid köögis ohtralt hinkaale, toodi see kõhurõõm koos veinikannudega siis lauale ning söömajooma võis alata. Mina kustusin tavapäraselt kaheteistkümnest ära, aga Jako istus peremehega kolmeni üleval, arutasid veini ja puskari ajamise peensusi ning laulsid setu- ning eesti laule.

Ilmaga oligi üldiselt kehvasti, valdavalt sadas kõik päevad, selget ja päikest saime vaid esimesel ja viimasel päeval, vahepealse aja oli nii ja naa, kõige kehvem oli tihe lumesadu, mis hajutas päiksevalguse nii ära, et pinnakontuurid olid hoomamatud, raske oli kobamisi, valdavalt jalgade tööle tuginedes sõita. Suuremaid õnnetusi õnneks siiski polnud, CH lõhkus natuke põlve, Jako roideid ja pöialt ning mina samuti roideid. Piirdusime küll vaid põrutustega, päris pooleks või mõraseks midagi ei teinud. Ühel päeval lõi Hillaril kõhu alt ära, viimasel päeval tuli Harro vapralt mäele, süda iiveldamas. Käis tipus, puudrinõlval suure kivi taga, lõik sõrmed kurku ja sõitis edasi. Selline mees.

Aga kus sa viimase päiksepaistelise ilma ja puudrisõidu nautimata jätad, onju. Gudauril on kaks tippu, kõige kõrgemat meie sealolekul ei avatud, teisel tipul sõites nägime siiski, et traktor läks juba üles, ju oli lund nii palju tulnud, et võis vaikselt avamiseks valmistuda.

Viimasel päeval tuli Tbilisist Volkswageni buss järele, tegime peremehega pilti ja pakkisime end bussi. Laskusime õnneks aeglaselt, 30 km/h ja ketid peal. Pelgasin eelnevalt tõusuga sarnast sõitu.

Peagi kirjutan lisaks.
Kaks kuud hiljem:

Nojah, „peagi” … tõmbame siis otsad kokku:
Mägedest alla jõudes oli mingi politseipunkt ja vist rekkate kontroll, kõik kenasti teeservas rivis, kilomeetrine järjekord. Täpselt meie ees pööras üks vastutulnud Vene numbriga Kamaz ümber, saadeti vist tagasi – ja otse kraavi. Kette ega talvekumme loomulikult all polnud. Filmitud sai kah, ehk saan millalgi video lisada.

Tbilisis hosteli leidmine eriti aega ei võtnudki, räämas ja üheksakümnendate Tallinna meenutavas vanalinnas asusime õkva mäetipus seisva Gruusia Ema valvsa pilgu ja sinnasamma tõusva gondli vahel. „Namaste” hostel oli minu, esimest korda hostelis käija jaoks ootamatult viisakas ööbimiskoht. Puhtad ruumid, korralikud narivoodid ja mõnus kaminatuba allkorrusel. Järgnevad päevad nägid sellised välja, et pikale hommikule järgnes pisuke linnapeal kondamine, õhtupoole kogusid teised tuure ja jätkasid linnas trampimist, ma läksin hiljemalt keskööks siiski hostelisse ja hängisin kaminatoas teiste külaliste ning administraatoritega.
Tbilisi vanalinn on vinge, kui kellelgi raha üle, tasuks sinna mõne hoone restaureerimisse investeerida ja kümne aasta pärast tulu teenima asuda.
Käisime ka Gruusia saunas, ulpisime maa alt pumbatud kuumas vees, lasime end saunamehel küürida ja lürpisime ohtralt teed. Täielik luksus.
Tahtsime ka teletorni külastada, aga selgus, et sinna ei lasta, peab kõrvalasuva hotell-restoraniga piirduma. Sellele eelnes veel ka tüüpiline turistikas: küsisime taksojuhtidelt köistrammi kohta, mis sinna viib ja meile väideti, et see ei tööta (vale) ning et ta võib meid ära visata, hind on mõistlikud 10 laari (vale. Hiljem saime siiski selle olematu köistrammiga resto juurest tagasi alla ja hosteli adminnilt teada, et linnapiires on mõistlik hind 3 laari ja lennujaama sõit 15 laari. Aga hinnad olid Eesti mõistes siiski kõik nii madalad, et tundsime end nagu soome turistid Tallinnas. Veinid olid üliodavad, veinipoodides joodeti meid puhta tasuta, isegi taksojuhid pakuvad oma pagasnikust isetehtud veini, teletorniresto hinnad on võrreldavad Tartu-Tallinna kesklinna restode lõunapraadidega. Poolatarist administraator rääkis kah, et turul ikka üritatakse tal nahka üle kõrvade tõmmata, aga siis ta teeb neile selgeks, et teab kohalikke hindu.
Viimasel ööl vastu äralendu ei näinud me magamaminekul erilist mõtet, ärgata oli vaja niikuinii enne kukke ja koitu. Nelja paiku pakkisime, viiest läksime taksot otsima. Tüüpiline räämas ja kehvade kojameestega, aga see eest vinge LCD ekraaniga taksoromu sõidutas meid lennujaama, vantsisime läbi protseduuride lennukile ja alustasime enam kui tunnist lennukis istumist. Seejärel selgus, et üks Türgi lennuk olla lumesaju tõttu hoovõturajalt maha sõitnud. Kuna nüüd olid meie piloodi töötunnid täis, ei saanud me enam õhku tõusta. Läksime tollitsooni passima. Saime seal tükk aega külitada, infot keegi ei jaganud. Lõpuks saadeti meid ka sealt välja. Endiselt teavet ei jagatud, Jako võitles viimaks meile mingid äkased kohviku kupongid välja. Passisime sealgi mõned tunnid. Viimaks viidi meid tagasi Tbilisi, hotelli. Käisime duši all ja läksime linna õhtustama. Üheksa paiku õhtul hakati meid jälle lennujaama viima. Kuskilt kostus, et lisaks pilooditundidele oli ka lennuki hooldusvälp täis saanud, AirBaltic on oma asjakorralduse nii maksimaalselt ökonomeerinud, et väikseimgi tõrge lööb kogu süsteemi uppi. Hüvitada seda meile keegi loomulikult ei kavatsenud ja meie keegi nendega protsessida kah ei jaksanud. Lendasime Riiga, seal pakiti meid bussile, kuna järgmine lend Tallinna oleks mitme tunni pärast läinud, ja sõitsime koju. Tavaliselt ma sõiduvahendites magada ei suuda, aga seekord kukkusin küll kohe ära ja ärkasin vaid korra Iklas ja korra Pärnus. 

Mai esimene nädal

Siil käis lauaga Levis. Või Levil. Emb-kumb.
Võib-olla viitsib pikemalt kirjutada, võib-olla mitte. Kui Tarvolt video- ja pildijupid välja peksab, siis ehk tekib siiagi miskit.
Jah.

Et alustada algusest:
eelmise sügise lõpul tuli kõigepealt Tarvolt, hiljem ka Oliverilt esimene kutse järjekordsele kevadisele Levi-käigule. Eelmine aasta oli ok, sel korral pidime aga veel nädal hiljem minema, mis tähendas seda, et mäepiletid olid tasuta. Ennekuulmatu. Arvestasin täiesti sellega, et lumepuudusel ehk suurt sõita ei saagi ning planeerisin aja sisustada pidutsemise ja/või lugemise ja/või matkamisega. Igaks juhuks võtsin murdmaakad kah kaasa. Et kui mäel jälle vigaseks peaks sõitma, siis saaks vähemalt nendegagi vaikselt ringi nahistada.
Nii.
Paar päeva enne sõitu oli meil linna asja, viskasime üksiti suuremad kodinad Tarvo juurde hoiule. Neljapäeva õhtul ühendasin hooaja esimesele (ja viimasele) lauasõidule mineku hooaja esimese (ja mitte viimase) hääletamisega. Siit metsavahelt polnudki veel proovinud ja valmistusin (nagu mulle omane) halvimaks. Tegelikult polnudki eriti kole, ilm oli päikses, teeäärsetest viimastest jonnakatest lumehangedest sai jahutuseks palle mätsitud ja hiireviu valvsa kullipilgu all ligi tund aega maanteed mööda vantsitud.
Pealevõtjaks osutus mahtuniversaalil TTÜ keskkonnaökonoomika õppejõud. Pool tunnikest saime ta'ga rääkida, siis jõudsime jälle ühe metsatuka vahele, vastu tuli üks auto, meie ees sõitsid kaks autot ja kogu sellest liiklusest otsustas üks metskits läbi hüpata. Pikivahed olid üsna olematud ja minu juht rääkis moblaga. Aga no ellu jäime.
Kahjuks mobiilitses ta Tallinnani välja. Aga no sain varakult kohale, jõudsin kenasti rampsist läbi käia ning taas Šoguni laenata ja seda Nokusse lugema minna.
Noja järgmine päev jõudsime läbi suure häda ja (siili)paanika tund varem sadamasse. Päike lõõskas jätkuvalt. Mõned imestunud pilgud teenisime oma varustusega ära. Tarvo ostis veel viimasel minutil wifis kindlustust. Ma kõhklesin kah, aga seekord otsustasin selle paari euro pärast riskile minna. Nad raiped ju nihverdavad niikuinii ära, pealegi ei tohi sul kindlustuse kehtimiseks õnnetushetkel promilli sees olla. Unustage ära.
Laevas mängisime kaarte ja arvutimängu. Traditsiooniliselt saime noomida käigukohas avalikult õlle joomise eest.
Helsingis oli me mõneteist-kohane buss ja selle juht kohal. Tuupisime selle tagumiku pilgeni täis ja läks üsna sündmustevaeseks sõiduks, korra oleks napilt kass alla jäänud, põtru see aasta teele ei tikkunud. Üldse oli seekordne sõit võrreldes eelmise aasta omaga nagu öö ja päev. Eelmine kord läksime autodega, hakkas lörtsi sadama, meil olid suvekummid, põdrad näitasid end kah ja tee oli paaris kohas remondis ja gps seda ei teadnud.
Aga meie bussijuht on vist robot. Või unetu. Igatahes, olles meid 10 tunniga Levile ära visanud, hakkas ta kohe Helsingisse tagasi sõitma. Sama triki tegi ta meile järele tulles - olime natuke murelikud, seekord olime meie ju selle väsinuma otsa peal. Aga ei, sõitis tuimalt läbi.
Levi ise oli ootuspärane - mägi valendas-mustendas, ümbruskond oli aga üsna lumevaba. Kirusin omaette, et ei taibanud hoopis rulluiske kaasa võtta, murdmaakate lohistamine oli üsna tüütu, uiskudega poleks aga mingit probleemi olnud.
Mökkid jaotati kätte, 8 inimest maja kohta. Eelmise aastaga võrreldes oli paras pugerik, aga midagi hullu kah mitte, kannatas elada küll.
Esimese päeva nõlvade avatus oli selline:

 Järgmine päev oli juba nutusem, gondel ja lõunanõlv läksid kinni.
Meie terrass:

 Levi esimene nõlv, vaatega Levi külale:

 Siin kukkus Ahto end eelviimasel päeval vigaseks. Arvas küll, et läheb järgmine päev veel mäele, aga ei. Tegime Jungeliga temale kargu ja ta siis liipas sellega nagu mereröövel ringi.

 Minna või mitte?

 Üks peesitab väljas päikesepaistes ja vaatab arvutist päeval mäel tehtut üle, teised kiikavad köögiaknast üle õla. Argipäev:

Seekordne lauareis oli üldse mitmes mõttes eelnevatest erinev. Varemalt sai lausa sportlikult mäel käidud, hommikul vara, mõnikord juba enne seitset hotellist lahkutud. See aasta aga jõudsin ühel päeval hoopis üheks ja ühel päeval ei läinud üldse. Tõsi küll, see viimane olukord tekkis siis, kui pea päev läbi vihma sadas, siis jäid teised majakaaslased kah koju ja päev sisustati erinevate joomadega. Ringo üritas absindiga tulepurskamist teha. Ahtole sai kark tehtud. Sisukas päev oli.
Ja frisbitamas käisime. Esimene kord sattusime mingile pool-soisele suvalisele põndakule, hiljem leidsime ühe tipi ja paari peldiku ning unustatud mootorsaaniga aasa. Muidugi oli meil vaja seda saani uurima hakata ja loomulikult tuli üks naabrinaine uurima, et mis me seal asjatame. Tuli autoga ja lahkus autoga, aga mulle tundus ta švipsis olema. Mis klappis hästi, sest ega meiegi kõige klaarimad õunad olnud. Õnneks oli mõistlik tädi ja probleeme ei tekkinud, suutis meie frisbijutu peale täitsa veenvalt uskuvat nägu teha.

Vot selline vaikne ukerdamine toimuski:

Kuidas absint ei süttinud:

Ja grillisime pea iga päev. Mägedel olid grillimökid, soetasime eelneval õhtul vorstid valmis ja siis käisime seal mökis lõkendamas ja kõrvetamas. Ühe korra jätsime leevad-vorstid ka järgmiseks päevaks sinna. Järgmine päev olid aga hiired pooled leevad pintsli pistnu. Kusjuures vorsti polnud isegi proovitud mitte. Mis see vorstide kohta ütleb?

Ja hiired ise olid sellised rammusad. Hamstrilaadse kehaehitusega. Paar korda sai neid ka ringivudimas nähtud.

Ja Šoguni sain selle nädalaga läbi loetud. Soovitan.