Aasta hiljem

No et meil siin see šokolaadipilt kogu aeg ei vahiks lisan veel mõned jäädvustused.
Alkohol oli ootuspäraselt roppkallis, tavapoest kangemat kraami ei saanudki, oli vaid lahjemat õlut. Samas oli huvitav see, et mida kangem alkohol, seda suhteliselt soodsam see oli – kui vein maksis kaks korda rohkem Eestiga võrreldes, siis viski oli näiteks "ainult" kolmandik kallim.
Paremal on näha jõuluteemaline kole tass, leidsin selle mõõna ajal jõepõhjas kõndides, poolenisti mutta mattunud. Tõin Eestisse ja joon sest endiselt viskit.

 Polnud ka kerjustest ja prügikastis sobrajad tänavapildist puudu. Olid nii tõmmunahalised kui ka valgenahalised.

 Trondheimi kuulus puusild-värav, pidada igasugu hädade vastu aitama.

 Rattaliiklus oli võrdlemisi tihe ja linnapildis rattalaipu samuti palju – ohtralt hüljatud jalgrattaid, mida oli kohati hakatud jupphaaval laiali tassima.

 Sild ühikate lähedal, koolitee.

 Kaks-kolm korda oli me sealviibimisel ka suurem virmaliste möll, see oli üks suuremaid. Kahetsesin kibedalt, et mul vingemat fotokat pole.

 Mitmendat kuud järjest võõrsil viibides ja ühikas elades hakkasin ühel hetkel hirmsat vajadust puutöö järele tundma. Näpud sügelesid koledal kombel. Kuna ostsime regulaarselt sushit, jäi meil pidevalt söögipulki alles ja ühel õhtul hakkasin filmi vaatamise kõrvale neid taskunoaga vestma. Hiljem otsisin veebist ka nikerdusnoa ja tellisin sõbra abiga Eestisse.

 Eks kõik pikemaks ajaks välismaale läinud on seda kogenud – paljud lubavad külla tulla, enamik ei tule. Paar sõpra siiski tuli ja ühel nendega matkal käimisel juhtusime kohe ka nende paari eestlase otsa, kes samuti Trondheimi kandis. Eesti sportlased, treeninglaagris. Ühel oli otsaees sinimustvalge, nii et saime neil sabast kinni.

 Teine retk oli juba kõrgemal ja kaugemal, sai omajagu vantsida. Vaade orule ja fjordile.

 Udu oli kohati võimas, naaberühikat pole köögiaknast pea nähagi.

 Jah, jälle vanalinn, puumajad puusillalt. Hämmastav kohe, et kõik need majad polegi korda tehtud, mõni ähvardab kokku vajuda.

 Ühel heal päeval lennati meile kraesse ja vaadati elamine üle. Kuna meil täpseid juhendeid polnud, mida ja kui palju kasima peaksime, saime esmalt hoiatuse ja pärast sellise kiidukirja.

 Esimene lumi. Esialgu veel eemal, mäetipus.

 Nädal-paar hiljem jõudis ka linna.

 Detsember. Lumi eriti paksuks ei jõudnud koguneda, vahepeal viskas suure lahmaka, siis sulas jälle ära.

 Mõned kodused pidasid meeles ja saatsid kommi, viina ja vorsti. Vorst oli vahepeal habeme ette kasvatanud.

 Välistudengitele tehti ka üks järjekordne väljasõit, üks väheseid, kus me osalesime. UNESCO kaitse all kaevurilinn Røros.

 

Oeh, sellega oli palju peavalu – eksamid. Esiteks on Norra ained mahukad, mul oli kõige väiksem 7,5, paljud on aga 15 ainepunkti (kusjuures sisuliselt olid mõlemad sama töömahuga), seega semestris jõuadki teha vaid kaks-kolm ainet. Vahepeal pead tegema veel vahetöö ja kui sellega hakkama ei saa, siis ei pääse ka eksamile. Ma poleks suhtlusarusaamatuse tõttu napilt saanudki, see oleks ka mu stipivõimaluse ära rikkunud ja üldse suurema jama tekitanud, lihtsalt juba sellepärast, et aine on nii punktimahukas – see ongi sellise mahukuse pahupool, ühe aine nurjumisel on kahju suur. Eestis paar EAP-d kaotada pole veel probleem. Igatahes eksamile lõpuks sain ja selline massiivne tegemine see oli. Tartu ülikoolis olen saanud enamiku aineid üldse semestri jooksul ära teha, nii et sessiperiood oli mu jaoks tundmatu nähtus, Trondheimis sain seda täie rauaga – koostasin konspektidest ja lisamaterjalidest mitmekümnelehelise kogumiku ja siis tuupisin elu eest. Õudne, rohkem ei soovi. Muidugi ka oma viga, et 30 EAP-d võtsin, oleks võinud poole vähemaga piirduda, aga siis poleks jälle huvitavaid aineid saanud võtta. Ikka häda nende mahukate ainetega.

 Viimane jalutuskäik enne ärasõitu.

 Pakid kokku ja minekut. Lisavarustust oli sealviibimisega ikka tekkinud, mõned asjad suutsime isegi kottidesse suruda.

Teine kuu

Kuna nipet-näpet olen jooksvalt ühte teise sotsmeediumisse postitanud, siis ei hakka ratast leiutama ja tõstan mõttejupid/tähelepanekud koos piltidega joonelt siia. On nood jupid kuidagi koondatud ja ülevaatlikum.

Kohv poes – sitt. Samas kohvikutest saab normaalset lurri, nii et peab veel otsinguid jätkama.
Norral on kinnine majandus, turule tulekut takistavad kõrged impordimaksud ja nii valitsevad kaupluste riiulitel teada-tuntud markide asemel kohalikud versioonid. Siinne Kit-Kat näeb näiteks välja selline:

Hiljuti üle ilma laineid löönud superkuu saime kah läbi pilvede vahitud. Õkva enne kesklinna jõudmist lõppes ka sadu ära.

Keskväljakuga on mul oma kana kitkuda. Muidu on seal tore lõõgastuda ja inimesi vahtida, aga elu teevad kibedaks tuvid ja kajakad. Olukorda ei aita parandada ka entusiastlikud linnutoitjad, nii et kõik kohad on lärakaid täis ja pihtasaamisvõimalus on suur. Eestis jagub neid toitjaid-lollakaid kah, aga nii täislagastatud kohti ma pole kodus veel näinud.

Leidsime hiljuti taas ühe künka, kust linnale hea vaade avaneb, senistest kõrgendikest vaat et parimgi – asub otse kesklinna kõrval ja annab sellest kandist hea ülevaate.

Aa, muidugi, virmalised – kohustuslik teema. Neid oleme näinud nüüd juba mitu korda ja hakkab korduma Islandist tuttav käitumine – naljalt enam ei viitsi vaatamas käiagi. Üks esimesi jahte toimus fjordi ääres poolsaare tipus. Oli tegelikult üsna pilvine, mis andis samas lootust, et saabki huvitavamaid pilte pilveaukudest kiiskavatest virmalistest. Ja saigi. Kohtusime ka kohaliku fotograafiga, kes rääkis, et mingi ta pilt olla hiljuti maailmas laineid löönud. Pildil paistab Sixi selg.

Ühe korra punnitasime koguni linnast eemale mäetippu vändata ning higistena lõõskavas tuules passida. Mäe tipus on mingi munakujuline objekt, mis aiaga ümber piiratud. Ma pidasin seda alguses observatooriumiks, aga vist on hoopis radar vms, jäi igatahes mulje, et tegemist on sõjaväeobjektiga.

Alla tulles paistis viie kildi kauguselt linn.

Otse loomulikult läks taevas kõige suuremaks mölluks siis, kui mäe otsast alla hakkasime tulema.

Panin kiiruga uuesti statiivi püsti, aga eriti seadeid ja teravust sättida ei jõudnud. Umbes kümne minutiga oli sõu läbi ja tuli järgmist intervalli oodata.

Laskusime veel mäest allapoole, kui tuli järgmine virmaliste hoog. Seekord nii võimas ei olnud kui eelmine, valdavalt piirdus hägusama kumaga, veiklemist oli vähem.
Selle paisjärve kaldal kohtasime jälle fotohuvilist norrakat. Tal oli lausa kaks kaamerat ja kaks statiivi. Ja tuli jälle ise meiega rääkima, nii et ma ei tea, mis norrakate kinnisuse legendi nad siin välismaalastele jauravad, äkki on hoopis mingi rahvuslik nali.

Kool on tore. See hoone, kus ma põhiliselt käin, asub linnaservas ja näeb välja nagu kasvuhoone – see tähendab väga palju on klaaspindu. Maja näeb seestpoolt välja, nagu olekski väikestele hoonetele klaaskatused peale ehitatud. Ruume aitab leida rakendus MazeMap. Kirjutad oma ruumi numbri sinna sisse ja arvutisse või moblasse tõmmatud rakendus näitab sulle kaardil, kus asub hoone, kus asub ruum, mitmes korrus jne.

Siin-seal on koridoridesse paigutatud putkad, kus saab telefoniga rääkida. Telefon peab endal olema, putka tagab vaid privaatsuse ja vaikuse.

Kooli kohvikus sattusin ühel vahetunnil kontserdile peale. Väga mõnusat jatsu plõnnisid, tegid vihmasel päeval kohe tuju heaks.



Klaasiga on kaetud ka kohaliku ostukeskuse üks külg ning üksiti on klaaskatte alla tõmmatud osa kõrvalasuvast majade reast. Mõistlik.


Üks suuri muresid oli see, et kohalikud transpordihinnad on meile, kes me kahe peale peame ühest stipendiumist ja säästudest ära elama, kirvevõitu, samas kiiremini ja kaugemale kui vaid kõndides tahaks ikkagi saada. Kasutatud rattapoode külastades saime teada, et just sel päeval toimub linnaservas rattaoksjon. Orienteerusime ja kiirustasime kohale ja oligi oksjon.


Ma sain oma ratta 250 krooni ehk umbes 26 euroga kätte.

Nädal hiljem toimus teine oksjon ja ka Six sai ratta. Seekord küll 450 krooniga

Noja siis on siin veel palju elektriautosid. Oleme näinud Tesla taksot, ja Hyundai elektrimaasturit, samuti kohtasime Brabuse Teslat. Hull värk. Elekter on Norras odav, samuti pakub riik elektriauto soetajatele hunnikus soodustusi (maksuvabastused, tasuta parkimised, bussirajas sõitmised, avalikus kohas tasuta laadimine), nii et selle ostmine on igati mõistlik mõte.

Eestist tulnu jaoks on hästi võõrastav, et linnapildis kohtab vana tuttavat sümboolikat. Norrakate jaoks on see normaalne, sots-demid on siin valdava osa ajast võimul olnud ja kommunism pole päris selline tont nagu meil.

Välistudengite nädala raames viidi meid ka jalkat vaatama.

 Ja alkoholi hindadest ei taha rääkidagi, pisar tuleb silma. Rusikareegel on selline, et lahjad joogid (vein, õlu) on umbes kaks korda kallimad, kangemad on kolmandiku jagu kallimad. Pärast mitmenädalast kuivamist tõin lõpuks ühe pudeli siiski koju. Tükk aega sai vaagitud, oleks ju tahtnud kohalikku napsu proovida, samas sellise röögatu hinna eest riskida ja mingit kahtlast soga soetada ei raatsiks. Nii et läksin esialgu kindla peale ja ostsin vana hea. Paremal olev tass on mu ametlik viskikruus. Mõõna ajal ukerdasime madalaks vajunud jõe kaldal ja leidsin mudast koleda jõulukujundusega topsi. Põhja all olev kiri väidab, et see on Norra disain.

Ilma kohta midagi halba kosta pole, täitsa tavaline sügis, vahepeal pikemad kuivad perioodid, vahepeal jälle sajab. Erinevus on vaid selles, et kuna pinnalaotus on ruumiline, mitte lame, siis künkanõlval seistes näed pilve lähenemise juba kaugelt üle fjordi ära ja jõuad heal juhul suurema sabina eest kuskile varjuda.

8. nov, kolmap, kodus

Väikse sundimisega see nüüd tuleb, aga kogemus õpetab, et kui edasi lükata, siis kirjutamata see jääbki.
Niisiis, viimased päevad:

Pühapäeval käisime turul, varusime kuivatatud kala ja poes, kust ostsime suuremad kogused martsipanišokolaadi ja varud viimase õhtusöögi jaoks.
Tegime ka eelnevalt uuringuid islandi eestlaste facebooki grupi seas, et palju me alkoholi üle piiri viia võime (ei jaksa ju ometi mitme riigi tolliametite lehti lapata) ja mõtlesime valmis, palju ning mida me lennujaama tax free poest kaasa võtame. Hiljem paistis siiski, et üks inimene võis rohkem kui liitri kanget kraami importida, aga see võis ka nende konkreetsete isikute isiklik risk olla. Keegi meie kotte terve naasmisprotsessi vältel kontrollida ei võtnud. See selleks.
Igatahes tekkis selle küsitluse käigus ka küsimus, kas mingi ärasaatmistseremoonia aset leiab. Me ise sellele eriti mõelnud polnud ja asjaolude kokkulangevuse tõttu see ka võimalikuks ei osutunud. Traagikaks pole siiski põhjust, sest meil on kindel kavatsus Islandile tagasi minna. Seekord siis juba asjalikumalt ja argisemalt – näiteks tööd tehes :o)

Nautisime (selleks korraks) viimast võimalust vaateid nautida. Ja mitte vähe. Iga kord, kui pilk sattus ümbritsevatele mägedele, mis loojuva päikese valguses järjest roosakamalt õhetasid, torkas korraks kahetsus hinge. Samas andsime endale aru, et samasugune kahetsus piinaks meid ka Eestisse MITTE naasmise korral. Siis juba kodukandi igatsusest. Nokk kinni, saba lahti: pole rahul ei siin ega seal. Läksime öösel veel viimast jalutusringi tegema. Marsruudiks Noatun-rand-kaid-raekoda-raekoja järv-Laugavegur-kodu. Võib öelda, et vedas: õhtu oli taaskord selge, tuul minimaalne, tähed sirasid ja virmalised veiklesid. Kahjuks küll mitte otse pea kohal – siis oleks jälle neid hämmastavaid keeriseid ja sähmimisi detailsemalt näha – vaid natuke eemal, näiliselt lahe ja Esja kohal. Üldiselt tunduvadki virmalised üsna kohatruud olema, 90 protsendil vaatlustest püsivad nad pea samal kohal.
Raekojale liginedes avanes Reykjavíkil võimalus meid jälle üllatada – raekoja vastas oleval võrkaiaga ümbritsetud krundil, kus juba augustis sehkendati, kaevati, betooni valati ja ühe maja otsaseina kivimüüri lammutati, oli toosama maja kraanadega uuele kõrvalolevale vundamendile tõstetud. Tegemist polnud mitte tillukese saunakökatsi, vaid täiemõõdulise, kolmekorruselise majaga. Akendest olid näha põikpuud, millega oli tagatud hoone jäikus ning vundamendist turritasid välja mitmekümnesentimeetrised raudtalad, millest siis maja  tõstetigi. Esimese hooga ei tahtnud toimunu kuidagi kohale jõuda. Alles pikema uurimise peale suutis aju tunnistada, et jah, lihtsalt võetigi kätte ja tõsteti too vähemalt saja-aastane maja kahe kraanaga ümber. Viimastel päevadel olime seal hiiglaslike, meie Pekkaniska mõõtu kraanadega sehkendamist näinud.
Käisime ka järvel.
Laugavegur oli ebanädalavahetuslikult vaikne. Isegi ühtegi värsket okseloiku polnud.

Kodus jätkus pakkimine täie hooga. Mida panna pakkidesse, mida käsipagasisse. Kuidas panna, kuhu panna. Lõpuks tuli tavapäraselt imestada, et on üllatav, kuidas varem terve toa täitnud kraam mahub vabalt paari seljakotti ära.

Unega läks nii nagu arvata oli: Six uinus kesköö paiku, Siil umbes kolmest. Äratus kell viis, sest tahtsime igaks juhuks paraja varuga lennujaama jõuda. "Paraja varuga" tähendas antud juhul seda, et kolm tundi tuli lennujaamas vahtida. Oleks olnud ka võimalus hilisema bussiga minna, aga sel juhul oleks check-ini ja muude protseduuride jaoks jäänud alla tunni ning arvestades igasugu jamade võimalikkust ning Siili harjumuspärast põdemist ja närvilisust kõikjale õigeaegselt jõudmise osas, jätsime hilisema bussi varuvarjandiks. Ja nii juhtuski, et vahtisime kõigepealt paar tundi ootesaalis ja hiljem tunnikese tax-free alas. Siil oli trip.ee 's kostunud nõuande kõrva taha pannud ja pakkis seljakoti enne check-ini andmist tugevasse prügikotti ning tõmbas selle tugeva teibiga kinni, jättes sanga välja.
Saime joomad ostetud ja vaatasime päikesetõusu. Soovitus tulevastele reisijatele: joogid tasub Islandile jõudes kindlasti enne tax-free alast väljumist ette valmis osta, maksustatuna on nende hind kohati kuni kolm korda kõrgem.
Lennukitele tehti jäätõrjet, Six tukkus, Siil luges, Six luges, Siil tukkus.
Pardale minek toimus plaanipäraselt. Lennuk startis, Siil hoidis oksekoti igaks juhuks valmis, aga vaja seda ei läinud. Pole seni kunagi vaja läinud, kuid lendamine on talle endiselt pisut õõvastav kogemus. Taevas oli Islandi kohal täiesti selge ning nägime nüüd ka sisemaad, kuhu meil tungida ei õnnestunudki. Samuti saime kõik suuremad liustikud ülevalt üle vaadatud. Pikka juttu sellest pole mõtet teha, poeesiasoon on lahjavõitu. Ütleme lihtsalt, et ilus oli. Lennuk lendas täpselt piki Islandi lõunarannikut. Lõpuks Atlandi kohale jõudes asendus maastik pilvestikuga, ookeani näha polnud.
Siil luges viimasel minutil raamatukogust "näpatud" Grishamit, Six tukkus. Norra oli jälle... ilus. Päike loojus, mäed, üksikud tuletäpid, mõned valgustatud suusanõlvad, muus osas selge taevas, kohati üksikud uttu mattunud orud, millede põhjas ergavad valgustatud asulad andsid udulaamadele tontliku helenduse. Enne Oslot hoiatas piloot, et on mingid uduprobleemid, peame ühe ringi tegema. Tegime. Ringi tegemisel viltu kallutatud lennukist avaneski parem vaade all tihenevale asustatusele ja mägedele. Oslo laialivalguv valgusvõrgustik oli täiesti sürreaalne. Ühe koha võrra aknast eemal istuv Siil litsus nina vastu klaasi surudes üksiti ka Sixi vastu seina. Sry.
Valdav osa Oslost oli täiesti pilvitu, aga selle perifeerias asuv lennujaam oli tõesti paksus udus. Nii paksus, et Siil, kes maandumisel eelistab otse enda ette põrnitseda, ei teadnudki seda seekord teha, sest üks moment olime udus ja järgmine hetk olid juba rattad maas ning kõrvalt võis vaid häguselt helendavaid valguslaike mööda vilksatamas näha. Nähtavus oli ligi paarkümmend meetrit.

Kell oli... (jätkub)
Ootoot, enne kui jätkame – kes see pervert on, kes siin pidevalt siili varbaid otsimas käib? Miks üldse keegi siili varbaid otsima peaks? Wtf?

(Õhtul jätkan)

Nii. Oslo lennujaamas saime kolm tundi passida. Valjuhääldist teavitati paari lennu ärajäämisest ilma või streikimiste tõttu. Siil näris natuke küüsi ja palvetas Eesti Õhu poole.
Vaatasime filmi.
Lugesime.
Oslo lennujaamas tasuta netti ei saanud.
Mis häda sellega on, et Eesti lennujaamas saab tasuta netti, aga Arlandas ja Oslos ei saa? Heaoluühiskond my ass :o(

Koondusime 20:45-ks oma värava juurde ja pardaleminek algas. Vahelduseks oli suurem Est. Airi lennuk, mis tegi Siilile vaid rõõmu – tuleb õhuaukudes vähem rappumist. Ja Estonian Air pakkus tasuta muffineid ja kohvi või teed või vett. SAS ja Iceland Air näiteks ei pakkunud midagi tasuta. Heaolulennukid vist.
Udu oli korralikult koomale tõmmanud ja nähtavus juba mitusada meetrit. Saime jälle ülevalt Oslot imetleda.
Nüüd jäi veel kaks muret: tuisk ja pakid.
Tuisuga oli nii, et väga ei tuisanud, sadas vaid natuke. Tallinnat oli imelik vaadata, ei suutnud esimese hooga aru saada, kus on mis. Lilleküla staadioni tundsime esimesena ära, siis nihkus juba ka kõik muu paika. Jaa... maas me olimegi. Minutise täpsusega, 22:25. Mitte ükski lend ei hilinenud ja ka pakid jäid alles.
Lennujaamas olid Raul ja Meeli praekapsaste, verivorsti, vürtsikilu ja kaneelirullidega vastas. Nii nunnu :o)
Õhtu jätkus napside ja kalade degusteerimisega sõprade pool sõpradega koos.

Järgmine päev kappasime kirjastustest läbi, Siil korjas oma vahepeal ilmunud raamatud, Six käis TTÜ-s paberimajandust ajamas ja allkirju andmas, reedel on kaitsmine. Ja vot siia see jutt nüüd jääb. Loodan lähiajal ka Islandi kokkuvõtte teha, pärast seda ehk ilmub paar lugu Eesti matkadest kah. Kuu hakkas looma, paari nädala pärast saab juba täiskuumatka teha :o)

22.-23 okt, reede-laup

Niisiis läksime reede õhtul Heleri sünnipäevale. Sihtisime nii, et liiga vara ei jõuaks – täpselt kaheksa ja üheksa vahele. Punktipealt. Natuke rahvast oli juba kohal, hiljem lisandus neid veel. Paras paabel – ungarlased, itaallased, poolakad, sakslased, islandlased jne. Eestlasi esindasime lisaks Helerile vaid meie. Eesti keel keelati ka kohe ära, samuti saksa keel, aga no või keegi seda jälgida viitsis. Söögiks-joogiks head ja paremat, võileiva ja muud tordid ning veinid ja kohalikud napsud.

Sai ka Opal ära proovitud, meenutas natuke soomlaste Salmijakki, aga oli tunduvalt vängem... ja vastikum. Siil kihutas pärast selle mekkimist kohe õunaliksi otsa, et aga lagritsa kuidagi suust ära saaks.
Esialgu istuti niisama ja üritati kuidagi piinlikku vaikust täita, hiljem hakkas vestlus juba veini ja muu toel kenasti veerema. Meie kõrvale sattus üks islandi poiss, kellel on leedukast sõbratar, seega Balti piirkonnaga keskmisest tuttavam. Lisaks oli ta Interraili passiga kuu aega mööda Euroopat reisinud, nii et juttu jätkus meil pikemaks, kuna vastava võimaluse kasutamine huvitab (kunagi tulevikus) ka meid. Soovitused: keskenduda põhiliselt Ida-Euroopale, eriti soojalt soovitas Rumeeniat, lääs on igav ja kallis. Samuti tasub sättida oma liikumised nii, et satud rongile ööseks, siis hoiad öömaja osas raha kokku. Rumeenias said nad kohaliku ajalooõpetaja 100 euro eest nädalaks ajaks giidiks. Koolist vist käisid küsimas. Rumeenias nägid ka mustlaste pealinna, seal pidid kõik uhked majad ja viimasepeal autod olema. Seal elavad need mustlaste "maffia" bossid, kellele kõik mustlaskerjused ja muud sellised kümnist maksavad. Bulgaariast rääkis aga õuduslugusid – rongiga selle piiri ületades tuli kohe mingi vagunisaatja nende kupeesse ja hakkas 50 eurot nõudma. Islandlasel läks seepeale hari punaseks ning hoolimata kainest mõistusest ja venna manitsustest sõimas rahanõutajal näo täis ning viskas välja. Ei juhtunudki midagi. Hiljem kuulsid, et kõrvalkupeedest olla see raha ära makstud. Hea teenistus. Ja seljakott pandi kah nii pihta, et pani selle maja seina najale, pöördus korraks venna poole kaarti vaatama ja tagasi pöörates oli kott läinud. Kedagi ära jooksmas ei näinud, arvatavasti keegi sirutas end aknast välja ja näppas ära. Ühes kohas viis kohalik vabatahtlik nad lastekodusse, kus nägid invaliidistatud lapsi – silmad välja torgatud, jalad pahupidi väänatud. Lihtsalt selleks, et lapsed kerjates rohkem raha saaksid. Kerjamine pidi üsna organiseeritud olema. Kreekas nägi, kuidas igasugu afgaanid ja iraagid end laevadele nihverdasid, et Itaaliasse ja sealt Euroopasse pääseda. Pidi täielik hullumaja olema, ning oli tänulik, et on olemas migratsiooni piiravad vahendid. Pariis meeldis talle (erinevalt meist) väga, on seal mitu korda käinud ja läheb veel. Samas pariislased pidid väga ülbed olema ja pirtsutavad kah. Ja tulevikus tahab baltiriikide kaudu Siberisse sõita.
Päris pikk vestlus oli :o)
Käisime vahepeal rõdul, taevas olid virmalised.

Olime sunnitud vara lahkuma, kuna tahame hommikul hääletama minemiseks võimalikult aegsasti ärgata. Teised lähevad hiljem veel kuskile edasi pidutsema. Täitsa kahju oli varem ära tulla.

Koju jõudes ei taha aga uni kuidagi tulla. Vähkreme ja sahmime, vist umbes kolmest saame silmad kinni. Jaa... viis läbi üles. Kõhkleme veel pisut, kas ikka läheme või mitte, Signel on natuke nõrk olla. Otsustame siiski minna, järgmist võimalust ei pruugi see hooaeg enam tulla. Sihiks Vatnajökull, Islandi suurim liustik. Sinna on tubli tükk maad, erinevatel andmetel 4–6 tundi autosõitu.
Sööme-joome-pakime ja hakkame astuma. Linn on veel pime, Esja kohal taevas siiski juba hahetab. Tanklas tavapärane kohvijoomine ja pudelite täitmine ning kella üheksaks oleme, pöial püsti, tee ääres. Laupäev küll, aga ega eriti ei näkka, supermaasturid ainult vuravad muudkui uhkelt suuremustriliste kummide mürinal mööda. Kaks korda pakutakse võimalust põhja suunas küüti saada, aga hoiame seekord siiski meelekindlalt sihist kinni. Poole tunni järel saamegi maasturile, mis läheb Selfossi. Juht pärit idast, elab Reykjanesbaeris. Suurem jutumees pole, nipet-näpet siiski seletame – Subaru Legacy on popp ja automaksud on hullud.

Huvitav on jälgida maastikku, kuidas see Reykjavíkist väljudes on veidi lumine, ja ühtäkki, pärast alla rannikule sõitmist muutub täitsa lumevabaks. Ojad ja kosed on sellegipoolest vähemal või rohkemal määral jääs.

Selfossis käime tanklas, Signe kisub mõned lisahilbud selga, tuul on tunduvalt tugevam kui linnas. Ilm on õnneks see, mida prognoos lubas – kohati päike, kohati pilv, sademeid (nii vihma ja lund kui ka rahet) võib alles õhtupoole ja edelas oodata. Kõnnime asula piirile ja üsna pea saame liustikumatku korraldava asutuse väikebussile. Juhiga räägime öömatkadest (siin neid ei korraldata) ja laudamisvõimalustest. Viimases osas midagi rõõmustada pole, eelmine aasta oli üldse vaid neli päeva nõlv avatud, kui on parem aasta, siis võib loota, et ehk novembri lõpus või detsembri alguses saaks sõitma.

Juhiga oli ka pisuke suhtlushäire, Siil sai aru, et ta sõidab vaid kakskümmend kilomeetrit edasi, tegelikult selgus hiljem, et ta läheb õkva Mýrdalsjökulli (seesama, mille lähedalt viimatisel matkal  mööduda üritasime) liustiku keele juurde. Kuna me talle aga ütlesime, et sihiks on Vatnajökull, siis pani ta meid kõrvaltee otsal maha ja keeras ise liustiku poole, jättes meid põhimaanteele. Seisime seal veidi aega, näpp ninas, ja mõtlesime, et mis edasi. Üks variant oleks plaanile truuks jääda, aga liiklus oli väga hõre. Pea olematu. Samas olime vaid 4 km kaugusel teisest liustikust. Parem varblane pihus kui tuvi katusel ja hakkasime künka taha kaduvale väikebussile järgi astuma.
Saime vaid paarsada meetrit läbitud, kui meile järgi jõudnud suurem, vanamoodsa, USA koolibusside kujuga buss peatus, ning roolis olnud juht arvas, et meil tükk maad astuda, tulgu me peale. Aga loomulikult. Buss oli hilisteismelisi välismaalasi täis. Niguni noored tudengihakatised. Rõõm siiski pikalt ei kestnud, paari kilomeetri järel suri mootor välja ning enam ei käivitunud. Õnneks lasti meid välja ning jätkasime jalgsi. Jõudsime mõnekümne minutiga liustikuni. Marianne ei olevat viimati rendiautoseltskonnaga seal käies liustikuni jõudnud, sest mingi oja oli teed takistanud. Olgu öeldud, et tee oli päris kole, me olime niigi hämmingus, et seal bussidega sõita riskiti. Paar (hetkel kuiva) ojasängi lõikas sellest samuti läbi. Nii et  vesi võis ette jääda küll.

Liustik oli nagu liustik ikka – suur, jäine, liustikujõega, tilkuv ja... must. Tuhane. Va vallatu vulkaan... Igatahes tatsusime küll selle peal ja kõrval, katsusime näpuga ning toksisime jalaga. Päris üles ronima hakata siiski ei tihanud, oleksime sealt väikseimagi vea korral alla libisenud ja võibolla kuskile prakku põrutanud. Teised, giidi saatel üles ronivad külastajad olid kõik "kasside" ja kirvestega varustatud.

Nojah, nähtud-tehtud, ots ringi ja tagasi. Seekord keegi meile sõitu ei paku, me ise neid paari mööduvat masinat ei hääletanud kah. Kõnnime maanteele välja, sööme võileiba ja hakkame koju hääletama. Liustikult tulles oli meil piisavalt aega, et selgeks mõelda, kas jätkata Vatnajökulli minekut või mitte. Iseenesest kihk oli suur, üle poole vahemaast oli juba läbitud, samas kõhutunne hakkas vastu. Eks vist vähene magamatus ja ebakindlus õhtuse ilma osas olid sealjuures määravaks. No ei ole isu nullkraadides öösel lörtsi kätte jääda, kui liikluse moodustab üks auto tunnis.

Üsna ruttu saime väikeautole, mille juht tuli Víkist konverentsilt ja oli teel Reykjavíki. No mis sa hing veel ihkad.

Uurime mehelt, et mis häälitsusi islandlased vestluse ajal teevad, et vestluspartnerile märku anda, et nad teda kuulavad. Noh, eestlased teevad tavaliselt "mhmh" ja "aha". See viimane tolle küsimuse tekitaski, sest kui seda häält teha, siis islandlane arvab, et sa ei saanud aru või ei kuulnud teda, ja räägib eelneva teksti uuesti. Seega tuleb islandlast kuulates öelda "mhmh" või "jau" või "okei".
Rääkis sedagi, kuidas meie ümber laiuvad praegu rohelised või kollased aasad olid veel septembris mustad. Ikka sest vulkaanist. Nüüd kardetakse kevadet, mil kevadveed uhuvad üleval mägedes tuha liikvele, see omakorda ummistab jõed-ojad ära, ja siis võib uputama hakata või jõed hoopis uutesse kohtadesse tekitada.

Enne Selfossi saame vihma, enne Reykjavíki aga lund. Pealinn ise see-eest kükitab päiksesäras. Lubatud vihmast mitte kõssugi.

Sohver paneb meid poe läheduses maha, käime teeme sisseostud, jalutame koju ja lösutamine alaku. Loeme, magame, vaatame filmi – täpselt selles järjekorras. Ja siis saame teada, et väljas pidid võimsad virmalised olema. Kisume riided selga, kuid kuuleme juba koridoris, et nüüd vajusid ära. No läheme siis jalutama. Ega kaugele ei jõuagi, juba lähedalasuvas pargis jääme pead kuklas rohelist linti ja täiskuud põrnitsema. Kõnnime natuke edasi ning jääme ühel väiksel kõrvaltänaval samas asendis sama vaatemängu vahtima. Kõnnime veel edasi, seekord kindla sihiga – tankla ja kemps. Tehtud.
Tanklast väljudes jõuame vaid mõned meetrid pimedal murulapil astuda, kui virmalised tõsiselt hoogu satuvad. Midagi sarnast, mida sai paar päeva tagasi kirjeldatud, ainult et u kaks korda laiahaardelisem ja hoogsam. Täitsa uskumatu, kui kiiresti otse pea kohal liikuvad tohutud valgussambad ja -joad liikuda ning keerelda võivad.

Läheme veel läbi pargist, kuhu suubuv oja aurab ja kus haned lärmavad ning võtame uuesti suuna kesklinnale, möödudes raekoja külmunud  tiigist/järvest. Sellel tahaks küll talvel uisutada. Üks nurk on siiski veest lahti ja seal käib agar kaagatamine.

Vaevalt oleme raekojast kaugemale jõudnud, kui silmame tänaval seisvat paarikest. Mõlemal suud ammuli ja pead kuklas. Järgime nende eeskuju ning kukuvad ka meie karbid lahti – taevas on mitmevärvilised virmalised.

Rohelise-valge-lilla triibulised lindid vonklevad linna kohal. Signe teeb paar keksivat sammu ja rõõmustab, et kempsus sai käidud, nüüd pole ehmatusest midagi püksi teha, Siil on lihtsalt jahmunud. Punnitame nii kaua silmi kuniks sähmimist jagub. Vaade on Signe jaoks sõna otseses mõttes hingemattev, kuna tal on nina kinni, pea-kuklas asendis voolab aga tatt kurku ja ta ei saa ka suu kaudu hingata. Õnneks(kahjuks) etendus pikalt ei kesta ning Signe siiski minestamiseni hapnikupuudusesse ei jää.
(No peaaegu sellised virmalised, nagu sellel pildil siin)

Olles küll üsna pika vahemaa läbinud, kuid enamik aega paigal seisnud, oleme natuke külmunud. Jumal vastab aga palvetele ning Laugaveguri jalamil seisab laud termoste ja kristlastega, kes üritavad nende paari termosega tervet linnarahvast soojaks joota. Halleluuja. Võtame oma kaks kakaod, tõrjume (vist viisakalt) ajupesu, ja tõmbume pargikesse tasse tühjendama. Lõi kõhu soojaks küll.

Ja, noh, edasine oli tavaline kojuminek.
Janisel olid lätlased külas. Ta just tõi neile liitri Absoluti lauale. Nad olid päeval samuti idapool käinud ning tagasi sõites kah virmalisi imetlenud.

Vot siis.

18.-19 okt, esm-teis

Nalja tegime, tegelikult olid Signel täna kooliasjad ja ei läinud me hääletama miskit.

Eile õhtul tõmbas ilm veel kargemaks ja kui Siil öösel ühepaiku filmivaatamiselt tuppa naasis, oli ta sunnitud nohuse ja unevaeguses Signe üles ajama – virmalised olid tagasi. Ja vihaselt. Säärast möllu poleks osanud ettegi kujutada. Seni olime loetu ja (telest) nähtu põhjal eeldanud, et virmalised toimetavadki kaunis pikaldaselt, aga eileõhtused olid juba üsna lõunamaise temperamendiga. Signe keeldus siiski katusele ronimast, nii pidi Siil sinna üksinda külmetama ronima. Meenus viimati Bill Brysoni raamatust loetu, kus kirjanik oli hädas virmaliste jälgimisega, kuna tegevus käis üle terve taeva. Meil küll midagi NII võimast polnud, aga seninähtust oli see siiski ulatuslikem – kesklinna betoonkiriku kohal väänles kord kahvatuv, kord ergav spiraal, mille üks väljahargnev lint sirutus üle lahe Esja kohale. Vahel lint kustus ning alles jäid vaid üksikud tombud, mis ühtäkki salenesid ning omandasid nooljad kujud, et siis viis minuti hiljem jälle sakilise või lainja servaga roheliseks kardinaks moonduda. Sealjuures ei suutnud ka linnatuled efekti nõrgendada. Taevas oli täiesti selge, isegi Linnutee oli näha. Ja Kuu loob jälle.
Siil pikalt lõdiseda ei jäksanud ning taandus peagi tuppa voodist, teki alt aknast välja põrnitsema. Kilkasime ja lalisesime lapsikus rõõmus oma pool tundi.
Meenus kohaliku eestlase Heleri Gröönimaast räägitu: kui ta seal oli, siis sai virmalisi juba nii palju nähtud, et kui keegi tuli öösel kilkama, et virmalised-virmalised, siis ta oli vaid teki alt nohisenud, et mis värvi. Iga tavalise värvi pärast ei viitsinud enam väljagi ajada :o) Loodetavasti saame kah oma üledoosi kätte, nii et küll saab.

Argisemalt jätkates – Signe sai kooliteel natuke külmetada. Midagi hullu pole, räägib lihtsalt naljaka "peahäälega". Käisime eile ka pükse otsimas, kuna Signel on juba kaks paari maha kantud: ühed pesi väikseks ja teised kulusid katki. Nii et homme läheme ostame vist ühed väljavalitud ära.

Väike matš bürokraatiarindel kandis vilju, Siil sai täna hommikul migratsioonist meili teatega, et tal on nüüd kohalik isikukood olemas. Siin on selle nimeks "kennitala". Vastupidiselt Signe poolt varem kodulehelt väljaloetule ei pidanud Siil selle eest ka midagi maksma. Võibolla on teave kodukal aegunud, võibolla tehti näpukas, võibolla lahterdub Eesti Põhjamaaks. Kes teab. Meie surkima ei hakka, läheb veel jamaks.

Ja kodustele: Kadri/Kerly, tee emale Skype'i konto ära, siis saame helistada. Raul, Heiki või Heldy (kui tervis parasjagu lubab), teile sama palve/käsk.
Olgu olla. Heldy, pea vastu :o) Oleme mõtetes sinuga.

Islandil protestid jätkuvad, täna käisid 50 inimest Landsbankinni ees säärast müra tegemas, et pankurid ei suutnud raha kokkulugemisele keskenduda ning olid sunnitud kontori sulgema. Teemaks siis arvatavasti endiselt laenud ja kodudest ilmajäämised. Käesoleva aastaga on Reykjavíkis ligi 230 peret kodust ilma jäänud.
Meie küll neid proteste ei näinud, meie kesklinna jõudes oli rahvas juba laiali läinud ja pank endiselt kinni. Üldse oli kesklinnas harjumatult vähe rahvast, vist läks suurem osa turiste Airwavesi lõppemisega  koju. Või  võtab pidurahval toibumine lihtsalt natuke aega. Igatahes oli värskendav ilma manööverdamise ja slaalomita tänaval kõndida.