Showing posts with label Hafnaberg. Show all posts
Showing posts with label Hafnaberg. Show all posts

20. august

Liiv oli üllatavalt kõvaks küljealuseks. Rähklesime mõlemad hommikuni välja. Tuul kukkus öösel ära, kuid Signet see külmetamast ei päästnud. Soojemast magamiskotist oleks abi olnud. Või riietest. Aga no ei taha ju kotist välja tulla, et riideid selga ajama hakata :o)
Hommikul lükkas pilved taeva ja tuule jälle käima. Siil asus kibekähku ube kõrvetama, et äkki pärast läheb sajuks (nagu ilmateade lubanud oli). Sõime ruttu oad sisse, pakkisime asjad ja astusime edasi. Mõne aja pärast hakkas juba liikumisest soojem ja olime rahul, et päike ei paista – eilne küte oli juba natuke liiast. Mis krdi Islandi ilm? Nagu Eestis juba.
Igatahes.
Umbes tunniga jõudsime aurupilvedes ranna juurde. See oli koht, kuhu geotermilist energiat rakendav jaam ärakasutatud vee juhtis. Laavabasseinid olid põnevate värvidega (punane, kollane, roheline) ja vesi kohati kutsuvalt soe. Samas aroomid nii kutsuvad ei olnud :o) Muna.
Läksime ülesvoolu sellesamase jaama juurde. See nägi välja nagu mingi kosmosejaam marsil – futuristlikud üksikud hooned laavaräbu täis väljade keskel. Mõningase ekslemise, kuid nagu selgus, siiski õige suunavaliku järel jõudsime kaugemal nõlval tossavate Gunnuhveri väljade juurde.



Juba teel sinna oli näha siin-seal suvalistest küngastest immitsevaid aurujoakesi. Sinna oleks vist hea telk püsti panna... Talvel võib siinkandis eriti sürr vaade olla.
Kuumaveeallikatele liginedes oli pilt veelgi võimsam – kümned väikesed mudaaugud mulksumas ja mitmetest suurematest avaustest maas aurusambad mööda maad roomamas. Tuul keerutas neid ringi ja mässis meid vahel nendesse munalehalistesse pilvedesse. Sildid hoiatasid mutta astumast, sest see oli ligi 100 kraadi kuum. Jalajälgi oli seal sellegipoolest. Laudteed juhatasid ühe samba juurest teise juurde.



Ühel teel viskas nii rammusat udu, et Siilil tõmbas prillid uduseks. Esmalt ei saanud sellest arugi, näis, et lihtsalt ERITI paks udu on, siis taipas aga prillid ära võtta ja nähtavus paranes mõnevõrra (2 m). Signe aga matsu lahti ei jaganud ja paanitses natuke. Korraks. No umbes selline seis oli:



Ülevalt kah üks pilt, meie liginesime paremalt, saime kõigepealt väiksemate haisupahvakutega kopse harjutada:



Teiselt poolt väljudes oli jälle kõik ok ja ka köitega piiratud ala sai läbi. Lootsime peagi jälle maanteele jõuda. Lootused olid õigustatud. Samas oli päike välja tulnud ja veevarud lõpukorral ning Grindavíki veel tubli 3 tundi astumist, juhul kui me autoga sinna ei saa. Autosid liikus tõesti harvalt, aga tunni jooksul meist möödunud kolmest masinast viimane peatus ja viskas meid "linna" (2000 elanikku) ära. Juhu, tsivilisatsioon! Esimene käik oli loomulikult toidupoodi võileiva, õlle, küpsiste ja suure apelsinimahla järele. Konsumeerisime oma saagi poe taga asuvas lahedas pargis, mis koosnes rohustest küngastest, kivikäikudest, kivipiiretest ja kiviväravatest. Viimane meenutas Stonehenge'i.
Kuna olime pisut väsinud, siis ei jäksanud linnakesega tutvuma hakata, vaid suundusime uuesti linnapiirile, kust me ka üsna kiirelt (viienda autoga) Keflaviki ja Reykjaviki vahelisele maanteele saime. Seekord oli vist tegemist esimese mittekohalikuga, tõenäoliselt poolakas. Suhtlemisse süübida me ei suutnud, kuna ta rääkis nii arusaamatut inglise keelt. Ümbritsev maastik oli muiudugi järjekordselt võimas. Samblaga kaetud kivimaastikud ja üksikud mäed. Blue Lagoonist sõitsime mööda (see asub üsna Grindaviki lähedal), aga olles otsustanud, et hoiame esialgu raha kokku (sissepääs ligi 500 EEK inimene) ja kui hiljem üle jääb, siis läheme ka sinna. Pealegi – järgmine meid pealevõtnud (keda me isegi ei hääletanud!) tüdruk rääkis kohast Islandi idaosas, kus kohe teeääres on samuti looduslikud kuumaveebasseinid. Ja täiesti tasuta. Muidugi tuleb arvestada, et sinnajõudmiseks kulub isegi hääletades mingeid summasid (söök-jook), aga samas on see raha märksa asjalikumalt kulutatud, kuna sel moel näeme-kogeme hoopis rohkem. Eks paistab. Kui muidugi ilm koledaks keerab, siis ei kisu eriti kuhugile hääletama.

Üldse hääletamisest – kuna pole sellega tükk aega tegelenud, siis olime juba ära unustanud, kui hea liikumis-suhtlemisviis see on. Mittehääletajad arvavad, et motiiviks on vaid finantsiline, aga meil on tänu sellele õnnestunud mitme kohalikuga suhelda, kohalikke uudiseid kuulda (Reykjaviki äärelinnas tapeti omas kodus üks mees, arvatavasti kiremõrv, nüüd on jälle viis aastat muretu – umbes sellise sagedusega toimuvad siin mõrvad), õiget kohanimede ja muude sõnade hääldust küsida ja kuulda jne. Kus sa veel niimoodi kohalikuga otse suhtlema satud? Hääletajat pealevõttev inimene on aga tavaliselt juba eelnevalt sinu ja sinuga suhtlemise suhtes positiivselt häälestatud. Ainult plussid :o)

Nii.
Jõudsime juba 12-ks Reykjaviki servale. Kõndisime mõnda aega head hääletuskohta otsides (kesklinna oli veel üle 10 km) piki peateed, tegime korra müravalli taga peatuse, sõime küpsiseid ja Siil tukkus veidi, ning siis tegime kõrvalolevas bussipeatuses hääletamisega katset. Liiklus oli aga nii intensiivne ja linnas sees bussijaamas hääletamine tundus nii totakas, et loobusime peagi ning jätkasime linnamatka. Mööda laheserva astudes sai mitmes kohas puhatud ja siis jälle kõnnitud.
Võõrastemajas tegime põgusa pausi ja läksime kohe edasi telkla kõrval olnud suplusasutusse, kus on väli- ja sisebasseinid, liurada ja kümblusbassud. Üks kord maksab 36 EEK, aga 11 korra kaardi ostes saab 25 krooniga. Võtsime selle hulgikaardi ja saime kohe mõlemad 25-ga sisse. Küürisime end dušširuumides hoolega puhtaks (islandlased saavad VÄGA pahaseks, kui sa pesemata või riided seljas pesnuna bassu ronid, sest basseinivesi on neil kloorivaba) ja lasime end õues kümblusbassu siruli.



Külmema ilmaga näeb sealne pilt välja selline:



... sest vesi köetakse maapõuest tuleva kuuma veega eelnevalt soojaks. Samas ei kasutata otse sealt tulevat vett, mistõttu puudub ebameeldiv lehk.
Väga lõõgastav :o)

Tuul oli kaunis karge aga selle eest sai rohkem vette pugedes peitu minna ja rahulikult ümbritsevat melu jälgida. Üksiti ka islandikeele rütmi ja hääldust jälgida. Kahjuks oli ka prantslasi, sakslasi, hispaanlasi ja venelasi, aga mis seal ikka, võib ka neid keeleoskusi värskendada. Enne äratulekut proovis Signe veel sisebasseini ära ja jäi väga rahule. Ilma kloorita on ikka kordi parem.
Ja bassurajatises oli selline tore massin (mida Signe märkas kasutada, aga Siil mitte ning pidi seega märjad püksad ja räti (mis oli pealegi arvatavasti võõras rätt, keegi läks vist vabšee märjana koju) tilkuvana koju tassima), millega sai oma asjad ära kuivatada. Selline tsentrifugaalkuivati. Topid sisse, hoiad kaant all, seni käib trummel ringi, lased kaane lahti, masin seiskub, ja võtad asjad välja. Valmis.

Pärast bassu tulime joonelt koju (tehes näksihankeks piiiisikese kõrvalepõike toidupoodi), vaatasime George Carlinit ja pugesime põhku. Põhimõtteliselt kulus hääletus-matkatripile õkva 24 tundi – eelmisel päeval hakkasime võõrastemajast u 15.00 liikuma, järgmisel päeval jõudsime 15.30 tagasi. Tehtud.

19. august

Hommikune migratsiooniametis käik kulges ootuspäraselt – Signe sai oma dokumendid muretult üle antud, Siil peab aga veel sebima. Tüüpiline bürokraatia – kuigi Siil vastas, et ta veel ei tea, kas ta hakkab tööle siin või ei, öeldi talle, et näed, võta see blankett ja käi sellega tööbüroos ja võta tempel, et sa otsid tööd. Wtf?
Igatahes sama päev sellega me tegeleda ei viitsinud vaid käisime sivalt Bonusest läbi, võtsime söögid, tulime tagasi võõrastemajja, sõime, pakkisime ja kütsime hääletama. Eelnevalt üritasime netist ka vastavasisulist infot leida. Konkreetset hääletuspunkti soovitust leida ei õnnestunud. Arvamused siinkandis hääletamise lihtsuse kohta lahknesid, mõned väitsid, et maru lihtne, üks ajakirjanik aga, kelle artikkel ka muus osas maru negatiivne oli, rääkis, et hääletamise lihtsus Islandil on mingi müüt, mida raamatud vahutavad ja mida uskuvad turistid siis ka siin hääletajaid peale võtavad. Oma kogemuse põhjal võime nüüd kinnitada, et meil igatahes kulges hääletamine lihtsalt ning peale võttis keskmiselt iga kolmas auto, mis meist möödus. Ja väljamaalane oli neist vaid üks. Hah!
Igatahes saime kaunis kähku minema. Aga... Sobivasse hääletuskohta jõudmine võttis omajagu aega. Tatsusime vist ligi 5 km, enne kui leidsime pasliku bensujaama. Sealt edasi läks nagu lepase reega. Järgmine autojuht pani meid juba Hafniri viivale teeotsale maha. Hafniri minevas autos oli Islandi Ülikoolis islandi keelt õppiv naine, kes vabandas tagaistet tühjaks loopides, et ta ei kasuta auto tagumist osa eriti sageli, ja tema Londonist saabunud võluvat briti inglise keelt täristav sõbranna. Hafniris panime jälle jalad maha, vaatasime põletuseks kokku kuhjatud prügihunniku juures nukrailmelise islandi hobusega korraks tõtt ja asusime Hafnabergi (häälda Habnamerg) poole astuma, kus lootsime lunne ja vaalu näha. Ei silmanud ühte ega teist. Tegelikult oli meil isegi raskusi matkaraja alguse leidmisega. Lõpuks murdsime lihtsalt toorelt üle (vist?) laavatuhase kivivälja ookeani poole. Ennäe imet, leidsimegi raja ja ranna ning tormide poolt kõrgele kaldapealsele kantud palgid, kummikud ja võrgupallid. Viimaseid oli kohati nii palju, et jätsid installatsiooni mulje. Puhkuskohas Hafnabergi neeme tipus tuulutasime varbaid ja jälgisime tükk aega sukelduvate lindude pikeerimist.
Liikusime pisut edasi, et nüüd siis põhjalikult vaalade ja lunnide vaatlemisega tegelema hakata. Asjatult. See eest olid muud vaated võimsad – ookeanilained, kaljukoopad, looduslikud kivisillad ja maismaal laiutavad laavaväljad.




Plaan oli mööda matkarada jätkates jõuda ka ühe meid peale võtnud juhi soovitatud Sandvíkuri mustale rannale, kus Clint Eastwood oma "Flags of our fathers" filminud oli. Probleem oli selles, et matkarada liitus mingi kõrvalise autoteega, mis hakkas sisemaale suunda võtma, aga meie kaardiarvestuste kohaselt ei oleks see seda tegema pidanud. Otsustasime siis uuesti ookeani suunas murda. Jälle üle kiviväljade ja liiva. Väsisime ära ja tulime diagonaalis tagasi. Teed mööda jätkates jõudsime... musta randa.



Jälgisime seal mõnda aega päikeseloojangut ja siis otsisime teed randa ümbritsevate hiidpokude vahel, et enne pimenemist võimalikult kaugele jõuda ja homseks lühem maa astuda jätta.
Käigupealt otsisime ka järgnevaks päevaks mõned puutükid valmis, et hommikul ube soojendada.
Kell oli kümme, hakkas juba hämarduma ja olime mõlemad ka üsna läbi, seega valisime tee kõrval ühe paljudest tardunud laavamassiivide vahele tekkinud liivaaukudest ja lõime telgi püsti. Tuul oli võrdlemisi tugev ja liiv vaiadele teab mis toekat pinda ei pakkunud, aga lootsime, et ehk püsib vari siiski püsti ja pugesime magamiskottidesse. 10 minutiga olime mõlemad kustunud.