Kool, koolja, koole (10. juuni)

RIIGIST

Saksamaa eripärad ilmnesid juba selles, et teine semester ehk suvesemester algab aprillis ja lõppeb augustis-septembris, mis tähendas kohe alguses mõningat segadust Eesti ja Saksa paberimajanduse ühildamisel. Kord tuli ühele poolele selgitada, et ma ei saa veel mingeid dokumente esitada, sest õpe pole veel alanud, kord teisele poolele rääkida, et kas saaks palun juba mõned õppeained kinnitatud. Bürokraatiamasinavärk oli küll üks raskusi, milleks arvasin end valmis olevat, kuid nii ettevalmistused kui ka kohapealne asjaajamine näitasid, et ei, ei olnud valmis. Pikemalt sel teemal ägada ei tasu, kuidagi oleme hakkama saanud ja vast saame ka lahkudes ikka asjad aetud. Kindlasti on kasu sellest, kui sul on tasakaalukas kaasa kaasas, kes aitab asjaajamisel silma peal hoida, paberitega ringi joosta ning kellega isekeskis süsteemi saab kiruda. E-Eesti on ikka lust ja lillepidu. 

Kui arvestada siia lisaks kõiksugu muud argised pisiasjad, hoiakud ja suhtumised, mida on raske konkreetselt välja tuua, siis aina enam süveneb veendumus, et tõepoolest on Eestil (või vähemalt meil isiklikult) rohkem ühist põhjamaade kui Kesk-Euroopaga. Pean oma senist iroonilist hoiakut meie kohati liigpüüdlikku põhjamaade sekka trügimise suhtes korrigeerima.

Ilmselgelt põhinevad me muljed isiklikel pealiskaudsetel kokkupuudetel ja kogemustel ning pole ilmtingimata kogu riigile laiendatavad. Baierimaa on ikkagi üks asi, Berliin või Ida-Saksa midagi hoopis muud. Kes huvitub pikemast ja põhjalikumast muljetamisest ning ühtlasi soovib muhedalt aega veeta, sakslaste üle naerda või nendega ühiseid jooni otsida, soovitan lugeda siia elama tulnu briti Adam Fletcheri kahosalist raamatut "How To Be German". Väga mõnus ja lobe lugemine, saab lugeda nii inglise kui saksa keeles, pisut meenutab olemuselt me enda kodustatud ameeriklase Justin Petrone "Minu Eestit".

Faktidest huvituva jaoks on olemas mitmeid materjale, kuivem versioon on raamat "Germany Today", loosunglikum ja turunduslikum, samas kergem lugemine on veebiski kättesaadav "Facts about Germany".

LINNAST

Enne siiatulekut teadsin linna kohta peamiselt vaid selle asukohta ning selle kuulsat nukuteatrit. Augsburg on kasvava elanikkonnaga, peagi ligi 300 000 elanikuga linn. Siin on elanud ja löönud lahinguid roomlased, hiljem on olnud see jõukas kant, kus pesitses maailma rikkaim Fuggerite pere, kes toetasid laenudega vaenutsevaid diktaatoreid ja ühtlasi asutasid maailma esimese sotsiaalmajutuse. Vanalinnas asuv sotsiaallinnak tegutseb endiselt ja ka kehval järjel elanike jaoks on üürihind sama, mis sadu aastaid tagasi – paarkümmend eurosenti. Vaestemajas elas pikka aega ka Mozarti vanaisa. Samuti on siit pärit lavastaja, näitekirjanik ja luuletaja Bertolt Brecht ning siin loodi Rudolf Dieseli poolt diiselmootor. Mootori arendamist toetas Augsburgi masinavabrik, mis MAN-i nimelise tehasena tänini tegutseb, muuhulgas ka Eesti teid veokitega täidab, aga kunagi hoopis hoolega trükimasinaid vorpis. Kuna tehas tootis II MS ajal lennuki- ja allveelaevamootoreid, oli see liitlaste jaoks loomulikult strateegilise tähtsusega pommitussihtmärk. Nii linn kui ka tehas said korralikult kannatada, aga mootorid olid sõna otseses mõttes niivõrd pommikindlad, et näiteks üks pooleliolev allveelaevamootor monteeriti pärast rusude alt väljakaevamist kokku ja müüdi ühele väikelinnale elektritootmiseks, kus seda siis sel eesmärgil kaheksakümnendateni pruugiti.

Vanalinnas uidates tuleb ühtelugu kanaleid ületada – linna läbivad kaks jõge, Lech, Wertach ja Singold ning nendest on läbi asula omakorda arvukalt kanaleid harutatud. Vanalinnas käies kuuleb ühtelugu kuskil solinat, sulinat, nirinat, pahinat ja kohinat. Vulinast rääkimata. Jõed ja kanalid olid ja on tähtis osa linna tööstusest, nende abil käitati seadmeid ning loodi konkurentsieelis teiste tööstuskeskuste ees, jahutati näiteks tapamaja keldreid. Kanaleid, veemajandust, tamme, hüdroelektrit ja sildu-purdeid (rohkem kui näiteks Veneetsias) on nii palju, et see on osa linna identiteedist ja praegu püütakse sellele veevärgile UNESCO maailmapärandi tiitlit taotleda.

Lechi jõgi dikteerib sarnaselt näiteks Emajõega Tartus suures osas linna liikluskorralduse, aga loob samas ka mõnusa rohelise koridori, kuhu liikluse eest põgeneda. Ülesvoolu minnes jõuab näiteks joogivee ja muidu floora ja fauna kaitseks loodud mitmehektarilisele looduskaitsealale, linnametsa. Erinevalt aga Emajõest ei toimu siinsel jõel mittemingit veeliiklust, veekogu on nii tamme täis, et siin ei saagi suurt sõita. Küll aga pakuvad kanalid mitmeid võimalusi: looduskaitsealal on olümpia tasemel süsta slaalomirada ja vanalinnas on ühel kanalil "igavene laine", millel võib sageli surfareid liuglemas näha.

Sellist mõõtu ja mitmekesise ajalooga ning elukeskkonnaga linn passib meile hästi, see on veel piisavalt väike, et jõuame oma sagedastel matkadel linnaservani kõmpida, aga piisavalt suur, et ka paari kuuga mitte ammenduda, endiselt on veel kohti, mida avastada, nii et auto, millega siia sõitsime, kuna kavatsesime Alpidesse ja mujale sõita, on kaks kuud kordagi käivitamata ühiselamu ees seisnud. No vast millalgi jõuame siiski ka linnast välja.

Kuigi linn paikneb ühtaegu Baierimaal kui ka Švaabimaal, väidavad senikõnetatud kohalikud ja lisaks loetud materjalid augsburglasi end hoopis omaette üksuseks pidama. Lisandub ka mõningane hõõrumine ja tögamine Müncheniga, Baieri pealinnaga, augsburglastel on pisuke okas hinges, et on pidanud kunagise mõjukeskuse tiitli loovutama endisele külale.

KOOLIST

Ülikool on noor, loodud seitsmekümnendatel, kuid see ei tähenda, et suhtumine oleks nooruslik või liberaalne, pigem on olukord ühe välisõppejõu sõnul vastupidine, paljud õppejõud on siin kooli algusaegadest ja tavatsevad asju ajada vanaviisi, mitte harjunud muutuma. Tartu Ülikool oma pika ajalooga aga teab, et muutused on kõrghariduse osa ja mõneti on märgatav suurem paindlikkus.

Augsburgi ülikool on koos kõigi oma õppe- ja teadushoonetega koondunud eelmainitud linnametsa lähistele. Tõsi küll, linnahaiglast ülikooli haiglaks vormistatud asutus paikneb teises linna servas ja seal käivad praegu hoogsad ehitustööd, sest hiljuti ülikooli juurde loodud arstiteaduskonda laiendatakse märkimisväärselt, juurde on kavas tuua mitu tuhat arstitudengit ja -teadlast. Aga mis viga laiendada ja ehitada, kui Saksamaa valitsus peab teaduse ja kõrghariduse toetamist tähtsamaks kui Eesti. Sel ajal, kui me arengu ja teadmiste alustala ei suudeta isegi lubatud ühe protsendini SKP-st viia, on Saksa valitsus investeerib ligi kolm protsenti SKP-st teadusse ja arendusse ning aastaks 2025 on kavas tõsta see 3,5 protsendini. Nii et Eestis virelevatel ja pelgupaiku otsivatel teadlastel ning tudengitel soovitan Saksamaa poole vaadata. Seda enam, et välistudengeid on siin palju ja nendega on harjutud tegelma, samuti on välisteadlased oodatud. Muuhulgas on näiteks naisteadlastele loodud lisaks toetussüsteemid.

ÕPPEKORRALDUS

Kuna varasemal välisõpingul Norras ei suutnud ma põnevatest ainetest loobuda ning seetõttu õpingute kõrval suurt lillutamiseks aega ei jäänudki, võtsin sel korral range joone, et valin vaid välisõppe miinimummahus õppeaineid (15EAP). Seda enam, et samal ajal on käsil ka magistriprojekti praktilise osa tegemine, nii et tööd jagub niigi. Sellele vaatamata astusin seatud piirist paari ainepunkti jagu üle. Siin on mul aga ka eneseõigustus: kui Trondheimis oli iseenesest tore see, et suurem jagu aineid on suure mahuga, nii et saad ühe semestri jooksul keskenduda rahulikult paarile ainele ja ülesandele, mitte ei sibli mitme väikse vahel, siis Augsburgis on tore see, et pakutakse võimalust ise aine maht ja koormus valida. See käib nii, et kui käin loengutes-seminarides kohal ja osalen aktiivselt, saan 2 ainepunkti, kui teen lisaks eelmainitule mingil teemal väikse taustauuringu ja ettekande saan 4 ainepunkti ja kui kõigele lisaks ka veel seminaritöö, saan 6 ainepunkti. Tänu säärasele süsteemile saan osaleda kursusel, mille sisu mind väga huvitas, aga kus ma muude tegemiste tõttu täismahus tööd teha ei jõuaks. Samas ei saa ka öelda, et see 2 punkti niisama sülle kukuks, aktiivse osaluse ja materjalide läbitöötamise nõue pole tühipaljas vormitäide.

ÕPPETÖÖ

Nii valisingi endale kaks ainet, millest ühes teen 4 EAP-d ja vaatlen ning analüüsin "Saksamaa aktuaalseid teemasid ja sündmusi" ja teises arutame paari EAP jagu "Saksamaast kultuuridevahelisest vaatenurkadest". Viimane on eriti põnev, sest lisaks niisama ülevaatele toimunust ja toimuvast annavad oma nägemuse siinsest ja võrdluse sellega teised välistudengid (Jaapan, Brasiilia, Argentiina, Kanada, Iirimaa, USA, Türgi, LAV, Austria, Prantsusmaa, Soome) kattuvused ja erinevused on kohati üllatavad.

Õppejõud püüab rakendada meilgi kasutatavat "ümberpööratud klassiruumi" meetodit ja panna tudengeid endid aktiivselt analüüsima ja osalema. Iga loengu alguses on möödunud nädalal Saksamaal toimunu kohta väike viktoriin virtuaalkeskkonnas Kahoot. Mõnus ja mänguline, pisukese hasardielemendiga tudengi motiveerimisvahend.

Ühes mahukamas aines, 12punktises, mis pidi olema ingliskeelne, ilmnes, et ma olen ainuke välistudeng ja et ma lektoriga olin varem meilitsi saksa keeles suhelnud, teatas ta kohe esimesel loengul, et teeme siis kõike saksa keeles. See sobis mulle hästi, kuna eesti kogemus on näidanud, et võõrkeelsed loengud kipuvad koledast inglise keelest kubisema, pealekauba saan saksa keele praktikat ja teised peavad mu konarlikku keelt taluma.

Kirjeldatud aine on selles koolis uus ning kohe on ilmnenud sarnased hädad, mis tuttavad TÜ-stki – käib alles õppetöö paika loksutamine, segaduses paistab olema nii õppejõud kui ka tudengid. Me oleme ligi kaks kuud oma rühmadega ettekandeid teinud, teooria ja praktikaga aga pea üldse mitte tegelenud. Kui Trondheimis oli meil Stanfordist tulnud õppejõu disainiaines juhtmõte "kohe tegutsema", siis Augsburgi uues aines toimub just see, mida rääkis Stanfordi õppejõud ja mida pidasin toona liialduseks: sakslased kipuvad suure osa tööst kavandamisele, õigemini selle kavandamisele, kuidas tööd kavandada, kulutama. Jällegi, kirjeldan vaid üksikjuhtumit, mitte ei väida kõiki sakslasi või baierlasi või švaabe nii käituvat. Aga ikkagi.

ÕPPEAINEST

Aine, mille nimi võiks tõlkes kõlada "Kaardistamine ja digitaalse linna (taas)kujutamine", peaks aitama andmekogumise abil linna uurida ja näidata. Kuna minu arvates teeb linna põnevaks tänavakunst (haaran siinjuures tänavakunsti juurde ka graffiti ja suurteosed), see annab sageli rohkem aimu linnas toimuvast ning elanike mõtteviisist, neid häirivast ja neile meeldivast, inspireerivast, hakkasin pea kohe (Tartu tänavakunstikaardi eeskujul, elagu Stencibility!) koostama vastavasisulist kaarti.

Sellega löön mitu kärbest: sel ajal kui teised alles kavandavad, mida teha, on mul juba toimiv, visandlik, kuid reaalne tulemus; samal ajal annab see põhjust teoseid otsides iga päev ja õhtu aardejahil käia ja läbitud kilometraaž on korralik, harvad pole päevad, kus kõnnime 15 kilomeetrit; linn saab järjest tuttavamaks ja leiame üha põnevamaid kohti; teoste tarvis taustatöid tehes avaneb linn süvitsi, siinne seadusandlus ning kultuuri- ja mõttehoovused. Kuna see hõlmab endas ühiskonnakihtide sidustamist ja kommunikatsiooni, on mu kommunikatsioonitaustaga õppejõud mõttest (vist) sillas.

Teiste rühmade ideed jahivad ökojälgi ning püüavad ajalugu, kultuuri ja veemajandust liitreaalsuses ühendada. Me töösse on nüüd kaasatud ka ülikooli arvutiteaduste osakond ja suve lõpuks on kavas luua toimiv mobiilirakendus, mis aitab huvilistel linna peidus, n-ö nähtamatu poolega tutvuda. 

Võrreldes näiteks Tartu tänavakunstikultuuriga teeb Augsburgi eriliseks kaks tahku: karmid karistused (nt üks legendaarne autor pandi [küll ka seoses varasemate muude rikkumistega] teisel vahelejäämisel lausa pokri) + tõik, et Augsburgis on 6–7 (ühte väidetavasse punkti pole me veel jõudnud) legaalse tänavakunsti kohta ehk Švaabiseina, kus igaüks võib ennast vabalt välja elada. Just see teeb linnas levinud graffiti huvitavaks, et autoritel on võimalus muretult ja karistamatult oma loomevajadust välja elada kindlates kohtades, kuid paljud siiski valivad karistusega riskides illegaalsed lõuendid.

Loomulikult ei piirdu mu töö mööda linna jooksmisega, teoste jäädvustamise, nende koordinaatide ja asendite talletamisega, vaid lisandub ka analüüsiv osa. Semestri lõpus selgub, kas ja kui edukalt ma tollega hakkama saan.

(Siili sebimisi toetab Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)

Ühikaprobleemid (6. apr. 2019)

Sõitsime 3 ööpäevaga Augsburgi (telkimisega Leedus, motellis Poolas ja telkimisega Augsburgi küljeall) kohale.
Tartust Leetu kulgeb sündmustevaeselt, eelnev päikseprillide ostmine oli hea mõte, pidev päike oleks õhtuks väga ära väsitanud.

Leedust Poola, kiirteed. Rehvid teevad imelikku häält, kahtlustame, et on kaheksas vms, aga vist on lihtsalt teed sellised, et tekib imelik klop-klop heli kohati. Poola liiklus on jube, kihutamine kahel rajal õudne, Varssavi kandis tipptunnil eriti, peale- ja mahasõitudele peab pidevalt peale passima ja kogu aeg on keegi otsa sõitmas. Rekkad samas jaksavad vaid 85 km/t sõita. Istud neil sabas või teed möödasõitu ja jääd ise jalgu.

Poolast Saksa. Kiirteedel võrreldes Poolaga üks rada lisaks, juhid kah mõistlikumad, ei tõmble. Samas andmine on kolmandal rajal hull, tunne selline nagu oleks ise keset rallivõistlust.
Läksime ühikavõtmeid saama ja saadeti meid pikalt. Hiljem siiski leebuti ja lubati paar päeva ühikas varjus olla ja uut elamist otsida.
Koos Sixiga ei lubata ühikatoa 20 ruudul elada, reeglid keelavat. Kukkusime palavikuliselt kohe kontoriukse taga seinale pandud korteripakkumisi läbi helistama, paljud olid muidugi juba võetud, paljusid ajas taas segadusse see, et tahame kahekesi koos elada.
Äärmiselt ärritav, et mul ei lasta otsustada, kui väike tuba mulle sobib, ikka öeldakse "see on nii väike tuba, te ei taha ometi kahekesi seal elada". Reedel käisime üht tuliuut tuba vaatamas, seal kordus sama jutt, aga lubati siiski omanikuga rääkida ja dokumendid saata. Pole siiani (laupäeval) saadetud. Pärastlõunal käisime juba kesklinnast (5 km) kaugemal, üle jõe üht vana ühikat vaatamas. Nad sinna muidu mittetudengeid ei võtaks, aga panevad selle sügisel üldse kinni, nii et olevat nüüd reeglid natuke lõdvemad ja võibolla saab, peame esmaspäevani ootama, kuni mingi koolijuht vms lubab või keelab. Närime küüsi.

Samal ajal jätkame kohaotsinguid. Õigemini Sixi jätkab, sest ma olen nii löss nendest telefonikõnedest, et ei jaksa.
Nagu omavahel lõõpisime, siis kui mitte muud, saime ühe eurotripi ja paar päeva Augsburgi puhkust ja lähme siis koju tagasi. Nojah, korterimöllu ei saa päris puhkuseks pidada, aga elamuspuhkus siis.
Eile korterite vahet jalutades (edasi-tagasi ja ringi tuli üle 20 km kõndimist) saime vanalinna natuke näha ja muud linna kah. Jõgi ja palju kanaleid on esmane mulje. Arhitektuur nagu ikka, eks siin ka pommitati palju ja suur osa on taastatud, osa aga vaid aimavad vana stiili. Liiklust ja müra on palju, samas on jõe paremkaldal pikk vaikne kergliiklusala ja vasemkaldal suur roheala, nii et saab müra eest pakku. Leidsime legaalse tänavakunsti ala, neid on linna peal veel.

Kõndimisele vaatamata tundsin õhtul veel vajadust ikka uisud alla panna, mine tea, äkki peamegi paari päeva pärast üldse lahkuma. Augsburg on ideaalne uisutamiseks (esimese mulje põhjal) – siledad teed, üsna tasane pinnavorm. Trammiteed tiba häirivad, aga muidu pole hullu. Kaks korda eksisin ära, aga kuidagi iseeneslikult jõudsin õigetesse kohtadesse ikkagi kohale.
Õhtul on ka liiklus rahulikum. Ja autojuhid annavad meelsamini teed kui Eestis, kus püütakse iga hinna eest ikka enne uisutajat oma pööre ära teha. Ühtegi teist uisutajat ei näinud, nii et natuke valge varese tunne oli. Enne sõitmaminekut küll surfasin natuke ja paistab, et uisutajaid peaks ikkagi olema, vähemalt pargid on, aga võibolla nad siis ei sõida tänaval.

See üks kord, kui otsustan oma omaettehoidmisest välja murda ja abi pakkuda ja siis niimoodi: ristmikust üle uhades märkan silmanurgast üht vanahärrat midagi kõnniteeservas murulapilt otsimas, üks käsi maas, teises ähmaselt helendav mobiil. Poolesekundise sisevõitluse järel pidurdan, teen tagasipöörde ja rullin tagasi, mõttes samal ajal kohmakat kõnetust ette valmistades ("Hallo. Haben Sie etwas verloren? Kann ich euch vielleicht helfen?") ja käega tagatasku küljest taskulampi kobades. Uuesti tänavanurgale jõudes näen härrat juba taas püsti tõusmas, väikest kilekotikest ettevaatlikult endast eemal hoidmas. Leidis. Jalutab koeraga edasi.

(Kannatada aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)

Kunst? 12. nov, reede

Eile jäi paar tegelast, keda olen varem silmanud, tabamata, seega nurusin täna Mariannelt uuesti pildikasti (aitäh :o) ja lohistasin Sixi uuesti kesklinna uulitsatele. Seekord sai Signe tuult takistavad püksad jalga, kohe teine tera.

Esimesed kaks on Brautarholti tänaval:

 Reklaam aasia ja aafrika toidukaupade poe kõrval:

 Tulevad mõned labasemad kritseldused, aga sry, on mulle sümpaatsed:

 Hverfisgata, esimene on otse tänaval, teised kolm hoovides:

 Pole aimugi, mida see endast kujutab:

 Hoov Geirsgata ääres:

 Suund Vesturgatale:

 Hoovis.

 Vot neid fotoninjasid täna jahtima läksimegi. Leidsime! Kusjuures Sixi arvates on need moslemid, ma vaidlesin vastu, aga praegu noid kuule märgates kaldun temaga nõustuma:

 Vist kuskil Ránargata tunnelis. Nii kitsas on, et ei saa seintes korralikku pilti teha. Andsin oma parima.
Üks ots vasak:

 Parem:

 Teine ots vasak:

 Parem:

 Ja siis jõudsime Seljaveguri ning Vesturgata nurgale, kus lahmakal tühermaal seisavad järjestikku betoonseinad, mis on tõenäoliselt mingi hoogtöö käigus grafitiga kaetud. Kõiki ülespildistada ei viitsinud (kuradi külm oli, tuul tuli otse, takistamatult, paarisaja meetri kauguselt merelt), tegin subjektiivse valiku:

 Nii, siis vaatasime üle õla ja nägime üht järjekordset seinamaalingutega tunnelit. Seljaveguril:

 Ja tagasi peatänaval, Laugaveguril:

Selline päev siis. Ja kui ma mõnda Islandi meteoroloogi kohtan siis... ma ei tea... lasen ta tollesama tuulega kiirusel 6 m/s õhku täis nagu konna. Ma ei kujuta ette, kust nad oma tuulekiirused võtavad, aga 6 m/s on asi kaugel. Või on nende "meetrid" siin pikemad kui meie omad. Eestis oleks sellise tuulega tormihoiatus ja poes küünlad otsas ning Ansip paluks rahval kodudes püsida.