Kuna sõpsid läksid nüüd samuti Trondheimi, siis oli põhjust kaheksa aastat hiljem uuesti kohal käia. Polnud küll päris ideaalne, kuna üks tegelane viibis sel ajal Eestis, sest polnud siin veel otsi kokku tõmmanud, aga vähemalt viimase päeva saime ikka kõik koos hängida.
Lend oli ilgelt väsitav ja nii minnes kui tulles leidus vähemalt üks jobu, kes arvas heaks istme mulle sülle lasta. Ilmaga aga vedas – enne meid sadas mitu nädalat, meie külastuse ajal oli täis päike, ehkki pigem miinuse kanti ja tuul. Tuule tõttu jäi ka rändamist kavandatust vähemaks, nelja päeva jooksul jõudsime vaid linna piires ringi matkata ja viimase päeva õhtul kavas olnud mäeotsa ronimine jäi ära. Kügelesime selle asemel ühikas ja vitsutasime pitsat.
Olimegi ses mõttes tülinaks, et pressisime end võõrustajate ühetoalisse ühikatuppa, teisalt andis see võimaluse reisikulusid ohjes hoida ja majutuse asemel näiteks väljas söömisele kulutada. Mida ka iga päev tegime. Ühikas oli küll kitsavõitu, aga teisalt võimaldaski kontsentreeritult pead-jalad koos olla, nii et on tükiks ajaks üksteisest isu täis.
Trond oli ikka täitsa Heim st kodune, meenutas seda tunnet, mis valdas pärast välisõpet Tartusse jõudes – üht-teist on nagu muutunud, aga samas on väga tuttav, kõik teed ja rajad on teada. Saime isegi võõrustajale veel kohti tutvustada, kuhu ta eelneva paari kuu jooksul sattunud polnud.
Lisaks ilmale vedas ka virmalistega, juba lennujaama bussiga sõites olid nood fjordi kohal vaadeldavad ja hilisele tunnile vaatamata läksime kohe pärast kohalejõudmist neid veel vaatama. Olid linnatuledele vaatamata kenasti näha, ei pidanudki neeme tippu ronima. Linnatulesid muidugi jagus, norrakad priiskavad endiselt oma odava elektriga, tehku nad oma elektriautodega paarutades seda roheliseks olemise nägu palju tahes.
Neeme tippu kah ei jõudnud, ehkki ühel päeval võtsime ekstra sihiks, matkasime piki fjordiserva kergliiklusala ja ümber sadama selles suunas, aga ühelt poolt päike pani higistama ja teisalt tuul külmetama, nii et kui veel ligi pool tundi oleks jäänud sinna jõudmiseni, katkestasime, otsisime poolsaarel mingi suvalise kebabikoha ühe kooli läheduses, tellisime burksi ja kebabi ja soojendasime end üles. Suurushullustuses võtsin mõlemad ilged jurakad, nii et burks tuli pärast ühikasse tassida.
Käisime ka vana hea suurtükikindluse juures, kuhu võõrustajad polnud veel jõudnud, ja saime järjekordsest tudengimelust osa, olid vist erinevad korbid või muidu seltsingud kohal, laulsid ja sumisesid, mõned veeresid künkast alla. Kogu neljapäevane reis kokku, koos lendude, bussisõitude, söömiste-joomiste ja külakostiks viiduga läks kahepeale ligi 800 eurot. Saanuks ka soodsamalt, ja loomulikult ka kallimalt.
