Gruusia = Tbilisi + Gudauri (24.01.14–01.02.14)

Eelmise aasta Slovakkia lauareisil küpses mõte Indiasse minna, aga sügisel asendus see Gruusia-jutuga. Ma suhtusin esialgu leigelt, kuna olin just kooli läinud ja töisest tegevusest taandumas, seega polnud suuremaid väljaminekuid kavas. Six käis aga peale ja tegi veel sõidugi välja, nii et poole planeeringu pealt hüppasin reele. Teised kavandasid-organiseerisid, mina loksusin kaasa.

Lend läks üsna ludinal, hops Riiga ja lups Tbilisi, lennujamas Wako (Vako?) vastas, kolme autoga ning kahe tunniga Gudauri. Serpentiinidele, mõningasele külglibisemisele ja üleväsimusele vaatamata kella seitsmeks öömajas kohal.


Tegime teed ja kudesime, pool rahvast kaldus voodi suunas, ma olin aga päikselisest ilmast õhinas ning varasema mägireiside kogemuse põhjal edasise ilma suhtes skeptiline. Kogemus teadis ka seda, et üleväsimus läheb mäel üle. Võtsime peremehega mõned klõmmid kodust puskarit ning Vana Tallinnat hinge alla ja läksime laenutusest varustust soetama. Mul oli kõik muu peale laua olemas, Tarvol samuti, Jako ja Hillar laenutasid vist ka saapad ja kiivrid. Tarvo sai head Völkli suusad, ma sain õige pikkusega, aga pisut laiavõitu laua.
Gruusias oli sama ebanormaalne talv olnud kui meil, lund nappis. Kahuritega kunstlund ei tehta, kuna esiteks on tavaliselt 5-6 meetrit looduslikku lund ja teiseks on neil mägedes niigi vähe vett, nagu peremees mõni päev hiljem vennastumisõhtul selgitas. Seega oli enamik radu ametlikult kinni, aga tõstukid töötasid – Euroopas sellist nalja ei tehta, kui on rada kinni, on ka tõstuk kinni. Sõitsime siis kõigil radadel ja õppisime kive vältima. Jakol oli veel tutikas laud kah. Tagastades see enam nii tutikas polnud :)



Wako rääkis ka midagi otseteest tõstuki juurest meie öömaja juurde, aga meie seda leida ei suutnud ning kõndisime jala ligi kilomeetri mööda käänulist maanteed koju. Järgmine päev näidati otsetee otsad kätte ning kae nalja, saimegi edaspidi pea ukse ette välja libiseda. Hommikuti viidi autoga tõstuki juurde, õhtul sõitsime laua-suusaga koju.
Ülejäänud päevad kulgesid rütmis rikkalik hommikusöök (öömaja hinna sees) > kümne paiku mäele > nelja paiku koju > pesu ja natuke tiksumist > õhtusöök (hinna sees) > veini ja muu hüva kraami degusteerimine keskööni või kahe-kolmeni. Ühel õhtul tuli peremehele paar sõpra külla ja vast sel puhul tuli ta me juurde ning teatas me põhilisele kõneisikule Jakole, et täna on kõik söögid-joogid tema poolt. Tegi kaminas šašlõkki, naised valmistasid köögis ohtralt hinkaale, toodi see kõhurõõm koos veinikannudega siis lauale ning söömajooma võis alata. Mina kustusin tavapäraselt kaheteistkümnest ära, aga Jako istus peremehega kolmeni üleval, arutasid veini ja puskari ajamise peensusi ning laulsid setu- ning eesti laule.


Ilmaga oligi üldiselt kehvasti, valdavalt sadas kõik päevad, selget ja päikest saime vaid esimesel ja viimasel päeval, vahepealse aja oli nii ja naa, kõige kehvem oli tihe lumesadu, mis hajutas päiksevalguse nii ära, et pinnakontuurid olid hoomamatud, raske oli kobamisi, valdavalt jalgade tööle tuginedes sõita. Suuremaid õnnetusi õnneks siiski polnud, CH lõhkus natuke põlve, Jako roideid ja pöialt ning mina samuti roideid. Piirdusime küll vaid põrutustega, päris pooleks või mõraseks midagi ei teinud. Ühel päeval lõi Hillaril kõhu alt ära, viimasel päeval tuli Harro vapralt mäele, süda iiveldamas. Käis tipus, puudrinõlval suure kivi taga, lõik sõrmed kurku ja sõitis edasi. Selline mees.


Aga kus sa viimase päiksepaistelise ilma ja puudrisõidu nautimata jätad, onju. Gudauril on kaks tippu, kõige kõrgemat meie sealolekul ei avatud, teisel tipul sõites nägime siiski, et traktor läks juba üles, ju oli lund nii palju tulnud, et võis vaikselt avamiseks valmistuda.

Viimasel päeval tuli Tbilisist Volkswageni buss järele, tegime peremehega pilti ja pakkisime end bussi. Laskusime õnneks aeglaselt, 30 km/h ja ketid peal. Pelgasin eelnevalt tõusuga sarnast sõitu.

Peagi kirjutan lisaks.
Kaks kuud hiljem:

Nojah, „peagi” … tõmbame siis otsad kokku:
Mägedest alla jõudes oli mingi politseipunkt ja vist rekkate kontroll, kõik kenasti teeservas rivis, kilomeetrine järjekord. Täpselt meie ees pööras üks vastutulnud Vene numbriga Kamaz ümber, saadeti vist tagasi – ja otse kraavi. Kette ega talvekumme loomulikult all polnud. Filmitud sai kah, ehk saan millalgi video lisada.

Tbilisis hosteli leidmine eriti aega ei võtnudki, räämas ja üheksakümnendate Tallinna meenutavas vanalinnas asusime õkva mäetipus seisva Gruusia Ema valvsa pilgu ja sinnasamma tõusva gondli vahel. „Namaste” hostel oli minu, esimest korda hostelis käija jaoks ootamatult viisakas ööbimiskoht. Puhtad ruumid, korralikud narivoodid ja mõnus kaminatuba allkorrusel. Järgnevad päevad nägid sellised välja, et pikale hommikule järgnes pisuke linnapeal kondamine, õhtupoole kogusid teised tuure ja jätkasid linnas trampimist, ma läksin hiljemalt keskööks siiski hostelisse ja hängisin kaminatoas teiste külaliste ning administraatoritega.
Tbilisi vanalinn on vinge, kui kellelgi raha üle, tasuks sinna mõne hoone restaureerimisse investeerida ja kümne aasta pärast tulu teenima asuda.
Käisime ka Gruusia saunas, ulpisime maa alt pumbatud kuumas vees, lasime end saunamehel küürida ja lürpisime ohtralt teed. Täielik luksus.
Tahtsime ka teletorni külastada, aga selgus, et sinna ei lasta, peab kõrvalasuva hotell-restoraniga piirduma. Sellele eelnes veel ka tüüpiline turistikas: küsisime taksojuhtidelt köistrammi kohta, mis sinna viib ja meile väideti, et see ei tööta (vale) ning et ta võib meid ära visata, hind on mõistlikud 10 laari (vale. Hiljem saime siiski selle olematu köistrammiga resto juurest tagasi alla ja hosteli adminnilt teada, et linnapiires on mõistlik hind 3 laari ja lennujaama sõit 15 laari. Aga hinnad olid Eesti mõistes siiski kõik nii madalad, et tundsime end nagu soome turistid Tallinnas. Veinid olid üliodavad, veinipoodides joodeti meid puhta tasuta, isegi taksojuhid pakuvad oma pagasnikust isetehtud veini, teletorniresto hinnad on võrreldavad Tartu-Tallinna kesklinna restode lõunapraadidega. Poolatarist administraator rääkis kah, et turul ikka üritatakse tal nahka üle kõrvade tõmmata, aga siis ta teeb neile selgeks, et teab kohalikke hindu.
Viimasel ööl vastu äralendu ei näinud me magamaminekul erilist mõtet, ärgata oli vaja niikuinii enne kukke ja koitu. Nelja paiku pakkisime, viiest läksime taksot otsima. Tüüpiline räämas ja kehvade kojameestega, aga see eest vinge LCD ekraaniga taksoromu sõidutas meid lennujaama, vantsisime läbi protseduuride lennukile ja alustasime enam kui tunnist lennukis istumist. Seejärel selgus, et üks Türgi lennuk olla lumesaju tõttu hoovõturajalt maha sõitnud. Kuna nüüd olid meie piloodi töötunnid täis, ei saanud me enam õhku tõusta. Läksime tollitsooni passima. Saime seal tükk aega külitada, infot keegi ei jaganud. Lõpuks saadeti meid ka sealt välja. Endiselt teavet ei jagatud, Jako võitles viimaks meile mingid äkased kohviku kupongid välja. Passisime sealgi mõned tunnid. Viimaks viidi meid tagasi Tbilisi, hotelli. Käisime duši all ja läksime linna õhtustama. Üheksa paiku õhtul hakati meid jälle lennujaama viima. Kuskilt kostus, et lisaks pilooditundidele oli ka lennuki hooldusvälp täis saanud, AirBaltic on oma asjakorralduse nii maksimaalselt ökonomeerinud, et väikseimgi tõrge lööb kogu süsteemi uppi. Hüvitada seda meile keegi loomulikult ei kavatsenud ja meie keegi nendega protsessida kah ei jaksanud. Lendasime Riiga, seal pakiti meid bussile, kuna järgmine lend Tallinna oleks mitme tunni pärast läinud, ja sõitsime koju. Tavaliselt ma sõiduvahendites magada ei suuda, aga seekord kukkusin küll kohe ära ja ärkasin vaid korra Iklas ja korra Pärnus. 

Tartu Jäneserada + Luharada

Algne idee oli üldse kuuvalgel üks järvering teha, aga kuna lähimatel järvedel pole radu ja pealegi märksa mugavam on mitte autoga sõita, vaid otse kodust, Supilinnast astuma hakata, otsustasime nende radade kasuks.

Mõlema rajaga on omad hädad. Jäneserada kulgeb piki Emajõe paremkallast, see on kunagi EAS-i rahadega rajatud, aga nüüd ei taha maaomanikud inimesi sealt enam läbi lasta. Iseenesest pole neil õigust kallasrada (10 m) blokkida, aga nad teevad seda siiski. Teine matkajate takistamise vahend on kuivenduskraavid, mida jagub sellele rajale ohtralt. Kunagi tehti nendele purded, aga nüüd on need suuremalt jaolt lõhutud. Talv on aga teada-tuntud sillameister ning seetõttu me vee sulistama või väga suuri ringe tegema ei pidanudki.


Supilinna kodust astumist alustasime kell kolm arvestusega, et Jäneseraja läbiksime päevavalges, mil veel kehtib igameheõigus. Enam-vähem mahtusime kavandatud graafikusse, aga Luharaja alguses oli juba pealampe vaja. Jäneserajal saime loojuva päikse valgussammast pildistada.





Ootuspärane tähelepanek: Jäneseraja alguses olevad vanemate majade elanikud kallasrada ei bloki, nemad on oma aia jõest sips eemale teinud ja sealt pääseb kenasti mööda; uuemad „põllupealsed küprokkülad” ihkavad aga nii kramplikult privaatsust, et tõmbavad oma aiad kasvõi poole jõe peale. Igal juhul oli suurem osa rajast siiski normaalselt läbitavad, alles lõpus, kõrtsivaremete juures, kui raudteeni jäi veel tühised 80-100 meetrit, tekkis me teele tõsisem takistus – uusküla, mille vahel lahti lõata rotveiler, kes rõõmsalt/verejanuliselt me peale klähvis. Pussi ei tahtnud pruukima hakata ja suuremat malakat kaasas polnud, seega olime sunnitud mööda aasa ja raudteed ääristavat hooldusteed umbes kilomeetrist ringi tegema. Saime miniatuurset daatšade kogumikku imetleda. Silla juures ületasime raudtee ja jõudsime kohe suurema kraavi juurde, mille langenud puu tõhusal toel ületasime, et teisel pool avastada, et oleks ka lihtsamini saanud – raudtee juba varem ületanud ja lihtsalt mööda sissesõiduteed otse Luharaja algusse kõmpida.



Luharaja kohta kuskilt netist me asjalikku kaarti leida ei suutnud, teada oli, et seda eriti ei hooldata. Raja alguses oli siiski infotahvel olemas, nii et tegime järeltulevate vandersellide jaoks mõned klõpsud mu hädise fotokaga.



Too rada oli Jäneserajast märksa hüljatum, inimeste jälgi nägi harva, vaid seal, kuhu ka autoga ligi pääses, enamjaolt silmasime vaid kitse, jänese, rebase ja koera jälgi. Koprategevusest oli samuti vingeid märke, üks pesakuhil oli tõeline loss. Kunagised rajarajatised on endiselt alles, säilinud on nii lõkkekohad kui ka katustega piknikulauad, üks neist oli kilede-koormakatete lisamisega varjualuseks ümber ehitatud ja madratsid pinkidele paigutatud. Tõenäoliselt käivad seal kalamehed.

















Eelnevalt oli ka üks vitstest ja traadist punutud sõrestik, millele siis paadimatkajad või kalastajad katte peale viskavad ja ongi telk valmis. Signe represents:
















Kuskil pärast Vorbuse rada, Kraaviääre tee juures tuli järjekordne lai kraav, millel polnud purret ja mille jää oli ohtlikult õhuke ning habras. Kuna olime neli tundi matkanud, tagasi oli veel samuti vaja astuda, natuke väsinud ning kodus vajas ahi veel mõistlikul ajal kütmist, otsustasime selle koha peal katkestada ja tsivilisatsiooni naasta. Mõne kilomeetri pärast olime kohalikul maanteel ja vantsisime Tartu suunas. Lahtiseid koeri õnneks polnud, üksikuid majapidamisi jagus, liiklus oli algul hõre, hiljem tihenes. Riputasime helkurid välja ja panime pealambid põlema. Seitsme paiku tõusis kuu, mis oli muna kujuline:
















Ma polnud nii ammu enam pikemat maad matkanud, et unustasin saapad tihedamini jalga siduda, seetõttu said päkad Luharaja küngastel, künkaharjadel, mätastel ja kividel omajagu väntsutamist ning hakkasid nüüd maanteel tunda andma. Vantsisime siiski kenasti, kõrvalise abita Maaülikooli juurest Supilinna sisse ja joonelt koju. Signe juuksed olid härmalõngas ja mu kott oleks nagu veskist tulnud:















Panime ahju kütte, pugesime teki alla sooja ning asusime matkast alles jäänud hõõgveini hävitama.

Millalgi suvel, nt jaanipäeval võiks sama rada uuesti üritada.