Aeglasest reisimisest

Pandeemiarežiimis tiksudes ja poolsunduslikult omaette hoides, suurema liikumisvõimaluseta meenuvad ikka vahel kohad ja olud varemkäidud kohtadest. No et mingi koht, vaade, lõhn, heli meenutab midagi sarnast kuskilt reisilt. Eile turgatas, et selliseid ajas tagasiminekuid ei paku kiired reisid, ei me eurotripp ega lauareisid. Küll aga kõik aeglased reisid, Trondheim, Reykjavík, Augsburg. Käime kuskil, ninna tungib määnduva rohu lehk, meenuvad Norra mäed. Istume kuskil palavas, meenub üks õhtu Augsburgis.
Iva? Iva on see, et mingi paigaga mingi sideme tekkimine vajab aega. Ja kui on side loodud, saan hiljem seda uuesti läbi elada. Kiirreis pakub kiire elamuse, aga hiljem järelelamust annab vähem. Jah, on mõned mälestused, aga needki pinnapealsemad.