Aeglasest reisimisest

Pandeemiarežiimis tiksudes ja poolsunduslikult omaette hoides, suurema liikumisvõimaluseta meenuvad ikka vahel kohad ja olud varemkäidud kohtadest. No et mingi koht, vaade, lõhn, heli meenutab midagi sarnast kuskilt reisilt. Eile turgatas, et selliseid ajas tagasiminekuid ei paku kiired reisid, ei me eurotripp ega lauareisid. Küll aga kõik aeglased reisid, Trondheim, Reykjavík, Augsburg. Käime kuskil, ninna tungib määnduva rohu lehk, meenuvad Norra mäed. Istume kuskil palavas, meenub üks õhtu Augsburgis.
Iva? Iva on see, et mingi paigaga mingi sideme tekkimine vajab aega. Ja kui on side loodud, saan hiljem seda uuesti läbi elada. Kiirreis pakub kiire elamuse, aga hiljem järelelamust annab vähem. Jah, on mõned mälestused, aga needki pinnapealsemad.

3 comments:

Jüri said...

Mul on üks vana teooria: reisida tohib jalakäija tempos. Siis jõuab arusaamine sellest teisest paigast kohale ka, vastasel korral näed ainult fassaade. Noh, see on muidugi kujund, mitte päris tarkusesõna. Aga, jah, et isegi kui lähed lennukiga, siis pead jääma nii kauaks, et jõuaks selle ajaga jalgsi kohale. Ja kui oled juba nii pika tee ära käinud, siis tasub mõnda aega seal passida ka, eks. Ja tagasitulek võtab ka aega.

Aga nüüd, katku aegu, olen mõelnud, et äkki võikski hakata jälle aeglaselt reisima? Et turismisektor kukub kokku, kahju küll, aga nad ju ei tooda nagunii mingit väärtust, inimestele tuleb lihtsalt süüa anda (universaalne põhisissetulek kõigile) ja kokkuvõttes aitab turismisektori lagunemine ära hoida nii hoonete, looduslikult kauniste paikade, kui ka kultuuriliste identiteetide allakäiku.

Ei, loomulikult olen ma suhtluse poolt, avatud maailm muudab meid kõiki targemaks. Aga maailm peaks olema avatud, noh, aeglaselt. Ärireisile saab minna internetis, mingi hoone ees ennast pildistada photoshopi abil, sooja saab saunas. Eh, see maailm oleks nii teistsugune, loomulikult ei suuda ma seda päriselt ette kujutada. Aga selles idees on mingi mõtteraasuke olemas, vähemalt minu jaoks.

Siil said...

Igati poolt. Ma küll ei kujuta ette, kuidas seda täpselt korraldama peaks, aga tagasi tuleks tõmmata seda viimase aja metsikut ringi lendamist ja turismimöllu küll. Kindlasti sünnib selle kõrvalmõjuna ka head (silmaring, rahvaste sõprus), aga kahtlustan, et see mõju ei korva tekitatud kahju.

Jüri said...

Mulle peaaegu tundub, et silmapiir võiks olla laiem, kui liiguksid vähesed, aga nad paneksid võõraid paiku tõesti hoolega tähele ja ülejäänud loeksid nende tähelepanekuid tähelepanelikult. Praegu lihtsalt lihvib putukaparv planeeti veel ümaramaks, ühetaolisemaks.
(Eks see ole liialdus, aga noh.) Ja muidugi ei anna seda korraldada kui just mind planeedi ainuvalitsejaks ei valita. Aga kuna see kohustus ei meeldiks mulle, siis ei mängi kuidagi välja.