Soovitused sarnase asja kavandajale:
nagu juba igalpool mujalgi hääletusfoorumites öeldakse - mida vähem sul seljas asju on, seda parem. Lõpuks saigi üheks teguriks, mis meid ära väsitas ning sundis varem koju tulema, meie kottide raskus. Ikka väga väsitav on raskete seljakottidega suurlinnadest kuhugile serva matkata ja tükk aega sobivat hääletuskohta otsides ekselda. Oleks me 12 kilosed kotid kasvõi kilo võrra kergemad olnud (nagu vahepeal ilma veeta käimisel proovitud sai) oleks kõik märksa kergem olnud. Seega ära mõtle kotti pakkides, et "Ähh, mis see paar grammi..." - paarist grammist saab lõpuks kilo. Samas ei saa öelda, et meil midagi väga üleliigset kaasas oleks olnud - meie viga oli lihtsalt selles, et alustasime liiga "kevadel" ja liiga põhjast - ilmad olid külmad ja meil lihtsalt pidi rohkem sooje riideid kaasas olema. Samuti kulusid need riided marjaks ära, kui 24 tunniks Itaalias toppama jäime, vihma sadas, temperatuur langes öösel kiirelt ja meil paigalpassides veri eriti ringi ei käinud.
Priimusega on nüüd nii ja naa - ütleme nii, et meie selle kaasavedamist ei kahetsenud. Kuna me ei viitsinud erinevate kautšide vahet rabeleda, vaid eelistasime põõsas puhata, siis oli ikka hea hommikul kohvi ja putru keeta. Õhtul kah. Toiduks kasutasime põhiliselt kiirsuppe, kartuli- ja kaeraputru ning leiba (täisteraleiba leidsime igast riigist, isegi Itaaliast). Et pudrud liiga tuimad poleks, kasutasime nende "maitsestamiseks" kas salaamivorsti, mis tänu oma soolasusele kestab võrdlemisi kaua, või siis moose. Klaaspurgis moosi kaasa tassida pole mõtet, kuid Saksast leidsime moosi ka kilesse pakendatuna (nagu meil kohupiimapasta) ja paljudes riikides oli moosi ka topsides. Lisaks kaalusime kaerapudrule rosinate ja kaneeli lisamist aga pulberdatud kaneeli oli raske leida nii et selle kava teostamiseni ei jõudnud. Säärane toitumine oli võrdlemisi ühekülgne, seega kasutasime iga võimalust, et süüa jogurtit ja õunu ning muid puuvilju. Seljakotis oli alati paras pihutäis müsli- või spordibatoone, et hädakorras kiirelt miskit hamba alla saada, seejuures hääletamist katkestamata. Rosinad olid kah abiks. Ja küpsised.
Soovitan enne sellist trippi kindlasti kogu oma varustus läbi proovida - meil oli priimus täiesti katsetamata ja seega ei osanud arvestada, palju piiritust kulub ühe söögikorra peale, natuke rohkem oleks võinud kaasa võtta. Kui aga oled nõus hommikuti kuivtoiduga leppima ning tanklatele ning kauplustele lootma, siis pole priimust vaja ning su seljakott kergeneb kohe u 1,5 kilo võrra (oleneb kauaks lähed st palju piiritust kaasa pead vedama). Piirituspriimuse pluss on see, et priimuse kütuse näol on sul olemas ka desinfitseerimisvahend ning hädakorraks ka alkohol, mida eriti masendaval hetkel manustada :P Meil kulus seda õnneks vaid priimusele.
Võin öelda, et asjad, mis suht puutumatuna mu seljakotis reisi läbi tegid, olid kaks paari sokke, teibirull, pesuseep, sääsetõrjevahend, varrukateta särk ja vihmapüksid. See võis ka lihtsalt vedamine olla, et mul neid vaja ei läinud.
Samuti leian, et teksapükse polekski väga hädasti vaja olnud. Piisanuks kaasasolnud lühikestest pükstest, õhukestest suvepükstest ja pikkadest alukatest. Teksad saidki rohkem selleks, et oleks vahetuspüksid, kui teised väga määrduma peaksid. Kuid niisama kotis kaasa kah need ei loksunud. Lihtsalt hädakorral oleks ka ilma nendeta saanud.
Frisbi (175g) kaasavedamine oli kohati tülikas (kotist asjade otsimisel tuli sageli eest ära tõsta), kuid samas oli sellega väga hea oma võõrustajate või lihtsalt kokkutrehvanud inimestega aega veeta, neile erinevaid viskeid õpetada jne.
T-särkide osas piisab põmst kahest - üks peaks olema tumedam, teine heledam. Soovitan muul ajal kanda tumedamat ning hääletamise ajal heledamat - nii näeb ka juht, et sa pole mingi sitakäi, kes tema autos haisema hakkab, vaid puhas poiss. Hääletamise käigus tekib üldse palju teooriaid, kuid enamjaolt on need suhtkoht mõttetud, sest mõni teine teooria lükkab selle kohe jälle ümber. Küll ise näed ;o)
Puhtuse teooriat ei kummuta aga miski. Ära hoia end vaid väliselt puhtana vaid ürita ka ennast igal võimalusel kasida, siis on tõenäoline, et see juht ka järgmine kord hääletaja peale võtab.
Enese pesemiseks on mitmeid võimalusi - tanklate tualetid, söögikohtade tualetid, veekogud. Meie kasutasimegi põhiliselt tanklaid, kuna kiirteel muud varianti väga pole. Linnades sees jahtisime põhiliselt Mäkkdoonaldseid - kui Stockholm välja arvata, olid need alati tasuta. Mõnes kohas oli tualeti uks lukustatav, siis sai kohe põhjalikuma pesemise ette võtta. Ühes tanklas olid lausa dušširuumid.
Keel.
Keeli pead oskama. Rootsis, Taanis, Saksas, Hollandis ja Šveitsis saab inglise keelega hakkama. Teistes riikides tuli kasuks ka saksa keele oskus (Poola). Ja no üldse - mida rohkem keeli oskad, seda lihtsam on ka teistest keeltest aru saada - nt vene keel aitab Poolat mõista. Itaalia, Prantsusmaa ja vist ka Hispaania eeldavad natukesegi kohaliku keele oskamist. Ok-ok, HÄDAPÄRAST saab seal ing. keelega hakkama aga näiteks Itaalias oli ikka väga raske vaid sellega jännata. Võiksid ära õppida või vähemalt kuskile üles kirjutada mõned standardväljendid a la, Tere, Jadaega, Kuhu sõidate, Meie suunaks on (põhi, lõuna, ida, lääs, linn seejasee), Aitäh, Palun jne. Rahvaraamatus kaalusin enne ärasõitu ühe vestmiku ostmist, kus olidki säärased väljendid pea kõigis euroopa keeltes olemas, kuid arvasin, et saab ilma hakkama. No saigi, aga tagantjärgi leian, et selle soetamine oleks siiski mõttekas olnud.
Kaart.
Atlased on üsna põhjalikud kuid ka rasked. Otsi võimalikult detailne, suur ja UUS kaart. Me ostsime Hollandist soodsalt ühe üllatavalt detailse kaardi ja saime ka hiljem teada, miks see soodne oli - kaart valmis 2002 aastal ning mõnest kiirteest oli seal märgitud vaid esimesed valmivad teejupid. Nt Lübecki ja Rostocki juures raskendas see meie orienteerumist. Võimalusel soeta ka varukaart - see ei peagi niiväga täpne olema aga kaart A kadumisel on sul mingigi orientiir.
Iseenesest pole ka paha mõte gps kaasa võtta. Ma pidasin seda algul liigtülikaks ja kaalu lisavaks mugavusvidinaks ning lisaks - mida vähem asju, mida teised varastada ihkaks, seda muretum sul endal, kuid linnadest väljatulekul ning õigete peale-, mahasõitude ning üldse kohtade otsimisel oleks TÄPNE gps kõvasti jalavaeva säästnud. Seega - gps-i võid võtta küll, kuid mingil poolikul variandil (nt moblagps-id) pole küll mingit mõtet - st KUI sa juba gps-i kaasa vead, siis veendu, et see oleks uusima ning täpseima kaardiga - kõik väiksemadki teejupid peal ja puha. Kaart B võta siiski ka gps-i puhul kaasa - ikka võib juhtuda, et see kaob.
Kompass on samuti kõvasti abiks, kuigi kella ning päikse abil saab samuti hakkama. Öösel muidugi mitte :o) Ja mina nt tähtede järgi orienteeruda ei oska. Kuu järgi natuke küll.
Kui moblat kogu aeg sees ei hoia ja seda vaid hommikuti-õhtuti sisse lülitada, et sms-e vaadata ja saata, siis kestab sul aku põmst kuu aega. Mul oli veel varuaku kaasas, seega laadijat vaja ei läinudki. Lisaks on sellel Nokia moblal see hea omadus, et sellel on led-lamp ja kompass. Nii et soovitan.
Lamp tasub kindlasti kaasa võtta. Meil oli üks väike ja kerge kuid suhteliselt võimas rattalamp kaasas, mida sai õhtusema hääletamise ajal enda või seljakoti külge kinnitatuna vilkuma panna ja sel viisil juba varakult juhi tähelepanu köita. Pealegi võib juhtuda, et pead vahel hämaras mõnel ohtlikumal teelõigul liikuma, teed enda ja juhi elu jälle lihtsamaks, kui oled silmatorkavam.
Telk.
Telki vaja polnud. Meile piisas täiesti telkmantlitest (matka- ja jahinduspood Kompass, Kosmose kino vastas, keldrikorrusel), mida sai nii üksikult kui ka kokkuliidetuna varjualuseks muuta. Üks miinus neil oli - õmbluskohad olid keevitamata, st nendest kohtadest imbus vesi läbi ja kahel korral (Šveitsis ja Saksas) sai seda ka kibedalt kirutud, seega kui võimalik, siis otsi korralikum mantel. Samas hääletada nendega vist ei saa - vähemalt ei ole mind kordagi seda kandes peale võetud. Kuigi ma ei tea, kas see tuleneb mantlist või lihtsalt vihmasest ilmast.
Vihm.
Vihma ajal kiilub hääletamine kinni, olgu siis tegemist kasvõi säärase hääletusparadiisiga nagu Poola. Siis ei aita muu, kui otsid koha, kus autod peatuvad ning hiljem sulle sobivas suunas edasi liiguvad, unustad oma eestlasliku häbelikkuse ära ja hakkad end autole küsima. Seega tasub hääletamise ajal ilmateatel silm peal hoida, saad paremini oma liikumisi/mitteliikumisi planeerida.
Kiirtee.
Kiirteel teadupärast hääletada ei või, seega pead leidma tee, mida mööda kõige rohkem autosid sellele kiirteele suundub. See on üks tüütumaid ja keerulisemaid tegevusi. Sageli on säärane tee niivõrd kehva planeeringuga, et autojuhil pole kuidagi võimalust peatuda ja sind peale võtta, nii et tihti juhtub, et pead ühel teelõigul mitu korda edasi-tagasi trampima, kohti otsima ja erinevates kohtades hääletamist proovima. Juba kord kiirteel olles tee autojuhile, kes liigub küll sulle sobivas suunas, kuid mitte täpselt sihtpunkti, selgeks, et ta su mõnes suuremas peatuskohas ENNE kohta, kus juht linna pöörab, maha paneks. Saksamaal on nendeks Raststadt'id ja Autohof'id, ühesõnaga need, kus on ka söögikohad - Rastplatz'id on väiksed peatuskohad, kus on vaid piknikulauad ja peldikud, sealt on raskem minema saada. Tavaliselt on need u iga 30 km tagant. Itaalias oli nende nimeks Autogrill. Prantsusmaal olid kah mõned Autogrillid, kuid mitte kõik peatuskohad pole selle nimega. Kui keelt ei oska aga tahad selgeks teha, et vajad peatuseks tanklat, siis võid ju nt lihtsalt tanklakette loetleda, küll idee kohale jõuab. Prantsusmaal on enamik kiirteid tasulised, seetõttu eelistavad paljud kohalikud maanteede kasutamist. Kavatsesimegi seal maanteele hääletama minna aga juhtusime siiski kiirteele ja polnud enam põhjust sealt maha tulla.
Raha.
Kaardiga saab päris paljudes kohtades hakkama aga sulli läheb siiski vaja, sest vastupidiselt Eestile, ei taha nt Poola või Saksa kauplused kaardinduse võidukäiku toetada ning võtavad vahel lisatasu kaardi kasutamise eest. Samuti ei saa enamikes Saksa kohtades Visa'ga maksta. Eeldatakse Masteri või Maestro olemasolu.
Hotellid.
Hotellidest ei taha ma ööbimisevõtmes rääkida vaid viidata, et sealt saab alati kaarte küsida ning samuti infot hankida. Tavaliselt laekusime me nii hilja kuskile linna, et turismiinfo oli suletud ja siis oligi ainuke koht, kus võõrkeelt osati ja kaarte jagati, hotell.
Eesti.
Tõik, millega me ei osanud arvestada - kuna Eesti on nii väike ja tundmatu (Signe võrdlus näitas, et Ameerikaski teati Eestit ja Eestist rohkem, kui nt Prantsusmaal), siis tahavad paljud teada, mida me riik endast kujutab, st sa muutud Eesti esindajaks. Kuna me polnud end selleks ette valmistanud, ei osanudki midagi eriti mõistlikku rääkida - põmst jäi vist inimestele mulje, et Eestis on hullult metsi ja talvel sõidetakse autodega mere peal ja meil on sood. Pole just kõige mitmekesisem tutvustus. Hiljem meenus, et oleks võinud veel nt Laulupeost rääkida ja muustki. Seega mõtle juba enne välja, mis võiks väljamaalasele Eestis huvi pakkuda.
Oeh, hetkel rohkem ei meenu aga kindlasti on soovitusi veel ja kavatsen need kindlasti siia ka lisada. Kasvõi endale meelespeaks.
Üks kuldreegel - lõpuks tuleb ikka keegi ja võtab su peale. Ükskõik kui halvas kohas sa oled, ükskõik kui halb ilm on jne. Kogesime meiegi olukordi, kus eriti kehv seis muutus ühe hetkega eriti positiivseks. Seega ei tasu norutada ja võta olukorda kui seiklust. Mossis hääletajat keegi väga peale kah ei taha ;o)
Ja hääletada tasub isegi siis, kui sa liigud alles mõistlikuma hääletuskoha poole või kui sa ka lihtsalt teeservas külitad ja puhkad - mitu korda õigustas ka meie tripi vältel end see "Ahh, pullipärast ju võib kah" hääletamine.
