19. - 22. sept, pühap-kolmap

Vaatame siin uudistest, et Eestis muudkui sajab. Kuna teile valmistab kindlasti heameelt see, kui teistel hästi läheb, siis võime teid rõõmustada teatega, et siin on enamus aega kuiv ilm ja kraadid jäävad kah värskendava +10 juurde.

Kuna laupäev oli niigi põnev, siis otsustasime pühapäeval rahulikult võtta. Väike jalutuskäik, väike bassus käik, väike filmi vahtimine.

Jalutuskäigu sihtkohaks oli poolsaar, mis ulatub siin Esja mäe suunal lahte ja on meie hosteli aknast ilusti näha. Siili hakkas lihtsalt huvitama, et milline see lähedalt välja näeb. Reyjkavíki kaardilt jääb see aga välja ja Lonely Planeti kaart ei olnud sinnaviivate teede osas eriti informatiivne. Lootsime loogika ja suunatajuga hakkama saada. Alustasime astumist tuttavas suunas - sama tee, mis eile, lihtsalt mõnisada meetrit enne seda hääletusbaasiks olevat tanklat pöörame vasakule ära. Sealsamas on ka üks teine neem, mis jääb kahe lahte voolava jõeharu vahele. Seal käiakse koeri jalutamas. Ja sa poiss, kus neil on ruumi "jalutada". Paljud omanikud ei viitsigi "jalutada" vaid tegelevad koera jooksutamisega. Ise autoga koera järel või ees sõites. Pühapäeva lõuna oli seal vist tipptund, sagimist oli kõvasti, autod saalisid masina ees või taga siblivate koeradega edasi-tagasi.
Me vahtisime seda jõe teist kallast mööda astudes punnissilmil pealt. Hirmus põnev.
Kõndisime läbi tööstusrajooni ja eraelamute piirkonna. Midagi meie Viimsi sarnast. Jõudsime pärast väsitavat astumist enda arvates poolsaarele, päris ringi peale teha ei viitsinud, piirdusime keskelt läbi kõndimise ja mööda kallast naasmisega. Samas tundus imelik, et seal nii palju autoliiklust oli.
...
Noh, kodus avastasime, et see veel ei olnud siiski poolsaar, vaid alles maismaa väljaulatuv osa, mis hiljem kitseneb poolsaarele viivaks maasillaks.
Oeh.
Jääb siis järgmiseks korraks uuesti ette võtta.
Mõtlesime algul, et läheme bassu kella üheksaks, tund aeg enne sulgemist, aga siis leidsime veebist, et pühapäeval on see vaid kaheksani avatud, Nii et jääb pimedas auru ja bassude vahel romantiseerimine seekord ära. Piirdusime lihtsalt lebotamisega. Kusjuures täitsa imelik, kuivõrd rambeks üks kuumas vees ligunemine ikka teeb. Rohkem kui kuskil 80 kraadises saunas higistamine. Asi vist selles ongi, et saunas saad higistada, higi aurub ja keha jahtub, vees aga seda võimalust pole. Igatahes oli seekord välisõhk veel jahedam kui viimati, ja tekkis juba raskusi prillidega, tikkusid uduseks kiskuma. Talvel vist üldse halligi ei näe.
Kodus vaatasime islandi filmi "101 Reykjavík". Vaadake kindlasti.

Islandist: Jutu sisse kostub siin sageli "hetna, hetna" (ee k siin, siin :o) ja "þatna, þatna" (ee k seal, seal). Need täidavad vestluses mõttepause, eestlased teevad sellistel kohtadel arusaamatuid "eee", "mmm", "emm" "äää" jms häälitsusi.
Ja kui vestluskaaslasest hästi aru ei saada, siis öeldakse "Hva?", mis kõlab nagu "ha". Sellega seoses tekkis meil ka pühapäeval esimesel autol vist sohvril väike arusaamatus, kui Siil ta jutu peale vahel "aha" ütles, mille peale juht arvas, et Siil ei saanud aru, ja rääkis jutu uuesti. Siil ei saand omakorda aru, miks juht lauseid kordab... ja ütles jälle jutu lõpus "aha"... Signel oli tagaistmel lõbus. Signe teadis, mis värk on.
Tulles tagasi laupäevase esimese hääletuse ja pika vestluse juurde – meenusid veel mõned detailid.
Toidust oli meil kah omajagu juttu. Sohver arvas, et Siil peaks kah ikka selle mädandatud hailiha ära proovima. Siil siis lubas, et kaalub seda. Samas ei olnud sohver miskit kuulnud pardimunadest, mille kohta Siil "Minu Islandist" lugenud oli. Et vist on mingi Põhja-Islandi eripära.
Ja soovitati lambapead. Signe oli oma äriplaanigrupikaaslastelt juba ka välja uurinud, kus siin traditsioonilisi asju saaks. Üks on mingi kohvik tolle betoonkiriku juures, mis Reykjavíki kohal kõrgub, teine söögikoht asub Miklabrauti ääres olevas bussijaamas, kuhu tulevad ka Keflavikist saabuvad bussid. Jätke meelde.
Kalasöögikombed on kah sarnased, Eesti vitsutati kah vanadel aegadel kilu, korralikum kala läks müügiks. Sama lugu on siin – traditsiooniline kalatoit koosneb kalast, mis ei ole tegelikult kõige parem. Eks seda haikalagi mädandati sellepärast, et ilma selle protsessita oli see inimseedimisele hoopis vastuvõetamatu, ekspordiks seda vist küll ei läinud :o)
Joomisest oli samuti juttu. Väljendasime oma vaikset hämmingut nädalavahetuse möllu üle. Sohver aga rääkis, et kunagi oli hullemgi, kuna nädala sees üldse juua ei saanud (vist olid kohad kinni) ning kui nädalavahetusel joomaks läks, siis köeti kaks päeva järjest. Täie rauaga. Nüüd aga napsutatakse vaikselt nädal läbi ja ka nädalavahetused on hillitsetumad. Noh... ei tea... kui keegi on Väike-Karja tänava öiseid okseorgiaid näinud, siis teate, mis siin nädalavahetusel toimub. Ei saa väga rahulikuks õhtu veetmiseks pidada.

Esmaspäeval magas Signe sisse ja läks siis kooli. Siil käis raamatukogus. Aga igasugu väär- ja alaarenguga inimeste rohkus muutub siin küll kohati häirivaks. Muidugi tore, et nad nii sotsialiseerunud on aga no... raamatukogust eeldaks siiski rahu ja vaikust.
Peaks minema rahvusraamatukogu proovima. Ehk leiab mingi vaikse nurga.

Teisipäeva hommikul kell 05.30 ärkas Siil kurguvaluga. Juba esmaspäeval andis veidi tunda, aga ei osanud seda tõsiseks pidada. Nüüd oli kurk juba valus. Ega midagi, imemistabletid, kurgupihustid, teed ja küüslaugud läksid käiku. Palavikku need küll alla ei võtnud aga väga kõrgeks see vist ka ei läinud. Teisipäev mööduski põhiliselt põdemise, tee lürpimise ja vetsu vahet jooksmise tähe all. Vaatasime ka järgmise islandi filmi "White night wedding" ära. Ei olnudki nii masendav nagu põhjamaade (ja Eesti) filmide kogemusele tuginedes kartnud olime. Draama oli kaunis osavalt huumorisse pakitud. Soovitame.

Kolmapäeva põhilised tegevused: Siil magas, Signe käis koolis. Signe käis Kringlani kaubanduskeskuses, kus oli USA päevade allahindlus, ja ostis muu Siili poputamiseks vajaliku kauba seas meie kuupäeva puhul ka koogi. OSTAKAKA kooki kahjuks müügil polnud.
Kook ei osutunud nii heaks nagu olime lootnud. Sõime kumbki kaks tükki ja viisime ülejäänu köögilauale kõigile süüa. Hiljem öösel, kui olime linnale ringi peale teinud, teisi pittu minemas näinud ja elutoas Mike Myersi filmi ära vaadanud ning Signe põhku pugenud, tuli üks tegelane kiitma, et väga hea kook on... vähemalt purjus peaga (ütles ta pehmetel jalgadel kõikudes). No selge, polnudki halb kook, lihtsalt oli meil halb ettevalmistus. Krunti polnud.

Veel ei tea, kas läheme nädalavahetusel liikvele või mitte. Oleneb Siili kurgist.

Tsaupakaa.

No comments: