29. sept-3 okt., kolm-pühap

Hoiatus: tegemist on pikema postitusega. Lugejaid võib tabada tüdimus, väsimus, silmade kuivus ja peavalu. Probleemide tekkimisel palume pöörduda meditsiiniajakirja Kroonika või Delfi poole.

Kolmapäeval või neljapäeval (ei mäleta kumb) kuulsime, et tüütu müdistamine käib muudkui. Kas mingi chopper laseb keset päeva ringi või on mõnel kopterimehel igav. Selgus, et lahel käib päästeõppus. Vähemalt oletasime, et tegemist oli õppuse, mitte päris hädaga. Üks laev, kaater ja kopter sahmisid ringi. Lasksid meha vette ja tõstsid neid laevale.

Neljapäeval käisime raamatukogus. Jõudsime tavapärased asjatoimetused tehtud, kui Siil sai fb-s Grapevine'i teate, et parlamendihoone ees käib protest. 2000 inimest kohal ja õhk on munadest ja skyrist (siinne jogurt) paks. Panime kohe asjad kokku ja kiirustasime kohaliku protestikultuuriga tutvuma. Suuremad sündmused olid juba läbi, maja ja selle esine sodi täis, ümbruskond võmme ja protestijaid (kusjuures meeleavaldajatega olid mõned parlamendiliikmed liitunud) täis. Põhiliseks probleemiks oli siis see, et mõni aeg tagasi moodustati komisjon, mis pidi otsustama, kas ja millised ministrid masu panganduskriisi eest kohtu alla anda. Valiti neli ministrit, aga parlament hääletas sealt kolm tükki välja, kohtumõistmine ootab vaid endist peaministrit. Rahvale see ei meeldinud, nende arvates tegi parlament kolme ministrit kohtust päästes sõbrapoliitikat.
Igatahes oli muljetavaldav, et siinse väikse elanikkonna juures suudetakse selline mass kohale ajada. Meil on vist vaid keski noored Edgari kutse peale kohe hakkamas. Ja ometi on meid neli korda rohkem.



Käisime pärast seda veel raekojast läbi ja tutvusime seal oleva Islandi hiiglasliku ruumilise kaardiga. Soovitame kindlasti seda vaatamas käia enne kui kuhugile saarele seiklema lähete. Märksa selgemaks saab, millised pinnavormid teid kuskil ootamas on. Me tegime samuti selle põhjal järeldusi järgnevate sihtkohtade osas.
Koju minnes astusime ka alkopoest läbi, et kuuldus veenduda – jah, Saku õlu on siin müügil. Kohalik Kadri rääkiski meile, et aasta-paar tagasi oli see siin veel popim kui praegu. Ta läks mingile kohalikule peole ja nägi üllatusega, et kõik kohad olid Saku õllepurke täis. Ainult seda joodigi. Jei.

Reedel otsustasime Reykjavíki lõplikult risti-rästi läbituks teha – läksime linna läänetippu. Tegelikult asub seal üks järjekordne äärelinn, kus elab 4000 elanikku. Poolsaare kõige läänepoolsemas tipus on aga vaid hein, meri, saar ja neem. See piirkond on linnukolooniate ala ja maist juulini osaliselt inimestele suletud. Sattusime kah kahjuks kehval ajal sinna - parasjagu oli tõus ja me ei pääsenud saarele, mis mõõna ajal on tegelikult ligipääsetav. Neemel oli aga golfiväljak. Golfiväljakuid on üldse Islandi peal kümneid. Popp seega.
Reede õhtul toimuski ühe islandlase sünna, õnneks põhiliselt esimesel korrusel, tänaval ja katusel. Meie korrusel oli suhteliselt vaikne, kui katusel müdistamise hääled välja arvata. Järgmine päev oli hostelis VÄGA vaikne. Mõni üksik hiilis ringi ja kostus lugusid pingiga keset sõiduteed istumistest ja napilt auto alla jäämistest. Nojah. Tavaline.

Vahemärkus autojuhtidest - jalakäijate üle tee laskmisel ollakse üliviisakad. Isegi liiga viisakad - jääd seisma, et oodata kuni auto möödub ning selle tagant üle tee minna, autojuht aga otsustab seepeale kohaselt peatuda. Ja nii korduvalt. Nii et nagu Soome. Siil pidi seal aastaid tagasi esimest korda säärast kohtlemist kogedes šoki saama.

Pühapäev. Tegelikult oli meil juba laupäeval kavas ringile minna. Ilmaennustus oli kaunis positiivne ja tervised kah üsna ok-d (Signel on mingid kahtlased enesetunded olnud). Aga... ei viitsinud. Magasime kehvalt, välja puhkamist ei soosinud ka see, et Siil oli oma Eesti ajas oleva mobiili kaheksaks hommikul äratama pannud, et me võimalikult vara võimalikult kaugele jõuaks. Selle tulemusena hakkas mobiil kohaliku aja järgi kell viis äratama. Siil oli seks ajaks kaks tundi maganud.
Seega tegime pühapäeval uuesti proovi. Plaanid olid väga hajusad, me ei suutnud otsustada, kuhu täpselt minna. Lõime käega ja võtsime plaaniks lihtsalt seekord läände-põhja liikuda, edasine jääb autojuhtide valida. Ilmateade oli veelgi parem kui eile - mitte vihmapoegagi ja täielik päike. 11 paiku saime tuttavast tanklast minema. Esimene auto viis Mofellsbaeri. Sealt viskas üks vanamees meid tunneli juurde, rääkis, et viimased kaks nädalat on siin tuulised ja vihmased olnud. No ei saa nõustuda. Tunnelisse ja sealt edasigi saime keskealise prouaga. Kaalusime tema abiga Islandi kõrgeimat koske vaatama minna, aga pelgasime, et sellel kõrvalisel teel, kuhu ta pöörab, on liiga hõre liiklus.
Seega hääletasime põhimaanteel edasi. Järgmine pealevõtja oli nii tema kui meie üllatuseks naaber - lätlane :o) Kalandusega seotud, on töötanud Šotimaal ja Kanadas, praegu on viiendat aastat Islandil väikefirmas, millel on viis esindust üle riigi. Tema töökohas on vaid tema ja ta ülemus. Mingeid kalatööstuse tarvikuid vist tootsid. Rääkis kui lihtne siin laenu oli saada. Taotles laenu ja kolm tundi hiljem olid tal majavõtmed käes. Ja kuidas Läänemere kala on hoopis sitem kui siinne kala. Nõus. Igatahes vedas meil kõvasti, sest tema sihtkoht oli peaaegu Põhja-Islandi pealinna Akureyri juures. Päris nii kaugele me siiski minna ei tihanud, vaid valisime väljumiskohaks Vatnsnesi poolsaare, kus on mitmed hülge- ja merilõvikolooniad. Teel nähtud maastik oli võimas. Paremat kätt laiutasid liustikud. Paistsid kaks väiksemat lähemal asuvat ja üks suurem, Langjökull. Peame ikkagi seal kah ära käima. Üks variant on ülejärgmine nädalavahetus, kui tudengitele tehakse sinnakanti külastus.
Juhtus aga nii, et väljusime paarkümmend kilomeetrit varem. Siilil ei pidanud põis vastu ja Signel hakkas lihtsalt paha. Leidsime end tanklast ristteelt, kust oli võimalik edasi Akureyri poole või Läänefjordidesse minna. Olime endiselt otsustusvõimetud, kuhu minna. Vahetus läheduses midagi polnud, kell oli kolm, vaatamisväärsusteni jõudmiseks oleks pidanud paar tundi sõitma või matkama, st tagasitulek oleks kindlasti pimedapeale jäänud. Proovisime veel endises liikumissuunas edasi liikuda, aga liiklus oli põhiliselt Reykjavíki poole orienteerunud. Lõime käega ja otsustasime, et täna pole punnitamise ja ekstreemsuste päev. Põhieesmärk oli täidetud, nägime ära, milline siinkandis maastik ja loodus on. Järgmine kord võtame konkreetse sihi ja liigume õkva sinna, tulgu mis tuleb.
Esimene pealevõtja oli islandi ameeriklane, siin keskkonnateemal magistri omandanu, kes jätkab siin vastavas valdkonnas tegutsemist. Siili küsimise peale rääkis, et on sisemaale vaid ühe korra sattunud. Kogemata. Valis vale teeotsa ja leidis end üks hetk teelt, mis oli täis hoiatussilte. Kivikõrb. Siil läks kohe elevile ja hakkas plaane tegema.
Borgarnesis läksid meie teed lahku, tema pööras poolsaarele, kuhu minekut olime samuti kaalunud. Seal on liustik/vulkaan ja eeldatavalt vinged vaated. Nüüd olime aga liiga väsinud ja tahtsime vaid koju. Tegime suletud telklas puhkuse ja hääletasime edasi. Peale võttis lehmalõhnalise autoga sõitev noor naisõpetaja, kes on Norras õppinud. Soovitas meil hääletamisel silti kasutada. No ei ole mõtet, kui autole peale saame sama kiiresti, kui sildi valmistamiseks aega kuluks. Järgmised pealevõtjad olid noorte islandlaste paar, kellelt saime soovitusi, mis kohti külastada. Poiss reklaamis hoolega Läänefjorde sest oli seal sündinud. Samuti kiitis todasama liustikku ja vulkaani, mida olime kaalunud. Ning piirkonda, kuhu tudengigrupp järgmine nädalavahetus koski ja muuseume vahtima läheb. Uurisid meilt (tavapäraselt) arvamust Islandi kohta, rääkisid (ootuspäraselt), et sattusime haruldaselt heade ilmadega perioodil siia ja küsisid meilt islandikeelseid sõnu. Tore oli. Ja tõid meid (harjumuspäraselt) otse kodulävele. No hellitatakse ikka täiesti ära.
Ja kell oli alles seitse. Ei jäänudki pimedapeale. Natuke oli sellest koguni kahju, sest öö kujunues kuivaks ja poolpilviseks/tähiseks. Romantika-romantika.
Kuulsime viimastelt sõidutajatelt ka seda, et Thorsmörki org, kuhu kavatsesime peamaanteelt alustades ja Eyjafjallajökulli ning teise suurema liustiku (mille nimi hetkel ei meenu, varem oli kah neist juttu) vahelt läbi minnes jõuda, on praegu raskesti ligipääsetav, kuna jõed ujutavad üle. Raamatust sai kah loetud, et seal on üldse üks Islandi ohtlikumaid jõeületuskohti, kus inimesed pidevalt autodega hätta jäävad. Seega peame vist orgu laskumisest loobuma ja piirduma oru kohale ronimise ning sealt tagasi pöördumisega. Kokku kujuneks sellest u 40 km matk. Arvatavasti võtame selle soodsa ilma korral järgmine nädalavahetus ette. Praegune prognoos on igatahes Islandi kohta ok - natuke päikest, natuke vihma.

Paar märkust häälduse kohta.
Kahte ll-i kõrvuti hääldatakse tl-ina. Seega Eyjafjallajökull on eestlase jaoks Eijafjatlajökutl. Helar, jäta meelde :o), saad järgmine kord selle nime teadmisega VEELGI rohkem hiilata. Meie oleme igatahes juba paar korda plusspunkte skoorinud, kuna kohalike arvates on see vist välismaalaste jaoks täielik keelemurdja. Tegelikult pole hullu midagi.
Y hääldub i-na. Skyr on skiir.
A ja u kõrvuti hääldatakse öi. Seega Reykjavíki peatänav Laugarvegur, millest on paar korda juttu olnud, hääldatakse Löigarvegur.
R ja n kõrvuti on dn. Nt parasiitsõna "herna" on kõlalt hedna.
God knows why...

Ja noh, muudki asjad kõlavad kõnes teistmoodi kui kirjas. Aga need on vist juba lihtsalt... rahvalikult mugavast kõnepruugist. Kassast pakutakse teile ALATI kilekotti - "borga". Aga kõlab see hoopis alati "boka".

Nii. Aitab.

Ja palju õnne sünnipäevaks, Ahto :o)
Signe lehvitab, Siil musitab.

No comments: