Keili tuli varsti ka ise kohale ja läksime poodi ning turule, kus müüdi värskeid maasikaid, vaarikaid ja currywursti (Siil ei saanud viimast muidugi ostmata jätta).
Quirin jõudis kah kohale.
Läksime tema poole ja tegime hilise lõunasöögi. Startisime matkale pool neli, alustades liftiga mäenõlvale sõiduga ning jätkates jalgsi.
Pidevalt sõitis vastu hullu tempoga laskuvaid mägirattureid, samuti jalutas teisi matkajaid. Saksamaa metsades tervitatakse pidevalt vastutulijaid ja kui teed annad, siis tänatakse. Läksime Keiliga vaidlema, kas ka Eestis nii tehakse aga põmst minu kogemus ütleb, et muffigi ei öelda, isegi siis, kui sa rabas laudteel vastutulijale teed annad. Teeääres oli kohati küpseid metsmaasikaid, millele me rõõmust niutsatades peale lendasime. Hiljem Quirin selgitas, miks sakslased neid ära ei söö - siin kardetakse haigust "fuchsgrangheit" vms, mingid parasiidid, mida rebased edasi annavad ja kõiki metsa ning köögivilju tuleks pesta. No meid see ikkagi ei takistanud.
Ilm oli lihtsalt super - päike ja 23 kraadi. Keili imas vett nagu kuivatuspaber :o) Algselt lubatud 10 km matkast kujunes 15 km. 5 kilti enne lõppu käisime vaatetorni otsas, mis ehitatud 1893. aastal.
(pildil nähaolevatest tuulekates jäi meie torn paremale, meie matkasime aga vasakule, pilt on tehtud ühikarõdult kaks päeva hiljem esmaspäeval, kui juba sadas)
Pea kõikjal ümberringi on mäe otsas või nõlval tuulegeneraatorid (ja linnas ning (kiir)teede ääres olevatel lampidel, fooridel, automaatidel (majadest rääkimata) on päikesepatareid).
Lõpuks jõudsime peatuskohta - imeilus lage nõlv, kus asub kaks grilliplatsi ja üks mugav peesituspink.
Kahjuks oli meie naabriteks üks poistekari kahe isaga aga väga segavaks nad ei kujunenudki - Siil pidi vaid korra käratama, kui poisid õhtuvaikust oma moblast kostuva videolärmiga rikkuma tulid. Ümberringi on metsade ja lagendikega mäed, all orus asula(d), mägede vahel kaikuvad lehmade ja lammaste hääled ning karjakellad, heli tekitajaid endid nägime alles järgmisel hommikul. Prantsusmaa asub siinsamas kõrval. Õhtu möödus grilli, suu- ja parmupilli,
frisbi,
veini, kaardimängu ja elava vestlusega (die estnischen frauen und soweiter). Keili on Siilile küll rääkinud, et tema saksa keel on nõrk aga tegelikult tulistab ta seda täitsa korralikult. Pigem peab Siil tõdema, et tema deutsch on roostes. Signe lihtsalt kuulab ja väidab, et saab kõigest aru, lihtsalt rääkida ei tihka ning osaleb vestluses põhiliselt "Ja"-ga.
Keili sai elektrikarjuselt löögi.
Õhtul panid Keili ja Kürin oma telgi eemale metsaserva püsti, meie aga tõmbasime nõlvaservale oma telkmantlid karjamaapostide ja puude vahele katuseks. Pildil nähaolevat kinnitusviisi kasutasime siiski esimest korda, tavaliselt seome need ikka viilkatuseks.
Magama jäime aga hoopis lageda taeva alla, vaadates allolevaid asulate tulesid ja (langevaid) tähti.
2 comments:
see on omapärane, et eestlased eestis ei kipu matkarajal teretama jne, aga välismaal saab küll tervitatud alati... huvitav, miks me siin sellega hakkama ei saa.. ?
Ei tea, see juba laiem küsimus psühholoogile või sotsioloogile, miks meie (ja põhjamaalased) niivõrd kinnised on. Lauri, sinu etteaste!
Post a Comment