14. juuni, pühapäev, Schwartzwald-St. Peter

Öösel kl 03.00 ärkas Siil põit paisutava veini tõttu üles ja arvas tõsimeeli, et tal on oma kõrvakuulmisel miskit viga - mitte midagi polnud kuulda. Täielik vaikus. Köhatus kinnitas, et kuulmine on siiski korras, lihtsalt siin on öösel mäed-metsad ABSOLUUTSELT vaiksed, Siil on sellist vaikust Eestis vaid korra Maardu koobastes kogenud. Eestis on vist loomadki tööhullud, sest et öösel ikka keegi häält teeb, siin aga "ist ordnung" - tööd tehakse tööajal ja öösel kõik magavad. Siil ajas suures õhinas Signegi üles ja koos kuulati... vaikust. Poolkuu siras selga, öö oli mahe ja soe. Idataevas hahetas.
Järgmine ärkamine oli seitse läbi ning elu kees täie hooga. Peale sipelgatelt kaks korda hammustada saamist otsustasime kolida ergonoomilise kujuga lamamispingile, millest Siil Eestis veel koopia teeb.

Keetsime kohvi ja vaatasime vastasnõlval kappavaid mullikaid, jahti pidavat kulli ja võtsime roidunult päikest kuni uuesti tukk peale tuli. Pildil nähaolevat tukkumisasendit soovitame soojalt, kui patjadest puudus ja unevajadus u 1,5 tunniga piirdub.


Kui Keili ja Quirin ärkasid, tegime võileibu ning kaalusime päeva marsruuti. Kas minna tagasi või minna edasi? Otsustasime edasimineku ja võimaliku ujumise kasuks. Tegime veel grupipildi ja hakkasime astuma.


Päev oli jätkuvalt päikseline. Matkarajal tulid vahepeal ratsanikud vastu. Puud on siin Eestiga võrreldes kõrgemad ja jämedamad.

Siil pidi igatahes oma senist ettekujutust Saksamaa metsalagedusest korrigeerima.
Mõned kilomeetrid enne St Peterisse jõudmist saime ühes hobuste ja koerte ja inimeste talus veevarusid täiendada.





Rada St Peterisse laskus mööda lauget nõlva, kiiru-käärutades heinamaade vahel ja möödudes kirsipuust, mis täis küpseid marju, mida me siis ka ahnelt ahmisime.





St Peteris väga ringi ei vaadanudki, käisime korra kirikus ja otsisime kohe koha, kus istuda ja õlut juua. Kõrvaloleva restorani terrass oli selleks hea küll ja tellisime oma õlled, prae ja jäätise. Tunni aja pärast läksime hääletama, Keili ja Kürini buss pidi 10 minuti pärast tulema. Meie jõudsime pöialt vaid 5 minutit viibutada, kui peatus auto, mille juht oli siin orelit mängimas käinud ja nüüd Freiburgi suundus, et seal orel jälle (järgitulevalt bussilt) maha laadida. Teadis Eestist Tallinnat ja Arvo Pärti ning Tõnu Kaljustet ning teadis rääkida, et need kanalid Freiburgi vanalinnas pole siiski mingi eriti vinge ideega, vaid kõigest kunagi roiskvee jaoks mõeldud. Mõlemast eesti mehest pidas ka kõvasti lugu. Sõitis läbi Freiburgi mööda teed, mitte tunnelit, et meile rohkem linna näidata. No Saksas hääletamine on seni olnud lausa lust ja lillepidu. Vanalinna jõudes pakkus Siil oma kogenud mööblitassija oskusi oreliveol appi ja see pakkumine võeti peale mõningast puiklemist siiski rõõmuga vastu. Hiljem jalutasime läbi pea inimtühja ning suletud poodidega vanalinna ühikasse tagasi. Jõudsime veel natuke rõdulgi tukkuda, kui Keili jõudis kohale ja pääsesimme tuppa. Pärast üritas ta kolm korda Kürini juurde minna - esimene kord takistas tühi kõht ja kookospiimasupp, teine kord väga järsult ja täie rauaga sadama hakanud vihm. Siin pidavatki vihmad sellised olema - ei tule hoiatavat paari tiba vaid hakkab kohe kallama. Kolmas kord läks Keilil (vist) siiski õnneks.
Meie käisime tänulikult dushi all, vähendasime Keili külmkapivarusid ja vahtisime etv.ee/arhiiv 'ist U-Kraina dokut ning juutuubist Kaya Yanari Made in Germany't.

3 comments:

Unknown said...

kas öösel (kui idataevas juba hahetas) ei laula seal isegi linnud?

söör said...

Ei laulnud jah veel muffigi.

lapisk said...

Tere Keilile!
Ja üldse tundub äge puhkus :)