Ärkame 0700. Mõni meeter jalgest eemal paterdab kraavipervel pardipere. Taevas on Hollandilikult hommikupilves, ilm sellegipoolest meeldivalt mahe. Alustame eeldatavalt õiges suunas liikumist, unustamata sealjuures ka hääletamist. Kitsal väiksel teelõigul keegi peale ei taha võtta. Kuigi tundub, et tegemist on suht suvalise teejupiga, on seegi ääristatud rattateega. Leiame ka paar kaarditahvlit, mis aitavad orienteeruda. Peatub ka üks tuletõrjeauto, mille juht liigub kahjuks teises suunas, kuid annab siiski teada, et oleme õigel teel. Ühel kohal on tee suletud, läbi saab vaid kergliiklus. Tegemist vist mingi looduskaitsealaga, igalpool on kraavid, üksikud maalapid, hobused ja linnud. Hollandis on iga maalapp hinnas, samas on ka kõik, mis seal kasvab, äärmiselt lopsakas ja mahlase muljega. Huvitav mis nad niipaljude hobustega siin teevad?
Saame tõkestatud teelõigult 3 km järel välja, ilmuvad jälle üksikud elumajad, tuleb isegi üks väike auto. Pöial püsti ja kõpsti peal. 4 km jalavaeva säästetud. Naisterahvas juhatab veel õige suuna kätte ja astume 4 km sinnapoole. Jõuamegi soovitavale kiirteeotsale. 10 minutit sildiga hääletamist ja juba viib üks noormees meid Amersfoorti kesklinna. Pikalt me siin ei peatu, põikame põgusalt kesklinna, sealt väljudes käime korra toidupoes, varume jogurtit (mida on siin täitsa arvestatav valik) ja teeme mõned minutit hiljem nendega väikse pikniku kanalikaldal, mingi lossiköksi kõrval. Jälle põgus kõnnak,sildiga hääletamine ja juba võtab meid peale 30-ne tsiklitibi, kes terve maailma suhtkoht läbi reisinud. Nii häälega kui tsikliga, nii üksi kui ka kambas. Imestab, et me suudame kuu aega koos olla, tema jäksab vaid kaks nädalat oma mehaga olla, siis lähevad jälle teed mõneks ajaks lahku - naine läheb sukelduma ja mees langevarjuga hüppama. Naine töötab kaptenina armees, tuli mõniaeg tagasi Iraagist, läheb peagi jälle lõunaameerikasse. Annab meile oma kontakti juhuks, kui me oma sõnad teoks teeme ja jälle Hollandisse tuleme, et siis tema sõprade juures öömaja saaksime. Done deal! :o)
Järgmises kohas kulub 2 minutit, et meid üks 60-ne väga viimistletud, direktorliku välimusega meesterahvas peale võtaks. Rääkis, et praegu on tudengitel ühistransport tasuta, seetõttu on hääletajaid vähem, vanasti oli see märksa tavalisem. Tal endal tuli tütar just eile kolmekuuselt Aasiareisilt.
Oldenzaali peatuskohas proovime 30 minutit hääletada, kuid ilm on palav ja teeme puhkuspausi. Signe saab isalt sõnumi, et kodus maasikad valmis ja et tore, et me koduteel oleme. See on tema tõlgendus meie Hollandisse jõudmisest. Samas paneb see sms meid mõtlema, kas võtame nüüd suuna risti üle Saksamaa kodu poole, või läheme siiski algse plaanikohaselt lõunapoole Prahasse odavat õlle jooma, Austriat kaema ja Ungarit nuusutama? Münchenis meid võõrustada lubanud reisihimuline neiu on juba Türki sõitnud, ning ei saa meid vastu võtta. Järelikult pole meil kohta, kus vahepeal natuke välja puhata. Lisaks läheb lõunas aiva palavamaks. Otsustame, et eesmärgiks pole ühe matsuga tervet Euroopat läbi tõmmata, vaid "puhata ja mängida" ning võtame sihiks kodu. Natuke jätame siiski ka Saatuse teha - kui järgmine pealevõtja juhtub "allapoole" minema, siis loomulikult alistume ja läheme lõunasse. Hääletamise ajal annavad kiirteel mööduvad rekkad korduvalt signaali. Meile vist. Kui juhtume kogemata musitama, teevad seda koguni kaks rekkat korraga.
Korra peatub üks hull poolakas - endal suur masin karavane täis, teeservas ruumi laialt, kuid tema peatub keset teed, blokeerides terve peatuskohast väljasõidu. Suund oleks Hannover, kuid kuna tal on juba rekkad ja autod kukil, viipab Siil talle, et sõidku minema.
Peatuskohas on ka dush, mida saab tasuta kasutada. Tõsi küll - vaid kaks korda laseb vett vajutada, siis oled kuival. Seega tuleb kähku pesta. Puhtaks saame sellegipoolest ja tunne hoopis inimlikum. 1830 alustame uuesti hääletamist. 10 minuti järel peatub tutikas Opel Insignia, juht sõidab Lübeckisse homsele ärikohtumisele. Saame oma senise reisi uue kiirtee rekordi - 200 km/h ja kopikaid peale. Juht jällegi igalpool reisinud, paljudes kohtades elanud - Kanada, Austraalia. Lõuna Korea ei meeldinud, kuna ise seda keelt ei räägi ja sealsed ei räägi jälle teisi võõrkeeli ning hästi aru ei saa, kas kohalike viisakus tuleb lootusest talt midagi saada või on see heatahtlik viisakus. Mees räägib mitmeid keeli ning käinud Hollandis mingi eliitkeeltekoolis, kus nunnad õpetavad su kahe nädalaga mingit võõrkeelt rääkima. Selline intensiivkoolitus. Plaadimängijast ketrab keski hollandi laulja. Juht on natuke imelik kah, jätab natuke hajusa mulje ning muudkui nokitseb enda kallal. Ei tea, kas on pilves või lihtsalt... ongi selline. Inimesi igasuguseid. Lübeckisse jõuame pea minutise täpsusega ajal, mis juht meile lubas. Isegi kaks minutit varem. Järgneb tema hotelli läheduse parkimiskoha otsimine ja selle autolahmaka hämmastav parkimine. Siil läheb autost välja, et parkimist koordineerida ning võib ihusilmaga seda meistriklassi tunnistada - auto kummaski otsas oli u 20 sentimeetrit ruumi, kuid juht suutis siiski oma vankri sinna vahele suruda. Kaks korda küll tagumisele autole vastu põrgates, kuid kriimusid-mõlke jätmata ning tulemus oli tasemel.
Täname kõva sõidu eest ja läheme öise Lübecki vanalinnaga tutvuma. Melu on võrreldes Amsterdamiga märksa hillitsetum. Võtame kebabi ja õlle, sööme need ära, patseerime homse soovitava suuna peale, leiame ühe tenniseplatsi, Signe küll pelgab hommikusi vihmuteid, kuid uut kohta otsida kah ei viitsi. Teeme sinnasamma platsiäärde pesa valmis ja suikume. Senistest magamiskohtadest üks tasasemaid aluspindu.
No comments:
Post a Comment