Ärkame traditsioonilisel ajal. Keski meile siiski peale ei sattunud ja vihmutitega kaklema kah ei pidanud. Pakime siva ja sosinal asjad kokku ning ronime jälle teele. Linn on üsna vaikne. Lübeck on muide ilus linn - vanalinn on veerõngas. Niikui mingis linnas on veesilm või kanal või jõgi, saab meilt kohe plusspunkte. Teede ääres rattateed, nagu Holland juba. Lübeckis on see värk uudne, et bussipeatustes olevad kaardid ei piirdu suvalise linna näitamisega, vaid osutavad ka igas peatuses sinu kohale sellel kaardil, mis teeb orienteerumise tunduvalt lihtsamaks. Üks hetk hakkavad ka teeviidad Rostockile osutama. Võtame sellest julgust ning sammume edasi. Peagi seisame suhtkoht linnaserval, kuskil lõbustuspargi juures. Võimalikke hääletuskohti on kolm, ükski päris ideaalne pole. Võtame selle, kus autode kiirus väikseim. Kummalisel kombel ei näkka kuidagi ja juhid isegi ei viipa või ei osuta, et "mul auto täis" või et "sõidan teises suunas" või mis iganes. Tunni möödudes peatub teisel pool teed tutikas Volkswagen, millest väljunud emaliku olekuga keskealine naesterahvas otsejoones meie juurde kõnnib. Tuleb ja räägib, et me oleme vales kohas ja et viskab meid õigesse kohta. Autosse istudes ilmneb, et tal on poeg kah kõvasti häälega reisinud ja enne meist möödudes, kui ema poega kooli viis, oli poeg nõudnud, et kui ema tagasitulles me kah veel tee ääres seisame, peab ema meid peale võtma ja õigesse kohta viima. Räägib meile veel, et see tee viis küll kunagi Rostocki, kuid peale kiirtee valmimist ei sõida sealt enam keegi sel suunal. Hiljem uurime oma kaarti - no selge miks see nii odav oli, 2000 aastal tehtud, kõnealusest kiirteest on vaid mõned kurvikohad märgitud, st seda siis alles ehitati. Muutume oma kaardi suhtes ettevaatlikuks. Auto on neil jah tuliuus - Saksa valitsus maksab kümme aastat vanade autode lammutusse viimisel uue auto ostuks 2500 eurot ja nii viisid nad oma 16 aastat vana pereliikme, mille roolis kõik oma load on teinud, lammutusse. Eile olid siis sellega ringi kruiisinud ja kaasliiklejad pidasid neid vist väga sõbralikuks kambaks, et muudkui noogutasid kõigile. Tegelikult tuli see aga harjumatult hästi toimivatest piduritest - muudkui nõks ja nõks ja seis ja seis. Jutu käigus jõudis tädi seisukohale, et pohh, tal on uue auto praktikat vaja ning et ta viskab meid poolele teele Rostocki ära - Wismarisse. Rääkis veel, et ta poeg oli jah Lõuna Ameerikas aasta aega reisinud. Kohe esimese paari nädalaga oli sealt oma eluarmastuse leidnud. Kodused suhtusid toona sellesse küll kõhklevalt, kuid abielus on nad tänini - poeg õpib ülikoolis õpetajaks ja naene on siin mingis firmas raamatupidajaks. Samas pidid väljamaalased kolepalju vähem saama palka kui kohalikud. Siis rääkis meile veel Lübeckist - nimelt oli see külma sõja ajald piirilinnaks Ida- ja Lääne Saksa vahel. Ja linnaosade vahelised erinevused pidid tänini märgatavad olema. Naine oli oma perega peale müürilangust Ida poolele kolinud ja teadis sellest hästi rääkida. Idapoolsed elanikud valiti kunagi hoolega välja - piirile ei saa ju suvalisi elama lasta. Ja idapoolsed pidid tänini väga kinnised olema. Nagu kardaks miskit. Nagu eestlased. Nii et Siil sai oma teooriale vaid kinnitust - pole siin miskit, et eestlased põhjamaalased ja sellepärast sellised. Lihtsalt nõukavärk on meid niivõrd sissepoole surunud. Ja sellest taagast väljakasvamiseks kulub siiski mitu põlvkonda. Ja kuigi nüüd on ühtne Saksamaa ja kuigi tegemist on ühesellesama linnaga, on palgad nt kooliõpetajatel tänini kahelpool "piiri" erinevad. Ja inimesed olla kah märksa ebasõbralikumad, st hääletamisega võib siin raskusi tulla. Poleks selle pealegi tulnud, et Saksas kah regiooniti hääletuserinevusi esineb. Väga hariv sõit oli. Ja just selliste lugude tõttu ongi hääletamine etem kui nt "turismikas".
Wismaris on õnneks suhtkoht linnapiiril mingi kaubandusala - mäkid, auto- ja köögi müügisalongid, Lidl. Käime Lidlis, võtame jälle jogurtit ja shokolaadi, otsime ühe muruplatsi, laotame oma magamiskotid päiksesse kuivama ja asume hilisele hommikusöögile. Saame vaevu oma jogurtid avatud, kui tuleb seljataga olevast köögimüügisalongist kiilakas keskealine kõhuke, kelle kõnnak ja kehahoiak juba miskit head ei ennusta. Meieni jõudes ütleb "Jetzt packen sie ihre Sachen und - vhüüit (vilistab ja teeb kätega äratõukava liigutuse". Me ei mõika säänsest vastuvõtust jahmunult miskit tarka vastu kosta, pakime asjad kokku ja kõnnime kuskile tee äärde, kus asjad uuesti kuivama laotame. Saime vist Ida-Saksa ebasõbralikkust mekkida.
Söögid söödud läheme hääletama. Otsime ühe täitsa ok koha, kus auto saab kõrvalteele pöörates peatuda. Signe jõuab seljakoti seljast võtta, Siil ei jõua sedagi - meie kõrval peatub pisike Renault Twingo, mille roolis pisike neiu, kes ütleb, et läheb Rostocki. Kihutab kiirteel oma 13 aastase massinaga 150-ga ja räägib, et auto vaid teeb sellist häält, nagu läheks lendu. Tegelikult on kõik ok. Kinnitab ka Siili küsimuse peale, Ida-Saksas pidigi raske hääletada olema. No seni on küll ludinal läinud - tema pealevõtt on senine rekord, me polnud hääletamist alustanudki. Kiirteelt Rostocki sõidame u 10 km - halb märk. Uuesti kiirteele on raske saada. Paneb meid mingi geto serval maha, näitab ühte kortermaja, mille sein ehitud päevalillejoonistusega. See olevat "Päevalillemaja", kus elavad ainult sisserännanud ja mida natsid pidid pidevalt põlema panema. Ta ise elavat kah kuskil siinkandis, samuti sisserännanu perekonnas. No jutt oli küll puhas saksa.
Meie mahapanekukohas küsime tanklas üle, kas seda teed mööda ka inimesed meie soovitud suunas st Poola piirile sõidavad. Jaatavast vastusest ja pudelist Rostocki õllest julgustust saanud, asume sildiga hääletama. Proovime peale tanklat. Pärast proovime enne tanlkat. Seal peatub üks mööduv rattur ja seletab, et "Hier nimmt euch kein Schwein auf". Seletame vastu, et "Da haben wir schon versucht" ja hääletame edasi. Lõpuks peatub üks vanem mees, kes ütleb, et sõidab Lübecki suunal. Fuck it, saame siis temaga vähemalt kiirteele tagasi. Seletame sõidu ajal korduvalt, et me nägime siia tulles ühte suurt rastplatzi ning et ta meid selle vastaspoolel maha paneks, siis läheme üle tee ja saame seal hästi hääletada. Mees muudkui noogutab ja-jaa, ja-jaa aga tahab meid hoopis mingil suvalisel ristmikul maha panna. Tõstame hädahäält ja saame siiski järgmises peatuses maha. See pole küll ka see, mida silmas pidasime - siin on vaid piknikulauad ja peldik aga parem siiski, kui mingi kiirteele pealesõit. Võtame südame rindu, vaatame hoolega, et liikluses oleks sobiv lünk, ning jookseme üle kiirtee. Jaa, teame, nii ei või ja nii on ohtlik, kuid olime ettevaatlikud ja valisime tõesti kõige autotühjema momendi, nii et kõik ok.
Teiselpool alustame hääletamist Poola poole. Edeneb väga vaevaliselt. Autod on kas täis või juhid sõidavad lihtsalt kirvenäoga mööda. Vahepeal tukastame varjus. Hääletame edasi. Vahepeal mõni juht isegi peatub, kuid kõik pakuvad vaid sõitu Rostocki. No ei lähe tagasi! Kaua me siin siiberdame!? 4 tunni möödudes lööb meie meelekindlus aga vankuma. Jääb veel valik - kas läheme uuesti üle kiirtee vastasolevasse peatuskohta ja hääletame järgmisse suuremasse peatusse, kus on suurem tõenäosus või läheme tõesti Rostocki ja üritame seal saada õigemale teele, kust ka Poola sõidetakse. Otsustame, et läheme sellel suunal, mida järgmine peatuv auto pakub. Kasvõi Rostocki. Peatubki järgmine auto. Nissan. Nägime seda juba varem peatuses peatuvat. Juht tegi 20 minutise uinaku. Ning nüüd oli suundumas Czerskisse! Jess! Istume autosse ja kuuleme veelgi paremat uudist. Ta ei sõida mitte ainult Czerskisse vaid kaugemalegi, koguni kuskile poole Poola peale. No küll joppab ikka pikema passimise peale :o)
Seame end mugavalt sisse ja läheb sõiduks. Kell on seitse õhtul, kohale peaksime jõudma u üheks öösel. Juht on muhe 30-ne poolakas, Rafael, kes käib Hamburgi lähistel külas ehitustöid tegemas. Kaks nädalat tööl ja nädalavahetus kodus. Seekord oli lihtsalt vaja varem koju minna, et oma auto gaasikütusele ümber ehitada. Ja tavaliselt on tal ka auto täis ja tavaliselt ta uinakut seal ei tee nii et meil vedas mitmekordselt. Klapp on meil hea ja jutt jookseb. On õppinud insener ja elektrik aga Saksas saab poole rohkem raha kui Poolas. Saksal on Poolaga 7 aastane leping, mille kohaselt ei saa sakslased endale selle aja vältel Poolast maad osta (poolakad kardavad nimelt, et sakslased tulevad ja ostavad endale need maad, kus nad kunagi elasid) ja poolakad Saksas üheski firmas alluvana töötada ei saa. Seega käivad kõik poolakad saksas nö FIEdena tööl :o) Kirume kõik Venemaad. Poolal on nendega samuti pidevalt kana kitkuda. Venemaa üritab ka nendega ajalugu ümber rääkida, et Poola olla ise rünnanud. Oma kolme lennuki ja ühe tankiga :o) Poolas on palju fotoradareid. Teed on kitsad, teepeenart pole enamjaolt ollagi, kiiruspiirang 90 aga kõik uhavad 120-ga, kohati on lahedad foorid - kui sõidad kiiruspiirangut järgides, siis näitab sulle rohelist, kui aga ületad kiirust läheb punaseks ja pead ikkagi hoo maha võtma. Sellised võiks Eestis kah olla. Ühes tanklas võtame natuke söögipoolist ja kehva kohvi. Rafael vehib kätega, et ärge süüa ostke, ta viib meid ühte teise peatuskohta, kus on hea söök. "Ich lad' euch ein!". Siil vehib vastu, et pole vaja, võime ise kah maksta. Siiski teeb ta meile järgmises peatuskohas õhtusöögi välja. Söögid valime tema soovitusi järgides ja ei pea pettuma. No ok, Signe söök meenutas suht tavalisi pelmeene aga Siilil vedas hea supiga. Kõrvalolevast tanklast leiame ka mõistliku suurusega Euroopa atlasega ning meie mure, et oleme kaardilt välja sõitnud ja ei tea, kus me oleme, laheneb. Rafael uurib murelikult, kus me ööbime. Jälle meie põõsajuttu kuuldes nendib, et tal hirmväike elamine kah koos naise ja lapsega, et ei saa meid enda juurde samuti võtta. No worries, küll hakkama saame. Jõuame tema kodukülla. Külaserval täitsa asjalik tankla, restoga ja puha. Jätame Rafaeliga soojalt hüvasti. Kuu sirab taivas, meile ligineb üks Tobi mõõtu kuts, liputab saba ja tuleb meiega kaasa. Siil kihutab ta koju. Ronime vallist üles ja leiame ühe koha rukkipõllu serval, põõsa kõrval. Küljealune on küll kergelt muhklik, kuid ega pimedas paremat ei leia niguni. Kaste on maas ja õhk märgatavalt jahedam, kui seniharjutu. Poeme kottidesse. Taevas on selge, paistavad tähed ja kaks ufot. Siil näeb tähelangemist, Signe kah. Signe jääb magama, Siil vahib veel taevast ja kuuleb millalgi kõrvalpõõsas sabinat - koer tuli siiski meile seltsi. No mis teha.
Head ööd.
No comments:
Post a Comment