Panime asjad kokku, süüa ei viitsinud ja asutasime tee äärde. 5 minutiga võttis meid noor inglise keelt valdav naine peale, kes meid Augustowi viskas. Üllatuslikult oli juba pool üheksa täitsa põhjalik toidupood lahti, kust soetasime hommikusöögiks jogurtit ja õunu. Kõndisime viitasid mööda 4 km linnast välja. Liikluspilt mõjus julgustavalt - juba oli näha leedu, läti ja üksikuid eesti numbrimärke. Hoidsime juba Leedu silti, kui tuli üks ratturtädi heidutama, et seda teed mööda keegi Leetu ei sõida. Saime küll aru, et põhitransiit-tee oli rohkem idas, kuid eesmärgiks polnudki sinna minna, ning näha oli, et seda teed mööda siiski rahvusvahelist liiklust toimus. Tegime lähema asulanimega sildi ning saime 30 kilti edasi. Maha saades ja uuesti hääletama hakates kiilus kinni jälle. Tundide kaupa ei saanud edasi. Ei aidanud ka siltide või enda paigutuse vahetamine. Lõpuks otsustasime teed mööda edasi kõndida ja veel parema koha otsida. Ilmnes, et olime põmst linna sissesõidul hääletanud. Kõndisime 5,6 km linnast läbi. Siil plätasid jalast ära võtta ei raatsinud ja juba olid villid varbavahel. Tegime peatuse pitsarias. Pitsa oli tohutusuur, õlu hea ja telkust jooksid need videod, mille lugusid olime päevadekaupa erinevates Euroopa autodes kuulnud. Lõpuks tuli ka see hoovihm ära, mida oli juba tükk aega tulla ähvardanud. Tänasime õnne, et nii täpselt oma söögipausi ajastasime. Ka pärast pitsa lõpetamist ei aetud meid välja, seega ootasime rahulikult puhates paduka lõppu. Ilma rahunedes jälle linnapiirile. Seekord võttis meid peale ülivana Shkodaga vanamees, kes suundus täpselt piirilinna. Eesolev taevas ei tõotanud midagi head - senine kogemus näitas, et niikui sadama hakkab, muutub hääletamine raskeks. Ja nii ka juhtus - peale seda, kui vanamees meid tanklasse maha pani, ei saanud me tundide kaupa edasi. Olime juba Leedus. Kodu tundus nii lähedal - ometi nii kaugel. Istusime saju ajal tankla kohvikus, tellisime nipetnäpet, vahtisime hoolega sissetulevate autode numbrimärke. Siil küsis ka kolmelt eesti numbrimärgiga juhilt küüti - üks oli hoopis Poola suundumas, teisel olid sõidutunnid täis ja kolmas oli tõrges eestivenelane. Vihmahoogude vahepeal käisime veel hääletamist proovimas. Ei vedanud. Liikusime natuke mööda teed edasi mingi mahajäetud võõrastemaja kõrvale. Mõne minuti möödudes väljusid sealt squatterid, keda olime ennist Poola poole hääletamas näinud. Üks neist viskas meist mööda kõndides üle õla, et meil oleks parem natuke tagapool, bussipeatuses hääletada. Võtsime nõu kuulda ja liikusime sinna. Kell oli juba üheksa, sadas ja mõlgutasime mõtteid tänaste ööbimiskohtade valiku üle. Juhe jooksis kokku kah ja otsustasime hullu panna - tõmbasime Eesti sildi välja. Jõudsime seda vaid minuti lehvitada, kui tee serva tõmbas kaks Eesti numbrimärgiga rekkat. Ühe roolis oli Pjotr, teise nime ei tea. Üks vanem, teine noorem. Üks vene aktsendiga, teine lihtsalt eestlane. Signe ronis Pjotri autosse, Siil teise.
Tegelikult rekkajuhid vanad semud polnud, lihtsalt olid vist sõidu ajal avastanud, et sõidavad samas suunas ning kampa võtnud. Meid silmates küsis esimene rekkajuht (ütleme, et ta nimi oli Peeter) teiselt juhilt raadio kaudu, kas võtame peale. Jaatava vastuse saanud, tegidki mõlemad peatuse. Peeter siiski see päev veel Eestisse ei sõitnud, tal olid sõidutunnid täis, sai vaid Läti piirile, kolmetunni kaugusele Eestist sõita. Pakkus, et kui ööbime sealsamas, siis saame temaga hommikul edasi. Tundus väga hea plaanina. Hiljem ilmnes, et Pjotr oli samuti nõus kahte inimest peale võtma ja kuna temal veel sõidutunde jagus, siis saame ühe jutiga Eestisse. Juhu! Tegime ka pisukese söögipausi seal ööbimispeatuses. Kuna oli laupäev ja see koht vist ainuke kohalik avatud sööma-joomakoht, oli see täis purjus mehehakatisi. Kiljusid oma läti keeles ja lõhkusid klaase. Meie sõime kõhud täis ja vurasime edasi. Pjotr oli Peetriga võrreldes märksa sõnaahtram, kuid me ei pidanud siiski viisakaks uinuda. Kui meid on juba peale võetud, siis katsume vähemalt nii palju abiks olla, et jälgime teed ja hoiame juhil silma peal, et ta magama ei jääks. Läti oli nagu välja surnud - liiklust polnud ja linnad olid pimendatud. Masu.
Koiduvalguses ületasime Eesti-Läti piiri ning jõudsime tund hiljem Pärnu mnt Uulu risti. Tänasime rõõmsalt juhti, hüppasime valgesse ja jahedasse Eestimaa hommikusse ning otsisime mõnikümmend meetrit teest eemal põõsaste vahel tasase magamiskoha. Sääski oli harjumatult palju. Aa, ja Signe oli enda küljest see päev puugi leidnud. Esimene kord sellist elukat enda seest tal välja urgitseda.
No comments:
Post a Comment