28. august, laupäev

Kella neljaks hommikul oli Siilil lõdisemisest kopp ees. Signe arvas, et mis seal ikka, paneme telgi kokku. Kahepeale arvasime, et ok, kõnnime siis u 10 km kaugusel asuva Gullfossi kose juurde. Päike polnud veel tõusnud, aga idataevas juba hahetas. Kuu siras endiselt. Pakkisime niiske telgi ja madratsid seljakottidesse ning asusime teele. Peagi hakkas kohinat kostma ja arvasime, et no krdi võimas kosk, kui on juba kilomeetrite kaugusele kuulda. Tegelikult olid kohina allikaks jõed ja ojad, millest tee järjest üle läks. Tee ääres olid karjamaad, mõned harvad talud ja lambad ning hobused. Lambad pidid Islandil targad olema – kuigi nad uitavad otse teeservas, ilma keti ja aedikuta, juhtub nendega harva õnnetusi. See eest nägime mitut autolt löögi saanud kajakat.

Umbes 1,5 kilomeetrit enne Gullfossi juurde jõudmist nägime kõrgendiku kohale kerkivat udupilve. Paremat kätt värvis päike pilved punaseks. Vasemat kätt paistis mägede vahel ja peal olev Langjökulli liustik.




Hvítá jõgi meie kõrval oli nii sügaval jõeorus, et me seda teepealt ei näinudki, päris kuristiku servale piiluma minna kah ei tihanud.



Kella kuueks jõudsime kose juurde. Päike tõusis. Peldikud olid lukus. Kosk oli meie päralt. Piidlesime seda kõigepealt ülevalt, siis läksime alla ja vaatlesime seda metsikut, massiivset, tohutut vetemöllu. Kose kõrval seistes oli tunda kuidas maa jalge all väriseb. Vapustav :o)

Tagasi üles minema hakates jäi päike meie seljataha ja nägime vikerkaart. Vikerkaar algas vertikaalselt otse jalge eest ja tõusis kaarjalt üles taevasse, toetudes ülemise otsaga endiselt taevas laiutavale Kuule. Kirjeldamatu :o)

Vaatlesime veel koske siit ja sealt ning istusime pingile hommikust sööma, sest alles kell üheksa toimuvat külastuskeskuse ja seal Rauli lubatud piiramatu taastäitmisega söömisvõimalusega restorani avamist me ei jaksanud ära oodata. Laudteel olnud härmatis hakkas juba sulama ja õhk soojenema. Külastuskeskuse juures hoiatasid sildid, et siit edasi EI VÕI millegi vähema kui neliveolise maasturiga edasi sõita. Rendiautodele seal enam kindlustus ei kehti ja lisaks tehakse ka trahvi. Nägimegi sinna sõitmas vaid megamaastureid. Mitte palju – kaks tükki. Kell oli endiselt varane.
Samuti oli seal juttu sellest, et ei tohi off-roadi sõita kuna Islandi pinnas on väga mure ja lahtine ning masinad vajuvad sinna kergelt sisse.




Jäljed kaovad alles sajandi(te)ga. Võisime selles ka oma silmadega veenduda – kui Eestis muutuvad sissekäidud rajad lihtsalt kõvakstambitud joonteks, siis siin on need nagu maapinda küntud sügavad vaod.

Hakkasime tagasi kõndima. Kilomeetri järel möödusime taas hotellist, kust tulid hiljem paar autot ja buss. Lõpuks (pool tundi pärast esimese auto hääletamist) võttis üks auto ka peale. Meie soovi oli kuulda võetud – autos olev rahvusvaheline hotelli kohviku töötajaskonnast seltskond pidi Geysirist läbi minema ja siis joonelt Reykjavikki sõitma. Hurraa! :o)
Juhiks oli peenehäälne Itaalia poiss. Mis teema nende itaalia meestega on? Eelmine aasta Itaalias võttis meid samuti üks plikalik mees peale... No gojones?
Aga pedaali tallus see itaalia tiiskant küll nagu macho – 90 alast tuhisesime 120-ga läbi.
Kohviku töötajad rääkisid eilsest hiinlaste grupist. Loomulikult ei osanud ükski hiinlane ingliskeelt. Kaasa arvatud giid :o)

Kella kümneks olime taas päälinnas. Eelmisel päeval kell kolm hakkasime võõrastemajast astuma, kella 11-ks olime tagasi. Hääletamine on seni ikka ülihästi sujunud. Kartsime küll Gullfossi juures pärapõrgus olles, et nüüd läheb haardkooriks, aga ei. Harv liiklus küll, aga pealesaamine pole ikkagi mingi probleem. Alþing nähtud, geiser nähtud, kose juures käidud, liustik nähtud. (Päris liustiku juurde, kosest 15 km küll ei tihanud trügida, sest seal on juba tõesti metsik loodus, haruharv liiklus ja täitsa külje alla pääsemiseks tõenäoliselt kõvasti astumist, samas õhtupeale ei tahtnud me jääda, hiljem pidi sadama hakkama.)

Tehtud!

Tegime tunnise puhkuse võõrastemajas, võtsime pesuasjad ja läksime veekeskusse lõõgastuma. Ja oi kui hea see oli. Käisime ka jakuusis. Avastasime, et seal on veel mitu veevanni, kõik erineva temperatuuriga – 38, 40, 42 ja 45. Proovisime ka neid, jahtusime ning läksime tagasi vanasse tuttavasse lebobassu. M-m-mõnus.

Tagasi koju.

Koristasime tuba, pakkisime asjad ja üritasime pesumasina juurde löögile saada, aga võõrastemaja asjuril oli vist pesupäev, nii et kuidagi ei saanud oma asju sinna vahele tsurada. Puhkasime veel paar tundi ja üheksa paiku läksime linnapeale uitama, raamatukogu juurde (õue) blogipostitust tegema ning ***me tõmbama. Võõrastemaja nett ei luba ka piratebay kodukale minna, aga kui seal on juba varem käidud ja failid tõmbama pandud, siis laseb edasi sikutada küll. Leidsime lünga süsteemis :o)

Raamatukogust jalutasime tagasi, võtsime sadama lähistel hot dogid (seal on odavam kui vanalinna keskväljakul – 28 EEK tk – ning peaaegu pidev järjekord, kohalikud vist teavad, kus on hea ;o) ) ja patseerisime mööda ühesuunalist peatänavat, kus rahvas saalis klubide ja pubide vahet ning autod kruiisisid kiirusega ca 5 km/h. Mingi rodu oli ka Ameerika klassikuid, vanim neist u 50ndate Dodge, uuemad u 70ndatest. Seal peatänaval on pidevalt säärane aeglane autoliiklus, vist mõnda otsemat ja teed mööda kesklinna ei saagi. Lausa kahju neist.

Astusime oma lemmikust 24/7 poest läbi, võtsime näksid ja läksime koju filme vahtima.

The End.


P.S. Hakkab juba kodune tunne tekkima – kui autost väljudes Esja mäge silmasime, oli kohe selline "Ohoo, jõudsime koju" tunne :o)

P.P.S. Küsiti siin varem hindade kohta. Kuldse Ringi tegemine ametliku teenusepakkuja poolt oleks maksma läinud u 980 EEK. Näkku. Meil kulus põmst toidule ja telkimisele kokku 200 EEK. Kahepeale.

2 comments:

ringo* said...

muide ... kuskil seal kesklinnas , ka suht sadama lähedal, oli 1 hotdog'i putka , kus isegi Bill Clinton käis Isalndit väisates "koera" söömas :D

söör said...

Täpselt seal me käisimegi. Seinal oli ka vastavasisuline väljalõige ajalehest :o)