27. august, reede

27. august, reede

Signe läks hommikul kooli ja Siil jäi siia. Koju. Vahtima ja õppima ja surfama.
Signe samal ajal sebis ringi, ostis endale raamatuid ja hakkas tegema projekti, kuidas sitast energiat toota.
Normaalne.
Siil aga vaatas jälle ilmateadet ja avastas, et kui seni lubas laupäevaks vihma, siis nüüdseks oli lubadus paranenud ja laupäeval siras päike. Siilil hakkasid käed värisema ja ta hakkas närveldama, et nüüd Signe siva koju sibaks ja saaksime teele asuda, sest plaan, mida me nädala keskel pidasime ja mille katki jätsime, vajas siiski täitmist.
Natuke jama oli ka see, et kuna välistudengite grupp pidi nädalavahetusel Heimaey saarele pidutsema minema ja me varasema ilmateate põhjal olime rännuplaanid maha kandnud, siis Siil oli osa oma varustusest Mariannele lubanud. Kiire läbirääkimise tulemusel selgus, et Mariannel matkavarustust tegelikult vaja ei lähegi, kuna ööbitakse majades. No tore :o)

Asjad kokku, söök valmis, Signe koju, kerge puhkus, kõhud täis ja kella kolmest olime majast läinud. Tee oli nüüd juba tuttav ja jõudsime tanklasse pool tundi kiiremini. Kaval oli ka mõte veepudelid alles tanklas täita – kotid sinna minnes paar kilo kergemad kohe. Tanklas täitsime pudelid ära ja läksime hääletama. Liiklus oli juba päris tihe (reede õhtu kell neli ikkagi) ja väga lootust ei hellitanud, aga umbes kümne minutiga olime ühe noormehe pea tutikal maasturil. Rääkis meid Mosfellsbæri (10 km Reykjavikist) sõidutades Siili küsimise peale, et liikluskombed on siin "huvitavad" küll, aga autoõnnetuses hukkunuid on siiski sel aastal olnud vaid u 5. Ja selles linnakeses pidi mingi linnafestival olema, mistõttu igal linnaosa oli ehitud oma värvidega – kollane, roosa jne. Linnakese keskel pandi meid maha, üks last jalutav neiu näitas meile Þingvelliri viiva teeotsa kätte, kõndisime sinna ja asusime hääletama. Peagi võttis üks mersujuht meid peale. Oli kunagi kolm aastat perekonnaga Soomes elanud, sest tütar õppis seal, naine oli soomlanna, Tallinnas olid nad kah paar korda käinud. Rääkis põnevat maavärinatest, viimatisest vulkaanipurskest, valgetest öödest, kalapüüdmisest Þingvallavatni järves, mis asub kohe Þingvelliris – see on Islandi suurim järv, kohati üle saja meetri sügav ja nii mitmekesiste elupaikadega, et seal elab nelja liiki forelli, kes kõik püsivad oma järvepiirkonnas.

Jõudsime külastuskeskusse ja kõndisime sealt kunagise Alþingi asukohta. Nõukogu kogunes seal tegelikult kahte kohta – paganlikel aegadel olid allpool ja kristlusele üle minnes ülespoole. Vaated kose juures ja Islandit lahutavale Euroopa ja Ameerika platoo vahelisele lõhele olid võimsad :o) Tasub kindlasti käia. Sealkandis siis otsustati riigiasju, mõisteti kohut, vajadusele korraldati hukkamisi, toimusid hobusevõitlused, aeti äri, leiti paarilisi. Kõige kaugematest maanurkadest tulnud pidid sooritama eluohtliku kahenädalase rännaku läbi sisemaa. Siin deklareeriti ka Islandi iseseisvus 44ndal aastal.

Nähtud-tehtud. Kõndisime uuesti 1,5 kilomeetrit maanteele, põgus paus külastuskeskuses ja hakkasime edasi Laugarvatni poole liikuma. Kell oli juba seitse, seega kolm tundi jäänud, kõige optimistlikuma, aga ebatõenäolise prognoosi järgi lootsime veel samal õhtul geisri juurde jõuda. Meil vedas – peagi võtsid meid peale toredad saksa surfarid. Bussiga. Üks sakslane oli Reykjaviki haiglas praktikant, teine oli talle küllatulnu, kes just hiljuti surfates oma jala ära nihestas. See aga ei takistanud tal järgnevalt ka väikest matkia ettevõtmast. Karkudega. Laugarvatnisse viis tüüpiline Islandi tee, mis on vaid suvel sõidetav. Talvel tuleb teha mitmekümnekilomeetrine ring. Loksusime ja täristasime mägede vahelt läbi, Signe surfilaudade alla küürakil, Siil puitlaastplaadist kasti otsas kükitades. Saime teada, et olime eelmisel ööl virmalised maha maganud. Oh pekk...

Laugarvatnisse jõudes oli päike juba mägede taha vajunud. Saime ka siin üsna ruttu peale autole, mille tagaistmel olid lapsetoolid (Siilile meenus Eurotripi episood, kus Signe Saksamaa lõunatipus lapsetoolis sõitis) ja roolis islandlane, kes käskis meil turvavööd kinni panna ning teatas pärast paigaltvõttu, et ta sõidab nagu manjakk. Siil täpsustas, et see tähendab, nagu islandlane. Mis on peaaegu sama stiil, nagu eestlastel. Korra nägime ka napikat – meie ees sõitnud maasturijuht tegeles jälle vist kõige muuga peale roolimise (mida näeb siin VÄGA palju) ning hakkas vastassuunda kalduma, kust ligines suurel kiirusel tsikkel. Viimasel hetkel korrigeeris oma trajektoori. Õnnetusest jäi umbes sekund puudu. Ja loomulikult ei hoidnud meie manjakist pealevõtja mõistlikku pikkivahet.

Peagi jõudis ta oma sihtkohta, mille nime ta ei teadnud ja mida ka meie ei suutnud tuvastada. Lootsime siiski, et oleme õigel teel. Hakkas juba hämarduma. Olime küll kohe ühe telkimiskoha juures, aga otsustasime, et proovime ikkagi edasi minna, ja kui ei saa, noh, siis telgime siinsamas. Kusiganes see siis ka on. Meil vedas jälle. Üks vanaldase paariga Suzuki maastur uhas meist alul mööda, pidurdas ja tagurdas. Tore pensionäride paar viis meid otse Geysiri juurde, kuigi nende suvila oli paar kilomeetrit sellest eespool. Siin ei tehta islandi keele sundomandamist lihtsaks, kuna KÕIK valdavad inglise keelt. Isegi eakad. Ja veatut inglise keelt. See hellitab ära.

Ja meie optimistlik plaan oli täidetud! Olime 21.30-ks jõudnud Geysiri geotermilisele alale. Otsisime telkimisplatsi lunastamiskoha üles, panime telgi püsti ja läksime geisreid vaatama. Nagu toosama manjakk varem rääkis, nii ka oli – Geysir ei tegutsend. Lihtsalt auras vaikselt. Samas kõrval olev Strokkur aga purskas u iga kümne minuti järel. Läksime piirdenööri juurde ja jäime ootele. Kostus küll mulksumist, aga me ei teadnud, kas see nüüd oligi see purskele eelnev vee alla tõmbumine või mitte. Oli küll. Sekund hiljem kostus madalahäälne kohin, hetke pärast sisin, ja meie pea kohal oli u 25-meetrine aurusammas. Siil leidis end kolm meetrit eemalt tudisevate jalgadega seismas. Signe jälgis samal ajal piirde ääres huviga toimuvat. Olime end kavalalt pealetuult sättinud, et aur meie suunas ei tuleks, aga ei osanud oodatagi, et geiser võib ka viltu pursata. Geisrid purskavad ju kõik ometigi alati otse õhku? Strokkur aga tulistab just kerge nurgaga selles suunas, kus meie seisime. Mitte küll otse näkku, aga kõrgele pea kohale, nii et kõrguses meie kohal laieneva aurusamba peale pidi Siil püksi laskma.

Vaatasime purskamist veel ülevalt künkanõlvalt ning teistegi nurkade alt. Uhh.

Telkimisplats asus otse Geysiri geotermilise ala kõrval, nii et võisime öö läbi kuulata mulksumist ja podisemist ning Strokkuri pahisemist. Signe puges magamiskotti, Siilil veel und polnud ja luges Lonely Planeti Islandi raamatust huvitavamaid kohti. Signel oli Siili jutumõmina saatel hea magama jääda.

Öö muutus järjest külmemaks. Signe kuhjas kõik oma riided selga ja magas rahulikult. Siil rähkles ja vähkres ja läks kõndima. Kell üks öösel ei sõitnud enam kedagi. Kõik mulksus, podises ja pahises edasi. Täiskuu paistis. Virmalisi (raisk) polnud. Siil läks telki tagasi, kuhjas kah kõik asjad selga ja üritas magada. Villased sokid jäid Eestisse. Krt.

1 comment:

Unknown said...

siil - saad kududa omale sokid nüüd seal :D (või siis keegi võib pakikesega järgi saata)