Hommikul ärkasime jällegi varakult. Tarin, meie host, magas hambad laiali edasi. Me siis kirjutasime väikese tänukirja ning hiiliseme korterist välja- linna serva poole. Vahepeal otsustasime ka ühes võsamüüriga ümbritsetud pargis hommikust süüa. Seal oli olemas isegi grillimisahjud ja lauad-pingid. Meie jäime siiski oma priimusele truuks. Valmimas oli üllatus, üllatus- kaerahelbepuder.
Kõht helbeline ja asjad koos hakkasime astuma suunas, mis pidi viima kiirtee poole. Mingi hetk taipasime, et oleme kaardilt väljas ja kiirteele jõudmise koht oli lootusetult kadunud. Küsisime teed auto esindusest. Tüüpidel läks ka hulk aega, et meie kaardilt mingeid tuttavaid teelõike kokku panna. Üsna lärmaka vaidluse (taani keelse) tulemusena juhatati meid umbes nii, et kõndige otse-otse-otse, siis kui tuleb suur ristmik, pöörake vasakult. Meile aga ilmselt tundus mitte nii väga suur ristmik ka suurena ja jällegi pöörasime valest kohast ära. Ja jälle teadmata kadunud. Tahtsime raamatukokku minna, et siis googeldada, kus me olema, aga need raiped (loe taanlased) avavad ju alles kell 12 päeval enamus asju... Lõpuks saime aga bensukast abi ja kiirtee otsa kätte.
Katsetasime erinevaid kohti, korra läksime isegi kiirteele välja (aga seal on autod ikka liiga kiired ja tee äärde naljalt ei võta). Sai proovitud ka siltidega (mingi vahepealse linna nimega), aga seegi ei aidanud. Lõpuks viskasime lihtsalt pöidla püsti ja kõpsti, auto peatus, mis oli nõus meid Fredericiasse viima (mandri Taani ida serva). Juht oli taanlane, kes tegeles terviseuuringutega ning oli töötanud professorina nii Washingtonis kui ka Tartus. Muidugi oli tegelane ka ise kunagi mööda (Ida)Euroopat häälega reisinud. Muhe sell. Saartelt mandrile sõites jäi sildade vahele saareke, kuhu 50ndatel, 60ndatel sõnakuulmatuid abielunaisi kasvatust saama viidi. Ehk, et mehed, kes polnud rahul oma naistega, viisid nad sinna ümberõppima. Siis mõistagi sildasid ei olnud... Veel pajatas juht meile Taani autode maksustamisest. Teadagi on need seal kõrged, aga süsteem on üsna veider. Nimelt, ostes endale auto, pead sa maksma 180% ostu hinnast riigile maksu. Seda mõtlesime juba enne, et huvitav, mis Taanis inimesed üsna eimidagiütlevate autodega ringi sõidavad- kus on heaoluühiskonnale omased luksautod. Vot sellepärast siis...
Kui sul veel maksud maksmata, sõidad ringi kollase numbrimärgiga ja tagaistmele sõitjaid võtta ei või. Kui sul on pool maksudest makstud, saad numbrimärgi, millest pool on kollane ja pool valge. Sellisel juhul võid sa tagaistmele võtta reisijaid ainult tööajal ehk siis 8st-5ni. Kui maksud makstud, saad valge numbrimärgi või kui kollast ümber vahetada ei taha, saad tagaaknale kleepsu, millel märge: maksud makstud! Kreisi.
Peale Odenseed pani ta meid ühes ristis maha. Sadas. Ühest tanklalähedasest putkast saime tasuta kohvi ja mõtlesime edasist tegevustkava. Tammusime mööda teede ristumiskohti edasi-tagasi ja otsisime hääletuskohta. Ideaalset kohta ei leidnudki, leidsime enam-vähem koha. Eelnevalt nägime veel kuidas kiirteele pealesõitval kurvilisel teelõigul üks auto teepiirdesse sõitis. Võtsime oma TO SOUTH sildi välja ja kukkusime hääletama. Sadas edasi. Hääletasime tunnikese, siis proovisime tunni ilma sildita. Sittagi. Ja vihma sadas kah edasi. Siis läks käiku silt KOLDING (kümmekond kilti edasi) ja saimegi sõitu. Sõidutaja ise oli kunagi 2 kuud Uus Meremaal hääletanud. Ta otsis meile ideaalset hääletuskohta Koldingis - sõitsime mitu korda edasi-tagasi. Ideaalses kohas oli liiklus kahtlaselt hõre, kuid Siil jõudis vaid kolm korda LONDON BRIDGE IS FALLING DOWN läbi törtsutada, kui juba pööras meie ette (nii suures õhinas, et sõitis üle jalakäijate saare) mahtuniversaal. Juht oli Ashabarin, tõmmunahaline jugoslaavlane Kosovost, kes elas Taanis ja oli käinud oma sport-Audit remonti viimas. Tegeles veoautode polstritöödega. Väga sõbralik ja suhtlusaldis ning nunnu inglise keelega tegelane. Tagaistmel oli kolmeaastane Medina, kes olla meie sisenemise peale hääletuks muutunud :o) Mees sõitis meie pärast ekstra Flensburgi, kuigi endal polnud passi kaasas. Alles pärast (kui Flensburgis nagu oavarrest kallama hakkas) mõtlesime, et oleks ehkt talt öömaja küsida. Flensburgis oli soe ja ei sadanud. Ostsime rahulolevalt maasikaid ja istusime kaile neid sööma. Ja jess, peldikud on tasuta! Oo, Saksamaa. Pärast asusime telkimiskohta otsima... ja kus siis hakkas sadama. Korralikult, koos äiksega. Liikusime linnas kaardilt nähtu järgi huupi metsapoole. Vahepeal jõudsime kaubanduskeskuse parklasse (vihm oli lõppenud) ja lõime rattaparklasse laagri üles. Tegime nuudleid ja kuivatasime riideid - nii hullu vihma käes polnud me seni veel olnud. Kaalusime sinnasamasse ööbima jäämist aga kuna Siil pelgas liiga avalikku kohta, jätkasime metsaotsinguid. Metsa pääses üle traataia, mis Siili raskuse all ümber vajus. Telgi püstitasime märga süngesse udusesse kuusikusse. Esimese hääle peale ehmus kuuskedel istunud tuviparv, mis tõusis lendu ja kostitas meid okstelt allalangeva vihmaga.
No comments:
Post a Comment