Noh, vot, oleks ju eile juba miskit kirjutanud, aga kus sa kirjutad, kui tolmu-... ptui, lumeahvid voolu ära võtavad. Näis, kas täna õhtul saab netti näppida või tuleb jälle ajaviiteks lumerõngaid kaevama minna.
Nõndaks.
Ee... kronoloogilist ja ahlhvapeedilist järjekorda siia looma ei hakka, kirjutan nii nagu erinevad mõtted pähe tulevad ja ühe hooga nad kõik kindlasti ei tule, seega täieneb nimekiri hiljem veelgi.
Jah.
Niisiis.
Kaardimaksed
Seda tahku iseloomustab ilmekalt järgnev seik – umbes kuu tagasi hakkasime taaskord Bónusesse sisenema ja õkva sissepääsu kõrval passis Punase Risti tegelinski, portatiivne makseterminal pihkus. Pikemalt lahti seletades – sularaha meil Islandil otseselt vaja ei läinudki, kõik maksed saime kaartidega tehtud ja viimastel päevadel käisime varutud pangatähti ekstra turul laiaks löömas. Vot turul vist, jah, päris igas letis kaardiga maksta ei saanud.
Internet
Sama lugu, mis Eestiski, st raamatukogudes ja kohvikutes priilt saadaval. Telklates samuti!
Raamatukogud
Meil oli tihedam kokkupuude Reykjavíki raamatukoguga, kus oli võimalik kohaliku isikukoodi olemasolul u. 1200 ISK-i eest aastane lugejakaart teha ja siis laenutada nii et küll saab. Sealjuures mitte ainult raamatuid vaid ka täitsa korralikust kogust DVD-sid, CD-sid ja LP-sid. Lisaks oli raamatukogu esikus (hiljem peasaalis) laud, kuhu inimesed võisid oma isiklikke raamatuid tuua ja teised neid sealt omakorda ära viia, mida Siil siis ka usinalt tegi. Suurem jagu raamatuid sai siiski viksilt tagasi viidud, aga mõned Dickensid, Asimovid ja kaks Islandi sõnastikku ning vestmikku vehkisime siiski sisse. Eino andke andeks, oleme vargarahvas või ei ole?
Kinod, klubid, pubid, teatrid
Ei tea, ei käinud. Ausõna, mitte kui mingit kihku polnud "pidu panna" või üldse kuhugile rahvast pungil täis ruumi trügida. Matkama või jalutama minna või kaksi kodus (virmalisi) passida oli märksa šefim :o)
Lisa: tähelepanelik lugeja (Imbi?) võib nüüd põrkima hakata, et käisite küll kinos, ja mitte vähe! Tegelikult ikka ei käinud küll, seansid toimusid Islandi ülikoolis ühes auditooriumis, halvimal juhul 40-ne, parimal juhul kümne kaasvaatajaga.
Galeriid, näitused, kontserdid jms
Noh, nagu Eestiski. Jämedalt võttes on umbes pooled tasuta. Kunstiöö raames oli terve kesklinn igasugu möllu ja kontserte täis, pea kõik jällegi tasuta. Esines väga vingeid kohalikke ja välismaa artiste. Näituste avamised on Grapevine'i sõnul (nagu Eestiski) "head kohad, kus tasuta veini juua". Sellest samast ingliskeelsest üliasjalikust ja lobeda jutuga turistilehest leiab ka igakuised näituste ja galeriide avamised. Meie olime jällegi võrdlemisi laisad, plaanitud näitustest ei jõudnud kolmandikkugi läbi käidud. See-eest on tänavadki kunsti täis, nagu võis me grafitipostituste sarjast näha. Skulptuure leiab samuti iga nurga pealt.
Kontserte ja esinemisi toimub iga päev ja igal pool, nädalavahetustel muidugi rohkem. Vahel esinetakse ka tänaval. Iceland Airwaves on muidugi teema omaette.
Keel
Inglise keelt oskad? Väga hea, rohkemat pole vajagi. Vot päris täpselt ei tea, milles (kurja)juured on (NATO, USA baasid ehk?), aga ingliskeelt räägivad Islandil vist küll kõik. Lapsed võibolla mitte, aga täiskasvanud küll – isegi mõned meid peale võtnud eakad islandlased valdasid küllaldaselt inglise keelt, et meilt Eesti majanduse ja tööstuste kohta uurida ning oma lapsepõlve lugusid heietada.
Kui plaanid pikemaks jääda, siis tasuks muidugi islandi keel ära õppida, midagi kaelamurdvat selles pole. Veebis on tasuta keeleõppeprogrammid olemas, seal saad hääldust kuulata ja ise lihtsamaid väljendeid meelde jätta ning harjutada. Isegi kui plaanid vaid nädalase visiidi teha, tasuks end mõnede hääldusreeglitega kurssi viia, sest muidu ei saa kohalik lihtsalt aru, mis kuradi "eijafjallajökulli" sa otsid. Tema jaoks on see "Eyjafjatlajökutl". Mingi väikese islandi keele häälduse spikri võin ju siia kribada:
ll - häälda tl (nt Eyjafjatlajökutl)
au - häälda öi (nt Reykjavíki kesklinna peatänav Laugavegur kõlab Löigavegur)
þ - nagu inglise keeles th (nt Þingvelliri rahvuspark kõlab Thingvetlir, mitte Pingvellir, nagu mõned eestlased kipuvad hääldama :o)
ð - jällegi nagu ing k th, aga vist teravam, me seda nüanssi päris selgeks ei saanudki
y - häälda i
Üldjuhul hääldatakse juhul, kus on mitu kaashäälikut kõrvuti, sinna "h" juurde. Tänuvormel takk fyrir on siis "tahk firir". Kusjuures nad ise sageli ei teadvustagi, et nad seda h-d hääldavad.
Samas võõrsõnu inslandikeelseks ei väänata, seega Bauhaus on ikka Bauhaus, mitte Böihöis.
Midagi oli veel, aga meelde ei tule. Võta too keeleõpe ette ;o)
Liiklus
Maanteel üsna sama, mis meil – kui lubatud on 90, siis üritatakse ikka 100, kohati 120-ga sõita. Linnas üldjuhul suunda ei näidata, mõlgitud autosid on päris palju, üksteise suhtes ilmutatakse märkimisväärset tolerantsi (pole probleemi, kui keegi keset ühesuunalist teed seisma jääb, et sõber peale võtta või kõnniteel olijaga paar sõna vahetada), jalakäija lastakse igal pool ja iga kell üle tee... kui just kiirema liiklusega teega tegemist pole :o)
Fooridel vilkumisrežiimi pole, punane ja roheline vahetuvad hoobilt.
Hääletamine
Ülihea... kuni liiklust jagub. Aga üldiselt oli pealesaamine isegi lihtsam kui Saksamaal või Poolas. Supermaasturite juhid on Islandil vist võrdsed Eesti tavamaasturite juhtidega st nemad küll naljalt peale ei võta. Meil igatahes "superjeepiga" sõita ei õnnestunud. Hooajal pidi seal ka üsna palju pöidlareisijaid liikvel olema, meie aga augustist detsembrini ühtegi nägema ei juhtunud. Ju siis olime hooajast väljas. Ja hea oligi.
Ilm
Selle kohta olime igasuguseid õuduslugusid kuulnud ja valmistusime halvimaks. Olud siiski nii hullud polnud. Ligi neljakuise sealviibimise kohta tuli võibolla üks nädal tõsist tuult (meil antaks säärase ilmaga tormihoiatus) ja kaks nädalat suuremat/väiksemat vihma või udu, kohati need tuule ja vihma päevad kattusid, seega vähem kui üks kuu sellist kehvapoolsemat ilma.
Ilm võib (aga ei pruugi) üsna kiirelt muutuda. Täiesti normaalne oli, et hommikul on paks piimjas udu, korraks viskas vihma, siis tuli päike, siis jälle udu ning lõpuks hakkas tuul lõõtsuma. Ilmateadet võid vaadata, mingil määral seda ka arvesse võtta, aga usaldada ei tasu seda kindlasti. Me läksime sellega päris mitu korda alt, jättes hääletustripi kehva ilmaennustuse tõttu ära, ning loomulikult oli terve kardetud päev päikesepaisteline.
Temperatuurid on suvel keskm max 15 soojakraadi ja talvel -15. Too miinusviisteist ei tundu eestlasele küll palju, aga kui arvestada juurde tuulefaktor, muutub see külm märksa koledamaks. Meil oli tugeva tuulega kohati ka alla -10-ne juures tunne, et miinuseid on enam kui 20 – sõrmed kohmetusid ja näolihased jahtusid nii maha, et oli raske rääkida.
Rõivad
Noh, linnas saad hakkama tavariietusega + tuulejopp ja -püksid. Matkale minnes pead aga kõigeks valmis olema, nagu matkal käies ikka. See erinevus Eestis matkamisel muidugi on, et, nagu ülevalgi mainitud sai, ei saa sa ilmaennustusega arvestada. Eestis on prognoos paari päeva lõikes ikka üsna täpne, seal mitte. Seda eriti siis, kui lähed mägedesse. Lauskmaal püsides saad suvehooajal mõne varuriidekihi ja vihmavarustusega hakkama, sügisel ja mägedesse minnes vajad aga enamat. No kes on mägedes käinud, see teab, kes ei tea, see ärgu mingu :o)
Meil näiteks "õnnestus" kõigi eelduste (st ilmateate) kohaselt päikesepaistelisel päeval ja piirkonnas kõigepealt tiheda vihma ning udu ja hiljem jämedateralise rahe kätte jääda.
Sügisesel mäeseiklusel oli Siilil seljas ja kotis: alukad, pikad alukad, teksad, tuulepüksid, vihmapüksid, froteesokid, lorpeni sokid, varusokid, 3 t-särki, pika varrukaga alussärk, puuvillane pusa, fliispusa, tuulekas, vihmajope. Jalas olid Timberlandi saapad. Need on sitad saapad, ärge neid ostke.
Ja üks fliis oleks veel võinud olla.
Riideid saab mõistliku hinna-kvaliteedi suhte ja korraliku valikuga osta enamjaolt Punasele Ristile kuuluvatest teise käe kauplustest. Valik on seal Eesti vastavate asutustega võrreldes parem.
Hinnad
Alkohol maksab palju. Keskmiselt kaks korda rohkem kui Eestis. Toiduained (nt puu-, juurviljad) on üldjuhul kolmandiku võrra kallimad, mõned asjad ka odavamad (apelsinimahl jms) kui Eestis. Üüri- ja üldse kinnisvara hinnad on u kaks korda suuremad. Kuigi on võimalik ka kesklinnas üürida täitsa mõistlikku ühetoalist korterit hinnaga 70000 ISK, mille sees on ka kommunaalkulud. Peaaegu Tallinna kesklinna üürika hind :P
Hosteleid oma kogemuse põhjal pikemaks viibimiseks ei soovita, otsige üürikas, mitmetoalist on kamba peale juba odavam pidada, kui üksi ühikat või hostelit maksta.
Igasugu tööstuskaubad (riided, jalatsid, tööriistad, matkavahendid, lauavarustus) on Eesti hindadega. Kütus on veidi kallim.
Paus. Hiljem jätkan.
...
Inimesed
Nagu inimesed ikka. Eestis on Islandist ja islandlastest (vähemalt meil) kujunenud mõnevõrra glorifitseeritud pilt. Kainestavalt mõjus kohalike uudiste lugemine – korruptsioon, vassimine, pedofiilia jne.
Isiklikul tasandil kokkupuuted olid siiski valdavalt positiivsed.
Välja arvatud nüüd asjaajamine meilitsi ja ka üldisemalt. Meilitsi oli see igatahes hämmastavalt vaevaline, eriti tüütuks võib see muutuda siis, kui oled alles Eestis ja on vaja Islandilt vastust mingile küsimusele. Kohapeal on vähemalt võimalus konkreetne inimene üles otsida ja otse suhelda.
Samas on iga riigi ja rahva juures heaks näitajaks, kui seal on lihtne hääletada. Ja Islandil see nii on.
Sildid
Silte on vähe. Seda nii tänavanurkadel kui ka matkaradadel. Mõne raja leidmisega tuleb ikka kurja vaeva näha. Üks pealevõtnud autojuht lohutas, et paar aastat tagasi oli olukord veel hullem.
Nii et matkale minnes võta gps või detailne kaart kaasa.
Söök-jook
Rämpstoitu on igal pool, see on ka kõige odavam. Kokakoolat larbitakse hämmastavates kogustes. Praeguse seisuga on Island veel kõrge elueaga esirinnas, aga ma pakun, et järgnevate põlvkondade käsi nii hästi ei käi. Burks ja pitsa ja koola on põhitoiduks.
Me üritasime enamjaolt nänni osas natuke tervislikumat liini hoida ja piirdusime pistaatsiate või kuivatatud kalaga.
Kõige odavam hot-dog on sadamas kirbuturu ees oleva parkla kõrval putkas, seal käis ka Bill Clinton söömas. Kuumkoer "with everything" maksis seal 280 ISK – "kõik" tähendab antud juhul maitsetut ketšupit, magedat sinepit ja praetud sibulahelvestega üle raputamist. Toda viimast müüakse poes karpide kaupa.
Pea kõigis kauplustes ja tanklates on olemas mikrouun, kus saad oma ostetud rämpsu kohe üles soojendada. Mõnes poes on ka lett ja kastmete-salatite valik, millega oma sööki rikastada.
Kohvikukultuur on samasugune nagu mujal põhjamaades – ostad ühe tassitäie kohvi (u 150-300 ISK) ja võid pärast oma tassi veel kaks-kolm korda tasuta täitmas käia. Kusjuures kohv on tasemel.
Kaardid
Kaartide leidmisega probleeme pole, neid saad tasuta nii raekojast kui arvukatest turismiinfobüroodest. Põhimõtteliselt on võimalik nende kaartidega oma reisimised ära teha. Võtad ühe üldkaardi ja siis hunniku piirkonnakaarte. Meil oli siiski lisaks oma üldkaart ja Lonely-Planet kaasas.
Need turismikaardid on ka siis head, kui lähed hääletama – saad kaardi tagataskus hoida ja pealevõtja käest küsida, kuhu ta läheb. Sel viisil kasutatav kaart kulub üsna kiiresti, oma 300 kooniga soetatud kaarti oleks kahju lõhkuda.
Loodus
Loodus on (meie jaoks) põhiline põhjus, miks Islandile minna. Väga hea, et fotokat kaasas polnud, muidu oleks kõikidel matkadel liikumised väga vaevaliseks kujunenud ja me polekski eriti kuskile jõudnud.
Fotograafid – lennake peale, saate omale sealt mitme aasta materjali ja ülejäänud aastad võite pühendada fotokogu sorteerimisele.
Immigrandid
Kõige rohkem on poolakaid. Neile järgnevad vist leedukad ja siis tulevad igasugu muud tegelased. Eestlasi (nii migreerunud kui lihtsalt mõneks ajaks paigale jäänuid, vt Facebooki gruppi "Islandi eestlased") oli erinevate kõlakate kohaselt keskmiselt 200.
Tänu poolakatele on võimalik saada ka Mandri-Euroopa kraami, millest paari kuu möödudes puudust tundma hakkad – must rukkileib, hapukurk, pelmeenid jne. On paar poolakate kauplust ja koguni mingi poola turg. Viimane jäi meie poolt üles otsimata, aga teised hosteli eurooplased käisid seal regulaarselt sisseoste tegemas.
Hetkel rohkem rõhutamisväärset ei meenu, kui kellelgi küsimusi tekib, siis kommentaarium on avatud :o)
8. nov, kolmap, kodus
Väikse sundimisega see nüüd tuleb, aga kogemus õpetab, et kui edasi lükata, siis kirjutamata see jääbki.
Niisiis, viimased päevad:
Pühapäeval käisime turul, varusime kuivatatud kala ja poes, kust ostsime suuremad kogused martsipanišokolaadi ja varud viimase õhtusöögi jaoks.
Tegime ka eelnevalt uuringuid islandi eestlaste facebooki grupi seas, et palju me alkoholi üle piiri viia võime (ei jaksa ju ometi mitme riigi tolliametite lehti lapata) ja mõtlesime valmis, palju ning mida me lennujaama tax free poest kaasa võtame. Hiljem paistis siiski, et üks inimene võis rohkem kui liitri kanget kraami importida, aga see võis ka nende konkreetsete isikute isiklik risk olla. Keegi meie kotte terve naasmisprotsessi vältel kontrollida ei võtnud. See selleks.
Igatahes tekkis selle küsitluse käigus ka küsimus, kas mingi ärasaatmistseremoonia aset leiab. Me ise sellele eriti mõelnud polnud ja asjaolude kokkulangevuse tõttu see ka võimalikuks ei osutunud. Traagikaks pole siiski põhjust, sest meil on kindel kavatsus Islandile tagasi minna. Seekord siis juba asjalikumalt ja argisemalt – näiteks tööd tehes :o)
Nautisime (selleks korraks) viimast võimalust vaateid nautida. Ja mitte vähe. Iga kord, kui pilk sattus ümbritsevatele mägedele, mis loojuva päikese valguses järjest roosakamalt õhetasid, torkas korraks kahetsus hinge. Samas andsime endale aru, et samasugune kahetsus piinaks meid ka Eestisse MITTE naasmise korral. Siis juba kodukandi igatsusest. Nokk kinni, saba lahti: pole rahul ei siin ega seal. Läksime öösel veel viimast jalutusringi tegema. Marsruudiks Noatun-rand-kaid-raekoda-raekoja järv-Laugavegur-kodu. Võib öelda, et vedas: õhtu oli taaskord selge, tuul minimaalne, tähed sirasid ja virmalised veiklesid. Kahjuks küll mitte otse pea kohal – siis oleks jälle neid hämmastavaid keeriseid ja sähmimisi detailsemalt näha – vaid natuke eemal, näiliselt lahe ja Esja kohal. Üldiselt tunduvadki virmalised üsna kohatruud olema, 90 protsendil vaatlustest püsivad nad pea samal kohal.
Raekojale liginedes avanes Reykjavíkil võimalus meid jälle üllatada – raekoja vastas oleval võrkaiaga ümbritsetud krundil, kus juba augustis sehkendati, kaevati, betooni valati ja ühe maja otsaseina kivimüüri lammutati, oli toosama maja kraanadega uuele kõrvalolevale vundamendile tõstetud. Tegemist polnud mitte tillukese saunakökatsi, vaid täiemõõdulise, kolmekorruselise majaga. Akendest olid näha põikpuud, millega oli tagatud hoone jäikus ning vundamendist turritasid välja mitmekümnesentimeetrised raudtalad, millest siis maja tõstetigi. Esimese hooga ei tahtnud toimunu kuidagi kohale jõuda. Alles pikema uurimise peale suutis aju tunnistada, et jah, lihtsalt võetigi kätte ja tõsteti too vähemalt saja-aastane maja kahe kraanaga ümber. Viimastel päevadel olime seal hiiglaslike, meie Pekkaniska mõõtu kraanadega sehkendamist näinud.
Käisime ka järvel.
Laugavegur oli ebanädalavahetuslikult vaikne. Isegi ühtegi värsket okseloiku polnud.
Kodus jätkus pakkimine täie hooga. Mida panna pakkidesse, mida käsipagasisse. Kuidas panna, kuhu panna. Lõpuks tuli tavapäraselt imestada, et on üllatav, kuidas varem terve toa täitnud kraam mahub vabalt paari seljakotti ära.
Unega läks nii nagu arvata oli: Six uinus kesköö paiku, Siil umbes kolmest. Äratus kell viis, sest tahtsime igaks juhuks paraja varuga lennujaama jõuda. "Paraja varuga" tähendas antud juhul seda, et kolm tundi tuli lennujaamas vahtida. Oleks olnud ka võimalus hilisema bussiga minna, aga sel juhul oleks check-ini ja muude protseduuride jaoks jäänud alla tunni ning arvestades igasugu jamade võimalikkust ning Siili harjumuspärast põdemist ja närvilisust kõikjale õigeaegselt jõudmise osas, jätsime hilisema bussi varuvarjandiks. Ja nii juhtuski, et vahtisime kõigepealt paar tundi ootesaalis ja hiljem tunnikese tax-free alas. Siil oli trip.ee 's kostunud nõuande kõrva taha pannud ja pakkis seljakoti enne check-ini andmist tugevasse prügikotti ning tõmbas selle tugeva teibiga kinni, jättes sanga välja.
Saime joomad ostetud ja vaatasime päikesetõusu. Soovitus tulevastele reisijatele: joogid tasub Islandile jõudes kindlasti enne tax-free alast väljumist ette valmis osta, maksustatuna on nende hind kohati kuni kolm korda kõrgem.
Lennukitele tehti jäätõrjet, Six tukkus, Siil luges, Six luges, Siil tukkus.
Pardale minek toimus plaanipäraselt. Lennuk startis, Siil hoidis oksekoti igaks juhuks valmis, aga vaja seda ei läinud. Pole seni kunagi vaja läinud, kuid lendamine on talle endiselt pisut õõvastav kogemus. Taevas oli Islandi kohal täiesti selge ning nägime nüüd ka sisemaad, kuhu meil tungida ei õnnestunudki. Samuti saime kõik suuremad liustikud ülevalt üle vaadatud. Pikka juttu sellest pole mõtet teha, poeesiasoon on lahjavõitu. Ütleme lihtsalt, et ilus oli. Lennuk lendas täpselt piki Islandi lõunarannikut. Lõpuks Atlandi kohale jõudes asendus maastik pilvestikuga, ookeani näha polnud.
Siil luges viimasel minutil raamatukogust "näpatud" Grishamit, Six tukkus. Norra oli jälle... ilus. Päike loojus, mäed, üksikud tuletäpid, mõned valgustatud suusanõlvad, muus osas selge taevas, kohati üksikud uttu mattunud orud, millede põhjas ergavad valgustatud asulad andsid udulaamadele tontliku helenduse. Enne Oslot hoiatas piloot, et on mingid uduprobleemid, peame ühe ringi tegema. Tegime. Ringi tegemisel viltu kallutatud lennukist avaneski parem vaade all tihenevale asustatusele ja mägedele. Oslo laialivalguv valgusvõrgustik oli täiesti sürreaalne. Ühe koha võrra aknast eemal istuv Siil litsus nina vastu klaasi surudes üksiti ka Sixi vastu seina. Sry.
Valdav osa Oslost oli täiesti pilvitu, aga selle perifeerias asuv lennujaam oli tõesti paksus udus. Nii paksus, et Siil, kes maandumisel eelistab otse enda ette põrnitseda, ei teadnudki seda seekord teha, sest üks moment olime udus ja järgmine hetk olid juba rattad maas ning kõrvalt võis vaid häguselt helendavaid valguslaike mööda vilksatamas näha. Nähtavus oli ligi paarkümmend meetrit.
Kell oli... (jätkub)
Ootoot, enne kui jätkame – kes see pervert on, kes siin pidevalt siili varbaid otsimas käib? Miks üldse keegi siili varbaid otsima peaks? Wtf?
(Õhtul jätkan)
Nii. Oslo lennujaamas saime kolm tundi passida. Valjuhääldist teavitati paari lennu ärajäämisest ilma või streikimiste tõttu. Siil näris natuke küüsi ja palvetas Eesti Õhu poole.
Vaatasime filmi.
Lugesime.
Oslo lennujaamas tasuta netti ei saanud.
Mis häda sellega on, et Eesti lennujaamas saab tasuta netti, aga Arlandas ja Oslos ei saa? Heaoluühiskond my ass :o(
Koondusime 20:45-ks oma värava juurde ja pardaleminek algas. Vahelduseks oli suurem Est. Airi lennuk, mis tegi Siilile vaid rõõmu – tuleb õhuaukudes vähem rappumist. Ja Estonian Air pakkus tasuta muffineid ja kohvi või teed või vett. SAS ja Iceland Air näiteks ei pakkunud midagi tasuta. Heaolulennukid vist.
Udu oli korralikult koomale tõmmanud ja nähtavus juba mitusada meetrit. Saime jälle ülevalt Oslot imetleda.
Nüüd jäi veel kaks muret: tuisk ja pakid.
Tuisuga oli nii, et väga ei tuisanud, sadas vaid natuke. Tallinnat oli imelik vaadata, ei suutnud esimese hooga aru saada, kus on mis. Lilleküla staadioni tundsime esimesena ära, siis nihkus juba ka kõik muu paika. Jaa... maas me olimegi. Minutise täpsusega, 22:25. Mitte ükski lend ei hilinenud ja ka pakid jäid alles.
Lennujaamas olid Raul ja Meeli praekapsaste, verivorsti, vürtsikilu ja kaneelirullidega vastas. Nii nunnu :o)
Õhtu jätkus napside ja kalade degusteerimisega sõprade pool sõpradega koos.
Järgmine päev kappasime kirjastustest läbi, Siil korjas oma vahepeal ilmunud raamatud, Six käis TTÜ-s paberimajandust ajamas ja allkirju andmas, reedel on kaitsmine. Ja vot siia see jutt nüüd jääb. Loodan lähiajal ka Islandi kokkuvõtte teha, pärast seda ehk ilmub paar lugu Eesti matkadest kah. Kuu hakkas looma, paari nädala pärast saab juba täiskuumatka teha :o)
Niisiis, viimased päevad:
Pühapäeval käisime turul, varusime kuivatatud kala ja poes, kust ostsime suuremad kogused martsipanišokolaadi ja varud viimase õhtusöögi jaoks.
Tegime ka eelnevalt uuringuid islandi eestlaste facebooki grupi seas, et palju me alkoholi üle piiri viia võime (ei jaksa ju ometi mitme riigi tolliametite lehti lapata) ja mõtlesime valmis, palju ning mida me lennujaama tax free poest kaasa võtame. Hiljem paistis siiski, et üks inimene võis rohkem kui liitri kanget kraami importida, aga see võis ka nende konkreetsete isikute isiklik risk olla. Keegi meie kotte terve naasmisprotsessi vältel kontrollida ei võtnud. See selleks.
Igatahes tekkis selle küsitluse käigus ka küsimus, kas mingi ärasaatmistseremoonia aset leiab. Me ise sellele eriti mõelnud polnud ja asjaolude kokkulangevuse tõttu see ka võimalikuks ei osutunud. Traagikaks pole siiski põhjust, sest meil on kindel kavatsus Islandile tagasi minna. Seekord siis juba asjalikumalt ja argisemalt – näiteks tööd tehes :o)
Nautisime (selleks korraks) viimast võimalust vaateid nautida. Ja mitte vähe. Iga kord, kui pilk sattus ümbritsevatele mägedele, mis loojuva päikese valguses järjest roosakamalt õhetasid, torkas korraks kahetsus hinge. Samas andsime endale aru, et samasugune kahetsus piinaks meid ka Eestisse MITTE naasmise korral. Siis juba kodukandi igatsusest. Nokk kinni, saba lahti: pole rahul ei siin ega seal. Läksime öösel veel viimast jalutusringi tegema. Marsruudiks Noatun-rand-kaid-raekoda-raekoja järv-Laugavegur-kodu. Võib öelda, et vedas: õhtu oli taaskord selge, tuul minimaalne, tähed sirasid ja virmalised veiklesid. Kahjuks küll mitte otse pea kohal – siis oleks jälle neid hämmastavaid keeriseid ja sähmimisi detailsemalt näha – vaid natuke eemal, näiliselt lahe ja Esja kohal. Üldiselt tunduvadki virmalised üsna kohatruud olema, 90 protsendil vaatlustest püsivad nad pea samal kohal.
Raekojale liginedes avanes Reykjavíkil võimalus meid jälle üllatada – raekoja vastas oleval võrkaiaga ümbritsetud krundil, kus juba augustis sehkendati, kaevati, betooni valati ja ühe maja otsaseina kivimüüri lammutati, oli toosama maja kraanadega uuele kõrvalolevale vundamendile tõstetud. Tegemist polnud mitte tillukese saunakökatsi, vaid täiemõõdulise, kolmekorruselise majaga. Akendest olid näha põikpuud, millega oli tagatud hoone jäikus ning vundamendist turritasid välja mitmekümnesentimeetrised raudtalad, millest siis maja tõstetigi. Esimese hooga ei tahtnud toimunu kuidagi kohale jõuda. Alles pikema uurimise peale suutis aju tunnistada, et jah, lihtsalt võetigi kätte ja tõsteti too vähemalt saja-aastane maja kahe kraanaga ümber. Viimastel päevadel olime seal hiiglaslike, meie Pekkaniska mõõtu kraanadega sehkendamist näinud.
Käisime ka järvel.
Laugavegur oli ebanädalavahetuslikult vaikne. Isegi ühtegi värsket okseloiku polnud.
Kodus jätkus pakkimine täie hooga. Mida panna pakkidesse, mida käsipagasisse. Kuidas panna, kuhu panna. Lõpuks tuli tavapäraselt imestada, et on üllatav, kuidas varem terve toa täitnud kraam mahub vabalt paari seljakotti ära.
Unega läks nii nagu arvata oli: Six uinus kesköö paiku, Siil umbes kolmest. Äratus kell viis, sest tahtsime igaks juhuks paraja varuga lennujaama jõuda. "Paraja varuga" tähendas antud juhul seda, et kolm tundi tuli lennujaamas vahtida. Oleks olnud ka võimalus hilisema bussiga minna, aga sel juhul oleks check-ini ja muude protseduuride jaoks jäänud alla tunni ning arvestades igasugu jamade võimalikkust ning Siili harjumuspärast põdemist ja närvilisust kõikjale õigeaegselt jõudmise osas, jätsime hilisema bussi varuvarjandiks. Ja nii juhtuski, et vahtisime kõigepealt paar tundi ootesaalis ja hiljem tunnikese tax-free alas. Siil oli trip.ee 's kostunud nõuande kõrva taha pannud ja pakkis seljakoti enne check-ini andmist tugevasse prügikotti ning tõmbas selle tugeva teibiga kinni, jättes sanga välja.
Saime joomad ostetud ja vaatasime päikesetõusu. Soovitus tulevastele reisijatele: joogid tasub Islandile jõudes kindlasti enne tax-free alast väljumist ette valmis osta, maksustatuna on nende hind kohati kuni kolm korda kõrgem.
Lennukitele tehti jäätõrjet, Six tukkus, Siil luges, Six luges, Siil tukkus.
Pardale minek toimus plaanipäraselt. Lennuk startis, Siil hoidis oksekoti igaks juhuks valmis, aga vaja seda ei läinud. Pole seni kunagi vaja läinud, kuid lendamine on talle endiselt pisut õõvastav kogemus. Taevas oli Islandi kohal täiesti selge ning nägime nüüd ka sisemaad, kuhu meil tungida ei õnnestunudki. Samuti saime kõik suuremad liustikud ülevalt üle vaadatud. Pikka juttu sellest pole mõtet teha, poeesiasoon on lahjavõitu. Ütleme lihtsalt, et ilus oli. Lennuk lendas täpselt piki Islandi lõunarannikut. Lõpuks Atlandi kohale jõudes asendus maastik pilvestikuga, ookeani näha polnud.
Siil luges viimasel minutil raamatukogust "näpatud" Grishamit, Six tukkus. Norra oli jälle... ilus. Päike loojus, mäed, üksikud tuletäpid, mõned valgustatud suusanõlvad, muus osas selge taevas, kohati üksikud uttu mattunud orud, millede põhjas ergavad valgustatud asulad andsid udulaamadele tontliku helenduse. Enne Oslot hoiatas piloot, et on mingid uduprobleemid, peame ühe ringi tegema. Tegime. Ringi tegemisel viltu kallutatud lennukist avaneski parem vaade all tihenevale asustatusele ja mägedele. Oslo laialivalguv valgusvõrgustik oli täiesti sürreaalne. Ühe koha võrra aknast eemal istuv Siil litsus nina vastu klaasi surudes üksiti ka Sixi vastu seina. Sry.
Valdav osa Oslost oli täiesti pilvitu, aga selle perifeerias asuv lennujaam oli tõesti paksus udus. Nii paksus, et Siil, kes maandumisel eelistab otse enda ette põrnitseda, ei teadnudki seda seekord teha, sest üks moment olime udus ja järgmine hetk olid juba rattad maas ning kõrvalt võis vaid häguselt helendavaid valguslaike mööda vilksatamas näha. Nähtavus oli ligi paarkümmend meetrit.
Kell oli... (jätkub)
Ootoot, enne kui jätkame – kes see pervert on, kes siin pidevalt siili varbaid otsimas käib? Miks üldse keegi siili varbaid otsima peaks? Wtf?
(Õhtul jätkan)
Nii. Oslo lennujaamas saime kolm tundi passida. Valjuhääldist teavitati paari lennu ärajäämisest ilma või streikimiste tõttu. Siil näris natuke küüsi ja palvetas Eesti Õhu poole.
Vaatasime filmi.
Lugesime.
Oslo lennujaamas tasuta netti ei saanud.
Mis häda sellega on, et Eesti lennujaamas saab tasuta netti, aga Arlandas ja Oslos ei saa? Heaoluühiskond my ass :o(
Koondusime 20:45-ks oma värava juurde ja pardaleminek algas. Vahelduseks oli suurem Est. Airi lennuk, mis tegi Siilile vaid rõõmu – tuleb õhuaukudes vähem rappumist. Ja Estonian Air pakkus tasuta muffineid ja kohvi või teed või vett. SAS ja Iceland Air näiteks ei pakkunud midagi tasuta. Heaolulennukid vist.
Udu oli korralikult koomale tõmmanud ja nähtavus juba mitusada meetrit. Saime jälle ülevalt Oslot imetleda.
Nüüd jäi veel kaks muret: tuisk ja pakid.
Tuisuga oli nii, et väga ei tuisanud, sadas vaid natuke. Tallinnat oli imelik vaadata, ei suutnud esimese hooga aru saada, kus on mis. Lilleküla staadioni tundsime esimesena ära, siis nihkus juba ka kõik muu paika. Jaa... maas me olimegi. Minutise täpsusega, 22:25. Mitte ükski lend ei hilinenud ja ka pakid jäid alles.
Lennujaamas olid Raul ja Meeli praekapsaste, verivorsti, vürtsikilu ja kaneelirullidega vastas. Nii nunnu :o)
Õhtu jätkus napside ja kalade degusteerimisega sõprade pool sõpradega koos.
Järgmine päev kappasime kirjastustest läbi, Siil korjas oma vahepeal ilmunud raamatud, Six käis TTÜ-s paberimajandust ajamas ja allkirju andmas, reedel on kaitsmine. Ja vot siia see jutt nüüd jääb. Loodan lähiajal ka Islandi kokkuvõtte teha, pärast seda ehk ilmub paar lugu Eesti matkadest kah. Kuu hakkas looma, paari nädala pärast saab juba täiskuumatka teha :o)
4. dets, laup
Hakatuseks grammatikat: sina, kes sa käisid siin "siili liikumis viisi" otsimas – viimased kaks sõna moodustavad liitsõna. Vabal ajal liigume pooldiagonaalis külg ees, tiira-taara. Loodetavasti saab järgmine otsija siit vajaliku vastuse.
Möm.
Kolmapäeval oli-i-i... islandi filmiõhtu jälle. Siil mõtles Sixi kooli poole tuiates, et helistaks emale, aga võta näpust – aku sai tühjaks. Mis tähendas ka seda, et koolis puudus võimalus Signega kontakteerumiseks. Samuti oli ununud filmisaali täpne lokatsioon. Pealegi polnud koolis kuskil avalikku kella näha, mis tähendas seda, et ei saanud end ka õigeks ajaks oletatava kinuruumi juure sättida. Aega veel õnneks oli ja Siil sisustas selle uitamisega, otsides kella, ruumi ja Signet. Ühelt aatriumi ümbritsevalt rõdukorruselt õnnestus va musi ka leida.
Nii.
Film oli selline: http://www.imdb.com/title/tt0805576/
Sama režissöör oli teinud ka "101 Reykjavík", mida me varem nägime, ning veel mõned filmid. Täitsa söödav teos oli, keskmisest eesti krimi teleteatrist igatahes peajagu üle. Üks häiriv loogikaviga oli, sellegipoolest annaks filmile tubli 7/10. Vaadake.
Neljapäev on teadupärast hiina filmi päev. Või õhtu. Me sisustasime pärastlõuna kõndimise ja poodlemisega, st Six otsis omale lõpuhilpe ja Siil kammis õhinal matkapoodi ning tööriistapoodi. Matkapood oli väga põhjaliku kaubavalikuga, tööriistapood oli natuke pettumus, kuna see oli pigem ehitustarvete müügikoht, st kaubad põmst samad, mis meil Bauhofis jt. Hinnad olid mõlemas asutuses taaskord Eesti tasemel.
Aa, õigus, enne seda kõike käisime ka rampsis, kuhu tagastasime suurema osa loetud ja lugemata raamatuid. Mõnedest raamatutest ei suutnud siiski loobuda, üritame need pühapäeval kuidagi kottidesse pressida.
Vaatasime päikseloojangut ja läksime kooli... poole. Sinnakanti jõudes mõtlesime ümber, hoopis ahvatlevam tundus kinokäik tegemata jätta – niikuinii on jälle mõni nutune draama või naeruväärse näitlejatööga 80ndate peksufilm ning saalis istuvad lärmavad islandi pägalikud, kelle filmi ajal lamisemist kuuldes hakkavad käed sügelema – ja veiniga koju, arvutist filme vaatama minna. Mõeldud-mõeldud – tehtud.
Palju aega tinutamiseks ei olnud kah, Sixil oli Mariannele lubatud mudiseanss kella kaheksaks. Siil küüditati seks ajaks telkutuppa. Sinna oli hiljuti toodud ka teise korruse diivan, et Sõrmuste isanda filmimaratoni läbi viia ning nüüd on tuba istumiskohti täis.
Marianne jäi massaažiga rahule ja kiitis hiljem telkutoast läbi kapates, et "Siil, sul on tugev naine, kõva massöör", Siil vastas komplimendile ehteestlaslikult "Ma tean".
Jaa.
Koolist kah: Signel oli esmaspäeval islandi, kolmapäeval hispaania ja neljapäeval hiina keele eksam. Kõik läksid hästi. Islandi eksam oli teistega koos, hispaania kah ja hiina keelt tegi üksi. Hiina keele eksam läks nii, et eksamit nagu ei teinudki, õpetaja hoopis õpetas talle uut materjali.
Nii. Reede.
Reedeks oli Sixi itaallannast kursaõde ta kohtingule kutsunud. Siil läks samal ajal kesklinna tööriistapoodi tuhlama. Oi seda rõõmu. Kohe tekkis järjekordne äriidee :o) Eestis pole igatahes veel õnnestunud trehvata tööriistapoodi, mis olekski vaid tööriistapood, ikka on need lisaks sellele veel tööriidepoed ja ehitustarvete kauplused, mis tähendab seda, et kõike on natuke, aga mitte midagi põhjalikult. Tolles asutuses oli aga säärane valik, et Siil oleks sealt võimalusel paarkend kilo kola ära vedanud. Helistas veel Jaagule, et ehk on tal mõnda asja vaja. Paar väikest vidinat läks loosi kah. Müüjad hakkasid lõpuks natuke närviliselt piiluma, et mida see jollep siin tund aega uurib. Tund läks kindlasti ära.
Lõpuks Siksi istung lõppes ja läksime panka. Taas üüri maksma. Oi see oli valus, oi-oi. Hunnik raha kulus taaskord ainuüksi ülekande teostamisele. Võtsime kohe kaks kakaod.
Nüüd jäi veel üks linnuke kirja saada – kohalik toit. Kellegi soovitusest lähtudes suundusime Reykjavíki lennujaama lähistel olevasse bussijaama, seal on üks söögiplats, kus peaks mõistliku hinnaga islandlik toit olema. Oligi: lisaks burksile ja rasvakartulitele sai võtta lambapääd, lambapraadi, lambajalga ja kala. Võtsime ühe prae ja ühe kala. Pakkumine oli koos supi ja kohviga. Mõlemale. Hind oli lambal 170 ja kalal 160 EEK. Täitsa mõistlik hind ja VÄGA korralik kõhutäis. Pool lambapraadi jäi igatahes järgi, kuigi Siil polnud päev otsa miskit söönud. Sixile anti lisaks algsele kalatükile teine juurde, sest "See esimene tükk on vist natuke kuiv". Mõistlik.
Kusjuures sellel söögikohal on drive-in (autosöökla? :o), mida näidati ka viimati nähtud islandi krimifilmis. Filmi peategelane ostis kaasa lambapea. Jälle üks asi, mis võiks Eestiski olla. Me ostaks samuti hea meelega teinekord nt praekapsast kardula ja lihaga, aga vot, ei saa, võta Mäkk.
Laupäev.
Laupäeva plaan oli lihtne – kõigepealt kirbuturule kohustuslikke suveniire soetama ja pärast veekeskusse ligunema. Plaan sai täidetud. Kirbuturul pikalt ostlema ei pidanud, tahkema kraami võtsime kohe ära, kala osas veel kõhklesime, et kas on turul odavam või poes. Igaks juhuks otsustasime poes järgi vaadata. Poes oli sips kallim siiski. Nii et homme uuesti turule.
Poest kõndisime joonelt veekeskusse. Natuke kõhe oli küll, ilm on suhteliselt jahe, kartsime vahetult enne äralendu külmetada. Otsustasime siiski proovi teha. Polnud hullu miskit: kuni kaelani vees oled, on kõik korras. Juukseid ei tohi märjaks teha. Eestisse oma tünnisauna ehitamine hakkas täitsa ahvatlev tunduma. Kui nõrk tuul lükkas basseinide kohal hõljuvad udulaamad vahel laiali, olid näha vette plartsatavad tatikad. Täiskasvanud eelistasid enamjaolt rahulikult oma "pottides" rammestuda. Taevas oli poolpilves, poolpäikses, kohati sadas lund, temperatuur kuni miinus kuus. Puudu olid veel virmalised, vikerkaar ja äike. Nii et kahjuks täiuslik see viimane bassukülastus ei olnud. Aga rahvast oli mõnusalt vähe, vist olid kah temperatuuri pelguses koju jäänud. Siilil oli habe härmas. Signel ei olnud. Ei ühte ega teist.
Sel nädalal korduma kippuvale küsimusele "kas teil on juba kotid pakitud" vastuseks – ei ole. Praegu, blogi kirjutamise ajal, ei pidanud Sixi närv küll vastu ja ta hakkas kohvriga sahmerdama. Siil ootab ikkagi pühapäeva õhtuni.
Möm.
Kolmapäeval oli-i-i... islandi filmiõhtu jälle. Siil mõtles Sixi kooli poole tuiates, et helistaks emale, aga võta näpust – aku sai tühjaks. Mis tähendas ka seda, et koolis puudus võimalus Signega kontakteerumiseks. Samuti oli ununud filmisaali täpne lokatsioon. Pealegi polnud koolis kuskil avalikku kella näha, mis tähendas seda, et ei saanud end ka õigeks ajaks oletatava kinuruumi juure sättida. Aega veel õnneks oli ja Siil sisustas selle uitamisega, otsides kella, ruumi ja Signet. Ühelt aatriumi ümbritsevalt rõdukorruselt õnnestus va musi ka leida.
Nii.
Film oli selline: http://www.imdb.com/title/tt0805576/
Sama režissöör oli teinud ka "101 Reykjavík", mida me varem nägime, ning veel mõned filmid. Täitsa söödav teos oli, keskmisest eesti krimi teleteatrist igatahes peajagu üle. Üks häiriv loogikaviga oli, sellegipoolest annaks filmile tubli 7/10. Vaadake.
Neljapäev on teadupärast hiina filmi päev. Või õhtu. Me sisustasime pärastlõuna kõndimise ja poodlemisega, st Six otsis omale lõpuhilpe ja Siil kammis õhinal matkapoodi ning tööriistapoodi. Matkapood oli väga põhjaliku kaubavalikuga, tööriistapood oli natuke pettumus, kuna see oli pigem ehitustarvete müügikoht, st kaubad põmst samad, mis meil Bauhofis jt. Hinnad olid mõlemas asutuses taaskord Eesti tasemel.
Aa, õigus, enne seda kõike käisime ka rampsis, kuhu tagastasime suurema osa loetud ja lugemata raamatuid. Mõnedest raamatutest ei suutnud siiski loobuda, üritame need pühapäeval kuidagi kottidesse pressida.
Vaatasime päikseloojangut ja läksime kooli... poole. Sinnakanti jõudes mõtlesime ümber, hoopis ahvatlevam tundus kinokäik tegemata jätta – niikuinii on jälle mõni nutune draama või naeruväärse näitlejatööga 80ndate peksufilm ning saalis istuvad lärmavad islandi pägalikud, kelle filmi ajal lamisemist kuuldes hakkavad käed sügelema – ja veiniga koju, arvutist filme vaatama minna. Mõeldud-mõeldud – tehtud.
Palju aega tinutamiseks ei olnud kah, Sixil oli Mariannele lubatud mudiseanss kella kaheksaks. Siil küüditati seks ajaks telkutuppa. Sinna oli hiljuti toodud ka teise korruse diivan, et Sõrmuste isanda filmimaratoni läbi viia ning nüüd on tuba istumiskohti täis.
Marianne jäi massaažiga rahule ja kiitis hiljem telkutoast läbi kapates, et "Siil, sul on tugev naine, kõva massöör", Siil vastas komplimendile ehteestlaslikult "Ma tean".
Jaa.
Koolist kah: Signel oli esmaspäeval islandi, kolmapäeval hispaania ja neljapäeval hiina keele eksam. Kõik läksid hästi. Islandi eksam oli teistega koos, hispaania kah ja hiina keelt tegi üksi. Hiina keele eksam läks nii, et eksamit nagu ei teinudki, õpetaja hoopis õpetas talle uut materjali.
Nii. Reede.
Reedeks oli Sixi itaallannast kursaõde ta kohtingule kutsunud. Siil läks samal ajal kesklinna tööriistapoodi tuhlama. Oi seda rõõmu. Kohe tekkis järjekordne äriidee :o) Eestis pole igatahes veel õnnestunud trehvata tööriistapoodi, mis olekski vaid tööriistapood, ikka on need lisaks sellele veel tööriidepoed ja ehitustarvete kauplused, mis tähendab seda, et kõike on natuke, aga mitte midagi põhjalikult. Tolles asutuses oli aga säärane valik, et Siil oleks sealt võimalusel paarkend kilo kola ära vedanud. Helistas veel Jaagule, et ehk on tal mõnda asja vaja. Paar väikest vidinat läks loosi kah. Müüjad hakkasid lõpuks natuke närviliselt piiluma, et mida see jollep siin tund aega uurib. Tund läks kindlasti ära.
Lõpuks Siksi istung lõppes ja läksime panka. Taas üüri maksma. Oi see oli valus, oi-oi. Hunnik raha kulus taaskord ainuüksi ülekande teostamisele. Võtsime kohe kaks kakaod.
Nüüd jäi veel üks linnuke kirja saada – kohalik toit. Kellegi soovitusest lähtudes suundusime Reykjavíki lennujaama lähistel olevasse bussijaama, seal on üks söögiplats, kus peaks mõistliku hinnaga islandlik toit olema. Oligi: lisaks burksile ja rasvakartulitele sai võtta lambapääd, lambapraadi, lambajalga ja kala. Võtsime ühe prae ja ühe kala. Pakkumine oli koos supi ja kohviga. Mõlemale. Hind oli lambal 170 ja kalal 160 EEK. Täitsa mõistlik hind ja VÄGA korralik kõhutäis. Pool lambapraadi jäi igatahes järgi, kuigi Siil polnud päev otsa miskit söönud. Sixile anti lisaks algsele kalatükile teine juurde, sest "See esimene tükk on vist natuke kuiv". Mõistlik.
Kusjuures sellel söögikohal on drive-in (autosöökla? :o), mida näidati ka viimati nähtud islandi krimifilmis. Filmi peategelane ostis kaasa lambapea. Jälle üks asi, mis võiks Eestiski olla. Me ostaks samuti hea meelega teinekord nt praekapsast kardula ja lihaga, aga vot, ei saa, võta Mäkk.
Laupäev.
Laupäeva plaan oli lihtne – kõigepealt kirbuturule kohustuslikke suveniire soetama ja pärast veekeskusse ligunema. Plaan sai täidetud. Kirbuturul pikalt ostlema ei pidanud, tahkema kraami võtsime kohe ära, kala osas veel kõhklesime, et kas on turul odavam või poes. Igaks juhuks otsustasime poes järgi vaadata. Poes oli sips kallim siiski. Nii et homme uuesti turule.
Poest kõndisime joonelt veekeskusse. Natuke kõhe oli küll, ilm on suhteliselt jahe, kartsime vahetult enne äralendu külmetada. Otsustasime siiski proovi teha. Polnud hullu miskit: kuni kaelani vees oled, on kõik korras. Juukseid ei tohi märjaks teha. Eestisse oma tünnisauna ehitamine hakkas täitsa ahvatlev tunduma. Kui nõrk tuul lükkas basseinide kohal hõljuvad udulaamad vahel laiali, olid näha vette plartsatavad tatikad. Täiskasvanud eelistasid enamjaolt rahulikult oma "pottides" rammestuda. Taevas oli poolpilves, poolpäikses, kohati sadas lund, temperatuur kuni miinus kuus. Puudu olid veel virmalised, vikerkaar ja äike. Nii et kahjuks täiuslik see viimane bassukülastus ei olnud. Aga rahvast oli mõnusalt vähe, vist olid kah temperatuuri pelguses koju jäänud. Siilil oli habe härmas. Signel ei olnud. Ei ühte ega teist.
Sel nädalal korduma kippuvale küsimusele "kas teil on juba kotid pakitud" vastuseks – ei ole. Praegu, blogi kirjutamise ajal, ei pidanud Sixi närv küll vastu ja ta hakkas kohvriga sahmerdama. Siil ootab ikkagi pühapäeva õhtuni.
30. nov, teisip
Pühapäeval käisime parlamendihoone ees kuuse ehtimisel. Kellegi teisega küll koos seda plaani ei haudunud, aga sattusime kuidagi üheaegselt teiste siinsete elanikega ses suunas astuma, nii et kõrvalt võis paista nagu lasteaiarühm linnas jalutamas: kõik kõndisid ilusti kolonnis paaris ja mõned hoidsid ka korralikult käest kinni.
Ehtimisajaks kohale jõudes ei toimunud veel suurt midagi, orkester oli laval ja mõnikümmend inimest murul.
Käisime tiiru raamatukogus ja ka kirbuturul, vaatasime kohustuslikud suveniirid valmis, ja käisime uuesti kuuske vaatamas. Plats oli juba märksa rahvarohkem, oma paar tuhat pead võis ära tulla. Kummaline oli vaadata paari last jalgpalli sudimas, kaelad paljad ja jala otsas vaid kroksid. Eestis hakkaks nende vanemad kohe säärast pilti nähes karjuma, siin aga vaatasid heldinud pilgul pealt, muud midagi.
Kuusk saadetakse muide iga aasta Norrast. On teine meie mõistes üsna niru, raekoja kuusest umbes poole lühem ja poole kõhnem, aga siia kärab küll.
Kusjuures ehtimist ei toimunud endiselt. Lõime käega ja tulime tulema, põigates enne raekoja taga oleva tiigi/järve, mille nimeks on Tjörnin, juurde. Üks nurk oli endiselt jäävaba ning hanesid, luiki ja parte silmini täis, arvatavasti lastakse sinna sooja vett, et kaant peale ei tõmbaks. Ülejäänud veekogu oli paksu (u 30 cm) ühtlase jääkatte all. Rahvas uisutas ringi ja kobistas niisama. Me vallutasime tiigil oleva saare. Jee.
Täielik uisunälg tuli. Ei tea, kas jõuame uurida, kus siin laenutada saab. Igatahes järve pind oli ii-dee-aal-nee. Ühtlane ja sile, mitte mingeid üles kohrutunud või pragunenud allikakohti ega lume pealesadamisest tekkinud krobedust. Uhh.
Tagasi kaldale suundudes tormasid mingid kaks plikajupatsit meie suunas ja kiljusid midagi kallistamisest. Six naeris ja kallistas, Siil ehmus, pobises midagi ja tegi et kaldale sai. Kallist küll ei pääsenud. Šokk missugune.
Eile sai raamatuid loetud. Ilm ei soosinud kah välistegevust, oli teine na tatine. Täna samuti udutab.
Signe läks migratsiooniametisse end riigist välja möllima. Siil vist piirdub meiliga, kuigi isegi seda kohustust pole keegi talle peale pannud.
Ja jõuluvanasid on siin mitte üks, vaid terve posu, kõigil eraldi nimed ja iseloomuomadused. Mingi hetk ehk kirjutan siia neist pikemalt.
Ehtimisajaks kohale jõudes ei toimunud veel suurt midagi, orkester oli laval ja mõnikümmend inimest murul.
Käisime tiiru raamatukogus ja ka kirbuturul, vaatasime kohustuslikud suveniirid valmis, ja käisime uuesti kuuske vaatamas. Plats oli juba märksa rahvarohkem, oma paar tuhat pead võis ära tulla. Kummaline oli vaadata paari last jalgpalli sudimas, kaelad paljad ja jala otsas vaid kroksid. Eestis hakkaks nende vanemad kohe säärast pilti nähes karjuma, siin aga vaatasid heldinud pilgul pealt, muud midagi.
Kuusk saadetakse muide iga aasta Norrast. On teine meie mõistes üsna niru, raekoja kuusest umbes poole lühem ja poole kõhnem, aga siia kärab küll.
Kusjuures ehtimist ei toimunud endiselt. Lõime käega ja tulime tulema, põigates enne raekoja taga oleva tiigi/järve, mille nimeks on Tjörnin, juurde. Üks nurk oli endiselt jäävaba ning hanesid, luiki ja parte silmini täis, arvatavasti lastakse sinna sooja vett, et kaant peale ei tõmbaks. Ülejäänud veekogu oli paksu (u 30 cm) ühtlase jääkatte all. Rahvas uisutas ringi ja kobistas niisama. Me vallutasime tiigil oleva saare. Jee.
Tagasi kaldale suundudes tormasid mingid kaks plikajupatsit meie suunas ja kiljusid midagi kallistamisest. Six naeris ja kallistas, Siil ehmus, pobises midagi ja tegi et kaldale sai. Kallist küll ei pääsenud. Šokk missugune.
Eile sai raamatuid loetud. Ilm ei soosinud kah välistegevust, oli teine na tatine. Täna samuti udutab.
Signe läks migratsiooniametisse end riigist välja möllima. Siil vist piirdub meiliga, kuigi isegi seda kohustust pole keegi talle peale pannud.
Ja jõuluvanasid on siin mitte üks, vaid terve posu, kõigil eraldi nimed ja iseloomuomadused. Mingi hetk ehk kirjutan siia neist pikemalt.
26. nov, reede
Põmst muutusteta.
Loeme huviga uudiseid Eesti lumemöllust ja loodame, et meie naastes sellest veel midagi alles on. Ärge'nd ahnitsege, jätke meile kah.
Meie ilm püsib jätkuvalt ühtlases ühekohalises miinuskraadis ja säilitab selge taeva. Öösel on. Jajah, virmalised, mis muud.
Sixi headest uudistest on viimasel ajal juba juttu olnud (ajah: bakatöö hindeks sai ta juhendajalt viie).
Loeme huviga uudiseid Eesti lumemöllust ja loodame, et meie naastes sellest veel midagi alles on. Ärge'nd ahnitsege, jätke meile kah.
Meie ilm püsib jätkuvalt ühtlases ühekohalises miinuskraadis ja säilitab selge taeva. Öösel on. Jajah, virmalised, mis muud.
Sixi headest uudistest on viimasel ajal juba juttu olnud (ajah: bakatöö hindeks sai ta juhendajalt viie).
23. nov, teisip
Öösel 03.15. S magab ja S loeb.
S mõmiseb segaselt läbi une.
S: "Mida?"
S: "Sellest ma pole kunagi aru saanud."
"Millest?"
"See pudruvärk."
??
"Tead küll."
??
Kusjuures ei teadnud.
Üllatuslikult oli Signel hommikul oma öine sonimine uduselt isegi meeles.
Muid uudiseid – Six sai hispaania keele testis kümnest punktist 9,7. Six on veendunud, et õppejõud ajab kellegagi segi.
Kõik panevad segast.
Ja Toomaselt kuulsime, et tema sõiduõpsi sõnul siin sõiduõppel parkimist ei õpitagi – ei külgboksi ega miskit. Pole siis ime, et autod pargitakse kohati kitsal tänaval diagonaalis, nii et pool autot on keset teed. Ja et autod mõlkis on. Ei osata tagurdada.
S mõmiseb segaselt läbi une.
S: "Mida?"
S: "Sellest ma pole kunagi aru saanud."
"Millest?"
"See pudruvärk."
??
"Tead küll."
??
Kusjuures ei teadnud.
Üllatuslikult oli Signel hommikul oma öine sonimine uduselt isegi meeles.
Muid uudiseid – Six sai hispaania keele testis kümnest punktist 9,7. Six on veendunud, et õppejõud ajab kellegagi segi.
Kõik panevad segast.
Ja Toomaselt kuulsime, et tema sõiduõpsi sõnul siin sõiduõppel parkimist ei õpitagi – ei külgboksi ega miskit. Pole siis ime, et autod pargitakse kohati kitsal tänaval diagonaalis, nii et pool autot on keset teed. Ja et autod mõlkis on. Ei osata tagurdada.
21. nov, pühap
Õmm... hakkavad järjest pikemad kirjapausid sisse tulema.
Rutiin noh.
Kõige aktiivsemalt tegeleme äralennupäeva ootamisega. Mõtlesime küll eile-täna hääletama minna, aga mõlemal on jätkuvalt selle suhtes täielik vastumeelsus, vist sai mõneks ajaks isu täis. Muus osas jätkub vegeteerimine. Six käib koolis, käime kinos, loeme, jalutame, külitame, vahime filme, kaalume tulevikuplaane.
Mõned tegelased käisid teisipäeval mäel. Siil veel ei tahtnud minna, kuna nõlv just avati, niikuinii on palju rahvast, lisaks oli ka tuul tugev. Seda viimast tunnistas nõlvalt naasnud lätlane. Puudulik lauavarustus + keskmisest pisut karmim ilm ei laseks nõlva nautida. Nii et... ehk hiljem.
A, nädalavahetusel käis Siil korra veel Toomasel külas, kuna Toomas tahab teda autolubade teooriaeksamil tõlgina kasutada ja Siilil oli vaja materjalid üle vaadata. Ilmnes, et Tomil oli lisaks kodus külaline Eestist ning kaks indialasest kolleegi Gandhi restoranist. Laual oli Vana Tallinn. Pikalt siiski likööri limpsima ei jäänud, kodus oli vaja veel asju ajada.
Tervised on mõlemal korras, Siilil on viimased kuud nahk väga hea olnud, kuigi tabletikuur sai ammu lõpetatud ja salve kah ei kasuta. Mine võta nüüd kinni, kas asi on teistsuguses taimestikus, vees või kliimas või... teab milles. Stressipuudus?
Veel liiklusest – väga raske on ikka Eesti reflekse välja lülitada, pidevalt tahaks oodata auto möödumist, et siis teed ületada, aga tegelikult peatuvad hoopis autod. Juba hakkab tekkima harjumus teha nägu, et pole plaanigi teed ületada, siis oodata sõiduki möödumist ning siis üle minna.
Ja noh, saab taas kinnitada, et mõlgitud autosid on siin ikka palju. Ühte mõlkimist nägime jälle pealt. Ka seekord oli tegemist labase teele välja tagurdamise avariiga, mida oleks olnud lihtsa peeglisse ja ümber vaatamisega kerge vältida. Peaks Toomasel oma sõiduõpetajalt küsida laskma, mis toimub.
Ja kassasüsteemi polegi vist veel kurtnud – väga loll komme on neil siin pärast kauba kassast läbi laskmist linti mitte käima panna. See tähendab seda, et koogutad kaugele kassapidaja juurde, et oma kraam koti juurde tõmmata ja seda täita. Kohalikud tõstavadki asjad kotti kassa kõrval, aga samas on kassa otsas olemas ka koti toetamise laud, nii et ideeliselt peaks see siiski samamoodi käima, nagu meil Eestis. Aga vot, nii ei tehta. Ei teagi, kas on nuppu mitte vajutada viitsivad kassapidajad klientuuri selliseks dresseerinud, või on klientidel mingi vanem harjumus kohe kassa kõrval asju kotti kühveldada sisse jäänud.
Harjumustest rääkides – Siil on oma unegraafiku käsile võtnud. Viimasel ajal normiks saanud hommikul kell viis-kuus magamaminekud on juba liiast. Nüüd sunnib ta end (Sixi abiga) iga hommik vähemalt 11 üles, et õhtul unesund suurem oleks, sest kui Eestisse tagasi tulles oma praegust rütmi jätkata, siis toimuks uinumine kell 7-8 hommikul – teised lähevad sellel ajal juba tööle. Mm... karjäär valvurina?
Täna käisime üle tüki aja jälle bassus ligunemas. Ilmad on küll ilusad olnud, aga õues vees vahtimiseks siiski liiga tuuliseks jäänud. Täna oli pea täielik tuulevaikus, kasutasime võimalust. Võttis mõnusalt pehmeks. Nendest leotamistest hakkame kodus kindlasti puudust tundma. Väga lõõgastav.
Paari tunni pärast on meie kuupäev. Pidu!
Rutiin noh.
Kõige aktiivsemalt tegeleme äralennupäeva ootamisega. Mõtlesime küll eile-täna hääletama minna, aga mõlemal on jätkuvalt selle suhtes täielik vastumeelsus, vist sai mõneks ajaks isu täis. Muus osas jätkub vegeteerimine. Six käib koolis, käime kinos, loeme, jalutame, külitame, vahime filme, kaalume tulevikuplaane.
Mõned tegelased käisid teisipäeval mäel. Siil veel ei tahtnud minna, kuna nõlv just avati, niikuinii on palju rahvast, lisaks oli ka tuul tugev. Seda viimast tunnistas nõlvalt naasnud lätlane. Puudulik lauavarustus + keskmisest pisut karmim ilm ei laseks nõlva nautida. Nii et... ehk hiljem.
A, nädalavahetusel käis Siil korra veel Toomasel külas, kuna Toomas tahab teda autolubade teooriaeksamil tõlgina kasutada ja Siilil oli vaja materjalid üle vaadata. Ilmnes, et Tomil oli lisaks kodus külaline Eestist ning kaks indialasest kolleegi Gandhi restoranist. Laual oli Vana Tallinn. Pikalt siiski likööri limpsima ei jäänud, kodus oli vaja veel asju ajada.
Tervised on mõlemal korras, Siilil on viimased kuud nahk väga hea olnud, kuigi tabletikuur sai ammu lõpetatud ja salve kah ei kasuta. Mine võta nüüd kinni, kas asi on teistsuguses taimestikus, vees või kliimas või... teab milles. Stressipuudus?
Veel liiklusest – väga raske on ikka Eesti reflekse välja lülitada, pidevalt tahaks oodata auto möödumist, et siis teed ületada, aga tegelikult peatuvad hoopis autod. Juba hakkab tekkima harjumus teha nägu, et pole plaanigi teed ületada, siis oodata sõiduki möödumist ning siis üle minna.
Ja noh, saab taas kinnitada, et mõlgitud autosid on siin ikka palju. Ühte mõlkimist nägime jälle pealt. Ka seekord oli tegemist labase teele välja tagurdamise avariiga, mida oleks olnud lihtsa peeglisse ja ümber vaatamisega kerge vältida. Peaks Toomasel oma sõiduõpetajalt küsida laskma, mis toimub.
Ja kassasüsteemi polegi vist veel kurtnud – väga loll komme on neil siin pärast kauba kassast läbi laskmist linti mitte käima panna. See tähendab seda, et koogutad kaugele kassapidaja juurde, et oma kraam koti juurde tõmmata ja seda täita. Kohalikud tõstavadki asjad kotti kassa kõrval, aga samas on kassa otsas olemas ka koti toetamise laud, nii et ideeliselt peaks see siiski samamoodi käima, nagu meil Eestis. Aga vot, nii ei tehta. Ei teagi, kas on nuppu mitte vajutada viitsivad kassapidajad klientuuri selliseks dresseerinud, või on klientidel mingi vanem harjumus kohe kassa kõrval asju kotti kühveldada sisse jäänud.
Harjumustest rääkides – Siil on oma unegraafiku käsile võtnud. Viimasel ajal normiks saanud hommikul kell viis-kuus magamaminekud on juba liiast. Nüüd sunnib ta end (Sixi abiga) iga hommik vähemalt 11 üles, et õhtul unesund suurem oleks, sest kui Eestisse tagasi tulles oma praegust rütmi jätkata, siis toimuks uinumine kell 7-8 hommikul – teised lähevad sellel ajal juba tööle. Mm... karjäär valvurina?
Täna käisime üle tüki aja jälle bassus ligunemas. Ilmad on küll ilusad olnud, aga õues vees vahtimiseks siiski liiga tuuliseks jäänud. Täna oli pea täielik tuulevaikus, kasutasime võimalust. Võttis mõnusalt pehmeks. Nendest leotamistest hakkame kodus kindlasti puudust tundma. Väga lõõgastav.
Paari tunni pärast on meie kuupäev. Pidu!
15. nov, esm
Signel oli täna koolipäev. Kohe õhtuni välja. Ja õhtul oli islandi filmi seanss.
Siil aga leidis ärgates sildi, mis teatas, et Six võttis meie ainukese toavõtme kaasa ning ta kavatseb vahepeal kodus magamas käia. Nii et Siili plaan vahepeal väljas käia jäi katki. Hiljem selgus, et tegemist oli siiski vana sildiga, ning võtmed olid toas täitsa olemas. Damn.
Film oli selline:
Noh, mingi eriline kunstiteos polnud, paras ajaviitefilmike paari toredama momendiga.
Ja kuna muffigi kirjutada ei viitsi, siis lisan veel paar pilti ning videot, mis said tehtud siis, kui Mariannelt pildimassinat laenasime.
Vaade meie toale uksest sisenedes. Kui kedagi huvitama peaks, siis dušinurk/kemps on vasakul. Jah, meie riided ongi alati mööda tuba laiali.
Vaade aknast on selline – taamal kõrgub Esja, paremal paistab tükike selle sama maja, kus me elame teise tiiva tükike . Seal katusenurgal käiaksegi virmalisi vaatamas ja niisama huilgamas. Me tavaliselt vahime Esja ning lahe kohal sähmivaid virmalisi oma soojast toast, või siis läheme lahe äärde, samas suunas, kuhu antud juhul objektiiv on suunatud. Oi kui huvitav.
Vaade vasakule. Pildil see välja ei paista, aga üle mere on selge ilmaga (nagu ta see päev oli) näha paarikümne kilomeetri kaugusel asuvad Snaefellsnesi mägede lumised tipud.
Sellel videol olen üritanud jäädvustada kesklinnas mitmel pool seintel rippuvaid... moodustisi. Koosnevad need helveste kogumitest, mis tuule käes tekitavad laine efekti. Neid esimest korda silmates pidin tükk aega põrnitsema ning ka lähemale minema veendumaks, et tegemist pole LED-ekraaniga.
Järgmine klõpsusari on salvestatud Laugarveguri läänepoolsemas, ehk siis meie kodu suhtes kaugemas otsas. Vabandan, kaamerat oli raske paigal hoida, tuul sasis ja raputas kogu aeg. Selle lühikese filmimisega külmasid sõrmed täiesti ära, hea, et pärast seda panka kakaod jooma läksime.
(Näed, Sixile sain juba kõrviku pähe sikutatud, jess)
Grafiteid jahtides kuulsime üks hetk taaskord prõmmimist. Nojah, jälle tegelased parlamendi ees, arvasime. Kõndisime sinna ja vastu vaatas lage plats. Hiljem leidsime lammutajad üles, asusid paarisaja meetri kaugusel kohast, kus me neid esialgu kuulsime. Ei tea, mille vastu/poolt seekord protestiti, esindatus oli vahelduseks üsna hõre, aga hääl tihe. Järgmine päev sealt mööda kõndides olid tünnid lihtsalt maja ette kokku koondatud – pärast hea mugav protesti jätkata, ei pea vahepeal ära vedama.
(Ei, Signel ei ole käed Siili kätel kandmisest välja veninud. Tõmbas vaid lisakindad otsa.)
Ja siin kõnnime Reykjavíki ülikooli poole, et hiina filmi vaadata. Sellest lagendikust on ka varem juttu olnud – seal me ohhetasime ja ahhetasime virmalisi vaadata. Hanede soojaveetiik jääb paremale, ülikool on see suurem lähedalasuv hoone vasemal. Vot punkt.
(Siks teeb targa inimese nägu. Kohe-kohe on diplom käes, tuleb juba õiget ilmet harjutada.)
Siil aga leidis ärgates sildi, mis teatas, et Six võttis meie ainukese toavõtme kaasa ning ta kavatseb vahepeal kodus magamas käia. Nii et Siili plaan vahepeal väljas käia jäi katki. Hiljem selgus, et tegemist oli siiski vana sildiga, ning võtmed olid toas täitsa olemas. Damn.
Film oli selline:
Noh, mingi eriline kunstiteos polnud, paras ajaviitefilmike paari toredama momendiga.
Ja kuna muffigi kirjutada ei viitsi, siis lisan veel paar pilti ning videot, mis said tehtud siis, kui Mariannelt pildimassinat laenasime.
Vaade meie toale uksest sisenedes. Kui kedagi huvitama peaks, siis dušinurk/kemps on vasakul. Jah, meie riided ongi alati mööda tuba laiali.
Sixi kummaline käitumine on põhjustatud eksiarvamusest, et ma pildistan. Ja kuna tundub, et viimasel ajal on popp ja noortepärane piltidel alati hüppes olla, siis seda ta üritabki. Hah, tüng!
Järgmine klõpsusari on salvestatud Laugarveguri läänepoolsemas, ehk siis meie kodu suhtes kaugemas otsas. Vabandan, kaamerat oli raske paigal hoida, tuul sasis ja raputas kogu aeg. Selle lühikese filmimisega külmasid sõrmed täiesti ära, hea, et pärast seda panka kakaod jooma läksime.
(Näed, Sixile sain juba kõrviku pähe sikutatud, jess)
Grafiteid jahtides kuulsime üks hetk taaskord prõmmimist. Nojah, jälle tegelased parlamendi ees, arvasime. Kõndisime sinna ja vastu vaatas lage plats. Hiljem leidsime lammutajad üles, asusid paarisaja meetri kaugusel kohast, kus me neid esialgu kuulsime. Ei tea, mille vastu/poolt seekord protestiti, esindatus oli vahelduseks üsna hõre, aga hääl tihe. Järgmine päev sealt mööda kõndides olid tünnid lihtsalt maja ette kokku koondatud – pärast hea mugav protesti jätkata, ei pea vahepeal ära vedama.
(Ei, Signel ei ole käed Siili kätel kandmisest välja veninud. Tõmbas vaid lisakindad otsa.)
Ja siin kõnnime Reykjavíki ülikooli poole, et hiina filmi vaadata. Sellest lagendikust on ka varem juttu olnud – seal me ohhetasime ja ahhetasime virmalisi vaadata. Hanede soojaveetiik jääb paremale, ülikool on see suurem lähedalasuv hoone vasemal. Vot punkt.
(Siks teeb targa inimese nägu. Kohe-kohe on diplom käes, tuleb juba õiget ilmet harjutada.)
14. nov, pühap (Meeli, Meeli, tule nüüd lugema, pildidüsenteeria sai läbi)
Hommikul kl 7.00
Mobiil äratab.
Siil ei liiguta, Six keerutab varbaid ja kasutab võimalust mitte kohe sahmima hakata.
Kell 7.10
"Kuule."
"Mh?"
"Kell on seitse."
"Pekki!"
"Magame siis edasi või?"
"Mhmh."
Nii meil täna kuumaveejõkke minemata jäigi. Viimase aja postitused tunduvadki valdavalt sisaldavat kirjeldusi sellest, kuidas me EI käinud kuskil. Jätkame samas vaimus.
Eile õhtul oli ju vaja kella kaheni öösel Green Wingi vahtida (briti haige haiglakomöödiasari, aitäh Ringo) ja pärast Sixi uinumist jätkas Siil tavapäraselt kella neljani blogi lugemist. Seekord Kaamose oma. Siilil ongi praegu blogiperiood – raamatuid ei loe ja filme ei vaata. Eriti.
Ega see mitteärkamise protsess kõrvaltvaatajale nii humoorikas vist ei tundugi, aga Sixil oli igatahes lõbus, sest tavapäraselt järgneb mobiili äratussignaalile Siili silmapilkne virgumine, voodist välja paiskumine ja kööki askeldama tormamine, et Six saaks veel mõnda aega ärkamist jätkata.
Päris raisku me tänast täiesti tuulevaikset ja üdiselget (lehvitame siinkohal Eesti rampraskete vihmapilvede all kössitavatele lähedastele, lohutage end sellega, et meil on siin ilusad päikesepaistelised ilmad, Islandi talv my ass ja paar miinuskraadi tuleb siinjuures ainult kasuks) päeva siiski ei lasknud, vaid säädsime kahepaiku sammud meelekindlalt, pärast odrapannkookide (ilmnes, et meie nisujahu on hoopis odrajahu, seega sõime karaskimaitselisi pannikaid) konsumeerimist, linna idaserva, kus asub Rauðavatn järve/tiiki ümbritsev park. Tegelikult kulgeb läbi terve pikliku kujuga linna soolikana üks suur park, mis ulatub selle tiigini välja. Pargi keskel jookseb jõgi/oja.
Üritasimegi suuremast liiklusest võimalikult eemale hoida ning põhiliselt jõe kallast mööda liikuda. Jõgi oli valdavalt lahtine, jääkaaneta. Samas tundus meile mõlemale, et me pole mitte kunagi Eestis selliseid jäässe pakitud kive näinud, nagu siin. Kivid sarnanesid pärlitega, mis tekivad ju samal moel – kivi/liivatera ümber koguneb ollus/jää. Kohati jõgi auras. Kas soe vesi lisandus looduslikest allikatest või mõne suplusmaja torudest, ei tea. Ühes kohas oli jõele ka tamm ehitatud, ning tehistiigi juurde erinevates keeltes sildid lisatud, et kala ei tohi püüda. Keelud olid islandi, inglise, poola, leedu, läti ja tai keeles. Huvitav keelevalik. Kas poolakad, leedukad, lätlased ja tailased inglise või islandi keelt ei oska? Või neid on siin rohkem, kui teisi võõramaalasi? Või kalduvad just pigem nende rahvuste esindajad kalastama?
Rauðavatni juurde jõudsime u 2 tunniga. Järv (ok, jääme järve juurde) oli jääs ja paarikümnepealine rahvamass selle peal. Uisutamas, kakerdamas, jalutamas. Hakkasime mõlemad ühekorraga uisulaenutusele mõtlema. See on järv on piisavalt suur, et paari ringiga mitte tüdida. Antud hetkel olime mõlemad juba piisavalt väsinud, ning päike juba küllalt madalal, et mitte hakata järvele ringi peale tegema, seega pöörasime otsa ringi ja matkasime jõe teist kallast mööda kodumaile tagasi.
Väikse poepausiga. Meil on nüüd puuviljasalati hooaeg. Pistaatsiapähkli periood sai vist mõneks ajaks läbi. Võrdluses Eesti pistaatsiad vs Islandi omad, jäävad esimesed kindlalt alla, isegi Eesti kallimad
pähklid on tihtipeale kehvema kvaliteediga, kui siinsed odavaimad eksemplarid. Sealjuures hind on suhtkoht sama, mis Eesti odavamad.
Kaubandusteemal jätkates – eilset päeva kah täiesti maha ei maganud, vaid käisime hiljuti grafitijahil avastatud Bonuses. Seal oli uueks leiuks martsipanišokolaadisari. Neli varianti: konjakiga, pähkliga, tumeda šokolaadiga ja lihtsalt martsipaniga. Meile meeldisid pähkli ja tumeda šokolaadiga versioonid.
Aa – ja üleeile pangas teisel katsel käies õnnestus ka üüriülekanne teostada. 9000 EEK ülekande tegemise eest napsas pank 250 eesti krooni vahelt. Nüüd hakkame seal iga päev kakaod joomas käima, et mingilgi määral summa tasa saada. Seda me juba ei kingi.
Ja metsas (ok, "metsas") jalutades ning saapaga käbisid toksides meenus Joosep. Ja kodumets. Tunneme juba puudust küll. Samuti igatseme pelmeene, kaneelisaiu, rukkileiba, kilu, MUSTIKAID, Eesti õunu, teravat marineeritud kurki ja kodujuustu.
(Pildil Raul ja Joosep 1. jaanuari hommikul, käsil on headuutaastat käpasurumine.)
Ja koju jõudsime kuueks. Pimedas. Eile oli jälle mingi läbu ning kuna põliselanikud sahkerdavad siinsetele tudengitele odavamalt saadaolevat kohalikku puskarit, siis oli Edgaril "imelik" pohmakas. Sai vist kehvemat kraami.
Mobiil äratab.
Siil ei liiguta, Six keerutab varbaid ja kasutab võimalust mitte kohe sahmima hakata.
Kell 7.10
"Kuule."
"Mh?"
"Kell on seitse."
"Pekki!"
"Magame siis edasi või?"
"Mhmh."
Nii meil täna kuumaveejõkke minemata jäigi. Viimase aja postitused tunduvadki valdavalt sisaldavat kirjeldusi sellest, kuidas me EI käinud kuskil. Jätkame samas vaimus.
Eile õhtul oli ju vaja kella kaheni öösel Green Wingi vahtida (briti haige haiglakomöödiasari, aitäh Ringo) ja pärast Sixi uinumist jätkas Siil tavapäraselt kella neljani blogi lugemist. Seekord Kaamose oma. Siilil ongi praegu blogiperiood – raamatuid ei loe ja filme ei vaata. Eriti.
Ega see mitteärkamise protsess kõrvaltvaatajale nii humoorikas vist ei tundugi, aga Sixil oli igatahes lõbus, sest tavapäraselt järgneb mobiili äratussignaalile Siili silmapilkne virgumine, voodist välja paiskumine ja kööki askeldama tormamine, et Six saaks veel mõnda aega ärkamist jätkata.
Päris raisku me tänast täiesti tuulevaikset ja üdiselget (lehvitame siinkohal Eesti rampraskete vihmapilvede all kössitavatele lähedastele, lohutage end sellega, et meil on siin ilusad päikesepaistelised ilmad, Islandi talv my ass ja paar miinuskraadi tuleb siinjuures ainult kasuks) päeva siiski ei lasknud, vaid säädsime kahepaiku sammud meelekindlalt, pärast odrapannkookide (ilmnes, et meie nisujahu on hoopis odrajahu, seega sõime karaskimaitselisi pannikaid) konsumeerimist, linna idaserva, kus asub Rauðavatn järve/tiiki ümbritsev park. Tegelikult kulgeb läbi terve pikliku kujuga linna soolikana üks suur park, mis ulatub selle tiigini välja. Pargi keskel jookseb jõgi/oja.
Üritasimegi suuremast liiklusest võimalikult eemale hoida ning põhiliselt jõe kallast mööda liikuda. Jõgi oli valdavalt lahtine, jääkaaneta. Samas tundus meile mõlemale, et me pole mitte kunagi Eestis selliseid jäässe pakitud kive näinud, nagu siin. Kivid sarnanesid pärlitega, mis tekivad ju samal moel – kivi/liivatera ümber koguneb ollus/jää. Kohati jõgi auras. Kas soe vesi lisandus looduslikest allikatest või mõne suplusmaja torudest, ei tea. Ühes kohas oli jõele ka tamm ehitatud, ning tehistiigi juurde erinevates keeltes sildid lisatud, et kala ei tohi püüda. Keelud olid islandi, inglise, poola, leedu, läti ja tai keeles. Huvitav keelevalik. Kas poolakad, leedukad, lätlased ja tailased inglise või islandi keelt ei oska? Või neid on siin rohkem, kui teisi võõramaalasi? Või kalduvad just pigem nende rahvuste esindajad kalastama?
Rauðavatni juurde jõudsime u 2 tunniga. Järv (ok, jääme järve juurde) oli jääs ja paarikümnepealine rahvamass selle peal. Uisutamas, kakerdamas, jalutamas. Hakkasime mõlemad ühekorraga uisulaenutusele mõtlema. See on järv on piisavalt suur, et paari ringiga mitte tüdida. Antud hetkel olime mõlemad juba piisavalt väsinud, ning päike juba küllalt madalal, et mitte hakata järvele ringi peale tegema, seega pöörasime otsa ringi ja matkasime jõe teist kallast mööda kodumaile tagasi.
Väikse poepausiga. Meil on nüüd puuviljasalati hooaeg. Pistaatsiapähkli periood sai vist mõneks ajaks läbi. Võrdluses Eesti pistaatsiad vs Islandi omad, jäävad esimesed kindlalt alla, isegi Eesti kallimad
pähklid on tihtipeale kehvema kvaliteediga, kui siinsed odavaimad eksemplarid. Sealjuures hind on suhtkoht sama, mis Eesti odavamad.
Kaubandusteemal jätkates – eilset päeva kah täiesti maha ei maganud, vaid käisime hiljuti grafitijahil avastatud Bonuses. Seal oli uueks leiuks martsipanišokolaadisari. Neli varianti: konjakiga, pähkliga, tumeda šokolaadiga ja lihtsalt martsipaniga. Meile meeldisid pähkli ja tumeda šokolaadiga versioonid.
Aa – ja üleeile pangas teisel katsel käies õnnestus ka üüriülekanne teostada. 9000 EEK ülekande tegemise eest napsas pank 250 eesti krooni vahelt. Nüüd hakkame seal iga päev kakaod joomas käima, et mingilgi määral summa tasa saada. Seda me juba ei kingi.
Ja metsas (ok, "metsas") jalutades ning saapaga käbisid toksides meenus Joosep. Ja kodumets. Tunneme juba puudust küll. Samuti igatseme pelmeene, kaneelisaiu, rukkileiba, kilu, MUSTIKAID, Eesti õunu, teravat marineeritud kurki ja kodujuustu.
(Pildil Raul ja Joosep 1. jaanuari hommikul, käsil on headuutaastat käpasurumine.)
Ja koju jõudsime kuueks. Pimedas. Eile oli jälle mingi läbu ning kuna põliselanikud sahkerdavad siinsetele tudengitele odavamalt saadaolevat kohalikku puskarit, siis oli Edgaril "imelik" pohmakas. Sai vist kehvemat kraami.
Kunst? 12. nov, reede
Eile jäi paar tegelast, keda olen varem silmanud, tabamata, seega nurusin täna Mariannelt uuesti pildikasti (aitäh :o) ja lohistasin Sixi uuesti kesklinna uulitsatele. Seekord sai Signe tuult takistavad püksad jalga, kohe teine tera.
Esimesed kaks on Brautarholti tänaval:
Reklaam aasia ja aafrika toidukaupade poe kõrval:
Tulevad mõned labasemad kritseldused, aga sry, on mulle sümpaatsed:
Hverfisgata, esimene on otse tänaval, teised kolm hoovides:
Pole aimugi, mida see endast kujutab:
Hoov Geirsgata ääres:
Suund Vesturgatale:
Hoovis.
Vot neid fotoninjasid täna jahtima läksimegi. Leidsime! Kusjuures Sixi arvates on need moslemid, ma vaidlesin vastu, aga praegu noid kuule märgates kaldun temaga nõustuma:
Vist kuskil Ránargata tunnelis. Nii kitsas on, et ei saa seintes korralikku pilti teha. Andsin oma parima.
Üks ots vasak:
Parem:
Teine ots vasak:
Parem:
Ja siis jõudsime Seljaveguri ning Vesturgata nurgale, kus lahmakal tühermaal seisavad järjestikku betoonseinad, mis on tõenäoliselt mingi hoogtöö käigus grafitiga kaetud. Kõiki ülespildistada ei viitsinud (kuradi külm oli, tuul tuli otse, takistamatult, paarisaja meetri kauguselt merelt), tegin subjektiivse valiku:
Nii, siis vaatasime üle õla ja nägime üht järjekordset seinamaalingutega tunnelit. Seljaveguril:
Ja tagasi peatänaval, Laugaveguril:
Esimesed kaks on Brautarholti tänaval:
Hoov Geirsgata ääres:
Üks ots vasak:
Selline päev siis. Ja kui ma mõnda Islandi meteoroloogi kohtan siis... ma ei tea... lasen ta tollesama tuulega kiirusel 6 m/s õhku täis nagu konna. Ma ei kujuta ette, kust nad oma tuulekiirused võtavad, aga 6 m/s on asi kaugel. Või on nende "meetrid" siin pikemad kui meie omad. Eestis oleks sellise tuulega tormihoiatus ja poes küünlad otsas ning Ansip paluks rahval kodudes püsida.
Juba tüdinud? Ei huuuviitaaa, lisan ikkagi veel pilte.
Nagu kuskil varem mainitud sai – Islandi naised on ilusad, väikesed ja kahemõõtmelised:
Subscribe to:
Posts (Atom)