Ärkasime Marianne toa põrandal ja läksime putru ning kohvi keetma. Ilmaks lubati (http://en.vedur.is/weather/forecasts/areas/) terveks päevaks päikest ja 19 kraadi. Jess.
Päevaplaan oli umbes selline, et nemad pidid kl 11 koolis olema ja kella kuuest 22-ni Esja mäe otsas ronima. Signe pidi ka välja uurima, kas Siil saaks kah mäele. Seniks pidi aga Siil ise oma aja sisustama.
Lihtne.
Läksime kümnest maja eest kambaga liikvele ja kõndisime ühe pargi tagaosas oleva ülikoolihooneni, mis on nii uus, et seda pole veel kaartidel ja millele alles antakse viimast lihvi. Kooli ees musi-musi, kalli-kalli, ja Siil tatsus minema. Pargi puude alune oli mingeid rammusaid seeni pilgeni täis. Kohe kooli kõrval on kohalike liinide lennujaam ja seal toimub korralik sagimine – vähemalt üle minuti tõuseb üks lennuk õhku ja teine maandub. Otse ülikooli taga on rand.
Signe läks kooli ja tegi mõned tutvumismängud teiste välistudengitega. Ütleme nii, et sittakanti on hispaanlaseid (oma 30-40), teisel kohal on sakslased (30), siis itaallased ja muud pudulojused. Eesti õpilasi on 4. Rõhutati, et kord koolis on ikka väga range - nagu midagi kuskilt maha kirjutad, nii sa kohe koolist lendad. Kui raamatuid (mis me peame ise välja ostma) tundi (kus me peame ka kohal käima) kaasa ei võta ja tundideks ette ei valmista ja grupitöödest aktiivselt osa ei võta, siis ainet ära ei tee. No eks nad peavad kuidagi meid õppima sundima, sest suur osa meist ei saa oma aineid koduülikoolis üle kanda ja tulid siia lihtsalt puhkusele. Saime ka esimese islandi keele koolituse: sõnadel on rõhk esimesel silbil ja kui on kõrvuti pl või pp siis nad enne hääldamist hingavad välja ehk rõhutades panevad sinna veel h kah ette. Näidati ka pilte tüüpilistest islandi toitudest - kala, lammas, jogurti- kohupiima segu, igale poole kartulit kõrvale. Räägiti et ega nad enam seda mädandatud liha ei söö, aga kunagi muud võimalust säilitamiseks lihtsalt polnud ja nüüd on see rohkem traditsiooniline kui vajalik. Kunagi (u 20. aastat tagasi) näidati telekat ainult 2 tundi ja neljapäeviti ning juulis ei kantud telekas midagi üle, sest siis oli aeg väljas head ilma nautida ning inimestega kohtuda.
Vahepeal saime süüa tasuta haugi (kala ja piim on islandis odav), saiakesi ja kohvi- coca-colat.
Raekoja ääres/ümber oleva järve juurde jõudes lahenes ka pelleti-sita tootjate müsteerium. Neid valmistavad haned. Nüüd siis teate.
Raekojas sees oli aga Islandi ruumiline kaart. Ja Islandi turistileht Grapevine (www.grapevine.is), mis on üllatavalt asjalik, humoorikas ja terav ning informatiivne. Sai end Islandil toimuvaga kurssi viia ja ka mõned söömakohad valmis vaadatud. Soovitame soojalt, võtke ette ja lugege.
Hiljem taas raekojast möödudes nägi siil, kuidas üks rattur tiiki sisse sõitis – nimelt on see tiik kõnniteega täiesti tasa, ühtegi kivi vms seda eraldamas ei ole, ning ühe käega ratast juhtiv ja teise käega moblat toksiv mees tahtis vist "väljaku" nurgast üle lõigata. Oih! :o)
Raekoda on omaette vaatamisväärsus. Rattur panigi vette selles nurgas, kus pilt on tehtud.
Siil läks ühele keskväljaku pingile lehte lugema aga peagi olid kohalikud asotsiaalid oma taarakottidega kohal ja nii oli ta sunnitud mingi künka otsa ronima (vist jäi varem mainimata, et Reykjavik on kaunis künklik) ning seal päikselõõsas lehte lugema.
Edasine kava nägi ette päris mitme asja tegemist või siis mitte millegi tegemist (päris mõnus oli peesitada), aga Siil valis kesktee ja läks raamatukogu ning kohalikku sooduskaubahalli "Bonus" otsima. Teel olles märkas ta kahte antiigipoodi ja ühte restaureerimistöökoda. Hea hiljem tööd otsida. Võibolla. Raamatukogus sai tasuta internetti ja isegi blogipostitused ära teha. Bonusest sai paki šokolaadi-digestiivküpsiseid ja 350 grammi kardulasalatit 2,5 euro ehk 40 Eesti krooniga. Polegi kõige hullem. Eestis oleks see u 10 krooni odavam olnud. Arvestada tuleb muidugi ka seda, et kaardimaksel lisandub 0,35% ostuhinnast.
Ja oligi aeg ülikooli juurde naasta. Mingi juhendaja oli öelnud, et kui bussis ruumi jagub, siis on Siili kaasavõtt ok. Signe grupp külitas rannas. Islandlased olid vees. Hispaanlased vaatavad vist hooajaväliselt sealsetes randades rõõmuga vette tormavaid eestlasi sama pilguga, nagu meie neid islandlasi. Ilm oli iseenesest nagu soe, aga tuul oli külm.
Aa, ja seda öeldi kah, et elamis-tööluba tuleb juba sel nädalal ära teha. Arvatavasti kehtis see vaid tudengite kohta, aga kui Signe seda tegema läheb, siis silkab Siil samuti sabas.
Peagi pressisimegi end 100 tudengiga bussi ja sõitsime 10 km kaugusel asuva 980 m kõrguse Esja mäe juurde (http://en.wikipedia.org/wiki/Esjan).
Mäkketõusurada jaguneb põhiliselt kolmeks erineva raskusastmega osaks, viimane on juba selline, kus enamik algajaid pidavat tagasi pöörduma. Hoolimata sellest, et paljudel puudus üldse mingi maastikuvarustus/riietus, ronis valdav enamus meie grupist siiski lõpuni välja. Ülemine osa andis küll kohati põhjust imestamiseks, et kuidas korraldajad julgevad mingid suvalised inimesed suvalise varustusega siia tuua, sest päris mitmes kohas oli reaalne võimalus üsna kõrgelt üsna valusalt h/kukkuda. Üleval oli vaade tore – oli näha Reykjavik, loojuv päike ja mäe otsast allavoolav pilv. Laskumisel hakkas Signel jalg väsimusest tudisema nagu lambasaba ja Siilil põlv valutama nagu... vanainimese põlv. Sellele vaatamata finišeerisime esimeste seas ja jõudsime enne põhigrupi kohalejõudmist hinge tõmmata. 3 tundi nigu lupsti üles-alla ronitud.
Bussis rääkis giid (kes on vabal ajal õpetaja), et paljud laenu võtnud islandlased pidavat septembris oma kodudest ilma jääma, seega soovitati tudengitel vastavasisuliste küsimustega ettevaatlikud ja taktitundelised olla. Töötusmäär olevat siin praegu 11%, mis on kohalikele tõsine pauk, arvestades, et senine keskmine näitaja oli 3% ja buumi ajal 1%. Siilil läheb vist töö leidmisega raskeks. Eks näis.
Internaatkoolis ööbivatelt tudengitelt kuulsime, et neil olla seal eriti kehvad magamistingimused, isegi tekke pole. Lisaks ilmnes, et korraldatakse ka üks matk, ja selle jaoks peab kõigil telk olema. Ehk siis enne siiatulekut ei räägitud neile sellest midagi ja nüüd olgu nad nii lahked ja hakaku endale telke soetama. Rehepaplik viis kohaliku majanduse turgutamiseks? :o) No hea et siis meil telk kaasa sai.
Laekusime oma ööbimispaika üksteist läbi, Eesti ajas kaks läbi, mistõttu olime ka üsna lössis ja pugesime ruttu põhku.
Islandi eri:
Kõnniteed koosnevad enamjaolt suurtest (2 m x 1,5 m) või väikestest (30 cm x 30 cm) betoonplaatidest.
Elurajoonides jalgsiliiklus peaaegu puudub.
Rattakultuur on Eesti mõistes täitsa olemas (ülikoolist antud eelinfos toonitati, et siin ratas väga popp pole, ju siis lähtuti Skandinaavia standardist), erilisi rattaid pole, on samasugused, mis meil. Päris palju on ratta lapsekäru-järelhaagisega liiklejaid. Ratturitel on lubatud kõnniteel sõita, kuni nad jalakäijaid ei sega. Kergliiklusteel on ratturitele märgitud joonega loovutatud kõigest kolmandik teest, vastandina Eesti 50% teest.
Islandi keeles on jõgi "á".
"Vik" tähendab lahte, sellest ka nimetused Reykjavik (otsetõlkes "suitsune laht") ja Keflavik. Samuti on tõenäoliselt sellest tulnud viikingite nimetus – laevad lahes ja värki.
