Kuna ilmad olid nii prognooside kohaselt kui ka reaalajas ilusad, siis kibelesime juba teisipäevast peale matkale minema. Seekord sihiks Skógarfossi (Skógari kose) juures algav või lõppev mägimatkarada Fimmvörðuháls, mis kulgeb Eyjafjallajökulli ja Mýrdalsjökulli liustike vahelt läbi ning jõuab Þórsmörki orgu. Kuna oru kohta kuuldud info ei olnud eriti paljutõotav (majutuskohad kinni, jõed läbimatud), siis loobusime plaanist terve rada läbida ja orus lõpetada ning otsustasime leppida liustike vahele väikse järve äärde jõudmisega ja sealt tagasi pöördumisega.
Häda oli aga selles, et ainuke võimalus häälega sinnasõidu-tagasisõidu, mäkkeronimise ja allatulemise valgesse aega surumiseks oli varane ärkamine, mis ei tahtnud meil hilise uinumise tõttu sugugi õnnestuda. Seetõttu saime alles neljapäeva hommikul kell seitse "kargud alla". Jämedalt arvestatud graafik (ideaaltingimustes) nägi ette ligi pooletunnist tanklasse kõndimist, 15 minutit hääletamist, kahe tunniga kohale jõudmist 4-5 tunniga edasi-tagasi käimist, tõenäoliselt pimedas hääletamist ja loodetavasti veel samal ööl koju jõudmist.
Täpset rajakaarti meil polnud, oli vaid Islandi üldkaart, kus on ka rada üldjoontes tähistatud. Linnast kaarti leida ei õnnestunud ja lootsime selle kohapeal hankida.
Taevas oli küll hommikul pilves, aga tundus siiski kuiva joont hoidvat. Hääletamise ajal piilus päike ka korraks pilve tagant välja. Ligi veerandtunnise hääletamise järel lõikas üldisest liiklusest üks Nissan üle pidevjoonte ja kiirendusraja meie teeserva ja võttis meid peale. Pealevõtjateks Poola geipaar, kes tulnud siia Iceland Airwaves'i muusikafestivalile paari varupäevaga - rentisid äsja auto, et Islandil ringi sõita. Meie olime muidugi rahul, kuna saime nüüd ühe otsaga täpselt sihtkohta. Üks neist oli siin varem käinud, teine mitte, aga oli juba sillas ja kavatseb kunagi pikemaks tulla. Muide, saime jälle ühe linnukese kirja (kuigi meil seda "vaja teha" nimekirjas veel polnudki) – Björki kuulates mööda Islandit sõitmine on nüüd tehtud :o) Poolakad rääkisid meile, kuidas nad Norra vahepeatuse ajal ühest lennujaamast teise kaheksa tundi hääletasid. Arvasid, et Norra pole hea hääletusmaa. Unustasime mõlemad neile öelda, et ehk tulenesid nende hääletusraskused kombinatsioonist mees+mees. Naine+naine või naine+mees oleks tõenäoliselt hääletamise märksa lihtsamaks teinud.
Enne Skógarisse jõudmist on tee ääres Seljalandsfoss, mille juures tegime peatuse, vaatasime koske eest, küljelt ja tagant. Tegime kepslevatest noormeestest ka pilti. Vihma sadas. Mitte kuidagi ei tahtnud tegelik ilm lubatuga klappida. Lootsime siiski, et päeva peale selgib.
Edasi sõites otsisime paaniliselt Skógari viita, et jumala eest mitte pöördekohta maha magada. Kaardil puudusid pooled "asulad" (paar maja siin ja seal), millest möödusime. Silt oli seekord õnneks siiski olemas ja kuna poolakad tahtsid ka seda koske näha, siis ei pidanud me seda kilomeetrikest jala läbima. Olime kenasti graafikus, kuna kell oli lõunas ja meie lootsime u 12.00 matka alustada. Kose juures oleva telgiplatsi kempsu seinal oli vabanduskiri, et Eyjafjallajökulli vulkaani tuha tõttu võivad kraanid vahel umbes olla. Tuhka (sõmerjas liivataoline must ollus) oli ka kõikjal jõekaldal näha. Heinamaad siiski paksu tuhakihi alla mattunud ei olnud, nagu meie seda uudiste põhjal vaimusilmas kujutlenud olime.
Kõndisime treppe mööda koos poolakatega üles kose servale, vaatasime selle üle ja jätsime siis oma sõidutajatega hüvasti. Ronisime üle karjamaid piirava lambaaia trepi ning hakkasime astuma.
Esialgu oli pinnas ok – tasapisi tõusev murukattega maastik. Raja pärast veel väga muretsema ei pidanud, kuna mäejalamil olnud kaardist nähtus, et valdavalt kulgeb rada piki jõge, paar korda tuleb meil seda ka ületada (mida me varem ei teadnud). Rada oli kord nähtav, kord kadus ära. Raja hajumise korral orienteerusime inimeste laotud kivihunnikute järgi.
Huvitav, kas ka Eestis levinud komme nt randades kivihunnikuid laduda pärineb NSVL-i aegadest, mil Kaukaasias mägedes matkamas käinud noored nägid sealseid radu tähistavaid kivihunnikuid?
Vahel märkasime tuhas ka üksikuid jalajälgi. Tuhka nägime paksude, mitmemeetriste kuhjadena all jõeorus, samuti oli seda näha üleval ja kõndisime ise sellel järjest sagedamini. Meenutab musta liiva – terad on sama suured . Kohati on kõva nagu savi, samas jälle sõmer nagu liiv. Jõgi oli aga meeleolukas – kord vaikselt kulgev, kord metsiku kärestiku või kosena langev. Paiguti mõjus väga ähvardavana.
Muru asendus lõpuks lagedate kaljudega. Saime paar korda vihma. Siil lootis siiski vahepeal natuke ära kuivada, et vihmapüksid jalga tõmmata – märgi pükse umbsete pükste alla jätta ei tahtnud. Aga ei vedanud, jõudsime pilvedeni ja sadu jätkus, kohati tihedamalt, kohati hõredamalt. Vahepeal küll ei sadanud, aga samas olime pilve sees, seega ära kah ei kuivanud. Pilves kõndimine ei ole nagu lihtsalt udus käimine – ümbritsev on kuidagi tunduvalt süngemates värvides ja udupalakad on märksa käegakatsutavamad. Üsna kõhe. Siilile meenutab mägedes pilves käimine alati Sõrmuste isanda filmis nähtud Mordori kaadreid.
Ringi vaadates saime aru, et kateloki kaasavõtt oli asjatu – mitte puupoegagi. Nii et kui kõik valmissöögid otsa saavad, on ainuke võimalus oma suppe külmas jõevees lahustada ja tuimalt sisse juua. Olgu juba ette öeldud, et seda vajadust ei tekkinud. Saime hämmastavalt vähese söögiga hakkama – kohalesõidu, mäkke ronimise ja taas alla laskumise ainukeseks kütuseks olid hommikul söödud spagetid ning rühmamise ajal manustatud 500 g rosinaid.
Ilm jätkab iseloomu näitamist. Siil saab vihmajope siiski selga, Signe Paunküla metskonna jope on täiesti läbiligunenud, kuid Six teeb vaprat nägu ja kinnitab, et kõik on korras ja tema ei taha jopet vahetada. Avastame, et vihmajopeks kavandatud prügikotid jäid kaasa võtmata. Ei saa nüüd vihmajopet niikuinii teha, samuti ei saa asju vihma eest kaitsta. Siili vana, 40-liitrise Ferrino seljakoti vihmakate on asjalik, aga uue, 80-liitrise Campi seljakoti vihmakate on... mitte vihmakate. Tolmukate ehk. Igatahes mõttetu. Kõik seljakotimaterjalile lähedalolevad asjad ligunevad läbi. Muuseas valgub vesi seljakoti põhja ja leotab sealjuures ka Siili püksitagumiku märjaks. Siil vahutab vihast, Campi seljakott on algusest peale olnud tõsiseks pettumuseks. Sama võib öelda Timberlandi saabaste kohta, reklaamiga jäetakse küll mulje, et väga veekindlad ja vastupidavad, aga tegelikkus on teine – vahetult pärast ostmist hakkasid juba veidi lekkima ja nüüd, u 1,5 aastat pärast soetamist, lekivad veel rohkem ning lisaks on ühel tallal tugevam kummiosa läbi kulunud. Andke andeks, aga ühed normaalsed matkasaapad ei tohiks nii lahjad olla. Kui kellelgi on soovitada kindlat marki ja tootesarja, siis andke tulla.
Matkaga jätkates: üks hetk näeme endast veidi ees, paremat kätt kõrgendikul vihmakeebis rühkivat kogu. Talle järele jõudes selgub, et (jälle!) poolakas. Teeb suuremat ringi – Leedu, Läti, Eesti, Rootsi, Norra, nüüd on Islandil, matkab selle läbi ja siis läheb Kanadasse. Küsib, kas meil on rajakaarti. Me olime just lootnud, et tal on kaart :o)
Kuna tema tempo on meist pisut aeglasem, siis jääb ta mõne aja pärast meist maha. Jõuame kivikülviga kaljupaljandikule. Ümbrus on uttu mattunud, õnneks silmame rada tähistavaid kaikaid ja ilmavaatlusinstrumente. Nendeni jõudes näeme endast vasemal jõest üle viivat silda.
Tormavat jõge ületada on pisut... õudne. Vastaskaldal leiame ootamatult tee. Sellise tee, mis pole autole ega maasturile läbitav, tee, millel saavad sõita vaid kohalikud supermaasturid. Paiguti tundub see isegi neile läbimatu. Tänu teele on meil nüüd märksa lihtsam orienteeruda.
Teoreetiliselt peaksime hakkama nüüd liustikke nägema, aga ümbrus on endiselt pilves. Vaid vahel üle õla tagasi vaadates näeme rannikut, mis mõjub pilvest vaadatuna päikeseprožektori teatraalses valguses sürreaalselt. Hakkab jälle vihma sadama. Paus. Hakkab rahet sadama. Otsime pingsalt matkamaja, et saaksime märjad riided seljast koorida ja kuivemad riided ning vihmariided selga tõmmata. Maja ei paista kuskilt. Rahesadu lõpeb. Edasi liikudes kuuleme ühtäkki vasemalt kostuvat pahinat. Oleme veidi hämmingus, kuna meist vasakul ei tohiks (veel) ühtegi jõge olla. Viis sekundit hiljem jõuab müraallikas meieni. RAHE. Seekord mitte keskmine Eesti rahe, mida saime enne mekkida, vaid vihasem Islandi rahe – kuni oasuuruste teradega, mis peksavad valusalt päid ja õlgu. Hakkame kaljurünkade vahel mureliku pilguga võimalikku varjualust otsima juhuks kui raheterad peaksid kirsisuurusteks muutuma. Seda õnneks siiski ei juhtu.
Varem mõtteliseks tagasipöördumise piiriks seatud 15.30 jõuab kätte. Kui läheksime edasi, jääks tagasiminek pimeda peale, mis käesoleva uduse ilmaga poleks ei lihtne, mõistlik ega ka ohutu. Proovige kord udusel õhtul lauspimedas taskulambiga orienteeruda. Mägedes. Mõtleme, et huvitav kas ka Islandi kiirabil on supermaasturid olemas. Meie Euroopa kindlustuskaardid peaksid vist kiirabi tasuta saamise tagama, telliks ehk kiirabi järgi, saaks prii sõitu :P Arvatavasti tuleks nad siiski kopteriga. Seda ei tahaks. Lisaks on mõlemal külmast ja märjast täielik siiber ning Siili põlv on jälle valutama hakanud. Miskipärast ei tule talle see põlv kunagi varem, matku planeerides meelde. Selektiivne mälu?
Seega pöördume liustikke, järve ja matkamaju nägemata tagasi. Vastutulevale poolakale soovime edu, pakume vajadusel Reykjavíkis öömaja ning läheme taas üle jõe. Rahe on kõik valgeks värvinud ja on täielik talvematka tunne. Õhk on kah kargem, niiskust on vähem, vihma ei saja. Ühelt poolt on rahe kõndimise (liipava Siili meelepahaks) libedaks muutnud, teisalt jällegi seni nähtamatud matkarajad esile tõstnud, enam ei pea kivihunnikuid otsima ja huupi oletama, kust oleks mõistlik minna, rahet täis kuhjunud rajasüvendid on kaugelt nähtavad.
Loodame kella kuueks (tuldud teed laskudes tunni võrra kiiremini) tagasi kose juurde jõuda ja nii ka läheb. Kuna enam ei saja (udust siiski ei pääse), oleme tagasiteel, päikesepaistes rannik on pidevalt silmapiiril, siis on minek märksa rõõmsam. Pilvest välja jõudes saab Signe märja jope seljast ja tõmbab Siili sooja fliispusa selga. Teine olemine kohe.
Murukamarale jõudes kohtame jälle lambaid. Eesti lambad on asjaliku muljega, siinsed (märksa väiksemad) lambad aga kuidagi... koomiliselt multifilmiliku olemisega. Ehk tuleb see nende villakohevast padjalikust kehast ja selle all pea olematuks kaduvatest jalgadest? Arutame, et peaks need Eestisse tooma. Pidid targad kah olema.
Kose juures näeme viimast kahte autot, mis just parklast väljuvad. Käime kempsus, Signe vahetab kuivemad riided selga, pistame võileivad hambusse ja astume ringitee suunas. Loojuv päike valgustab naabernõlva. Maanteele jõudes saame teist korda selle päeva jooksul päiksekiirtes kümmelda. Pool tundi. Siis kaob päike Vestmanni saarte taha, mis muutuvad õhtuses valguses üksikutest taevas rippuvatest pilvedest pea eristamatuks.
Pealinnasuunaline liiklus on ülihõre. Kui me sooviks Höfni sõita, oleks vist autole saamise lootused hoopis suuremad. Kõnnime mööda maanteed, rannik (ja paari kilomeetri kaugusele jääv meri) meist vasakul, mäestik paremal. Mäed on endiselt pilvedes, paar pilvetupsu ripuvad lihtsalt mäe kõrval – ei liigu edasi ega tagasi. Hängivad.
Päike loojub kiiresti – poole tunni möödudes oleme hämarikus, tund hiljem pimedas. Talunikud ajavad ATV ja koertega lehmad üle tee, eemalasuvasse lauta. Mõned lehmad rongkäiguga ei liitu, vaid jäävad meid suure huviga vahtima. Koerad samuti, üks Tobi mõõtu koer lendab jooksutempot korrigeerimata üle karjaaia. Hullud siblikud.
Näeme edasi liikudes veel karjamaal olevaid lehmi, kes ilmutavad meie suhtes samuti suurt huvi, jooksevad meiega tükk maad kaasa. Lambad käituvad vastupidiselt – jooksevad meist eemale. Isegi kaugemal mäenõlval olevad lambad hakkavad jooksma. Hobused on siis neutraalsed, nemad seisavad lihtsalt paigal, krõmpsutavad rohtu ja piidlevad meid mõtlikult oma 90-ndate diskostiilis tukkade alt.
Maju oli endiselt nii hüva- kui kurakätt ülihõredalt.
Hääletamise ja kõndimise vahepeal istume ning puhkame. Õhtu hämardudes tõmbab Signe oma helkuritega jope jälle selga, Siil paneb helkuri külge, helkurkindad kätte ja riputab lambi seljakotile. Pikast kõndimisest ja niiskusest hakkavad saapad hõõruma. Hakkame arvestama võimalusega, et ei saa linna enne hommikut. Natuke kehv variant, kuna hõõruva tallaga kõndida ei saa, samas seisma jäädes hakkab külm. Esialgu jäksame siiski liikuda. Kehv on ka see, et mingil müstilisel põhjusel satuvad vastassuundades liikuvad autod just meie juures kohakuti, mis muudab sellel momendil hääletamise suht mõttetuks – juht on hõivatud teisele autole mitte otsa sõitmisega ning vaevalt ta jõuab veel mõelda, kas võtta hääletajaid peale või mitte. Siiski – reegel "proovima peab alati" õigustab end ka seekord, sest just ühel säärasel nõmedal hetkel otsustab üks maastur meid peale võtta. Lähevad õkva Reykjavíki. Juhu.
Ja tegemist jälle välismaalastega. Kui peale istume, siis juht veel noomib, et ohtlik tegevus ja võime auto alla jääda. Vale puha, hääletades jälgime hoolega, et me autodel sõiduruumi ära ei võtaks ning isegi väljasirutatud käsi jääks teeperve, mitte sõidutee kohale. Juhi sõidutiilist ilmneb ebakindlust, mis selgitab ka tema kartlikkust meie allaajamise suhtes. Seekordseteks heategijateks on siis kolmekümneste njuujorklaste paar, kes siin teist korda, tulnud paariks päevaks, saanud kohalikult sõbralt laenuks nii korteri kui ka auto. Roolis olnud naine poola päritolu ja mees ameeriklane. "Poolatar" kinnitas kohe, et emakeelt ta suurt ei mäleta, küll aga oli üsna kindel, et poola keeles sõnu "tänan" ja "palun vabandust" pole. Samuti rääkisid mõlemad, et kui nad Reykjavíkis mõnda kurjailmelist inimest on näinud, siis on nad temale lähemale jõudes poolakeelset juttu kuulnud. Nii et ei saa toda poolatari ülevoolavas patriotismis süüdistada. Paarike elab Brooklynis, tegutsevad vabakutselistena filminduses, mees oli vist produtsent. Rääkisid sellest, kuidas kuskilt vabadusse pääsenud papagoid on Brooklynis kodustunud ja nüüdseks juba seal looduskaitse (!) alla võetud. Heh :o)
Küsisid meilt eestlaste arvamust Obamast, rääkisid, kuidas tuttav noor neiu tervisejooksu ajal taksojuhi poolt kõnniteel alla aeti, kuidas teine sõber koomasse vajus, sest tal polnud tervisekindlustust ja ei läinud õigel ajal arstile (kuu aega haiglaravi läks 500 000 dollarit maksma) ja muutustest sotsiaalsüsteemis. Majandusjuttudest ei pääsenud muidugi üle ega ümber. New York pidavat jalakäijasõbralikumaks muudetama, muutuste käigus aga olevat autojuhid kõvasti trahvipihtide vahel. Soovitasid Ameerikas Colorado osariigis käia, seal pidid kõik maastikuelemendid esinema, Kansas olla aga igavaim osariik. Küsisid meilt, mis plastikpakid (heinapallid) need keset põldu on :o) Paadunud linlased seega. Reykjavíkis elavad otse kohaliku vangla (pigem arestimaja) taga. Vanglas kehtis veel hiljuti "24 tunni reegel" – kui vanglast põgened, aga samas 24 tunni jooksul naased, siis väljamurdmine su karistust ei raskenda. Viimatiste komplikatsioonide tõttu see reegel aga enam ei kehti.
Nende reisisihiks oli olnud Vatnajökulli (Islandi suurim) liustik, kus nad käisid liustikulaguuni ja seal suplevaid hülgeid vahtimas. Ühe otsa peale olla neli tundi kulunud. Kaalume samuti sinna minekut... aga jah, peame siis selle sõidu ruttu ära tegema, sest päevad lühenevad siin hirmuäratava kiirusega.
22.30 olime linnas. Tänasime ameeriklasi ja liipasime kõigepealt poodi, seejärel koju. Avastasime üllatusega, et meie tuba oli vahepeal saunaks muutunud. Tähendab, küte oli sisse lülitatud. Vajutasime jälle kraani kinni, kiskusime akna pärani, loopisime asjad laiali ja vajusime voodisse. Puhh.
