Talletan ühe mõttemõlgu.
Eesti tudengid on tõrksad välisõppijad (oli üks uuring, ma ei viitsi praegu välja otsida), protsent on muude Euroopa riikidega võrreldes masendavalt madal. Kui pärida tudengitelt nende tõrksust välisõppesse mineku kohta, siis tuuakse valdavalt põhjuseks kolm: eraelu, tööelu, kool. Ehk siis peljatakse suhteprobleeme, töökaotust ja hinnete langust.
Isikliku kogemuse põhjal panen vastukaaluks:
1) Välisõppesse ei pea üksinda minema, partneri saab kaasa võtta. Otsida näiteks kooli, kus mõlemad saavad õppida või samas linnas asuvad lähestikku koolid. Meile kah kaugsuhe ei passi, nii et oleme koos käinud nii Islandil kui ka Norras. Täitsa tehtav. Kui su kodukoolil pole lepingut mõne väliskooliga, kuhu minna tahad või millega su kaasa koolil on leping, siis saad oma kodukooli paluda nendega leping sõlmida, sa ei pea piirduma ainult Erasmuse pakutud koolidega. Nii oli meil Norraga: TTÜ-l oli üliõpilasvahetusleping NTNU ülikooliga, kuid puudus leping TÜ-ga. Tegime vastava taotluse ja sain lepingu ka TÜ ja NTNU vahel korraldatud. Polnud ka eriti keeruline. Samuti saad partneriga koostöös asjaajamist paremini korraldada, vajalikku dokumentatsiooni ühiselt jälgida ja arutada, ka ülesandeid vastavalt kummagi tugevustele jagada.
Kusjuures ei pea su kaasa ka kaasatulles tingimata õppima – Islandil käisime nii, et mina ei õppinud, Norras õppisime mõlemad, Saksamaale lähme aga nii, et Six ei õpi. Vist.
2) Pärast Norrast naasmist hakkas Six CV online'i vahenduselt järjest tööpakkumisi saama Eesti firmadelt, kes otsisid Skandinaavia kogemusega töötajaid. Nende indu ei vähendanud ka see, et Six neile ütles, et ta ju ei töötanud seal, ainult õppis. Tööturul tuleb igasugune mitmekülgsus ja massist eristumine kasuks. No kujutle end tööandja rolli – sul on pinu CV-sid, kõik on "väga motiveeritud" ja "kohanemisvõimelised" ja "õppimisvõimelised" ja "pingetaluvusega". Kuid vaid paar tükki neist on käinud välisõppes, mis tähendab seda, et ta on võimeline võõras keskkonnas pikalt hakkama saama, tal on initsiatiivi ja uudishimu, et välisõppesse minna, ta on oma silmaringi laiendanud, Eesti konnatiigist nina välja pistnud ja teises kooli-/töökultuuris end harinud. Motiveeritud, kohanenud, õppinud ja pinget talunud. Six siiski teisi tööpakkumisi vastu ei võtnud, läks oma endise tööandja juurde tagasi ja viimane oli rahul. Nii et ei jää sa oma tööst ilma.
3) Hinded ei lange kuidagi. Vastupidi, vähemalt Erasmuse raames nõutakse sult ühe semestri jooksul vaid 15 EAP täitmist. Eestisse jäädes pead sama ajaga tegema 30. Kumba nüüd raskem teha on? Pealekauba olen ma püüdnud nii rihtida, et oma vabaainete mahu jätan just välisõppe jaoks varuks, mis tähendab omakorda seda, et teoreetiliselt on sul võimalik valida vähem aineid ja kergemaid aineid. Norras võtsin küll siiski 30 EAP, aga see oli mu enda suutmatus huvitavatest ainetest loobuda (samuti Saksamaal võtsin natuke rohkem kui tingimata tarvis).
Ma siin muid välisõppega kaasnevatest plussidest ei hakka jauramagi, neid leiab Erasmuse jt lillelistest müügivoldikutest küllaga, kuigi stereotüüpsed, peavad need paljuski paika. Välisõpe on kahtlemata lisandväärtus, mida iga normaalne õppimisest ka tegelikult huvitatud üliõpilane püüdma peaks.
Selle postituse eesmärk oli näidata, et paljud tõkked on me enda välja mõeldud ja sageli olematud. Ja süsteem on sageli palju paindlikum, lahendusi on rohkem kui esmapilgul paistab.
Stippide taotlemisest peaks vist eraldi posti tegema.
