Nädala keskpaigast peale olime kahevahel, kas minna nädalavahetusel koju või jääda Tartusse. Kempsutorustikku meil endiselt pole - kiirustasime küll eelmine nädalavahetus Tartusse, et saaks esmaspäeval linnavalitsusse pabereid krabistama minna, aga loomulikult ilmnes, et ei saa. Ei piisa ainult meie koridori elanike toetusallkirjadest, on vaja terve KINNISTU allkirju. Puhas bürokraatia, sest keda kõrvalkoridoridest huvitab meie sitatoru, kuidas see nendesse puutub? No neljapäeval jõudsime lõpuks linnaarhitekti manu, kes õnneks väga ei pidurdanud, aga üsna tüüpiline ametniku üleolev "te olete kõik lollid ja ei tea paberitest midagi, mina otsustan sinu saatuse" irooniline hoiak oli tal küll.
Noh, reedel pidime vastuse saama. Pärastlõunal ei olnud endiselt kostunud kippu, veel vähem kõppu, ja lõime käega - ei jää Tartusse vahtima ja lootma, et ehk tehakse nädalavahetusel toru ära, ja kui ka tehakse, vast pole siiski meiepoolset valvet vaja.
Nii et pakkisime kella kaheks asjad kokku ja sibasime läbi uduvihma Tartu-Jõgeva mnt otsale. "Tänu" talveajale üleminekule oli valget aega veel vähemaks jäänud, st mõistlikku hääletusaega oli alustades alla kolme tunni. Loomulikult oli hääletuspaika jõudes mul jälle selg märg. Pikalt siiski seal vihmavarju all valvama ei pidanud, mõne minutiga võttis üks Rakverre sõitev Raivo peale, kelle näol oli tegu lausa kolleegiga. Õpetab keeli ja pakub (notariaalset) tõlketeenust – kui tõlget sisse ostab, siis pakub tõlkijale 8-14 eurot leheküljelt, mis muutis mu kaunis nukraks, või, noh, kadedaks, sest raamatute eest ma seni üle 7 pole saanud. Samas on kirjastamisel ka rohkem rattaid, mis kõik tahavad "määrimist". Vahetasime kontakte, võibolla läheb kunagi kellelgi kellegi abi vaja :o)
Pärast Vägevat tulime autolt maha ja varsti hakkas jahe. Koorisin lagedal välul niisked riided ült, lõdisesin tuules ja vihmas, ning kuhjasin kõik seljakotis olnud hilbud selga. Kõndisime veel hääletades edasi-tagasi, et vere käima saaks (sinna metsavahele, pikale sirgele pole kõndida mõtet, seal vajutavad kõik pedaali põhja, selle "surnud" lõigu teine ots asub Koeru kandis) ja peagi hakkas hämarduma. Võtsin seljakotist pealambi, lülitasin selle vilkumisrežiimi ja suunasin vihmavarjule, et see autojuhte ei pimestaks, samas peaks aga vilkuv vihmavari piisavalt tähelepanu köitma. Tuli siiski arvatavasti ligi 45 minutit passida, sest sellest ristist pööravad kõik valdavalt Rakvere või Tartu suunale. Viimaks võttis üks biogaasijaamu ehitav ärimees peale, kellega saime kuni Jänedani energiapoliitikast ja -probleemidest rääkida. Väga huvitav oli
Jänedale jõudes oli juba pime. Six otsis oma lambi kah välja, kinnitasin hiljuti energiatõhususekonverentsilt kaasa kahmatud helkuri talle koti külge (mul on nii kott, kindad kui tuulekas helkurdatud) ja jätkasime koduteed. Arvestasime võimalusega, et pimedas ja vihmas meid keegi peale ei võta, viimased 15 kilti peame ehk jala läbima või tuleb ämm järgi, kuid õnneks viskas üks kohalik meid mõned kilomeetrid edasi. Ka järgmisest ristist tuli veel mõnisada meetrit kõndimist-hääletamist ja peatus viimane auto, mille juht rääkis, et helkuritest ja tuledest hoolimata märkas ta meid viimasel silmapilgul. Ma ei tihanud hääletades lampi otse autole suunata, järgmine kord peab seda vist paar korda ikkagi tegema. Küllap raskendas meie märkamist ka talle vastutulev masin - tuuleklaasile langevad sademed ja autotuled piiravad tugevalt nähtavust. Kõigele vaatamata peale me saime ja varsti ilmnes, et ma olen suvel sellele mehele mustikaid müünud. Ta ise küsis, kas ma olen too. Toosama neh :o) Ta ostis need mustikad suvel moosi jaoks, aga lapsed olla kohe kõik pintslisse pistnud. Ma siis andsin talle ämma numbri, saab järgmine suvi otse ja rohkem neid tellida. Samas hakkas mul hakkas kohe mõte selles suunas mõlkuma, et kui ma oleks talle suvel nt vanu-riknenud mustikaid müünud ja tal lastel kõhud lahti löönud, kuidas ta siis mind peale võttes oleks käitunud :P Nõudnud mähkmete/pükste hüvitamist vms :o)
Igatahes koju me jõudsime, tegime veel eelnevalt väikse põike sisse, Sixi vennanaine helistas juba lõunal, et koogid on ootel.
Kokkuvõtteks – tasus sademetest ja varajasest hämardumisest hoolimata hääletusriski võtmine ära, sest siis, kui meie koju saime, polnud rong veel Tartust tulemagi hakanud, meil kulus sõiduks aga kolm tundi, mis on täiesti normaalne, keskmine ajakulu. Nii et saab Eestis ka vihmavarjuga ja pimedas hääletada :o)
