Aa, ja siinsetel uitamistel saame kah aktsiooni, Oberhausenis kihutas eelnevalt vilkuriteta politseiauto üle ristmiku, mõni aeg hiljem pidurdas teine auto kriginal meie selja taga, vormis naine kargas välja ja jooksis müdinal ühele tüübile järele. Mõne aja pärast pakiti tüüp bussi ja sõideti minema. Just eelmisel õhtul olin Tatorti vaadanud, nii et korraks oli tunne nagu filmis.
Väga kaugele pole küll veel läinud, Dachau rattamatka kavandame ja Alpidesse autosõitu sätime. Viimase jaoks on praegu tiba vara ehk, mägedes suvekummidega riskantne, teisalt kui liiga hiljaks jääda, siis satume puhkuselainesse ja siis on hullumaja. Nii et peab vaatama.
Ühikas on ikka ühikaelu, õhtuti-hommikuti vahel tümpsutatakse ja kilgatakse, naabriga jagatavas köögis kaovad me piimavarud ja naaber ei taha miskipärast kraanisõela kasutada, tõstab selle äravoolu eest ära, kallab sodi kraani ja siis see on umbes. Ma ei tea, tõesti pean midagi nii elementaarset õiendama minema või?
Saatsin oma magistriprojekti praktilise osa toimetajale ära, nüüd ootan hingevärinal vastust. Hakkan juhendajaga vaikselt projekti teoreetilis-kirjeldusliku osa koostamisele mõtlema.
Vahepeal oli ka kodukooliga arusaamatus. Saatsin kirja, et võtan ühe väikse aine senivalitutele siin lisaks. Vaikus. Kirjutasin uuesti, et millal võiksin kinnituse-keeldumise saada, meil on siin tähtajad. Sain vastuse, et ma ei teinud ju valikut, millega ma kodukoolis siinse aine asendan ja et mu vabaainete norm on täis. Ma ei mõista, mis mõttes "vabaainete norm täis"? Vabaaineid peaks saama piiramatult võtta, millegi lisaks õppimine on järsku midagi halba? Lõpuks siiski olukord lahenes, koduinstituudi initsiatiivil leiti ka haakuvad ained. See asi vajab veel uurimist, mu jaoks jäi loogika tiba segaseks.
Aga saksa haridussüsteem on muide veel põnevam kui meil. Juba neljandas klassis õpilase võimekuse tase ja sellele vastavalt läheb edasi kooli, mis on natuke me kutseka moodi; või gümnaasiumisse, mille lõpetamisel saab ülikooli. Kui 'kutseka' edukalt lõpetab, saab rakenduskõrgkooli edasi, aga mitte teise, teoreetilisema suunaga ülikooli. Jne. Ma väga päris täpselt sellele pihta ei saanud ja eks huviline saab ise guugeldada, aga lektori sõnul on säärase süsteemiga ka omajagu probleeme ja otsitakse võimalusi selle muutmiseks.
Esmamuljena näib paras segapuder ja soosib ka sotsiaalset kihistumist.
Tööturul siis ka nõutakse kõiksugu pabereid ja tõendeid, nii et selle kõrval näib Eesti asjakorraldus võrdlemisi inimlik, kuigi ka meie kõrgharidusnõue iga suvalise ametiposti kandidatuuril on jabur. Teisalt on vinge sakslaste kutsekalahenduse juures see, et viimased kolm aastat jagunevad pooleks praktilise töö ja kooli vahel, nii et juba teismelisena on töökogemus käes ja pole seda häda, mis meil, et lõpetatakse kool ja ei saada tööle, sest kõik nõuavad kogemust.
Saksa keelt räägin ikkagi võrdlemisi konarlikult, lihtsalt ei tule sõnad ja väljendid meelde, olen harjunud võõrkeelt passiivselt kasutama. Aru saan õnneks probleemivabalt. Aga kuna rääkimine on raske, siis mõtlen iga kord hoolega, enne kui dönerisse sisse astun, sest see eeldab suhtlemist ja suhtlemine on kurnav. Just sellepärast, et igas kultuuris on välja kujunenud oma kombestik, interaktsiooniviisid, millega me pole harjunud ja väljastpoolt tulnuna ei oska me samal moel suhelda, lõhume norme ja siis on alati mõningane konarlikkus ette teada.
No mõtle oma igapäevastele asjaajamistele poes, söögikohas, koolis, tööl jne. Paljud suhtlusolukorrad käivad (vähemalt interaktsiooni sissejuhatavas ja lõpetavas osas) teatud mustri järgi – keegi ütleb midagi, sa vastad, ta vastab jne. Tavaliselt tead juba ette, mida mingis olukorras sulle öeldakse, mida küsitakse ("kuidas maitses?", "soovid tšekki?" jne). Mujalt tulnu neid kindlates olukordades käivituvaid mustreid ja vormeleid ei tea ja siis tulevad kõiksugu küsimused ja pakkumised ootamatult ning ei mõista esimese hooga vastata. Mis on väsitav.
Sakslaste jaoks endiselt "cash is king" – väiksemates söögikohtades kaarti näha ei taheta, suuremates kauplustes aga peetakse mu deebetkaarti krediitkaardiks ja siis jälle jonnitakse. Viimati mul viskas peaaegu kaane pealt ära, kui jälle jaurama hakati, et ei saa, "wir nehmen nur EC Karten". Oeh. Paar nädalat tagasi ostsin samast poest sama kaardiga ja polnud mingit probleemi.
Aga igal juhul peab vähemalt viiekümnekas alati kaasas olema. Eestis mul on küll reeglina varusula kaasas, aga tavaliselt ei pruugi seda kuude kaupa. Nüüd võtsime juba teist korda sularaha välja.
Bürokraatianali jätkub kah. Saadetakse kiri, et hakka nüüd telekamaksu maksma (läheb riigimeediale, meil saab ERR otse muudest maksudest oma osa). Võimalus oli ka veebis ankeet täita. Täidan veebis. Siis saadetakse paberil kiri, et väga hea, et täitsid, nüüd saadame arve. Ju siis jälle paberil. Ühe lihtsa tegevuse pärast saadetakse mitu paberkirja ning lisaks pannakse teine ümbrik ja kiri kaasa, et ma saaks neile paberil ka vastata. Kiviaeg. Paberiaeg.
Eks see jutt kordub, aga mujal elades saad aru, kui iseenesestmõistetavana me e-lahendusi võtame. Isegi ma oma tehnokonservatiivsusega olen siin vaat et digipioneer.
Teisalt: täna hommikul üritasin europarlamenti e-valida, aga ei saanud, loodetavasti ajutine serveriülekoormus ja hiljem ikkagi saab (ühikavõrk oli ebakindel, ülikoolis sai valida küll). Prantsuse välistudeng näiteks kurtis, et ta peaks valimiseks tagasi Prantsusmaale minema.
Ilm on viimased paar nädalat kõle ja tuuline, isegi mind, külmalembi, hakkab ära tüütama.
(Õppida aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)
