Trondheim oktoober 2023

Kuna sõpsid läksid nüüd samuti Trondheimi, siis oli põhjust kaheksa aastat hiljem uuesti kohal käia. Polnud küll päris ideaalne, kuna üks tegelane viibis sel ajal Eestis, sest polnud siin veel otsi kokku tõmmanud, aga vähemalt viimase päeva saime ikka kõik koos hängida.

Lend oli ilgelt väsitav ja nii minnes kui tulles leidus vähemalt üks jobu, kes arvas heaks istme mulle sülle lasta. Ilmaga aga vedas – enne meid sadas mitu nädalat, meie külastuse ajal oli täis päike, ehkki pigem miinuse kanti ja tuul. Tuule tõttu jäi ka rändamist kavandatust vähemaks, nelja päeva jooksul jõudsime vaid linna piires ringi matkata ja viimase päeva õhtul kavas olnud mäeotsa ronimine jäi ära. Kügelesime selle asemel ühikas ja vitsutasime pitsat.

Olimegi ses mõttes tülinaks, et pressisime end võõrustajate ühetoalisse ühikatuppa, teisalt andis see võimaluse reisikulusid ohjes hoida ja majutuse asemel näiteks väljas söömisele kulutada. Mida ka iga päev tegime. Ühikas oli küll kitsavõitu, aga teisalt võimaldaski kontsentreeritult pead-jalad koos olla, nii et on tükiks ajaks üksteisest isu täis.

Trond oli ikka täitsa Heim st kodune, meenutas seda tunnet, mis valdas pärast välisõpet Tartusse jõudes – üht-teist on nagu muutunud, aga samas on väga tuttav, kõik teed ja rajad on teada. Saime isegi võõrustajale veel kohti tutvustada, kuhu ta eelneva paari kuu jooksul sattunud polnud.

Lisaks ilmale vedas ka virmalistega, juba lennujaama bussiga sõites olid nood fjordi kohal vaadeldavad ja hilisele tunnile vaatamata läksime kohe pärast kohalejõudmist neid veel vaatama. Olid linnatuledele vaatamata kenasti näha, ei pidanudki neeme tippu ronima. Linnatulesid muidugi jagus, norrakad priiskavad endiselt oma odava elektriga, tehku nad oma elektriautodega paarutades seda roheliseks olemise nägu palju tahes.

Neeme tippu kah ei jõudnud, ehkki ühel päeval võtsime ekstra sihiks, matkasime piki fjordiserva kergliiklusala ja ümber sadama selles suunas, aga ühelt poolt päike pani higistama ja teisalt tuul külmetama, nii et kui veel ligi pool tundi oleks jäänud sinna jõudmiseni, katkestasime, otsisime poolsaarel mingi suvalise kebabikoha ühe kooli läheduses, tellisime burksi ja kebabi ja soojendasime end üles. Suurushullustuses võtsin mõlemad ilged jurakad, nii et burks tuli pärast ühikasse tassida.

Käisime ka vana hea suurtükikindluse juures, kuhu võõrustajad polnud veel jõudnud, ja saime järjekordsest tudengimelust osa, olid vist erinevad korbid või muidu seltsingud kohal, laulsid ja sumisesid, mõned veeresid künkast alla. Kogu neljapäevane reis kokku, koos lendude, bussisõitude, söömiste-joomiste ja külakostiks viiduga läks kahepeale ligi 800 eurot. Saanuks ka soodsamalt, ja loomulikult ka kallimalt.

Wo ein Wille ist, ist auch ein Weg

Talletan ühe mõttemõlgu.
Eesti tudengid on tõrksad välisõppijad (oli üks uuring, ma ei viitsi praegu välja otsida), protsent on muude Euroopa riikidega võrreldes masendavalt madal. Kui pärida tudengitelt nende tõrksust välisõppesse mineku kohta, siis tuuakse valdavalt põhjuseks kolm: eraelu, tööelu, kool. Ehk siis peljatakse suhteprobleeme, töökaotust ja hinnete langust.
Isikliku kogemuse põhjal panen vastukaaluks:

1) Välisõppesse ei pea üksinda minema, partneri saab kaasa võtta. Otsida näiteks kooli, kus mõlemad saavad õppida või samas linnas asuvad lähestikku koolid. Meile kah kaugsuhe ei passi, nii et oleme koos käinud nii Islandil kui ka Norras. Täitsa tehtav. Kui su kodukoolil pole lepingut mõne väliskooliga, kuhu minna tahad või millega su kaasa koolil on leping, siis saad oma kodukooli paluda nendega leping sõlmida, sa ei pea piirduma ainult Erasmuse pakutud koolidega. Nii oli meil Norraga: TTÜ-l oli üliõpilasvahetusleping NTNU ülikooliga, kuid puudus leping TÜ-ga. Tegime vastava taotluse ja sain lepingu ka TÜ ja NTNU vahel korraldatud. Polnud ka eriti keeruline. Samuti saad partneriga koostöös asjaajamist paremini korraldada, vajalikku dokumentatsiooni ühiselt jälgida ja arutada, ka ülesandeid vastavalt kummagi tugevustele jagada.
Kusjuures ei pea su kaasa ka kaasatulles tingimata õppima – Islandil käisime nii, et mina ei õppinud, Norras õppisime mõlemad, Saksamaale lähme aga nii, et Six ei õpi. Vist.

2) Pärast Norrast naasmist hakkas Six CV online'i vahenduselt järjest tööpakkumisi saama Eesti firmadelt, kes otsisid Skandinaavia kogemusega töötajaid. Nende indu ei vähendanud ka see, et Six neile ütles, et ta ju ei töötanud seal, ainult õppis. Tööturul tuleb igasugune mitmekülgsus ja massist eristumine kasuks. No kujutle end tööandja rolli – sul on pinu CV-sid, kõik on "väga motiveeritud" ja "kohanemisvõimelised" ja "õppimisvõimelised" ja "pingetaluvusega". Kuid vaid paar tükki neist on käinud välisõppes, mis tähendab seda, et ta on võimeline võõras keskkonnas pikalt hakkama saama, tal on initsiatiivi ja uudishimu, et välisõppesse minna, ta on oma silmaringi laiendanud, Eesti konnatiigist nina välja pistnud ja teises kooli-/töökultuuris end harinud. Motiveeritud, kohanenud, õppinud ja pinget talunud. Six siiski teisi tööpakkumisi vastu ei võtnud, läks oma endise tööandja juurde tagasi ja viimane oli rahul. Nii et ei jää sa oma tööst ilma.

3) Hinded ei lange kuidagi. Vastupidi, vähemalt Erasmuse raames nõutakse sult ühe semestri jooksul vaid 15 EAP täitmist. Eestisse jäädes pead sama ajaga tegema 30. Kumba nüüd raskem teha on? Pealekauba olen ma püüdnud nii rihtida, et oma vabaainete mahu jätan just välisõppe jaoks varuks, mis tähendab omakorda seda, et teoreetiliselt on sul võimalik valida vähem aineid ja kergemaid aineid. Norras võtsin küll siiski 30 EAP, aga see oli mu enda suutmatus huvitavatest ainetest loobuda (samuti Saksamaal võtsin natuke rohkem kui tingimata tarvis).

Ma siin muid välisõppega kaasnevatest plussidest ei hakka jauramagi, neid leiab Erasmuse jt lillelistest müügivoldikutest küllaga, kuigi stereotüüpsed, peavad need paljuski paika. Välisõpe on kahtlemata lisandväärtus, mida iga normaalne õppimisest ka tegelikult huvitatud üliõpilane püüdma peaks.
Selle postituse eesmärk oli näidata, et paljud tõkked on me enda välja mõeldud ja sageli olematud. Ja süsteem on sageli palju paindlikum, lahendusi on rohkem kui esmapilgul paistab.

Stippide taotlemisest peaks vist eraldi posti tegema.

Aasta hiljem

No et meil siin see šokolaadipilt kogu aeg ei vahiks lisan veel mõned jäädvustused.
Alkohol oli ootuspäraselt roppkallis, tavapoest kangemat kraami ei saanudki, oli vaid lahjemat õlut. Samas oli huvitav see, et mida kangem alkohol, seda suhteliselt soodsam see oli – kui vein maksis kaks korda rohkem Eestiga võrreldes, siis viski oli näiteks "ainult" kolmandik kallim.
Paremal on näha jõuluteemaline kole tass, leidsin selle mõõna ajal jõepõhjas kõndides, poolenisti mutta mattunud. Tõin Eestisse ja joon sest endiselt viskit.

 Polnud ka kerjustest ja prügikastis sobrajad tänavapildist puudu. Olid nii tõmmunahalised kui ka valgenahalised.

 Trondheimi kuulus puusild-värav, pidada igasugu hädade vastu aitama.

 Rattaliiklus oli võrdlemisi tihe ja linnapildis rattalaipu samuti palju – ohtralt hüljatud jalgrattaid, mida oli kohati hakatud jupphaaval laiali tassima.

 Sild ühikate lähedal, koolitee.

 Kaks-kolm korda oli me sealviibimisel ka suurem virmaliste möll, see oli üks suuremaid. Kahetsesin kibedalt, et mul vingemat fotokat pole.

 Mitmendat kuud järjest võõrsil viibides ja ühikas elades hakkasin ühel hetkel hirmsat vajadust puutöö järele tundma. Näpud sügelesid koledal kombel. Kuna ostsime regulaarselt sushit, jäi meil pidevalt söögipulki alles ja ühel õhtul hakkasin filmi vaatamise kõrvale neid taskunoaga vestma. Hiljem otsisin veebist ka nikerdusnoa ja tellisin sõbra abiga Eestisse.

 Eks kõik pikemaks ajaks välismaale läinud on seda kogenud – paljud lubavad külla tulla, enamik ei tule. Paar sõpra siiski tuli ja ühel nendega matkal käimisel juhtusime kohe ka nende paari eestlase otsa, kes samuti Trondheimi kandis. Eesti sportlased, treeninglaagris. Ühel oli otsaees sinimustvalge, nii et saime neil sabast kinni.

 Teine retk oli juba kõrgemal ja kaugemal, sai omajagu vantsida. Vaade orule ja fjordile.

 Udu oli kohati võimas, naaberühikat pole köögiaknast pea nähagi.

 Jah, jälle vanalinn, puumajad puusillalt. Hämmastav kohe, et kõik need majad polegi korda tehtud, mõni ähvardab kokku vajuda.

 Ühel heal päeval lennati meile kraesse ja vaadati elamine üle. Kuna meil täpseid juhendeid polnud, mida ja kui palju kasima peaksime, saime esmalt hoiatuse ja pärast sellise kiidukirja.

 Esimene lumi. Esialgu veel eemal, mäetipus.

 Nädal-paar hiljem jõudis ka linna.

 Detsember. Lumi eriti paksuks ei jõudnud koguneda, vahepeal viskas suure lahmaka, siis sulas jälle ära.

 Mõned kodused pidasid meeles ja saatsid kommi, viina ja vorsti. Vorst oli vahepeal habeme ette kasvatanud.

 Välistudengitele tehti ka üks järjekordne väljasõit, üks väheseid, kus me osalesime. UNESCO kaitse all kaevurilinn Røros.

 

Oeh, sellega oli palju peavalu – eksamid. Esiteks on Norra ained mahukad, mul oli kõige väiksem 7,5, paljud on aga 15 ainepunkti (kusjuures sisuliselt olid mõlemad sama töömahuga), seega semestris jõuadki teha vaid kaks-kolm ainet. Vahepeal pead tegema veel vahetöö ja kui sellega hakkama ei saa, siis ei pääse ka eksamile. Ma poleks suhtlusarusaamatuse tõttu napilt saanudki, see oleks ka mu stipivõimaluse ära rikkunud ja üldse suurema jama tekitanud, lihtsalt juba sellepärast, et aine on nii punktimahukas – see ongi sellise mahukuse pahupool, ühe aine nurjumisel on kahju suur. Eestis paar EAP-d kaotada pole veel probleem. Igatahes eksamile lõpuks sain ja selline massiivne tegemine see oli. Tartu ülikoolis olen saanud enamiku aineid üldse semestri jooksul ära teha, nii et sessiperiood oli mu jaoks tundmatu nähtus, Trondheimis sain seda täie rauaga – koostasin konspektidest ja lisamaterjalidest mitmekümnelehelise kogumiku ja siis tuupisin elu eest. Õudne, rohkem ei soovi. Muidugi ka oma viga, et 30 EAP-d võtsin, oleks võinud poole vähemaga piirduda, aga siis poleks jälle huvitavaid aineid saanud võtta. Ikka häda nende mahukate ainetega.

 Viimane jalutuskäik enne ärasõitu.

 Pakid kokku ja minekut. Lisavarustust oli sealviibimisega ikka tekkinud, mõned asjad suutsime isegi kottidesse suruda.

Teine kuu

Kuna nipet-näpet olen jooksvalt ühte teise sotsmeediumisse postitanud, siis ei hakka ratast leiutama ja tõstan mõttejupid/tähelepanekud koos piltidega joonelt siia. On nood jupid kuidagi koondatud ja ülevaatlikum.

Kohv poes – sitt. Samas kohvikutest saab normaalset lurri, nii et peab veel otsinguid jätkama.
Norral on kinnine majandus, turule tulekut takistavad kõrged impordimaksud ja nii valitsevad kaupluste riiulitel teada-tuntud markide asemel kohalikud versioonid. Siinne Kit-Kat näeb näiteks välja selline:

Hiljuti üle ilma laineid löönud superkuu saime kah läbi pilvede vahitud. Õkva enne kesklinna jõudmist lõppes ka sadu ära.

Keskväljakuga on mul oma kana kitkuda. Muidu on seal tore lõõgastuda ja inimesi vahtida, aga elu teevad kibedaks tuvid ja kajakad. Olukorda ei aita parandada ka entusiastlikud linnutoitjad, nii et kõik kohad on lärakaid täis ja pihtasaamisvõimalus on suur. Eestis jagub neid toitjaid-lollakaid kah, aga nii täislagastatud kohti ma pole kodus veel näinud.

Leidsime hiljuti taas ühe künka, kust linnale hea vaade avaneb, senistest kõrgendikest vaat et parimgi – asub otse kesklinna kõrval ja annab sellest kandist hea ülevaate.

Aa, muidugi, virmalised – kohustuslik teema. Neid oleme näinud nüüd juba mitu korda ja hakkab korduma Islandist tuttav käitumine – naljalt enam ei viitsi vaatamas käiagi. Üks esimesi jahte toimus fjordi ääres poolsaare tipus. Oli tegelikult üsna pilvine, mis andis samas lootust, et saabki huvitavamaid pilte pilveaukudest kiiskavatest virmalistest. Ja saigi. Kohtusime ka kohaliku fotograafiga, kes rääkis, et mingi ta pilt olla hiljuti maailmas laineid löönud. Pildil paistab Sixi selg.

Ühe korra punnitasime koguni linnast eemale mäetippu vändata ning higistena lõõskavas tuules passida. Mäe tipus on mingi munakujuline objekt, mis aiaga ümber piiratud. Ma pidasin seda alguses observatooriumiks, aga vist on hoopis radar vms, jäi igatahes mulje, et tegemist on sõjaväeobjektiga.

Alla tulles paistis viie kildi kauguselt linn.

Otse loomulikult läks taevas kõige suuremaks mölluks siis, kui mäe otsast alla hakkasime tulema.

Panin kiiruga uuesti statiivi püsti, aga eriti seadeid ja teravust sättida ei jõudnud. Umbes kümne minutiga oli sõu läbi ja tuli järgmist intervalli oodata.

Laskusime veel mäest allapoole, kui tuli järgmine virmaliste hoog. Seekord nii võimas ei olnud kui eelmine, valdavalt piirdus hägusama kumaga, veiklemist oli vähem.
Selle paisjärve kaldal kohtasime jälle fotohuvilist norrakat. Tal oli lausa kaks kaamerat ja kaks statiivi. Ja tuli jälle ise meiega rääkima, nii et ma ei tea, mis norrakate kinnisuse legendi nad siin välismaalastele jauravad, äkki on hoopis mingi rahvuslik nali.

Kool on tore. See hoone, kus ma põhiliselt käin, asub linnaservas ja näeb välja nagu kasvuhoone – see tähendab väga palju on klaaspindu. Maja näeb seestpoolt välja, nagu olekski väikestele hoonetele klaaskatused peale ehitatud. Ruume aitab leida rakendus MazeMap. Kirjutad oma ruumi numbri sinna sisse ja arvutisse või moblasse tõmmatud rakendus näitab sulle kaardil, kus asub hoone, kus asub ruum, mitmes korrus jne.

Siin-seal on koridoridesse paigutatud putkad, kus saab telefoniga rääkida. Telefon peab endal olema, putka tagab vaid privaatsuse ja vaikuse.

Kooli kohvikus sattusin ühel vahetunnil kontserdile peale. Väga mõnusat jatsu plõnnisid, tegid vihmasel päeval kohe tuju heaks.



Klaasiga on kaetud ka kohaliku ostukeskuse üks külg ning üksiti on klaaskatte alla tõmmatud osa kõrvalasuvast majade reast. Mõistlik.


Üks suuri muresid oli see, et kohalikud transpordihinnad on meile, kes me kahe peale peame ühest stipendiumist ja säästudest ära elama, kirvevõitu, samas kiiremini ja kaugemale kui vaid kõndides tahaks ikkagi saada. Kasutatud rattapoode külastades saime teada, et just sel päeval toimub linnaservas rattaoksjon. Orienteerusime ja kiirustasime kohale ja oligi oksjon.


Ma sain oma ratta 250 krooni ehk umbes 26 euroga kätte.

Nädal hiljem toimus teine oksjon ja ka Six sai ratta. Seekord küll 450 krooniga

Noja siis on siin veel palju elektriautosid. Oleme näinud Tesla taksot, ja Hyundai elektrimaasturit, samuti kohtasime Brabuse Teslat. Hull värk. Elekter on Norras odav, samuti pakub riik elektriauto soetajatele hunnikus soodustusi (maksuvabastused, tasuta parkimised, bussirajas sõitmised, avalikus kohas tasuta laadimine), nii et selle ostmine on igati mõistlik mõte.

Eestist tulnu jaoks on hästi võõrastav, et linnapildis kohtab vana tuttavat sümboolikat. Norrakate jaoks on see normaalne, sots-demid on siin valdava osa ajast võimul olnud ja kommunism pole päris selline tont nagu meil.

Välistudengite nädala raames viidi meid ka jalkat vaatama.

 Ja alkoholi hindadest ei taha rääkidagi, pisar tuleb silma. Rusikareegel on selline, et lahjad joogid (vein, õlu) on umbes kaks korda kallimad, kangemad on kolmandiku jagu kallimad. Pärast mitmenädalast kuivamist tõin lõpuks ühe pudeli siiski koju. Tükk aega sai vaagitud, oleks ju tahtnud kohalikku napsu proovida, samas sellise röögatu hinna eest riskida ja mingit kahtlast soga soetada ei raatsiks. Nii et läksin esialgu kindla peale ja ostsin vana hea. Paremal olev tass on mu ametlik viskikruus. Mõõna ajal ukerdasime madalaks vajunud jõe kaldal ja leidsin mudast koleda jõulukujundusega topsi. Põhja all olev kiri väidab, et see on Norra disain.

Ilma kohta midagi halba kosta pole, täitsa tavaline sügis, vahepeal pikemad kuivad perioodid, vahepeal jälle sajab. Erinevus on vaid selles, et kuna pinnalaotus on ruumiline, mitte lame, siis künkanõlval seistes näed pilve lähenemise juba kaugelt üle fjordi ära ja jõuad heal juhul suurema sabina eest kuskile varjuda.