See on kodutee, on koooduuutee. (10. oktoober 2019)

Äsja tulnud teade Archimedes Kristjan Jaagu grandi uue kandideerimisringi kohta tuletas meelde, et viimane ots on talletamata. Püüdsin siis midagi kribada. Tegin küll enne pisemaid märkmeid, millest kodutee- ja lõpujutt pärast kokku panna, aga pole paari kuuga selle kokkupanekuni jõudnud, nii et tühja neist märkmeist, paugutan puusalt. Marsaga nägi Six mitu päeva vaeva, valis varuvariante ja otsis igaks juhuks auto remondikohti. Külas käinud tuttav näiteks rääkis, kuidas ta iga kord Euroopas sõitmas käies autol midagi remontima pidi, nii et parem karta jne.

Augsburg-Pisek
Augsburgist Pisekisse sõit oli kõige pinevam, sest esiteks tegid auto pidurid eelneval päeval tankimas käies imelikku sihkat-sihkat häält ja teiseks kordasime sama viga, mis Trondheimi minnes – vaatasime küll 2D kaarti, aga ei võrrelnud kõrgusi.
Auto saime laeni täis pakitud, tagumised rattad olid pisut rohkem koobastes küll. Ega me midagi maha jätta ei raatsinud, asjade punasesse risti viimine oli plaan B. Toad saime koristatud ja üllatavalt valutult ka üle antud, mingeid pretensioone vastuvõtjal polnud. Eks ka sellepärast, et ühikas pidi lammutamisele minema. Nüüd küll vaatasime, et ühika kolimine on veel aasta edasi nihkunud, nii et ju keegi me toas jälle elab.

Pidurihääled kadusid mõnesaja kilomeetri järel ära, nii nagu Veiko, kellele igaks juhuks konsultatsiooniks helistasin, ennustaski. Baierimaa serval sattusime Baieri loodusparki ja too osutus mõõdukalt mägiseks, mis mu üllatuseks aga KIA-le mitte nii mõõdukat koormust pakkus. Ikka väga vaevaliselt käis see ronimine ja kohati viiendat käiku ei kannatanud kasutadagi, jõud lihtsalt kadus. Nii et kolmas käik ja kõrged pöörded. Vahepeal, kui kerget kärsakat aimdus, tegime jahutuspeatust. Ilmaga läks kah õnneks, erinevalt eelnevatest sajustest päevadest oli nüüd valdavalt kuiv. Mägedest saime käikude ja piduritega pidurdades jälle alla, seiklesime Tšehhi pekkis teedel, põikasime mu lapsepõlvekangelase Švejki radadele ja siis majutuskorteriteenuse vahendusel ööbimiskorterisse Pisekisse. Pisek on kena nunnu linnake, Euroopa ühe vanema kivisilla ja pisikese vanalinnaga. Pikalt uidata ei jaksanud, käisime poes, jõime õlut ja sõime salatit, imetlesime liivaskulptuure ja niuh kaupluste sisehoovi magama tagasi.


Pisek-Debova Gora
Hommikul ärkasime varakult, saateks pääsukeste sädin ja kerkokellad. Masin läks kenasti käima ja hiilisime linnast välja. Tšehhis oli ikka tunda endist nõukahõngu, ikka lapitud maanteed ja räämas majad, üsna kodune. Poolale lähenedes saime jälle pisut mägesid, aga õnneks eilsega võrreldes vähem ja lamedamaid. Piiri kandis toimus vist mingi metalifestar, kõik kohad olid karvaseid täis.
Poolas oli sel korral eesmärk kiirteid maksimaalselt vältida ja maanteid kasutada. Pisut saime siiski ka kiirteid ja korraks ka ummikulaadset toodet, teeservas olid tossav tsikkel ja paar autot. Kui kiirteed teevad jubedaks sealne uhamine, siis maanteed teevad jubedaks nende kitsasus, olematu teeperv, 90-kraadised kurvid, üliaeglased traktorid, millest kitsasuse tõttu on võimatu mööduda, arusaamatus, millal kiiruspiirangud algavad-lõppevad ning lisaks lõputud asulad. Kokkuvõttes on mõlemad variandid võrreldavalt kehvad, lihtsalt kumbki omal moel.
Poola õhtupoolikuks jõudsime õkva enne pimedat oma spaahotelli, suurt jällegi seda nautida ei jaksanud, käisime korraks saunas ja pagesime sealt tümpsu kuulava paarikese seltsist käppelt oma pisikesse tuppa. Vedasin mingid nöörid laiali, et saunaasju kuivatada, mugisime poest ostetud kummalisi salateid ja krõpse ja kustusime ära.

Debova Gora-Utena
Hotelli rootsi lauas oli toiduvalik tavapäraselt ahvatlevalt rikkalik, oleks märksa rohkem süüa tahtnud kui ära mahtus. Kõrvallauas oli mingi meeskond, korvi või jalka või võrgu või midagi sellist. Spaa oli keset järjekordset rahvusparki, järve ääres. Järve märkasime nautida alles kohvi ja koogi ajaks.
Leetu sõit jätkus eilses toonis, ikka maadlemine maanteedega, sekka ohtralt virtsalehka. Leedu piiri ületades oli juba koju jõudmise tunne, seda enam, et pilt muutus koduseks, maantee läks laiaks ja erinevalt Saksamaast ja Leedust sai pikki lõike metsa vahel sõita. Baltimaad on tõesti Euroopa rahvuspark, või noh, pole seda – kui Kesk-Euroopas paistab iga metsasem tükk olema rahvuspark koos kogu turismitaristuga, siis meie maanurgas siin on ka veel lihtsalt metsa, midagi, mis on iseenesestmõistetav, mitte mingi toode, mida pakendada, turundada, piirata. Mõnusalt loomulik.
Leedus oli taas kavas ööbimine telkimisplatsil, nagu ka minnes. Sel korral pidime kerge vihmaga hakkama saama, aga õnnestus me pisike telk servapidi lõkkeplatsi katusealuse alla nihverdada, nii et väga märjaks ei läinud, saime kenasti jälle kummalisi kohalikke produkte pruukida ja põhku pugeda.

Utena-Tartu
Viimane ots läks nagu niuhti, juba pärastlõunaks olime Tartus, kobistasime asjad osaliselt tuppa, käisime kiirelt linnas ja tegime interneti paketi, tagasi koju ja nõrkesime lõpuks ometi oma laia voodisse, saime aknad lahti hoida, ilma et mingid lollakad naabrid seal kondaks, suitsetaks ja möliseks. Ja ruumi korteris nii palju.
Tartu on pärast Kesk-Euroopat hirmus nunnu, madalad puumajad ja kõik see muu. Eks kontrasti pärast peabki vahel ära käima, et kodust elu hinnata oskaks.

Kodu-Kool
Augusti lõpus hakkas ÕISis tulema ärevaid teateid, et ma pean oma õpinguid pikendama. Samas on pikendada raske, kui välisõppe punktid tulevad hiljem. Kusjuures õppeosakonnast öeldi kah, et ongi selline jama. Instituudist pakuti, et üks võimalus on mul akadeemiline võtta, mis tähendaks tervisekindlustuse kaotust, näiteks. Ei saa ega saa sellest Augsburgi taagast lahti, endiselt kummitab. Esialgu anti mulle siiski krediidina pikendust ja pidin nüüd küüsi närides ootama, et ehk enne septembri lõppu siiski tulevad ka punktid. Ei tahtnud küll oma saksa kontakte kiusata, aga olud sundisid, nii et torkisin neid ka pisut takka, et ehk saaks siiski enne sealset semestri lõppu ainepunktid kätte.


Ühe tähtsama aine õppejõud edastas mu hindeküsimuse peale varasema meilivahetuse sealse eksamikeskusega, kust selgus, et ta oli juba augustis nende järelpärimise peale kostnud, et kindlasti saan aine läbitud, kuigi ta pole veel mu lõputööd näinud. Lihtsalt varasem panus ja osalus andsid talle põhjust optimistlik olla. Tore teada, sest seda lõputöö tagasisidet oodates olin ma ise küll närvis, kas sai piisavalt hea ja ootuspärase sisuga.
Ka teine õppejõud oli toetav, juba semestri keskel andis möödaminnes tagasisidet. Kipun loengutes kohati ehk liigagi aktiivne olema, nii et hea teada, et närvidele ei käi.


Kokkuvõttes sain kõigis ainetes A või arvestatud ning võisin rahumeeli koduülikooli tegemistele keskenduda.
Üldiselt nii oligi, et ained ja õppejõud olid head ja asjalikud, lihtsalt kogu see muu kaasnev väsitas oodatust enam.



Linn-Mets
Augsburgi kurnavad seiklused süvendasid vajadust tiheasustustest eemale tõmbuda, nii et pagesime pikemaks ajaks maale ja püüame siin nüüd mingi baasi sisse sättida, küllap vähemalt aastaks jääme paigale, näis, kas tuleb uus rahutus peale või ongi mõõt täis. Sõbrad läksid just aastaks Hollandisse, nii et ehk jõuame juba kevadel ühe pisema tripi teha. Nende algus oli vastupidine meie kogemustele, kõik on ludinal läinud, nii et irvitasime isekeskis, et sõpruskonna sisene karma ja tasakaal, meie jamad võimaldavad neile head olemist.

Ühikaprobleemid (6. apr. 2019)

Sõitsime 3 ööpäevaga Augsburgi (telkimisega Leedus, motellis Poolas ja telkimisega Augsburgi küljeall) kohale.
Tartust Leetu kulgeb sündmustevaeselt, eelnev päikseprillide ostmine oli hea mõte, pidev päike oleks õhtuks väga ära väsitanud.

Leedust Poola, kiirteed. Rehvid teevad imelikku häält, kahtlustame, et on kaheksas vms, aga vist on lihtsalt teed sellised, et tekib imelik klop-klop heli kohati. Poola liiklus on jube, kihutamine kahel rajal õudne, Varssavi kandis tipptunnil eriti, peale- ja mahasõitudele peab pidevalt peale passima ja kogu aeg on keegi otsa sõitmas. Rekkad samas jaksavad vaid 85 km/t sõita. Istud neil sabas või teed möödasõitu ja jääd ise jalgu.

Poolast Saksa. Kiirteedel võrreldes Poolaga üks rada lisaks, juhid kah mõistlikumad, ei tõmble. Samas andmine on kolmandal rajal hull, tunne selline nagu oleks ise keset rallivõistlust.
Läksime ühikavõtmeid saama ja saadeti meid pikalt. Hiljem siiski leebuti ja lubati paar päeva ühikas varjus olla ja uut elamist otsida.
Koos Sixiga ei lubata ühikatoa 20 ruudul elada, reeglid keelavat. Kukkusime palavikuliselt kohe kontoriukse taga seinale pandud korteripakkumisi läbi helistama, paljud olid muidugi juba võetud, paljusid ajas taas segadusse see, et tahame kahekesi koos elada.
Äärmiselt ärritav, et mul ei lasta otsustada, kui väike tuba mulle sobib, ikka öeldakse "see on nii väike tuba, te ei taha ometi kahekesi seal elada". Reedel käisime üht tuliuut tuba vaatamas, seal kordus sama jutt, aga lubati siiski omanikuga rääkida ja dokumendid saata. Pole siiani (laupäeval) saadetud. Pärastlõunal käisime juba kesklinnast (5 km) kaugemal, üle jõe üht vana ühikat vaatamas. Nad sinna muidu mittetudengeid ei võtaks, aga panevad selle sügisel üldse kinni, nii et olevat nüüd reeglid natuke lõdvemad ja võibolla saab, peame esmaspäevani ootama, kuni mingi koolijuht vms lubab või keelab. Närime küüsi.

Samal ajal jätkame kohaotsinguid. Õigemini Sixi jätkab, sest ma olen nii löss nendest telefonikõnedest, et ei jaksa.
Nagu omavahel lõõpisime, siis kui mitte muud, saime ühe eurotripi ja paar päeva Augsburgi puhkust ja lähme siis koju tagasi. Nojah, korterimöllu ei saa päris puhkuseks pidada, aga elamuspuhkus siis.
Eile korterite vahet jalutades (edasi-tagasi ja ringi tuli üle 20 km kõndimist) saime vanalinna natuke näha ja muud linna kah. Jõgi ja palju kanaleid on esmane mulje. Arhitektuur nagu ikka, eks siin ka pommitati palju ja suur osa on taastatud, osa aga vaid aimavad vana stiili. Liiklust ja müra on palju, samas on jõe paremkaldal pikk vaikne kergliiklusala ja vasemkaldal suur roheala, nii et saab müra eest pakku. Leidsime legaalse tänavakunsti ala, neid on linna peal veel.

Kõndimisele vaatamata tundsin õhtul veel vajadust ikka uisud alla panna, mine tea, äkki peamegi paari päeva pärast üldse lahkuma. Augsburg on ideaalne uisutamiseks (esimese mulje põhjal) – siledad teed, üsna tasane pinnavorm. Trammiteed tiba häirivad, aga muidu pole hullu. Kaks korda eksisin ära, aga kuidagi iseeneslikult jõudsin õigetesse kohtadesse ikkagi kohale.
Õhtul on ka liiklus rahulikum. Ja autojuhid annavad meelsamini teed kui Eestis, kus püütakse iga hinna eest ikka enne uisutajat oma pööre ära teha. Ühtegi teist uisutajat ei näinud, nii et natuke valge varese tunne oli. Enne sõitmaminekut küll surfasin natuke ja paistab, et uisutajaid peaks ikkagi olema, vähemalt pargid on, aga võibolla nad siis ei sõida tänaval.

See üks kord, kui otsustan oma omaettehoidmisest välja murda ja abi pakkuda ja siis niimoodi: ristmikust üle uhades märkan silmanurgast üht vanahärrat midagi kõnniteeservas murulapilt otsimas, üks käsi maas, teises ähmaselt helendav mobiil. Poolesekundise sisevõitluse järel pidurdan, teen tagasipöörde ja rullin tagasi, mõttes samal ajal kohmakat kõnetust ette valmistades ("Hallo. Haben Sie etwas verloren? Kann ich euch vielleicht helfen?") ja käega tagatasku küljest taskulampi kobades. Uuesti tänavanurgale jõudes näen härrat juba taas püsti tõusmas, väikest kilekotikest ettevaatlikult endast eemal hoidmas. Leidis. Jalutab koeraga edasi.

(Kannatada aitab Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedese koostöös algatatud riiklik Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm)

4. juuli, laupäev. Augustowi lähistel - Budzsisko (Leedu)-Uulu rist (Eesti)

Panime asjad kokku, süüa ei viitsinud ja asutasime tee äärde. 5 minutiga võttis meid noor inglise keelt valdav naine peale, kes meid Augustowi viskas. Üllatuslikult oli juba pool üheksa täitsa põhjalik toidupood lahti, kust soetasime hommikusöögiks jogurtit ja õunu. Kõndisime viitasid mööda 4 km linnast välja. Liikluspilt mõjus julgustavalt - juba oli näha leedu, läti ja üksikuid eesti numbrimärke. Hoidsime juba Leedu silti, kui tuli üks ratturtädi heidutama, et seda teed mööda keegi Leetu ei sõida. Saime küll aru, et põhitransiit-tee oli rohkem idas, kuid eesmärgiks polnudki sinna minna, ning näha oli, et seda teed mööda siiski rahvusvahelist liiklust toimus. Tegime lähema asulanimega sildi ning saime 30 kilti edasi. Maha saades ja uuesti hääletama hakates kiilus kinni jälle. Tundide kaupa ei saanud edasi. Ei aidanud ka siltide või enda paigutuse vahetamine. Lõpuks otsustasime teed mööda edasi kõndida ja veel parema koha otsida. Ilmnes, et olime põmst linna sissesõidul hääletanud. Kõndisime 5,6 km linnast läbi. Siil plätasid jalast ära võtta ei raatsinud ja juba olid villid varbavahel. Tegime peatuse pitsarias. Pitsa oli tohutusuur, õlu hea ja telkust jooksid need videod, mille lugusid olime päevadekaupa erinevates Euroopa autodes kuulnud. Lõpuks tuli ka see hoovihm ära, mida oli juba tükk aega tulla ähvardanud. Tänasime õnne, et nii täpselt oma söögipausi ajastasime. Ka pärast pitsa lõpetamist ei aetud meid välja, seega ootasime rahulikult puhates paduka lõppu. Ilma rahunedes jälle linnapiirile. Seekord võttis meid peale ülivana Shkodaga vanamees, kes suundus täpselt piirilinna. Eesolev taevas ei tõotanud midagi head - senine kogemus näitas, et niikui sadama hakkab, muutub hääletamine raskeks. Ja nii ka juhtus - peale seda, kui vanamees meid tanklasse maha pani, ei saanud me tundide kaupa edasi. Olime juba Leedus. Kodu tundus nii lähedal - ometi nii kaugel. Istusime saju ajal tankla kohvikus, tellisime nipetnäpet, vahtisime hoolega sissetulevate autode numbrimärke. Siil küsis ka kolmelt eesti numbrimärgiga juhilt küüti - üks oli hoopis Poola suundumas, teisel olid sõidutunnid täis ja kolmas oli tõrges eestivenelane. Vihmahoogude vahepeal käisime veel hääletamist proovimas. Ei vedanud. Liikusime natuke mööda teed edasi mingi mahajäetud võõrastemaja kõrvale. Mõne minuti möödudes väljusid sealt squatterid, keda olime ennist Poola poole hääletamas näinud. Üks neist viskas meist mööda kõndides üle õla, et meil oleks parem natuke tagapool, bussipeatuses hääletada. Võtsime nõu kuulda ja liikusime sinna. Kell oli juba üheksa, sadas ja mõlgutasime mõtteid tänaste ööbimiskohtade valiku üle. Juhe jooksis kokku kah ja otsustasime hullu panna - tõmbasime Eesti sildi välja. Jõudsime seda vaid minuti lehvitada, kui tee serva tõmbas kaks Eesti numbrimärgiga rekkat. Ühe roolis oli Pjotr, teise nime ei tea. Üks vanem, teine noorem. Üks vene aktsendiga, teine lihtsalt eestlane. Signe ronis Pjotri autosse, Siil teise.
Tegelikult rekkajuhid vanad semud polnud, lihtsalt olid vist sõidu ajal avastanud, et sõidavad samas suunas ning kampa võtnud. Meid silmates küsis esimene rekkajuht (ütleme, et ta nimi oli Peeter) teiselt juhilt raadio kaudu, kas võtame peale. Jaatava vastuse saanud, tegidki mõlemad peatuse. Peeter siiski see päev veel Eestisse ei sõitnud, tal olid sõidutunnid täis, sai vaid Läti piirile, kolmetunni kaugusele Eestist sõita. Pakkus, et kui ööbime sealsamas, siis saame temaga hommikul edasi. Tundus väga hea plaanina. Hiljem ilmnes, et Pjotr oli samuti nõus kahte inimest peale võtma ja kuna temal veel sõidutunde jagus, siis saame ühe jutiga Eestisse. Juhu! Tegime ka pisukese söögipausi seal ööbimispeatuses. Kuna oli laupäev ja see koht vist ainuke kohalik avatud sööma-joomakoht, oli see täis purjus mehehakatisi. Kiljusid oma läti keeles ja lõhkusid klaase. Meie sõime kõhud täis ja vurasime edasi. Pjotr oli Peetriga võrreldes märksa sõnaahtram, kuid me ei pidanud siiski viisakaks uinuda. Kui meid on juba peale võetud, siis katsume vähemalt nii palju abiks olla, et jälgime teed ja hoiame juhil silma peal, et ta magama ei jääks. Läti oli nagu välja surnud - liiklust polnud ja linnad olid pimendatud. Masu.
Koiduvalguses ületasime Eesti-Läti piiri ning jõudsime tund hiljem Pärnu mnt Uulu risti. Tänasime rõõmsalt juhti, hüppasime valgesse ja jahedasse Eestimaa hommikusse ning otsisime mõnikümmend meetrit teest eemal põõsaste vahel tasase magamiskoha. Sääski oli harjumatult palju. Aa, ja Signe oli enda küljest see päev puugi leidnud. Esimene kord sellist elukat enda seest tal välja urgitseda.

3. juuli, reede. Czerski-Augustowi lähistel

Ärkasime sääsepinina saatel. Neid oli siin juba kah suhteliselt eestilikus koguses. Vahtisime pilvitut taevast ja mõmisesime niisama omavahel. Siis kuulsime kedagi ohkamas. Koer oli end Signe kõrvale selili sirutanud, jalad laiali ajanud ja magas nüüd rahulolevalt, käpad rinnal.
Pesime hambad, läksime tankla restorani. Dush oli kahjuks tasuline kuid näod ja käed saime ka kraani all pestud. Restost ostsime supid - Signele tomati, Siilile guljashi. Tomatisupp oli tavaline, kuid guljashisupp eriline - täiesti taine liha, korralikult vürtsitatud ja nii tummine, et lusikas seisis sees püsti. Kaardiga maksta ei saanud, kuid eurodes lubati maksta ning saimegi oma viimasest viiest eurost lahti.
Läksime tankla väljasõidunurgale hääletama. Peale võttis umb-poolakas, kes viskas meid 30 km edasi. Ja umbes selliseks meie päev kujuneski - väga sivalt võeti peale, kuid edasi saime lühemate otste kaupa. Hääletajaid nägime neli korda rohkem, kui seni terve Euroopa peale kokku. Maastik oli ilus, inimesed toredad ja ilm mõnus. Pidime oma senist arvamust Poolast kardinaalselt muutma, seni lõunas nähtud industriaalsest, lagedast ja rõvedast Poolest polnud haisugi. (Põhja?)Poola on hääletajate paradiis, annab silmad ette vaat et Hollandilegi.
Enamikes autodes on raadiosaatjad. Kui esimest korda ühe sellise varustusega autosse sattusime, siis tekkis kaks mõtet - kas liikluspolitsei pärast, või on tegemist mingi narkobisnisega. Politseist igatahes jutt käis. Hiljem saime ühelt inglise keelt natuke valdavalt juhilt teada, et kasutatakse neid siiski liikluspolitsei vastu - teavitatakse üksteist patrullidest ja fotoradaritest. Võib ka muuks kasutada - üks eriti õhinas juht üritas meid raadio abil mingi teise masina peale sebida, kuid antud hetkel ei olnud meie marsal kedagi sinnapoole minemas. Seesama juht oli ise nii äksi täis, et tahtis meid siiski veel 15 km ligemale saada, kuid tee, mida ta selleks kasutada tahtis, osutus üleujutatuks - peale kurvi läbimist lõppes tee joonelt ära ja meie ees laius u 30 meetri laiune rahulikult kulgev jõgi.
Enamik juhte keeli ei osanud, seega millestki eriti ei rääkinud. Põhiliselt käis asi nii, et auto tõmbas teeserva, küsisime poolakeelse tervituse peale "English, Deutsch, Porusski?" ja pearaputuse peale piirdusime kaardil soovitava sihtkoha peale näitamisega, mispeale juht näitas omakorda kaardil, kuhu tema sõidab. Sobiva suuna korral istusime autosse ja sõitsime jälle mõnikend kilti piirile lähemale. Ühes kohas läksime jälle viitasid mööda linnast välja kuid selgus, et seda teed jällegi sellele suunale minekuks väga ei kasutatud - seda seletas meile üks umbpoolakas, kes jäi KESET seda kitsast tänavat seisma (kuigi hääletasime kohas, kus oli ruumi kõrvalteele tõmmata), võttis meid peale, ja viis paremasse kohta hääletama. Siis võttis meid peale kiilakas poolakas, kes valdas natuke saksat, natuke inglist ja siis tutvustas sõidu kestel meile selles segakeeles ümbruskonda. Juht ise oli selles linnas, kus ta meid peale võttis, mingi vabriku ülemusejupats ning sõitis iga päev u 150 kilti kodulinna vahet. Meile jäi ette mingi motomatkajate punt, kes hoolimata kitsast maanteest eelistas sõita paariskolonnis, nii et neil oli piiiiik saba taga ning neist tehti ohtlikke möödasõite. Jobud. Kuni Augustowi jõudes olime sõitnud ühe päevaga 9 autoga. Kell oli pime ja läheduses pureles mingi hulkuv koerte kamp omavahel. Panime soojemad riided selga ja otsustasime, et hääletame täna ikka 10 autot ära või vähemalt üritame seda kella 11-ni. Pimedus avaldas oma mõju ja tegime oma senise pikima hääletamise - tund aega pimedas helkurite ja vilkuva lambiga. Siis peatus meie üllatuseks keskealine naisterahvas, kes viskas meid jälle oma 20 km edasi. Oligi hea, saime linnast eemale. Kõndisime külast, kuhu ta meid tõi, üsna ruttu välja ning leidsime ööbimispaiga vanas talukohas. Ööbimine mätaste vahel. Piirini veel mõnikend kilomeetrit.

1. juuli, kolmapäev. Hilversum-Amersfoort-Oldenzaal-Lübeck

Ärkame 0700. Mõni meeter jalgest eemal paterdab kraavipervel pardipere. Taevas on Hollandilikult hommikupilves, ilm sellegipoolest meeldivalt mahe. Alustame eeldatavalt õiges suunas liikumist, unustamata sealjuures ka hääletamist. Kitsal väiksel teelõigul keegi peale ei taha võtta. Kuigi tundub, et tegemist on suht suvalise teejupiga, on seegi ääristatud rattateega. Leiame ka paar kaarditahvlit, mis aitavad orienteeruda. Peatub ka üks tuletõrjeauto, mille juht liigub kahjuks teises suunas, kuid annab siiski teada, et oleme õigel teel. Ühel kohal on tee suletud, läbi saab vaid kergliiklus. Tegemist vist mingi looduskaitsealaga, igalpool on kraavid, üksikud maalapid, hobused ja linnud. Hollandis on iga maalapp hinnas, samas on ka kõik, mis seal kasvab, äärmiselt lopsakas ja mahlase muljega. Huvitav mis nad niipaljude hobustega siin teevad?
Saame tõkestatud teelõigult 3 km järel välja, ilmuvad jälle üksikud elumajad, tuleb isegi üks väike auto. Pöial püsti ja kõpsti peal. 4 km jalavaeva säästetud. Naisterahvas juhatab veel õige suuna kätte ja astume 4 km sinnapoole. Jõuamegi soovitavale kiirteeotsale. 10 minutit sildiga hääletamist ja juba viib üks noormees meid Amersfoorti kesklinna. Pikalt me siin ei peatu, põikame põgusalt kesklinna, sealt väljudes käime korra toidupoes, varume jogurtit (mida on siin täitsa arvestatav valik) ja teeme mõned minutit hiljem nendega väikse pikniku kanalikaldal, mingi lossiköksi kõrval. Jälle põgus kõnnak,sildiga hääletamine ja juba võtab meid peale 30-ne tsiklitibi, kes terve maailma suhtkoht läbi reisinud. Nii häälega kui tsikliga, nii üksi kui ka kambas. Imestab, et me suudame kuu aega koos olla, tema jäksab vaid kaks nädalat oma mehaga olla, siis lähevad jälle teed mõneks ajaks lahku - naine läheb sukelduma ja mees langevarjuga hüppama. Naine töötab kaptenina armees, tuli mõniaeg tagasi Iraagist, läheb peagi jälle lõunaameerikasse. Annab meile oma kontakti juhuks, kui me oma sõnad teoks teeme ja jälle Hollandisse tuleme, et siis tema sõprade juures öömaja saaksime. Done deal! :o)
Järgmises kohas kulub 2 minutit, et meid üks 60-ne väga viimistletud, direktorliku välimusega meesterahvas peale võtaks. Rääkis, et praegu on tudengitel ühistransport tasuta, seetõttu on hääletajaid vähem, vanasti oli see märksa tavalisem. Tal endal tuli tütar just eile kolmekuuselt Aasiareisilt.
Oldenzaali peatuskohas proovime 30 minutit hääletada, kuid ilm on palav ja teeme puhkuspausi. Signe saab isalt sõnumi, et kodus maasikad valmis ja et tore, et me koduteel oleme. See on tema tõlgendus meie Hollandisse jõudmisest. Samas paneb see sms meid mõtlema, kas võtame nüüd suuna risti üle Saksamaa kodu poole, või läheme siiski algse plaanikohaselt lõunapoole Prahasse odavat õlle jooma, Austriat kaema ja Ungarit nuusutama? Münchenis meid võõrustada lubanud reisihimuline neiu on juba Türki sõitnud, ning ei saa meid vastu võtta. Järelikult pole meil kohta, kus vahepeal natuke välja puhata. Lisaks läheb lõunas aiva palavamaks. Otsustame, et eesmärgiks pole ühe matsuga tervet Euroopat läbi tõmmata, vaid "puhata ja mängida" ning võtame sihiks kodu. Natuke jätame siiski ka Saatuse teha - kui järgmine pealevõtja juhtub "allapoole" minema, siis loomulikult alistume ja läheme lõunasse. Hääletamise ajal annavad kiirteel mööduvad rekkad korduvalt signaali. Meile vist. Kui juhtume kogemata musitama, teevad seda koguni kaks rekkat korraga.
Korra peatub üks hull poolakas - endal suur masin karavane täis, teeservas ruumi laialt, kuid tema peatub keset teed, blokeerides terve peatuskohast väljasõidu. Suund oleks Hannover, kuid kuna tal on juba rekkad ja autod kukil, viipab Siil talle, et sõidku minema.
Peatuskohas on ka dush, mida saab tasuta kasutada. Tõsi küll - vaid kaks korda laseb vett vajutada, siis oled kuival. Seega tuleb kähku pesta. Puhtaks saame sellegipoolest ja tunne hoopis inimlikum. 1830 alustame uuesti hääletamist. 10 minuti järel peatub tutikas Opel Insignia, juht sõidab Lübeckisse homsele ärikohtumisele. Saame oma senise reisi uue kiirtee rekordi - 200 km/h ja kopikaid peale. Juht jällegi igalpool reisinud, paljudes kohtades elanud - Kanada, Austraalia. Lõuna Korea ei meeldinud, kuna ise seda keelt ei räägi ja sealsed ei räägi jälle teisi võõrkeeli ning hästi aru ei saa, kas kohalike viisakus tuleb lootusest talt midagi saada või on see heatahtlik viisakus. Mees räägib mitmeid keeli ning käinud Hollandis mingi eliitkeeltekoolis, kus nunnad õpetavad su kahe nädalaga mingit võõrkeelt rääkima. Selline intensiivkoolitus. Plaadimängijast ketrab keski hollandi laulja. Juht on natuke imelik kah, jätab natuke hajusa mulje ning muudkui nokitseb enda kallal. Ei tea, kas on pilves või lihtsalt... ongi selline. Inimesi igasuguseid. Lübeckisse jõuame pea minutise täpsusega ajal, mis juht meile lubas. Isegi kaks minutit varem. Järgneb tema hotelli läheduse parkimiskoha otsimine ja selle autolahmaka hämmastav parkimine. Siil läheb autost välja, et parkimist koordineerida ning võib ihusilmaga seda meistriklassi tunnistada - auto kummaski otsas oli u 20 sentimeetrit ruumi, kuid juht suutis siiski oma vankri sinna vahele suruda. Kaks korda küll tagumisele autole vastu põrgates, kuid kriimusid-mõlke jätmata ning tulemus oli tasemel.
Täname kõva sõidu eest ja läheme öise Lübecki vanalinnaga tutvuma. Melu on võrreldes Amsterdamiga märksa hillitsetum. Võtame kebabi ja õlle, sööme need ära, patseerime homse soovitava suuna peale, leiame ühe tenniseplatsi, Signe küll pelgab hommikusi vihmuteid, kuid uut kohta otsida kah ei viitsi. Teeme sinnasamma platsiäärde pesa valmis ja suikume. Senistest magamiskohtadest üks tasasemaid aluspindu.

30. juuni, teisipäev. Amsterdam-Hilversum (järv)

Ärkasime kell 0700 selle peale, et läheduses oleval teel sahisesid jalgrattad ja vette maandusid suure pahinaga luiged. Hambapesu, salaamisai ja tagasi kesklinna. Toimus vilgas rattaliiklus - kümnepealised omavahel elavalt suhtlevad lastegrupid ratastel, ema lapsega (ema laulis midagi). Täielik idüll. Kesklinna kanti jõudes on jällegi pea kõik kohad veel suletud. Puhkame selgu ja jalgu kõrvaltänavas, pargi lähedal oleva tenniseplatsi ääres pingil. Siil käib võtab tenniseklubist kohvi. Puhkame, vaatame kuidas keskealised daamid tennist toksivad. On ka vanemaid. Peale oma matshi lõppu hooldavad ise väljakut. Ehk makstakse riigi poolt see plats kinni, inimesed saavad tasuta mängida? Kasutame kempsu kraanid endapesuks ära ja jätkame liikumist. Tõesti värskendav, et siin kõik ing k valdavad. Avastame kaardilt, et lilleturg on läheduses, üsna meie teel kah, nii et läheme läbi. Täitsa põhjalik üritus tõesti. Tekib isegi kiusatus Signe lillehullust emale purgis roos tuua, aga otsustame selle mõneks teiseks korraks jätta.
Leiame ühest raamatupoest Euroopa kaardi. Kahjuks katab see vaid Poolast allapoole jäävat osa, kuid loodame sellega siiski hakkama saada. Soodus pakkumine kah - 2 eurot. Ja kaart tundub põhjalik...
Järgmisena jääb teele punaste laternate tänav. Kell on 1100 hommikul, seega väga aktiivset tegevust me sealt ei eelda ja ka ei kohta, kuid mõned on juba siiski üleval ning teenust pakkumas, seega sellise softima meki saame kätte. Signe tunnistab, et ööse poleks ta seda kanti läbi kõndida julgenudki. Siil vist kah mitte. Seal on ikka igasugu värvilisi inimesi. Ja Coffeeshoppe. Vastu kõnnib üks keskealine naistepaar, mille üks ameerika aktsendiga osapooli jagab meiega jutukatket: "I woke up at seven a.m. hearing somebody vomiting his guts out. It sounded like he was right next to my head..."
Kõnnime mingist Hiinalinna hakatisest läbi ja jõuame esimese suurema toidupoeni. Loomulikult kasutame võimalust ja täiendame enne linnast lahkumist varusid, Visaga jällegi maksta ei saa, Signe on sunnitud kassiiri ootama jätma ja sularaha hankima. Mõned meetrid pärast kauplust silmame jälle ühte coffeeshoppi. Võtame südame rindu ja astume sisse. Teisel korrusel on vine täitsa tummine hoolimata varasest kellaajast. Tellime ühe "special cake'i", mida pakutakse kohe kaupmeheliku soravusega erinevates maitsetes ja kastmetega. Võtame kõige laadnama shokolaadikoogi ja otsustame selle hiljem kuskil kenas vaikses kohas sissevitsutada. Klienditeenindaja küsib, kas oleme seda varem söönud. Eitava vastuse peale antakse kaasa ka kasutusjuhend :o)
Jätkame linnast välja liikumist. Amsterdam on nii sõbraliku võnkega, et siin julged isegi restorani astuda ja küsida, kus kemps on, mitte ei hiili maksva kliendi nägu tehes sisse ja ei kasuta seda salaja (nagu Eestis vms). Raudteejaama juures oma asukoha paikapidavust kinnitanud suundume õige tee poole ja pea paarikümne meetri järel leiame kummalise koha - kohe pärast ringristmikku lisandub üks rada, selle kõrval on bussipeatuse sarnane kõrgem jalakäijate seisukoht, bussipeatuse silti aga pole, on aga pöialt näitava käe märk. Oleme juhuslikult ametliku hääletuskoha otsa komistanud! Amsterdam (ehk ka Holland?) saavad kohe kolinal veel mõned boonused. Kui teistes kohtades otsi tikutulega kohta, kus oleks autol küllalt ruumi sinu pealevõtuks teeserva tõmmata, on siin tehtud kulukas investeering lisarea, asfaldi ja ootekoha loomiseks, et siis inimesed seal hääletada saaks!
10 minutiga võtab meid peale juht, kes täiesti juhtumisi vastab Signe soovile - Signe nimelt ihkas veel natuke pikemalt Hollandit nuusutada ja seda soovitavalt mõne järve ääres. Juht on aga täiesti juhtumisi liikumaski Hollandi suurima järve äärde, mille keskel oleval saarel ta elab (nagu hiljem teada saame). Juht räägib, et on noorena palju hääletanud, kuna pidi sõjaväest kadetina kodus käima. Vormiga olla hääletamine ülilihtne. Sama kehtib ka Eestis.
Sõidutab meid läbi "Hollandi kauneima elupiirkonna" ja ega ei tihka sellele väitele vastu vaielda küll - vee, roheluse ja loodusesse peitunud elukohtade fännid nagu me oleme.
Rand, kuhu meid maha pannakse, on mõnus - mitte mingit nõmedat liiva, mis ronib igale poole sisse ja vahele, vaid ilus ühtlane muru. Ja erinevad kaldavormid - küll lauge lastele, küll järsem vanematele. Mööda järvekaldajoont kruiisivad pea katkematu reana erinevad jahid, kaatrid ja paadid. Rannas on kah igasugu kirjusid ja karvaseid - noored teismelised makiga, keskealised paarid, üks kolmepealine paljaste tissidega naistepunt, kel kaasas lisaks kaks väga entusiastlikku, joosepiliku käitumisega koera.
Paneme rannariided selga, teeme pärastlõunase sööma, magustoiduks special cake. Käime ujumas. Päevitame. 45 minutit hiljem tunneb Siil mõjusid, Signe aga mitte ja on kade. 10 minutit hiljem sõidab Signel katus.
3 tundi hiljem jõuame järeldusele, et pole vist siiski mõistlik otse päikse käes peesitada ja tõmbume heki varju. Tund hiljem otsime vaevaliselt ööbimiskohta, kuigi kell on veel varajane. Alles millalgi kümne paiku tekib sips normaalsem olemine.
Öösel Siil ärkab ja täheldab, et öö on valge. Peaaegu nagu Eestis. Laine loksuvad mõnekümne sentimeetri kaugusel kuklast. Siil suikub uuesti.

29. juuni, esmaspäev. Charles de Gaulle l.j.-Lille-Amsterdam

Ärkame 0700 ja oleme üllatavalt hästi väljapuhanud. Öö otsa mürisenud lennukid ja autod väga ei häirinudki. Üritame tanklast süüa saada aga veel ei küpsetata. Hakkame seal hääletama. Tuhisetakse täie rauaga mööda. Tunni möödudes liigume edasi konkreetselt kiirteele viivale pealesõidule. Väsimus tuleb peale, poeme põõsasse, pikutame, näeme jäneseid ja sööme supi ja pudru segu. Kõnnime natuke tagasi kurvile ja asume uuesti hääletama. Saame autole, mille roolis laigulises vormis naisterahvas, kes räägib, et kiirteel ei tohi hääletada. Meie teada pole see aga kiirtee, vaid sellele pealesõit - ses osas oleme väga ettevaatlikud olnud ja märke jälginud. Suurte seletuste ja ing k purssimise peale paneb meid järgmises kiirteeäärses tanklas maha - jess, nüüd on juba rohkem lootust. Autost maha astudes silmab Siil meest, kes meie väljumist mõtlikult jälgib. Siil läks tanklapoodi, et jogurtivajadust rahuldada. Signe jõudis vaevu kanni toolile toetada, kui tuli seesama mees ja hakkas temaga pr keeles seletama, et kas meil on autot vaja. Inglise keeles jätkates küsis Signe, et kuhu mees sõidab ja andis talle kaardi pihku. Mees näitas, et Lillesse, mis on täpselt Amsterdami tee peal, jäädes 30 km Belgia piirist. Ok, let's do this! Saime autole. Aga kunagi keegi eriti keelt ei osanud, siis vaikisime enamusaja.
Järgmises tanklas kordus pea sarnane stsenaarium, vaid osapooled vahetusid - Signe läks peldikusse, Siil jäi välja toolide juurde puhkama. Ja juba tuli üks neiu tema juurde küsima, et kas me hääletame. Ta küll polnud päris kindel, kas me peale mahume, kuna auto on väike ning ronimisvarustust (sh kukkumismadrats) silmini täis. Samas on pakkumine viimase peal - saaksime Amsterdamist mõneteist km kaugusele. Siil ootab närviliselt Signe kempsust väljumist, krabame kotid ja lippame tüdrukule järgi. Hoolimata kõigi teiste osapoolte skepsisest ei ole Siil nõus loobuma, kuigi meie sissemahtumine tundub tõesti natuke utoopiline olema. Lammutame oma seljakotid laiali, paigutame kõik asjad ümber, võtame madratsi sülle ja kiilume ennast autosse sisse. Uksed mahuvad vaevu kinni. Jes, oleme peal. Kõigil nalja nabani.
Tüdruk ise on kõvasti ringi hääletanud, Euroopas ja üldse. Hispaania jällegi kõige hullem koht. Tema kaaslane oli seal nt ühes kohas kolm päeva passinud. Tüdrukul olid load kolmandat nädalat käes ja meie tema esimesed hääletajad. Juhu.
Belgiast paneme ühe jutiga läbi, Siilil on kannid ja põlved viimased kümned kildid täitsa kanged ja krampis.
Holland on esmalt tüüpiliselt ootuspärane - tulbiväljad ja tuulikud ning sildid, mis näitavad kui palju sa merepinnast madalamal oled. Päike jätkab keevitamist. Nagu polekski põhjapoole tulnud.
Üritame natuke hääletada aga no liiga palav on ja mõlemad ka rampväsinud. Otsime lebokoha kuskil varjus, pressime Aurelienilt saadud veinil korgi sisse ja joome putli kaardimängu ja Pariisist suvamoslemipoest ostetud mandliküpsiste kõrvale ära. Laseme silma looja. Tunnikese vist magasime. Kella seitsmest oli päike juba mahedam ja jätkame hääletamist. Pakutakse paar korda lühemaid otsi kuid meie oleme veel meelekindlad - Amsterdam ja ei grammigi vähem. Kaheksast saame Jeepile, mille juht on 50-60-ndates mees, kes nooremas põlves huipu palju hääletanud - nii Euroopas kui Araabias. Tegeleb hobustega ja kavatseb lähiaastail kunagise Hansa kaubatee läbi ratsutada - kuni Sankt Peterburgini välja. Araabiast rääbi seda, et kohalike ing k oskamatust ei pea pelgama - kui juba on auto, siis on ka jõukas st haritud st valdab ing k. Ise oli restauraator, tõlk, it-mees. Sõidu ajal keeras sujuvalt ühe käega plotskit ja rääkis, et kanep on kahjutum kui viski ja viin (mitte et ise oleks antud hetkel kanepit tõmmanud). Tema ajal oli Saksas raske hääletada - mis annab lootust, et ehk ei olegi hääletamiskultuur igalpool korraga mandumas, vaid see muutubki riigiti, kohati on ühes riigis raskem, kohati teises - praegu on ju Saksas lihtne hääletada. On ühe hobuse seljast 5 korda järjest maha visatud. Pärast oli hobune kasutu, kuna see sai selgeks, et ei peagi kedagi seljas tassima :o)
Pani meid kesklinnapiiri idaserval maha. Kõndisime kesklinna poole. Kohe nägime kõikjal rattureid ja jointe. Kanalid, gangstapaadid hip-hopi saatel ringikruiisimas, samuti piknikulikud paarikesed. Arvestades, et on tööpäev, on kesklinn üllatavalt rahvarohke, igalpool käib vilgas ja hubane elutegevus - jalutatakse, chillitakse, inimestel on köögi- või elutoauks otse tänavale lahti ja aetakse rahumeeli avalikult omi asju. Väga mõnus ja kodune tunne. Asume magamiskohta otsima. Amsterdamis vist iga ruutmeeter arvel, muruplatse eriti pole. On üks suur park, kus on igasugu gruppe - kes vestlevad niisama vaikselt, kes bailatavad lärmakalt, mõned magavad. Viimast siin siiski teha ei või ja meiegi otsustame pargivahtide ja pealekusejate kartuses pargist (3 km) läbi jalutada ning kuskil servapool vaiksema koha leida. WC-sid väga pole, on aga ranna riidevahetusputkade laadsed rajatised - jalutad sinna labürinti sisse ja kused vastu seina, all on auk. Signe neid kasutada ei tihka ja tatsub jalad ristis läbi linna. Leidsime ühe vist poolsaareks oleva vaiksema kandi ja poeme umbes 0200 vee ääres magamiskottidesse.

28. juuni, pühapäev. Arlay-Pariis-Charles de Gaulle lennujaam

Ärkasime kell 0500. Vitsutame kered valusalt täis, mine tea, millal jälle miskit normaalset hamba alla saab. Tukume. 0545 ärkab Aurelien, kes jõudis koju vaid paar tundi varem. 0615 sõidame välja. Aurelienil on dvdpleier kaasas, vaatame sõidu ajal King-Kongi, korra sõidab ka Aurelien sellepärast teelt peaaegu välja. Film on enamvähem ok, ümbritsev aga enam kui ok - päiksetõus, udulaamad, viinamäed ja põllud ja armsad Prantsuse külad. Saabume Pariisi plaanitust varem - 1030. Hakkame kesklinna servast tsentrumi poole matkama. Huupi. Mingit aimdust kohati üleval olevatest kaartidest saame aga väga täpselt ei liigu me sellegipoolest - mõned liigsed haagid ja käänud tulevad sisse. Pariisis on Mäki peldiku külastamine tasuta. Jess. Kuseme ja peseme.
Edasi.
(Plätud POLE head linnamatka jalatsid. Siilijalad õhtuks villis).
No turistikas - Louvre, Triumfikaar, Eiffel, Notre Dame, metroo. Kuhugi otseselt sisse või otsa ei lähe (va metroo). Palavus on kole. Õhk ei liigu. Linn eriti positiivset muljet ei jäta - algusest lõpuni on kõik kohad räpased, otseselt sitased, või haisevad kuse järele. Ok, vahepeal mõni puhtam lõik kah (peamised shopingutänavad) aga üldmulje on siiski räpane. Kindlasti on Pariisis ka hubasemaid ja ilusamaid kohti aga no kurat, kui isegi kesklinna ei suudeta puhtana hoida (getot samuti), siis... Stockholm oli ikka väga viks ja korralik.
Kuna on pühapäev, siis on pea kõik poed kinni, mõni üksik pisiputka on lahti. Tangime igal võimalusel jogurtit. Eiffeli ümbrus on rahvast täis, torni all on vabshee miski prasdnik käigus - metsik summ, rahvas huilgab kohati. Kõrvalolevast muruseltskonnast kostuv lausekatke selgitab, et tegemist miskise Michael Jacksoni (mälestus)üritusega. Hakates sealt ära liikuma, läheb ka lõpuks täismölluks - kostub Billy Jean ja rahvas pröökab kõikseaeg.
Aurelien andis meile kummalegi ühe metroopileti, mida kasutame selleks, et sips jalavaeva säästa ja võimalikult linnapiirile saada. Metroo kah erilist muljet ei jäta, Siili jaoks esimene kord, vagunid nagu vagunid ikka, liiguvad aeglaselt, peatused on ebasüstemaatiliselt kord korralikud, kord lagastatud või vabshee vaat' et vaid ühe pirniga valgustatud. Nagu koopad.
Metroost väljume kuskil Pariisi serval. Asume hääletuskohta otsima. Viidad osutavad meile sobivat suunda, kuid paarist autost vihjatakse, et ikka väga vales kohas oleme - siit sõidavad kõik Pariisi poole. Tiirutame, otsime, eksleme (vahepeal nägime ka teist hääletajat(hääletas samuti Lille poole), esimest nägime keset Saksat), lööme sellele kohale käega, liigume järgmise kiirtee pealesõidu poole, mõlemad läbi nagu lätirahad. Ümber on geto, rahvas põhiliselt moslemid. Otsustame kiirteeideest loobuda ja võtta hoopis selle paralleeltee. Aurelien rääkis kah juba varem, et kuna Prantsusmaal on enamus kiirteid tasulised, siis eelistabki rahvas üldse nende kõrval- või paralleelteid. Jätkame linnast välja matkamist. Ümbrus muutub juba inimlikumaks, nagu tsiviliseeritud Lasnamägi vms. Ühe pargilaadse roheluslapi kõrval väsime päris ära. Kell on 2100. Otsustame selles kohas hämardumiseni proovida ja siis üle aia sinna rohelusse ööbima ronida. Hääletamise käigus ilmneb, et säärane tegevus (üle aia sinna ja sealt välja ronimine) on kohalike seas popp tegevus - näeme paari kalkarit sisse ja mitmeid õhetavaid ja rahuloleva näoga paarikesi välja ronimas. No selge.
Siiski seal ööbima ei pea - üks hetk peatub mahtuniversaal keskealise umbprantslase paariga. Tükk aega on raskusi enda sihi selgitamisega. Pidevalt näitavad meile kaardi pealt suunda, kust me juba tuleme. Lõpuks vist saavad siiski aru, et tahame teises suunas liikuda. Mainib mingit 10 km. No seegi miskit, saame ehk linnast väljagi. Tee peal hakkab Charles de Gaulle'i lennujaamast rääkima. No veel parem - see viib meid jälle kiirteele ja sealt peaks pealeminejaid jalaga segada olema. Nõustume. Lennujaam on vist metsikult suur - näib omaette linnana, igasse terminali läheb eraldi tee. Prantslase pärimise peale laseme end huupi esimesse terminali visata. Kaalume ka seal ööbimist aga ei tihka - piirdume jälle kusimise/kasimisega ja laatsume teed mööda kiirtee poole, kusagile teed ääristava müravalli ja aia vahele. Nõgestesse. Naabriks olev pärnapuu piserdab ööläbi meid magusa mahlaga.

20. juuni, laup2ev. Lugano-Milano

20.juuni, laup2ev. Lugano-Milano-...
2rkasime 0600. Kogu reisi v2ltel pole kumbki meist korralikult v2lja puhanud. M6tlesime, et peaks korra Eestis k2ima, n2dalakese puhkama ja siis uuesti Euroopasse tulema. Esialgu aga viskasime asjad kokku ja ronisime yle aia. J2rve22res tegime syya, Signe ujus, Siil solberdas niisama. P2ike paistis. Hakkasime eilase heategija k2tten2idatud h22letuskoha poole k6ndima. Siil vahtis punnis-silmi palme ja bambuseid. Siin k2is juba machotamine ja peale itaalia keele suurt midagi ei r22gita. U 7 km jalutamise j2rel hakkasime oma tanklale liginema ja Siil hakkasi k2igupealt "ITALY" silti n2itama. Igaks juhuks. Tanklasse j6udes ei saanud mee h22letama hakatagi, kui juba yks itaallane meie k6rvale s6itis. Oli teel meis m88dudes me silti n2inud ja viis meid endaga Milanosse. Hakkas kohe s6idu ajal seletama, kuhu peaksime minema - Itaalia "kontsale" - seal on v2ga toredad inimesed, hea ja odav toit, imeilusad rannad. Lisaks soovitas Sardiiniat, Korsikat ja Sitsiiliat. K2skis oma t88koha l2hedalt turult praekana osta - 5 euri. Kaarti vahtis s6idu ajal kiirteel kihutades ja noomis Siili, kui see teed silmas yritas pidada. Milanos oli soe. V2ga. Otsustasime l2bi linna kohe Torino-Venezuela kiirtee 22rde minna - Itaalias on linnade ymber suur ringtee, millelt saab siis erinevates suundades kiirteedele. Aga j2llegi, rongijaamast saadud kaart peksis segast v6i peksavad itaallased segast. Igastahes meie sotti ei saanud, kus oleme ja kuhu j6udma peaksime. Seiklesime linna peal u 3 tundi, siis alles leidsime sildi, mis n2itas Veneetsiat. Ja M2kk oli k6rval. Proovisime siin j2lle sildiga ja sildita oma 2 tundi, kuni saime m6ned kildid Torino suunal s6ita ja bensukas peatuda. Hakkas 2ikesevihma kallama. @iksenooled sahmisid yle taeva. V6imas. Kuidagi j2lle edasi ei saanud. Siil hakkas juhtidelt Torino poole kysima, kuna siin n2itas silt sinna ja Veneetsiale l6ime k2ega. Isegi rekkajuhilt kysis. Mees l2ks Prantsusmaa poole, kuid ei tohtinud kedagi peale v6tta. Ka teised juhid l2ksid igalepoole mujale. Eelmises h22letuskohas j2i vist me kaart maha v6i unustasime selle autosse, nii et me ei saanud ka aru, mis suunas need teised juhid k6ik s6idavad. Keeleoskamatus sai takistuseks.
L6puks loobusime Torino poole kysimisest ja Siil l2ks lihtsalt kysima, kas saaksime kaasa, yksk6ik kuhu. Saimegi yhe imeliku selliga 30 km edasi, Torino poole. Juht oli v2ga naiseliku v2limuse ja maneeriga Francoise, 30 aastane. Ta oli meist hirmus vaimustuses ja tegi meile meile j2rgmisse tanklasse j6udes kohvid v2lja, et saaks veel meiega r22kida. Andis oma b2ndi plaadi. Ta m2ngib kitarri ja kirjutab s6nu. Sellest peatusest enam edasi ei saanud. Olime t2iesti zombistunud. Tegime "Autogrill"ile ringi peale, otsisime telgikohta. Viimag oli t2iesti suva - panime lihtsalt aia 22rde, rekka taha laagri pysti ja pugesime 0500 p6hku. Itaalias veokid n2dalavahetusel s6ita ei v6i.

19. juuni, reede. Luzern-Gotland-Lugano

19. juuni, reede. Luzern-Gottland-Lugano
Olime j2lle juba 7 jalul, pakkisime kodinad, j6ime tassi rohelist teed. T2nasime Linat ja hakkasime linnast v2lja h22letama. Proovisime siin ja seal, kuskil l88gile ei saanud. L6puks k6ndisime mitu kilti sama teed tagasi, mida olime eile tulnud. Yhes ristmikus siis n2kkas - peatus yks auto, mille juht pidigi j2rgmisse linna minema, kuid sealt pidi halb olema edasi saada. Soovitas j2rgmise asula nimega sildi teha - seal olla tankla. Oli abiks - saimegi bussile. Viskas meid 2ra. Kuid sinna j2ime toppama. 12 alustasime Uri-s ja k2isime vahepeal kuivamas ning tegime putru ja j2lle h22letasime ja j2lle kuivatasime ja proovisime erinevaid kohti, kuid ei tahetud meid kuidagi peale v6tta. Kas asi on vihmas v6i Shveitsis? Tuju oli t2itsa nullis. Raske oli leida autot, mis poleks asju v6i inimesi liiga t2is ja mille juht poleks tige keskealine kurjam. 6 tunni m88dudes hakkasime l6puks otse juhtidelt kysima. Siil sai yhelt selliselt mehelt p6ikleva "Muss meinen Frau fragen" ja s6itis hiljem tuima n2oga minema. Otsisime edasi. Yks neist sisenes enne tanklasse, kui kysida j6udsime. Siil l2ks yhte paarikest tylitama ja samal ajal tuli see meil esmalt sihikul olnud juht Signele selja taha ja kysis "Do you need a ride?" Hyppasime r66must s2rades autosse. Seat. Mees t88tas uurijana Saksamaa Nestles, kuid pere oli Luganos, Shveitsi poolel Itaalia piiri l2hedal. R22kis meile tunnelitest, siinsest hydroenergiast, Bellenzone kindlustest ja tollidest. T6i meid Lugano kylje alla j2rve22rsesse randa, kus oli 25 kraadi sooja (meie h22letuskohas oli vist 12 vms), taevas vihmavaba ja k2is synnip2evapidu generaatorimyra, tr2na ja l2rmakate nolkitaallastega.
Meie aga nautisime sooja ning kuivatasime riideid. Itaalia on kohe teiselpool j2rve. Milanot yritame homme v2ltida, kuna see olevat jama ning sudus. S6ime v2rgid 2ra ja l2ksime telgikohta otsima. Rannalt lahkudes nägime, et meie naabriteks olnud hipikamba üks liige oli tõrvikutega žongleerimist alustanud. Päris nunnu nägi välja, kuigi tõrvikud ka paar korda maha kukkusid. Silmasime yhte aiaga piiratud maalahmakat (eelnevalt kaalusime ka golfiv2ljakut). Otsisime edasi. J2lle teises kohas j2rve22res kylitades ehmatas meid 2ike. Sibasime tagasi, viskasime kotid yle aia ning pressisime end sisse. Liikuides aia taganurka n2gime yhte pimedat matkabussi. Hakkasime hiilima. Puudealune oli t2is s2demetena ringih6ljuvaid ja helendavaid jaanimardikaid. V6lumets :o)
Mingi teine kamp tuli veel raginal yle aia. Muutusime veel ettevaatlikumaks. Panime vaikselt ja kiiruga mantlid paika. Hakkas sadama. Tugevalt. Ajapikku hakkasid mantli 6mbluskohad l2bitilkuma. Siil oli maruvihane - alles saime vihmast minema ja nyyd j2lle m2rgume! Mantlit kohendades tuli kapat2is vett yhest mantlivoldist otse mattidele. Siil ronis kirudes v2lja, pingutas yhe mantli yle, pani lisan88rid ja viskas teise mantli lisaks peale. Nyyd oli ok - v.a. see, et ta pidi poolenisti lohus magama. Pohh.

17. juuni, kolmapäev, Mt Pilatus

17. juuni, kolmap2ev. Mt Pilatus.
2rkasime 0700 matkarajal astuvate sammude t6ttu. Pakkisime siva asjad kokku, kuna kartsime, et keegi tuleb telkimise p2rast 6iendama – see polevat siin lubatud. K6ndisime esimese pingini ja tegime seal hommikus88gi ning hambapesu. Siil ronis libedat n6lva m88da alt ojavett tooma, hiljem yles tulles avastas t2iesti ohutu raja, mida Signe hiljem n2opesuks ojale minnes kasutas.


Alustasime m2kket6usu. Kuni seiklusrajani kulges k6ik ok’lt, kui v2lja arvata see, et alguses kippus 6hust puudust tulema ja tuli pause teha ning et yks vanamees meist pidevalt m88da lippas. J2rgisime eilse poolaka ja sellesama vanamehe juhiseid ning yletasime paremalt poolt harja, et “tagant” tippu t6usta. Signe hakkas ettev6tmise edukuses kahtlema – jalad olid l2bi. Siil tahtis j2tkata. M2gi l2ks t6siselt j2rsuks.U 1700m magasime raja hargnemise maha ja j2rgisime suunda, mis l2ks aiva mudasemaks, j2rsemaks ja olematumaks. L6puks oli rada vaid aimatav ning avastasime end j2rsul n6lval m2taste kylge klammerdumas. Libisema hakkamine oleks t2hendanud peatumist “parimal” juhul 30 m kaugusel all kaljudel. Siil libastus kuid sai pidama. Tossud ei v6imalda erilist “kantimist”. Signe libastus samuti, kuid sai k2elihase 2rat6mbamise hinnaga pidama. Ka sandaalid ei kuulu soovitusliku m2gironimisvarustuse hulka. Otsustasime alla anda ja tagasi minna. Tagasi p88rdudes leidsime hargnemiskoha ja rajat2histuse. J2tkasime t6usu. Hakkasime m6tlema, et alla tulema mitte jalgsi, nagu plaanitud, vaid k8israudteega. Tee peal n2gime m2gikitsi, lund ja ojasid. Suurte seljakottidega ja t2isvarustuses v6ttis t6us kokku 7 tundi. Yleval (2300 m) oli v6imas vaade – kohati istusime pilve sees, m6ned pilved ka meist madalamal, platvormil laiutasid paksud, koledad ja/v6i l2rmakad ameerika turistid. Puhkasime pool tundi ja hakkasime j2lle laskuma, kuna me ei pidanud m6istlikuks friikin yhe k8israudtee pileti eest, mis ei aita meid isegi poole m2e peale, 20 EURi n2o pealt maksta. J6udsime uuesti 1900m peale v2ikse kiriku juurde, kus olid paralendurid, horisontaalne muruplats, lambad ja nende sitt. Otsisime natuke sitavabama koha, vahtisime lendureid ja puhkasime.

Puhkasime veel 30 min ja alustasime laskumist m88da rada, mida olid meile eelnevalt vastutulnud sakslased kasutanud. See osutus (v2hemalt Siili arvates) m2rksa lyhemaks ja kergemaks kui meie poolt t6usuks kasutatu. Seda m88da oleks ehk kotte mitte tassides t6esti v6imalik olnud 3 tunniga t6usta. Sellel polnud muda, vahepeal k2ttev6idetud k6rguse kadu ja yldse konkreetsem, mitte ligane ja libisev. Koormus oli siiski korralik – Siilil hakkas j2lle p6lv valutama, Signel aga jalad v2risema. N2gime m2lestustahvlit hukkunud masinistile ja yhte risti kalju otsas. L6puks saime rajalt maha. Vastu v2ntasid masohhistlikud ratturid, ymberringi kajasi k6rvulukustavalt lehmakellad. L2rm nagu konservitehases. Huvitav et loomakaitsjad neid 2ra ei keela – ise l2heks kyll hulluks, kui p2evotsa neid kuulama peaks. T2iendasime veevarusid (m2el olid pidevalt ojad ja veev6tukohad) ja j2tkasime laskumist m88da s6iduteed. Ei saa 8elda, et oleks v2ga kerge olnud – jalad pidid kilomeetrite kaupa r2nka pidurdust88d tegema. Korra yritasime uuesti matkarajale minna aga seal oli mudane ja Signe k2is istakile, 6nneks maandus kotile, seega said mudaseks vaid kott, Signe k2ed ja jalg. Kavas oli alla j2rveni j6uda, kuid sellest plaanist loobusime ning otsisime ideaalse koha, mis asus heinamaa ja metsa serval, k6rgel ojakaldal, vaatega j2rvele ja all sagivatele autotuledele ja asulatele. Tegime suppi. Sidusime mantlid j2lle uues stiilis puie ja okasrooside kylge ning j2ime m6hnalisel ja k6val pinnal magama. Kusjuures matkarajal k6ndides tervitasid shveitslased meid pidevalt arusaamatu fraasiga, mis k6las nagu “metsavaht” v6i “okse”. Hiljem selgus, et see on tegelikult midagi sellist nagu “goetse dir” ehk siis “kuidas l2heb”. Vot.
18. juuni, neljap2ev. Pilatuse jalam-Luzern.
Hommikul kohvi ja nuudlid ning j2tkame laskumist. Nyyd juba l2bi 22relinna eramute rajooni.

16. juuni, teisipäev, Freiburg-Basel-Zürich-Luzern-Kriens-Pilatuse jalam

Hommik vihmane. 12-ks lippame koos kodinatega ylikooli juurde, anname Keilile v6tme tagasi, j2tame hyvasti ja l2heme h22letama. 2 tunni erinevate kohtade/siltide/sildita h22letuse j2rel j6uame j2reldusele, et Saksas on v2ga hea h22letada JUHUL kui leiad selle tegemiseks 6ige koha. Meil 6nnestus neljandas kohas 2 minutiga peale saada. Tudengipoiss, 12 a Opeliga, v6ttis meie silti "Basel" kui m2rki sellest, et ta peab t2na Shveitsi tankima minema - seal on see m2rksa odavam.
64 km m88dub lennates. Tema ema kah prantslane, nagu Quirinilgi. N2dalavahetusel pidavat Ska-festarile minema. Kuigi tema tankimiskoht on enne Baselit, tahab ta meid siiski linna tuua, et me paremini edasi saaks. Seda hakkas ta valusalt kahetsema ja aina murelikumalt kytusen2idikut kiikama.
Vedas - tankla tuli enne vastu, kui paak tyhjaks sai. Me l2ksime raskest h22letusest puhkama ja tankla tagaotsa istuma, kus vaid iga 10 minuti j2rel auto l2bi s6itis. Siil ei lasknud ka kivil peesitades aega raisku, vaid t6stis suvalistele autodele p8ialt. Esimese laisa viipe peale j2i juba yks paati vedav auto seisma, kuid see l2ks kahjuks Geneva j2rvele. Sealt oleks liiga tylikas Luzenri saada.
L2ksime peale 30 min puhkust v2ljas6idule h22letama. Seal tuli m88dajalutav rumeenia rekkajuht meiega itaalia/rumeenia/inglise segakeeles suhtlema. Muhe vana.
Seej2rel peatus 30 a vana ja ilus mersu, mille roolis u sama vana noormees, kes s6itis kahjuks Zyrichisse, kuid selle autoga s6idu proovimise nimel l2ksime siiski peale. Kiirteel selgus, et Signel tagaistmel polegi turvav88d. NII vana auto. Mees osutus autost huvitavamakski - terve elu elanud Austraalias, insener, vanemad p2rit Saksast. Kosis Ozist naise ja tuli Shveitsi elama, nyydseks oli Zyrichis elanud 5 n2dalat. Naine k2ib saksa k intensiivkursusel. Mees on kah tahtnud h22letades ringi reisida, kuid alates ylikoolist on vaid karj22ri teinud. Elanud Melbourne's ja Brisbane's (viimane on parema ilmaga), r22kis sealsetest myrgimadudest ja -2mblikest. Austraallased olla rahulikuma suhtumisega kui shveitslased - viimastel on koguaeg ordnund ja majareeglid. Kysis ka Eesti kohta (nagu pea k6ik pealev6tjad) - kas me keel on venekeele sarnane (sagedane kysimus) ja kuidas n6ukaaeg oli. Soovitasime tal Eestis rabas k2ia ja vanalinna kylastada - muud lihtsalt ei tulnud p2he. M2rkamatult olimegi Zyrichis, suures-suures rongijaamas (mees tegi meie kesklinna toomiseks ringi, tegelikult oleks ta otsemalt koju saanud, oo kui suureks me karmav6lg juba kasvanud on!). A muide Shveitsis on lust orienteeruda - k6ik kohad on silte t2is. Zyrichis n2gime palju juute - nunnude lokkide, habemete, kaabude, mantlitega - liikusid nii jala, ratta, autode kui mopeedidega. Habemed lehvimas.
* Signe peldikuelamus - Astud nii nais/mees peldikusse ja paned ukse lukku. Ees on kauss, seina peal prill-laud (saad vajadusel alla t6mmata). Signe ei hakanud vaeva n2gema - kykitas lihtsalt - lihtne reiet88! H2daldad 2ra ja vajutad nuppu - vesi peale! Vajutad nuppu - jookseb vesi samasse kaussi, vajutad teist - seep, k2tud pestud - vajutad nuppu - puhur.
Peegel oli ka kuskil. Igastahes keerad v2lisukse lahti - laseb kausile veelkord vee peale. Vot!

K6ndisime kohani, kust n2itas otse Luzerni ja hakkasime h22letama. Vist saime yhe tunniga hakkama - siis v6ttis meid yks shveitsipoolakas oma tutikale VW-le. Ta vanemad olla ta lapsena siia toonud. Naine olla kah poolakas ja tel r22kis poolakat aga meiega shveitsi saksat. See saksa on selline nunnu, mitte nagu p2ris vaid multikalik. Andis n6u, kust Pilatusele ronida - k6igepealt "eest" ja siis sealt "tagumisele" rajale. Pidavat vaid 3 tundi v6tma. Me hakkasime juba muretsema, mis me ylej22nud p2evaga peale hakkame. Mes viskas meid Luzerni kesklinna, kysisime hotellist kaardid ja juhendid ja hakkasime astuma. Aa, litse n2gime kah.
Igatahes m6ne minuti p2rast kostusid k6rvu kurblikud kuid ligimeelitavad bluusinoodid. Liikusime nende suunas ja n2gime j6e22rsel v2ljakul keskealist meest alpisarve puhumas (see kahemeetrine). Kahjuks l6petas ta sellega ysna varsti, lykkas pasuna teleskoobina kokku, kuid alustas india plekktrummiga. Seda soojal suve6htul vanalinnas j6ekaldal tekkinud atmosf22ri ei oska me edasi anda. Kirusime kaamera puudumist.
J2tkasime (enda arvates) m2e poole liikumist. Ysna varsti tulid meile yhel rattal vastu neiu ja noormees. Viimane hyppas meid n2hes rattalt maha ja kysis, kas me otsime k2mpimiskohta (tydruk v2ntas edasi) ning hakkas meie sihtkkohta kuuldes 6hinal seletama. Signe arvas p2rast, et kui me poleks m2ele tahntud, siis oleks ta vist koos telkimist pakkunud. T2nasime ja v6tsime juhatatud tee jalge alla. Korra yhe linnakaardi ees peatudes tuli samuti yks noormees abi pakkuma.
Pika jalutamise ja otsimise j2rel j6udsime Kriensi ja sealt edasi m2ejalamile. M2etipp n2gi 2hvardav v2lja, pilves ja vaid hotellituled kumasid sest l2bi. Mordor! :o)
Jalamil olid j2rsud n6lvad ja olematu mets. Korra pani meie k6rval heinamaal keegi ehmunult jooksu. J2nes v6i rebane. U 2330 leidsime enamv2hem ok koha, mis ei olnud liiga kaldus v6i ukus ja kus m6ned puud, kuhu mantel riputada. Samas oli matkarada otse selle k6rval ja koht hirmniiske. Siil oleks ehk edasi otsinud aga Signel oli silm juba poolkinni ja trampis zombina lihtsalt Siilil sabas. sidusime mantlid yles (j2lle uuel viisil), tegime suppi ja j2ime pooleyhest magama.

14. juuni, pühapäev, Schwartzwald-St. Peter

Öösel kl 03.00 ärkas Siil põit paisutava veini tõttu üles ja arvas tõsimeeli, et tal on oma kõrvakuulmisel miskit viga - mitte midagi polnud kuulda. Täielik vaikus. Köhatus kinnitas, et kuulmine on siiski korras, lihtsalt siin on öösel mäed-metsad ABSOLUUTSELT vaiksed, Siil on sellist vaikust Eestis vaid korra Maardu koobastes kogenud. Eestis on vist loomadki tööhullud, sest et öösel ikka keegi häält teeb, siin aga "ist ordnung" - tööd tehakse tööajal ja öösel kõik magavad. Siil ajas suures õhinas Signegi üles ja koos kuulati... vaikust. Poolkuu siras selga, öö oli mahe ja soe. Idataevas hahetas.
Järgmine ärkamine oli seitse läbi ning elu kees täie hooga. Peale sipelgatelt kaks korda hammustada saamist otsustasime kolida ergonoomilise kujuga lamamispingile, millest Siil Eestis veel koopia teeb.

Keetsime kohvi ja vaatasime vastasnõlval kappavaid mullikaid, jahti pidavat kulli ja võtsime roidunult päikest kuni uuesti tukk peale tuli. Pildil nähaolevat tukkumisasendit soovitame soojalt, kui patjadest puudus ja unevajadus u 1,5 tunniga piirdub.


Kui Keili ja Quirin ärkasid, tegime võileibu ning kaalusime päeva marsruuti. Kas minna tagasi või minna edasi? Otsustasime edasimineku ja võimaliku ujumise kasuks. Tegime veel grupipildi ja hakkasime astuma.


Päev oli jätkuvalt päikseline. Matkarajal tulid vahepeal ratsanikud vastu. Puud on siin Eestiga võrreldes kõrgemad ja jämedamad.

Siil pidi igatahes oma senist ettekujutust Saksamaa metsalagedusest korrigeerima.
Mõned kilomeetrid enne St Peterisse jõudmist saime ühes hobuste ja koerte ja inimeste talus veevarusid täiendada.





Rada St Peterisse laskus mööda lauget nõlva, kiiru-käärutades heinamaade vahel ja möödudes kirsipuust, mis täis küpseid marju, mida me siis ka ahnelt ahmisime.





St Peteris väga ringi ei vaadanudki, käisime korra kirikus ja otsisime kohe koha, kus istuda ja õlut juua. Kõrvaloleva restorani terrass oli selleks hea küll ja tellisime oma õlled, prae ja jäätise. Tunni aja pärast läksime hääletama, Keili ja Kürini buss pidi 10 minuti pärast tulema. Meie jõudsime pöialt vaid 5 minutit viibutada, kui peatus auto, mille juht oli siin orelit mängimas käinud ja nüüd Freiburgi suundus, et seal orel jälle (järgitulevalt bussilt) maha laadida. Teadis Eestist Tallinnat ja Arvo Pärti ning Tõnu Kaljustet ning teadis rääkida, et need kanalid Freiburgi vanalinnas pole siiski mingi eriti vinge ideega, vaid kõigest kunagi roiskvee jaoks mõeldud. Mõlemast eesti mehest pidas ka kõvasti lugu. Sõitis läbi Freiburgi mööda teed, mitte tunnelit, et meile rohkem linna näidata. No Saksas hääletamine on seni olnud lausa lust ja lillepidu. Vanalinna jõudes pakkus Siil oma kogenud mööblitassija oskusi oreliveol appi ja see pakkumine võeti peale mõningast puiklemist siiski rõõmuga vastu. Hiljem jalutasime läbi pea inimtühja ning suletud poodidega vanalinna ühikasse tagasi. Jõudsime veel natuke rõdulgi tukkuda, kui Keili jõudis kohale ja pääsesimme tuppa. Pärast üritas ta kolm korda Kürini juurde minna - esimene kord takistas tühi kõht ja kookospiimasupp, teine kord väga järsult ja täie rauaga sadama hakanud vihm. Siin pidavatki vihmad sellised olema - ei tule hoiatavat paari tiba vaid hakkab kohe kallama. Kolmas kord läks Keilil (vist) siiski õnneks.
Meie käisime tänulikult dushi all, vähendasime Keili külmkapivarusid ja vahtisime etv.ee/arhiiv 'ist U-Kraina dokut ning juutuubist Kaya Yanari Made in Germany't.

10. juuni, kolmapäev, Flensburg-Göttingen

Siil jälle kuuest ärkvel. Kuna tema puusadel polster puudub, siis hakkavad need kõval pinnal külitades valutama. Lahkusime metsast jälle aeda ületades. Siil ronis üle ja muretses oma munade pärast ning avastas teisele poole jõudes, et kohe kõrval olev värav käib lahti. Signe väljus viisakalt värava kaudu.
Trampisime siis kesklinna poole, et tsiviliseeritud inimeste kombel kohvikus frühstückitada, leidsimegi koha. 1 tartar liha ja sibulaga leib+ saiake + kohv + kakao = 5 EUR. Käisime veel peldikus ja pesime sakslaste ehmatuseks seal hambaid. Ja nüüd, kus kõhud täis, olemegi plindris - mis saab edasi? Kuhu minna? Seni oli vaid siht Rootsist Saksa jõuda - lihtne. Nüüd on aga terve Euroopa valla. Signe saatis sõnumi Helinale ja Siil Keilile - ootame vastuseid...
Tillasime kolmeni raamatukogus ja ootasime asjatult vastuseid. Jalutasime ka linnas. Flensburg on väga muhe mereäärne piirilinn küngaste, parkide ja rohelusega. Inimesed sõbralikud ja abivalmid (tuldi kohe abi pakkuma, kui nähti meid nõutute nägudega rampsi otsimas). Olid ka mõned venelased ja sihvkad. Sitta umbes sama palju kui Kopenhaagenis. Lõpuks otsustasime lihtsalt lõunasse hääletada.
Umbkaudu võtsime sihi kiirteega 7 ühinevale 200-le. Olime 45 min hääletanud ning otsustasime paremat kohta otsida. Meie senisest seisukohast 500 m kaugusele jõudes keeras meile pisike Fiat ette, mille juht ütles, et oli meid juba enne näinud aga ei jõudnud siis veel tee serva keerata, nii et tegi uue ringi ja tuli tagasi. Istusime peale. Küsisime tema sihtkohta. Flensburg. Imestuse peale vastas, et ta viskab meid kiirtee puhkekohta (rastplatz) ära. Ta ise oli kavandanud kunagi Vespa motorolleri ja järelkäruga Lissaboni sõita aga mootor läks p-sse.
Sõidutas meid hullumeelse kiirusega (spidomeeter oli põhjas, 160 km/h vms) ülikitsastel kiirtee lõikudel 60 km sinna puhkekohta. Tal olla aega küll - puhkus ju.
Puhkekohas oli vahelduseks jälle päike, tuul ja daam puudliga.
Võtsime sisse positsiooni väljasõidukohas. Foorumites soovitati küll käia mööda puhkekohta ringi ja inimestelt nende sihtkohta küsida ja end autole kaubelda, kuid meie viisakate ja mitte niivõrd avalate eestlastena leidsime, et meie variant on vähem pealetükkiv ja jätab autojuhile võimaluse valida.
Kaks korda pakuti sõitu Kieli (mõnikend kilti itta). Lõpuks tuli suure Mersu ja karavaniga norrakas, kes seletas oma pehme ing keelega, et sõidab Leipzigi, hiljem Prantsusmaale. Võtsime võimalusest kinni. Werner oli suur rokisõber (28a), kes käib pidevalt festivalidel, leiab seal sõpru (ühed neist olidki teda Leipzigis ootamas) ja oli ka nüüd prantsuse festivalile minemas. Tal oli sõber kah muidu kaasas olnud, aga varasem luumurru koht oli valutama hakanud ja sõber lendas Norra tagasi. Werneril oli aga gps üles lennanud ja meie olime teretulnud abilised, kes kahepeale kaarti lugesid. Esimese teeotsa magasime siiski maha. Meile oli see kasulik, kuna vahepeal oli Keililt sõnum tulnud ja meil oli tema juurde mööda seitsmendat autobahni lihtsam sõita. Werner hakkas ära väsima, sest oli hommikust peale Kop-st sõitnud. Otsustasime järgmises peatuskohas ööbida. Werner pakkus oma karavanis öömaja. Võtsime heal meelel pakkumise vastu, kuna ilm oli kahtlane ja taevas pilves. Peatuskoht (sips enne Göttingeni) oli vinge - vaade metsade ja põldudega kaetud küngastele ja orgudele. Tegime karavanis jutu kõrvale mõned Werneri pakutud õlled ja lasime silma(d) looja.

9. juuni, teisipäev, Kopenhaagen- Flensburg

Hommikul ärkasime jällegi varakult. Tarin, meie host, magas hambad laiali edasi. Me siis kirjutasime väikese tänukirja ning hiiliseme korterist välja- linna serva poole. Vahepeal otsustasime ka ühes võsamüüriga ümbritsetud pargis hommikust süüa. Seal oli olemas isegi grillimisahjud ja lauad-pingid. Meie jäime siiski oma priimusele truuks. Valmimas oli üllatus, üllatus- kaerahelbepuder.
Kõht helbeline ja asjad koos hakkasime astuma suunas, mis pidi viima kiirtee poole. Mingi hetk taipasime, et oleme kaardilt väljas ja kiirteele jõudmise koht oli lootusetult kadunud. Küsisime teed auto esindusest. Tüüpidel läks ka hulk aega, et meie kaardilt mingeid tuttavaid teelõike kokku panna. Üsna lärmaka vaidluse (taani keelse) tulemusena juhatati meid umbes nii, et kõndige otse-otse-otse, siis kui tuleb suur ristmik, pöörake vasakult. Meile aga ilmselt tundus mitte nii väga suur ristmik ka suurena ja jällegi pöörasime valest kohast ära. Ja jälle teadmata kadunud. Tahtsime raamatukokku minna, et siis googeldada, kus me olema, aga need raiped (loe taanlased) avavad ju alles kell 12 päeval enamus asju... Lõpuks saime aga bensukast abi ja kiirtee otsa kätte.
Katsetasime erinevaid kohti, korra läksime isegi kiirteele välja (aga seal on autod ikka liiga kiired ja tee äärde naljalt ei võta). Sai proovitud ka siltidega (mingi vahepealse linna nimega), aga seegi ei aidanud. Lõpuks viskasime lihtsalt pöidla püsti ja kõpsti, auto peatus, mis oli nõus meid Fredericiasse viima (mandri Taani ida serva). Juht oli taanlane, kes tegeles terviseuuringutega ning oli töötanud professorina nii Washingtonis kui ka Tartus. Muidugi oli tegelane ka ise kunagi mööda (Ida)Euroopat häälega reisinud. Muhe sell. Saartelt mandrile sõites jäi sildade vahele saareke, kuhu 50ndatel, 60ndatel sõnakuulmatuid abielunaisi kasvatust saama viidi. Ehk, et mehed, kes polnud rahul oma naistega, viisid nad sinna ümberõppima. Siis mõistagi sildasid ei olnud... Veel pajatas juht meile Taani autode maksustamisest. Teadagi on need seal kõrged, aga süsteem on üsna veider. Nimelt, ostes endale auto, pead sa maksma 180% ostu hinnast riigile maksu. Seda mõtlesime juba enne, et huvitav, mis Taanis inimesed üsna eimidagiütlevate autodega ringi sõidavad- kus on heaoluühiskonnale omased luksautod. Vot sellepärast siis...
Kui sul veel maksud maksmata, sõidad ringi kollase numbrimärgiga ja tagaistmele sõitjaid võtta ei või. Kui sul on pool maksudest makstud, saad numbrimärgi, millest pool on kollane ja pool valge. Sellisel juhul võid sa tagaistmele võtta reisijaid ainult tööajal ehk siis 8st-5ni. Kui maksud makstud, saad valge numbrimärgi või kui kollast ümber vahetada ei taha, saad tagaaknale kleepsu, millel märge: maksud makstud! Kreisi.
Peale Odenseed pani ta meid ühes ristis maha. Sadas. Ühest tanklalähedasest putkast saime tasuta kohvi ja mõtlesime edasist tegevustkava. Tammusime mööda teede ristumiskohti edasi-tagasi ja otsisime hääletuskohta. Ideaalset kohta ei leidnudki, leidsime enam-vähem koha. Eelnevalt nägime veel kuidas kiirteele pealesõitval kurvilisel teelõigul üks auto teepiirdesse sõitis. Võtsime oma TO SOUTH sildi välja ja kukkusime hääletama. Sadas edasi. Hääletasime tunnikese, siis proovisime tunni ilma sildita. Sittagi. Ja vihma sadas kah edasi. Siis läks käiku silt KOLDING (kümmekond kilti edasi) ja saimegi sõitu. Sõidutaja ise oli kunagi 2 kuud Uus Meremaal hääletanud. Ta otsis meile ideaalset hääletuskohta Koldingis - sõitsime mitu korda edasi-tagasi. Ideaalses kohas oli liiklus kahtlaselt hõre, kuid Siil jõudis vaid kolm korda LONDON BRIDGE IS FALLING DOWN läbi törtsutada, kui juba pööras meie ette (nii suures õhinas, et sõitis üle jalakäijate saare) mahtuniversaal. Juht oli Ashabarin, tõmmunahaline jugoslaavlane Kosovost, kes elas Taanis ja oli käinud oma sport-Audit remonti viimas. Tegeles veoautode polstritöödega. Väga sõbralik ja suhtlusaldis ning nunnu inglise keelega tegelane. Tagaistmel oli kolmeaastane Medina, kes olla meie sisenemise peale hääletuks muutunud :o) Mees sõitis meie pärast ekstra Flensburgi, kuigi endal polnud passi kaasas. Alles pärast (kui Flensburgis nagu oavarrest kallama hakkas) mõtlesime, et oleks ehkt talt öömaja küsida. Flensburgis oli soe ja ei sadanud. Ostsime rahulolevalt maasikaid ja istusime kaile neid sööma. Ja jess, peldikud on tasuta! Oo, Saksamaa. Pärast asusime telkimiskohta otsima... ja kus siis hakkas sadama. Korralikult, koos äiksega. Liikusime linnas kaardilt nähtu järgi huupi metsapoole. Vahepeal jõudsime kaubanduskeskuse parklasse (vihm oli lõppenud) ja lõime rattaparklasse laagri üles. Tegime nuudleid ja kuivatasime riideid - nii hullu vihma käes polnud me seni veel olnud. Kaalusime sinnasamasse ööbima jäämist aga kuna Siil pelgas liiga avalikku kohta, jätkasime metsaotsinguid. Metsa pääses üle traataia, mis Siili raskuse all ümber vajus. Telgi püstitasime märga süngesse udusesse kuusikusse. Esimese hääle peale ehmus kuuskedel istunud tuviparv, mis tõusis lendu ja kostitas meid okstelt allalangeva vihmaga.

06. juuni, laupäev, Uppsala-Stockholm

Hommikul kell 0630, ei saanud pliite ega keedukannu tööle, võibolla on kuskil üldlüliti, mis kontrollib köögimasinaid. Võtsime dushist kuuma vett ja tegime kiirkaeraputru. 45 minutiga kõndisime Levi osutatud hääletuskohta ja saime sealt 5 minutiga Saabile, mille juht kihutas 150-ga (lubatud oli 110) Stockholmi. Tal pidi peole kiire olema, kuid see ei takistanud teda oma peokohast 12 km mööda sõitmast, et meid kesklinnas maha panna.
Kõndisime päris keskele ja avastasime turisimiinfost, et tänase Rootsi lipu päeva puhul on mitmeid üritusi ning saab tasuta kuningalossi. Käisimegi. Seal oli ka uunikumide kokkutulek (ka kiirteel nägime neid palju liikvel).
Praegu külitame Djurgardeni saarel, võtame murul päikest (kuniks seda on) kuulame rahulikku d 'n b'd ja vaatame kuidas naised sumokostüümides maadlevad. Loodame siin tasuta Põhjamaade muuseumi ja Vasa muuseumi (kus on üks uhkemaid põhjamaade laevu, mis oma esimesel sõidul põhja läks) sisse saada.
Muuseumidesse ei saanud.. Selle asemel tegime saarele (väga ilus, roheline, vaikne) ringi peale ja läksime CS grillipeole. Saime kohe väikse alggrupiga jutule, loopisime frisbit

(pildil Siili kõrval kanadalane Sam)
(nägime paari uut trikiviset, siil nüüd üritab meenutada, kuidas need käisid) ja jõime õlut. Saime nõuandeid Haraldilt, kes on Euroopas palju hääletanud ja soovituse Samilt Kanadasse tulla. Levi jõudis oma rattaga kohale. Tegime ühe grupipildi:

Kuna oli külm (frisbimäng hoidis soojas), lõpetati õueosa plaanitust varem ja kõnniti kildi kaugusele kelgriruumi pidu jätkama. Rahvas oli u 60-pealine. Saime kõvasti nõuandeid kus ja kuidas hääletada ja kuulsime muudki harivat Prahast (õlledel on mitte alkonr, vaid temp., millega see valmistati), Christianiast jne. Inimesed olid tulnud Kanadast, Kuveidist, Pakistanist, Venemaalt etc. 2300 võtsime kotid selga ja läksime grüünesse tagasi, panime telkmantlid trukkidest kokku ja tõmbasime need puude vahele katuseks. Esimene selline magamine ja edukas, vaid pinnase valik oli ebaõnnestunud - kõva, mühklik ja kaldes. Kuid midagi paremat otsida kah ei viitsinud, uni oli.