Ärkasime kell 0700 selle peale, et läheduses oleval teel sahisesid jalgrattad ja vette maandusid suure pahinaga luiged. Hambapesu, salaamisai ja tagasi kesklinna. Toimus vilgas rattaliiklus - kümnepealised omavahel elavalt suhtlevad lastegrupid ratastel, ema lapsega (ema laulis midagi). Täielik idüll. Kesklinna kanti jõudes on jällegi pea kõik kohad veel suletud. Puhkame selgu ja jalgu kõrvaltänavas, pargi lähedal oleva tenniseplatsi ääres pingil. Siil käib võtab tenniseklubist kohvi. Puhkame, vaatame kuidas keskealised daamid tennist toksivad. On ka vanemaid. Peale oma matshi lõppu hooldavad ise väljakut. Ehk makstakse riigi poolt see plats kinni, inimesed saavad tasuta mängida? Kasutame kempsu kraanid endapesuks ära ja jätkame liikumist. Tõesti värskendav, et siin kõik ing k valdavad. Avastame kaardilt, et lilleturg on läheduses, üsna meie teel kah, nii et läheme läbi. Täitsa põhjalik üritus tõesti. Tekib isegi kiusatus Signe lillehullust emale purgis roos tuua, aga otsustame selle mõneks teiseks korraks jätta.
Leiame ühest raamatupoest Euroopa kaardi. Kahjuks katab see vaid Poolast allapoole jäävat osa, kuid loodame sellega siiski hakkama saada. Soodus pakkumine kah - 2 eurot. Ja kaart tundub põhjalik...
Järgmisena jääb teele punaste laternate tänav. Kell on 1100 hommikul, seega väga aktiivset tegevust me sealt ei eelda ja ka ei kohta, kuid mõned on juba siiski üleval ning teenust pakkumas, seega sellise softima meki saame kätte. Signe tunnistab, et ööse poleks ta seda kanti läbi kõndida julgenudki. Siil vist kah mitte. Seal on ikka igasugu värvilisi inimesi. Ja Coffeeshoppe. Vastu kõnnib üks keskealine naistepaar, mille üks ameerika aktsendiga osapooli jagab meiega jutukatket: "I woke up at seven a.m. hearing somebody vomiting his guts out. It sounded like he was right next to my head..."
Kõnnime mingist Hiinalinna hakatisest läbi ja jõuame esimese suurema toidupoeni. Loomulikult kasutame võimalust ja täiendame enne linnast lahkumist varusid, Visaga jällegi maksta ei saa, Signe on sunnitud kassiiri ootama jätma ja sularaha hankima. Mõned meetrid pärast kauplust silmame jälle ühte coffeeshoppi. Võtame südame rindu ja astume sisse. Teisel korrusel on vine täitsa tummine hoolimata varasest kellaajast. Tellime ühe "special cake'i", mida pakutakse kohe kaupmeheliku soravusega erinevates maitsetes ja kastmetega. Võtame kõige laadnama shokolaadikoogi ja otsustame selle hiljem kuskil kenas vaikses kohas sissevitsutada. Klienditeenindaja küsib, kas oleme seda varem söönud. Eitava vastuse peale antakse kaasa ka kasutusjuhend :o)
Jätkame linnast välja liikumist. Amsterdam on nii sõbraliku võnkega, et siin julged isegi restorani astuda ja küsida, kus kemps on, mitte ei hiili maksva kliendi nägu tehes sisse ja ei kasuta seda salaja (nagu Eestis vms). Raudteejaama juures oma asukoha paikapidavust kinnitanud suundume õige tee poole ja pea paarikümne meetri järel leiame kummalise koha - kohe pärast ringristmikku lisandub üks rada, selle kõrval on bussipeatuse sarnane kõrgem jalakäijate seisukoht, bussipeatuse silti aga pole, on aga pöialt näitava käe märk. Oleme juhuslikult ametliku hääletuskoha otsa komistanud! Amsterdam (ehk ka Holland?) saavad kohe kolinal veel mõned boonused. Kui teistes kohtades otsi tikutulega kohta, kus oleks autol küllalt ruumi sinu pealevõtuks teeserva tõmmata, on siin tehtud kulukas investeering lisarea, asfaldi ja ootekoha loomiseks, et siis inimesed seal hääletada saaks!
10 minutiga võtab meid peale juht, kes täiesti juhtumisi vastab Signe soovile - Signe nimelt ihkas veel natuke pikemalt Hollandit nuusutada ja seda soovitavalt mõne järve ääres. Juht on aga täiesti juhtumisi liikumaski Hollandi suurima järve äärde, mille keskel oleval saarel ta elab (nagu hiljem teada saame). Juht räägib, et on noorena palju hääletanud, kuna pidi sõjaväest kadetina kodus käima. Vormiga olla hääletamine ülilihtne. Sama kehtib ka Eestis.
Sõidutab meid läbi "Hollandi kauneima elupiirkonna" ja ega ei tihka sellele väitele vastu vaielda küll - vee, roheluse ja loodusesse peitunud elukohtade fännid nagu me oleme.
Rand, kuhu meid maha pannakse, on mõnus - mitte mingit nõmedat liiva, mis ronib igale poole sisse ja vahele, vaid ilus ühtlane muru. Ja erinevad kaldavormid - küll lauge lastele, küll järsem vanematele. Mööda järvekaldajoont kruiisivad pea katkematu reana erinevad jahid, kaatrid ja paadid. Rannas on kah igasugu kirjusid ja karvaseid - noored teismelised makiga, keskealised paarid, üks kolmepealine paljaste tissidega naistepunt, kel kaasas lisaks kaks väga entusiastlikku, joosepiliku käitumisega koera.
Paneme rannariided selga, teeme pärastlõunase sööma, magustoiduks special cake. Käime ujumas. Päevitame. 45 minutit hiljem tunneb Siil mõjusid, Signe aga mitte ja on kade. 10 minutit hiljem sõidab Signel katus.
3 tundi hiljem jõuame järeldusele, et pole vist siiski mõistlik otse päikse käes peesitada ja tõmbume heki varju. Tund hiljem otsime vaevaliselt ööbimiskohta, kuigi kell on veel varajane. Alles millalgi kümne paiku tekib sips normaalsem olemine.
Öösel Siil ärkab ja täheldab, et öö on valge. Peaaegu nagu Eestis. Laine loksuvad mõnekümne sentimeetri kaugusel kuklast. Siil suikub uuesti.
No comments:
Post a Comment