Saksamaa eripärad ilmnesid
juba selles, et teine semester ehk suvesemester algab aprillis ja lõppeb
augustis-septembris, mis tähendas kohe alguses mõningat segadust Eesti ja Saksa
paberimajanduse ühildamisel. Kord tuli ühele poolele selgitada, et ma ei saa
veel mingeid dokumente esitada, sest õpe pole veel alanud, kord teisele poolele
rääkida, et kas saaks palun juba mõned õppeained kinnitatud.
Bürokraatiamasinavärk oli küll üks raskusi, milleks arvasin end valmis olevat,
kuid nii ettevalmistused kui ka kohapealne asjaajamine näitasid, et ei, ei
olnud valmis. Pikemalt sel teemal ägada ei tasu, kuidagi oleme hakkama saanud
ja vast saame ka lahkudes ikka asjad aetud. Kindlasti on kasu sellest, kui sul
on tasakaalukas kaasa kaasas, kes aitab asjaajamisel silma peal hoida,
paberitega ringi joosta ning kellega isekeskis süsteemi saab kiruda. E-Eesti on
ikka lust ja lillepidu.
Kui arvestada
siia lisaks kõiksugu muud argised pisiasjad, hoiakud ja suhtumised, mida on
raske konkreetselt välja tuua, siis aina enam süveneb veendumus, et tõepoolest
on Eestil (või vähemalt meil isiklikult) rohkem ühist põhjamaade kui
Kesk-Euroopaga. Pean oma senist iroonilist hoiakut meie kohati liigpüüdlikku
põhjamaade sekka trügimise suhtes korrigeerima.
Ilmselgelt
põhinevad me muljed isiklikel pealiskaudsetel kokkupuudetel ja kogemustel ning
pole ilmtingimata kogu riigile laiendatavad. Baierimaa on ikkagi üks asi,
Berliin või Ida-Saksa midagi hoopis muud. Kes huvitub pikemast ja põhjalikumast
muljetamisest ning ühtlasi soovib muhedalt aega veeta, sakslaste üle naerda või
nendega ühiseid jooni otsida, soovitan lugeda siia elama tulnu briti Adam
Fletcheri kahosalist raamatut "How To Be German". Väga mõnus ja lobe
lugemine, saab lugeda nii inglise kui saksa keeles, pisut meenutab olemuselt me
enda kodustatud ameeriklase Justin Petrone "Minu Eestit".
Faktidest
huvituva jaoks on olemas mitmeid materjale, kuivem versioon on raamat
"Germany Today", loosunglikum ja turunduslikum, samas kergem lugemine
on veebiski kättesaadav "Facts about Germany".
LINNAST
Vanalinnas
uidates tuleb ühtelugu kanaleid ületada – linna läbivad kaks jõge, Lech,
Wertach ja Singold ning nendest on läbi asula omakorda arvukalt kanaleid
harutatud. Vanalinnas käies kuuleb ühtelugu kuskil solinat, sulinat, nirinat,
pahinat ja kohinat. Vulinast rääkimata. Jõed ja kanalid olid ja on tähtis osa
linna tööstusest, nende abil käitati seadmeid ning loodi konkurentsieelis
teiste tööstuskeskuste ees, jahutati näiteks tapamaja keldreid. Kanaleid,
veemajandust, tamme, hüdroelektrit ja sildu-purdeid (rohkem kui näiteks
Veneetsias) on nii palju, et see on osa linna identiteedist ja praegu püütakse
sellele veevärgile UNESCO maailmapärandi tiitlit taotleda.
Lechi jõgi
dikteerib sarnaselt näiteks Emajõega Tartus suures osas linna
liikluskorralduse, aga loob samas ka mõnusa rohelise koridori, kuhu liikluse
eest põgeneda. Ülesvoolu minnes jõuab näiteks joogivee ja muidu floora ja fauna
kaitseks loodud mitmehektarilisele looduskaitsealale, linnametsa. Erinevalt aga
Emajõest ei toimu siinsel jõel mittemingit veeliiklust, veekogu on nii tamme
täis, et siin ei saagi suurt sõita. Küll aga pakuvad kanalid mitmeid võimalusi:
looduskaitsealal on olümpia tasemel süsta slaalomirada ja vanalinnas on ühel
kanalil "igavene laine", millel võib sageli surfareid liuglemas näha.
Sellist mõõtu ja
mitmekesise ajalooga ning elukeskkonnaga linn passib meile hästi, see on veel
piisavalt väike, et jõuame oma sagedastel matkadel linnaservani kõmpida, aga
piisavalt suur, et ka paari kuuga mitte ammenduda, endiselt on veel kohti, mida
avastada, nii et auto, millega siia sõitsime, kuna kavatsesime Alpidesse ja
mujale sõita, on kaks kuud kordagi käivitamata ühiselamu ees seisnud. No vast
millalgi jõuame siiski ka linnast välja.
Kuigi linn
paikneb ühtaegu Baierimaal kui ka Švaabimaal, väidavad senikõnetatud kohalikud
ja lisaks loetud materjalid augsburglasi end hoopis omaette üksuseks pidama.
Lisandub ka mõningane hõõrumine ja tögamine Müncheniga, Baieri pealinnaga,
augsburglastel on pisuke okas hinges, et on pidanud kunagise mõjukeskuse tiitli
loovutama endisele külale.
KOOLIST
Ülikool on noor,
loodud seitsmekümnendatel, kuid see ei tähenda, et suhtumine oleks nooruslik
või liberaalne, pigem on olukord ühe välisõppejõu sõnul vastupidine, paljud
õppejõud on siin kooli algusaegadest ja tavatsevad asju ajada vanaviisi, mitte
harjunud muutuma. Tartu Ülikool oma pika ajalooga aga teab, et muutused on
kõrghariduse osa ja mõneti on märgatav suurem paindlikkus.
Augsburgi ülikool
on koos kõigi oma õppe- ja teadushoonetega koondunud eelmainitud linnametsa
lähistele. Tõsi küll, linnahaiglast ülikooli haiglaks vormistatud asutus
paikneb teises linna servas ja seal käivad praegu hoogsad ehitustööd, sest
hiljuti ülikooli juurde loodud arstiteaduskonda laiendatakse märkimisväärselt,
juurde on kavas tuua mitu tuhat arstitudengit ja -teadlast. Aga mis viga
laiendada ja ehitada, kui Saksamaa valitsus peab teaduse ja kõrghariduse toetamist
tähtsamaks kui Eesti. Sel ajal, kui me arengu ja teadmiste alustala ei suudeta
isegi lubatud ühe protsendini SKP-st viia, on Saksa valitsus investeerib ligi
kolm protsenti SKP-st teadusse ja arendusse ning aastaks 2025 on kavas tõsta
see 3,5 protsendini. Nii et Eestis virelevatel ja pelgupaiku otsivatel teadlastel ning
tudengitel soovitan Saksamaa poole vaadata. Seda enam, et välistudengeid on
siin palju ja nendega on harjutud tegelma, samuti on välisteadlased oodatud.
Muuhulgas on näiteks naisteadlastele loodud lisaks toetussüsteemid.
ÕPPEKORRALDUS
Kuna varasemal
välisõpingul Norras ei suutnud ma põnevatest ainetest loobuda ning seetõttu
õpingute kõrval suurt lillutamiseks aega ei jäänudki, võtsin sel korral range
joone, et valin vaid välisõppe miinimummahus õppeaineid (15EAP). Seda enam, et
samal ajal on käsil ka magistriprojekti praktilise osa tegemine, nii et tööd
jagub niigi. Sellele vaatamata astusin seatud piirist paari ainepunkti jagu
üle. Siin on mul aga ka eneseõigustus: kui Trondheimis oli iseenesest tore see,
et suurem jagu aineid on suure mahuga, nii et saad ühe semestri jooksul
keskenduda rahulikult paarile ainele ja ülesandele, mitte ei sibli mitme väikse
vahel, siis Augsburgis on tore see, et pakutakse võimalust ise aine maht ja koormus
valida. See käib nii, et kui käin loengutes-seminarides kohal ja osalen
aktiivselt, saan 2 ainepunkti, kui teen lisaks eelmainitule mingil teemal
väikse taustauuringu ja ettekande saan 4 ainepunkti ja kui kõigele lisaks ka
veel seminaritöö, saan 6 ainepunkti. Tänu säärasele süsteemile saan osaleda
kursusel, mille sisu mind väga huvitas, aga kus ma muude tegemiste tõttu
täismahus tööd teha ei jõuaks. Samas ei saa ka öelda, et see 2 punkti niisama
sülle kukuks, aktiivse osaluse ja materjalide läbitöötamise nõue pole
tühipaljas vormitäide.
ÕPPETÖÖ
Nii valisingi
endale kaks ainet, millest ühes teen 4 EAP-d ja vaatlen ning analüüsin
"Saksamaa aktuaalseid teemasid ja sündmusi" ja teises arutame paari
EAP jagu "Saksamaast kultuuridevahelisest vaatenurkadest". Viimane on
eriti põnev, sest lisaks niisama ülevaatele toimunust ja toimuvast annavad oma
nägemuse siinsest ja võrdluse sellega teised välistudengid (Jaapan, Brasiilia,
Argentiina, Kanada, Iirimaa, USA, Türgi, LAV, Austria, Prantsusmaa, Soome)
kattuvused ja erinevused on kohati üllatavad.
Õppejõud püüab
rakendada meilgi kasutatavat "ümberpööratud klassiruumi" meetodit ja
panna tudengeid endid aktiivselt analüüsima ja osalema. Iga loengu alguses on
möödunud nädalal Saksamaal toimunu kohta väike viktoriin virtuaalkeskkonnas
Kahoot. Mõnus ja mänguline, pisukese hasardielemendiga tudengi
motiveerimisvahend.
Ühes mahukamas
aines, 12punktises, mis pidi olema ingliskeelne, ilmnes, et ma olen ainuke
välistudeng ja et ma lektoriga olin varem meilitsi saksa keeles suhelnud,
teatas ta kohe esimesel loengul, et teeme siis kõike saksa keeles. See sobis
mulle hästi, kuna eesti kogemus on näidanud, et võõrkeelsed loengud kipuvad
koledast inglise keelest kubisema, pealekauba saan saksa keele praktikat ja teised
peavad mu konarlikku keelt taluma.
Kirjeldatud aine
on selles koolis uus ning kohe on ilmnenud sarnased hädad, mis tuttavad TÜ-stki
– käib alles õppetöö paika loksutamine, segaduses paistab olema nii õppejõud
kui ka tudengid. Me oleme ligi kaks kuud oma rühmadega ettekandeid teinud,
teooria ja praktikaga aga pea üldse mitte tegelenud. Kui Trondheimis oli meil
Stanfordist tulnud õppejõu disainiaines juhtmõte "kohe tegutsema",
siis Augsburgi uues aines toimub just see, mida rääkis Stanfordi õppejõud ja mida
pidasin toona liialduseks: sakslased kipuvad suure osa tööst kavandamisele,
õigemini selle kavandamisele, kuidas tööd kavandada, kulutama. Jällegi,
kirjeldan vaid üksikjuhtumit, mitte ei väida kõiki sakslasi või baierlasi või
švaabe nii käituvat. Aga ikkagi.
ÕPPEAINEST
Aine, mille nimi
võiks tõlkes kõlada "Kaardistamine ja digitaalse linna
(taas)kujutamine", peaks aitama andmekogumise abil linna uurida ja
näidata. Kuna minu arvates teeb linna põnevaks tänavakunst (haaran siinjuures
tänavakunsti juurde ka graffiti ja suurteosed), see annab sageli rohkem aimu linnas
toimuvast ning elanike mõtteviisist, neid häirivast ja neile meeldivast,
inspireerivast, hakkasin pea kohe (Tartu tänavakunstikaardi eeskujul, elagu
Stencibility!) koostama vastavasisulist kaarti.
Sellega löön mitu
kärbest: sel ajal kui teised alles kavandavad, mida teha, on mul juba toimiv,
visandlik, kuid reaalne tulemus; samal ajal annab see põhjust teoseid otsides
iga päev ja õhtu aardejahil käia ja läbitud kilometraaž on korralik, harvad pole
päevad, kus kõnnime 15 kilomeetrit; linn saab järjest tuttavamaks ja leiame üha
põnevamaid kohti; teoste tarvis taustatöid tehes avaneb linn süvitsi, siinne
seadusandlus ning kultuuri- ja mõttehoovused. Kuna see hõlmab endas
ühiskonnakihtide sidustamist ja kommunikatsiooni, on mu
kommunikatsioonitaustaga õppejõud mõttest (vist) sillas.
Teiste rühmade
ideed jahivad ökojälgi ning püüavad ajalugu, kultuuri ja veemajandust
liitreaalsuses ühendada. Me töösse on nüüd kaasatud ka ülikooli arvutiteaduste
osakond ja suve lõpuks on kavas luua toimiv mobiilirakendus, mis aitab
huvilistel linna peidus, n-ö nähtamatu poolega tutvuda.
Võrreldes näiteks
Tartu tänavakunstikultuuriga teeb Augsburgi eriliseks kaks tahku: karmid
karistused (nt üks legendaarne autor pandi [küll ka seoses varasemate muude
rikkumistega] teisel vahelejäämisel lausa pokri) + tõik, et Augsburgis on 6–7
(ühte väidetavasse punkti pole me veel jõudnud) legaalse tänavakunsti kohta ehk
Švaabiseina, kus igaüks võib ennast vabalt välja elada. Just see teeb linnas levinud graffiti huvitavaks, et
autoritel on võimalus muretult ja karistamatult oma loomevajadust välja elada kindlates kohtades,
kuid paljud siiski valivad karistusega riskides illegaalsed lõuendid.
Loomulikult ei
piirdu mu töö mööda linna jooksmisega, teoste jäädvustamise, nende
koordinaatide ja asendite talletamisega, vaid lisandub ka analüüsiv osa.
Semestri lõpus selgub, kas ja kui edukalt ma tollega hakkama saan.
(Siili sebimisi toetab Kristjan Jaagu
stipendiumiprogramm)
