Aasta hiljem

No et meil siin see šokolaadipilt kogu aeg ei vahiks lisan veel mõned jäädvustused.
Alkohol oli ootuspäraselt roppkallis, tavapoest kangemat kraami ei saanudki, oli vaid lahjemat õlut. Samas oli huvitav see, et mida kangem alkohol, seda suhteliselt soodsam see oli – kui vein maksis kaks korda rohkem Eestiga võrreldes, siis viski oli näiteks "ainult" kolmandik kallim.
Paremal on näha jõuluteemaline kole tass, leidsin selle mõõna ajal jõepõhjas kõndides, poolenisti mutta mattunud. Tõin Eestisse ja joon sest endiselt viskit.

 Polnud ka kerjustest ja prügikastis sobrajad tänavapildist puudu. Olid nii tõmmunahalised kui ka valgenahalised.

 Trondheimi kuulus puusild-värav, pidada igasugu hädade vastu aitama.

 Rattaliiklus oli võrdlemisi tihe ja linnapildis rattalaipu samuti palju – ohtralt hüljatud jalgrattaid, mida oli kohati hakatud jupphaaval laiali tassima.

 Sild ühikate lähedal, koolitee.

 Kaks-kolm korda oli me sealviibimisel ka suurem virmaliste möll, see oli üks suuremaid. Kahetsesin kibedalt, et mul vingemat fotokat pole.

 Mitmendat kuud järjest võõrsil viibides ja ühikas elades hakkasin ühel hetkel hirmsat vajadust puutöö järele tundma. Näpud sügelesid koledal kombel. Kuna ostsime regulaarselt sushit, jäi meil pidevalt söögipulki alles ja ühel õhtul hakkasin filmi vaatamise kõrvale neid taskunoaga vestma. Hiljem otsisin veebist ka nikerdusnoa ja tellisin sõbra abiga Eestisse.

 Eks kõik pikemaks ajaks välismaale läinud on seda kogenud – paljud lubavad külla tulla, enamik ei tule. Paar sõpra siiski tuli ja ühel nendega matkal käimisel juhtusime kohe ka nende paari eestlase otsa, kes samuti Trondheimi kandis. Eesti sportlased, treeninglaagris. Ühel oli otsaees sinimustvalge, nii et saime neil sabast kinni.

 Teine retk oli juba kõrgemal ja kaugemal, sai omajagu vantsida. Vaade orule ja fjordile.

 Udu oli kohati võimas, naaberühikat pole köögiaknast pea nähagi.

 Jah, jälle vanalinn, puumajad puusillalt. Hämmastav kohe, et kõik need majad polegi korda tehtud, mõni ähvardab kokku vajuda.

 Ühel heal päeval lennati meile kraesse ja vaadati elamine üle. Kuna meil täpseid juhendeid polnud, mida ja kui palju kasima peaksime, saime esmalt hoiatuse ja pärast sellise kiidukirja.

 Esimene lumi. Esialgu veel eemal, mäetipus.

 Nädal-paar hiljem jõudis ka linna.

 Detsember. Lumi eriti paksuks ei jõudnud koguneda, vahepeal viskas suure lahmaka, siis sulas jälle ära.

 Mõned kodused pidasid meeles ja saatsid kommi, viina ja vorsti. Vorst oli vahepeal habeme ette kasvatanud.

 Välistudengitele tehti ka üks järjekordne väljasõit, üks väheseid, kus me osalesime. UNESCO kaitse all kaevurilinn Røros.

 

Oeh, sellega oli palju peavalu – eksamid. Esiteks on Norra ained mahukad, mul oli kõige väiksem 7,5, paljud on aga 15 ainepunkti (kusjuures sisuliselt olid mõlemad sama töömahuga), seega semestris jõuadki teha vaid kaks-kolm ainet. Vahepeal pead tegema veel vahetöö ja kui sellega hakkama ei saa, siis ei pääse ka eksamile. Ma poleks suhtlusarusaamatuse tõttu napilt saanudki, see oleks ka mu stipivõimaluse ära rikkunud ja üldse suurema jama tekitanud, lihtsalt juba sellepärast, et aine on nii punktimahukas – see ongi sellise mahukuse pahupool, ühe aine nurjumisel on kahju suur. Eestis paar EAP-d kaotada pole veel probleem. Igatahes eksamile lõpuks sain ja selline massiivne tegemine see oli. Tartu ülikoolis olen saanud enamiku aineid üldse semestri jooksul ära teha, nii et sessiperiood oli mu jaoks tundmatu nähtus, Trondheimis sain seda täie rauaga – koostasin konspektidest ja lisamaterjalidest mitmekümnelehelise kogumiku ja siis tuupisin elu eest. Õudne, rohkem ei soovi. Muidugi ka oma viga, et 30 EAP-d võtsin, oleks võinud poole vähemaga piirduda, aga siis poleks jälle huvitavaid aineid saanud võtta. Ikka häda nende mahukate ainetega.

 Viimane jalutuskäik enne ärasõitu.

 Pakid kokku ja minekut. Lisavarustust oli sealviibimisega ikka tekkinud, mõned asjad suutsime isegi kottidesse suruda.

Gruusia = Tbilisi + Gudauri (24.01.14–01.02.14)

Eelmise aasta Slovakkia lauareisil küpses mõte Indiasse minna, aga sügisel asendus see Gruusia-jutuga. Ma suhtusin esialgu leigelt, kuna olin just kooli läinud ja töisest tegevusest taandumas, seega polnud suuremaid väljaminekuid kavas. Six käis aga peale ja tegi veel sõidugi välja, nii et poole planeeringu pealt hüppasin reele. Teised kavandasid-organiseerisid, mina loksusin kaasa.

Lend läks üsna ludinal, hops Riiga ja lups Tbilisi, lennujamas Wako (Vako?) vastas, kolme autoga ning kahe tunniga Gudauri. Serpentiinidele, mõningasele külglibisemisele ja üleväsimusele vaatamata kella seitsmeks öömajas kohal.

Tegime teed ja kudesime, pool rahvast kaldus voodi suunas, ma olin aga päikselisest ilmast õhinas ning varasema mägireiside kogemuse põhjal edasise ilma suhtes skeptiline. Kogemus teadis ka seda, et üleväsimus läheb mäel üle. Võtsime peremehega mõned klõmmid kodust puskarit ning Vana Tallinnat hinge alla ja läksime laenutusest varustust soetama. Mul oli kõik muu peale laua olemas, Tarvol samuti, Jako ja Hillar laenutasid vist ka saapad ja kiivrid. Tarvo sai head Völkli suusad, ma sain õige pikkusega, aga pisut laiavõitu laua.
Gruusias oli sama ebanormaalne talv olnud kui meil, lund nappis. Kahuritega kunstlund ei tehta, kuna esiteks on tavaliselt 5-6 meetrit looduslikku lund ja teiseks on neil mägedes niigi vähe vett, nagu peremees mõni päev hiljem vennastumisõhtul selgitas. Seega oli enamik radu ametlikult kinni, aga tõstukid töötasid – Euroopas sellist nalja ei tehta, kui on rada kinni, on ka tõstuk kinni. Sõitsime siis kõigil radadel ja õppisime kive vältima. Jakol oli veel tutikas laud kah. Tagastades see enam nii tutikas polnud :)

Wako rääkis ka midagi otseteest tõstuki juurest meie öömaja juurde, aga meie seda leida ei suutnud ning kõndisime jala ligi kilomeetri mööda käänulist maanteed koju. Järgmine päev näidati otsetee otsad kätte ning kae nalja, saimegi edaspidi pea ukse ette välja libiseda. Hommikuti viidi autoga tõstuki juurde, õhtul sõitsime laua-suusaga koju.
Ülejäänud päevad kulgesid rütmis rikkalik hommikusöök (öömaja hinna sees) > kümne paiku mäele > nelja paiku koju > pesu ja natuke tiksumist > õhtusöök (hinna sees) > veini ja muu hüva kraami degusteerimine keskööni või kahe-kolmeni. Ühel õhtul tuli peremehele paar sõpra külla ja vast sel puhul tuli ta me juurde ning teatas me põhilisele kõneisikule Jakole, et täna on kõik söögid-joogid tema poolt. Tegi kaminas šašlõkki, naised valmistasid köögis ohtralt hinkaale, toodi see kõhurõõm koos veinikannudega siis lauale ning söömajooma võis alata. Mina kustusin tavapäraselt kaheteistkümnest ära, aga Jako istus peremehega kolmeni üleval, arutasid veini ja puskari ajamise peensusi ning laulsid setu- ning eesti laule.

Ilmaga oligi üldiselt kehvasti, valdavalt sadas kõik päevad, selget ja päikest saime vaid esimesel ja viimasel päeval, vahepealse aja oli nii ja naa, kõige kehvem oli tihe lumesadu, mis hajutas päiksevalguse nii ära, et pinnakontuurid olid hoomamatud, raske oli kobamisi, valdavalt jalgade tööle tuginedes sõita. Suuremaid õnnetusi õnneks siiski polnud, CH lõhkus natuke põlve, Jako roideid ja pöialt ning mina samuti roideid. Piirdusime küll vaid põrutustega, päris pooleks või mõraseks midagi ei teinud. Ühel päeval lõi Hillaril kõhu alt ära, viimasel päeval tuli Harro vapralt mäele, süda iiveldamas. Käis tipus, puudrinõlval suure kivi taga, lõik sõrmed kurku ja sõitis edasi. Selline mees.

Aga kus sa viimase päiksepaistelise ilma ja puudrisõidu nautimata jätad, onju. Gudauril on kaks tippu, kõige kõrgemat meie sealolekul ei avatud, teisel tipul sõites nägime siiski, et traktor läks juba üles, ju oli lund nii palju tulnud, et võis vaikselt avamiseks valmistuda.

Viimasel päeval tuli Tbilisist Volkswageni buss järele, tegime peremehega pilti ja pakkisime end bussi. Laskusime õnneks aeglaselt, 30 km/h ja ketid peal. Pelgasin eelnevalt tõusuga sarnast sõitu.

Peagi kirjutan lisaks.
Kaks kuud hiljem:

Nojah, „peagi” … tõmbame siis otsad kokku:
Mägedest alla jõudes oli mingi politseipunkt ja vist rekkate kontroll, kõik kenasti teeservas rivis, kilomeetrine järjekord. Täpselt meie ees pööras üks vastutulnud Vene numbriga Kamaz ümber, saadeti vist tagasi – ja otse kraavi. Kette ega talvekumme loomulikult all polnud. Filmitud sai kah, ehk saan millalgi video lisada.

Tbilisis hosteli leidmine eriti aega ei võtnudki, räämas ja üheksakümnendate Tallinna meenutavas vanalinnas asusime õkva mäetipus seisva Gruusia Ema valvsa pilgu ja sinnasamma tõusva gondli vahel. „Namaste” hostel oli minu, esimest korda hostelis käija jaoks ootamatult viisakas ööbimiskoht. Puhtad ruumid, korralikud narivoodid ja mõnus kaminatuba allkorrusel. Järgnevad päevad nägid sellised välja, et pikale hommikule järgnes pisuke linnapeal kondamine, õhtupoole kogusid teised tuure ja jätkasid linnas trampimist, ma läksin hiljemalt keskööks siiski hostelisse ja hängisin kaminatoas teiste külaliste ning administraatoritega.
Tbilisi vanalinn on vinge, kui kellelgi raha üle, tasuks sinna mõne hoone restaureerimisse investeerida ja kümne aasta pärast tulu teenima asuda.
Käisime ka Gruusia saunas, ulpisime maa alt pumbatud kuumas vees, lasime end saunamehel küürida ja lürpisime ohtralt teed. Täielik luksus.
Tahtsime ka teletorni külastada, aga selgus, et sinna ei lasta, peab kõrvalasuva hotell-restoraniga piirduma. Sellele eelnes veel ka tüüpiline turistikas: küsisime taksojuhtidelt köistrammi kohta, mis sinna viib ja meile väideti, et see ei tööta (vale) ning et ta võib meid ära visata, hind on mõistlikud 10 laari (vale. Hiljem saime siiski selle olematu köistrammiga resto juurest tagasi alla ja hosteli adminnilt teada, et linnapiires on mõistlik hind 3 laari ja lennujaama sõit 15 laari. Aga hinnad olid Eesti mõistes siiski kõik nii madalad, et tundsime end nagu soome turistid Tallinnas. Veinid olid üliodavad, veinipoodides joodeti meid puhta tasuta, isegi taksojuhid pakuvad oma pagasnikust isetehtud veini, teletorniresto hinnad on võrreldavad Tartu-Tallinna kesklinna restode lõunapraadidega. Poolatarist administraator rääkis kah, et turul ikka üritatakse tal nahka üle kõrvade tõmmata, aga siis ta teeb neile selgeks, et teab kohalikke hindu.
Viimasel ööl vastu äralendu ei näinud me magamaminekul erilist mõtet, ärgata oli vaja niikuinii enne kukke ja koitu. Nelja paiku pakkisime, viiest läksime taksot otsima. Tüüpiline räämas ja kehvade kojameestega, aga see eest vinge LCD ekraaniga taksoromu sõidutas meid lennujaama, vantsisime läbi protseduuride lennukile ja alustasime enam kui tunnist lennukis istumist. Seejärel selgus, et üks Türgi lennuk olla lumesaju tõttu hoovõturajalt maha sõitnud. Kuna nüüd olid meie piloodi töötunnid täis, ei saanud me enam õhku tõusta. Läksime tollitsooni passima. Saime seal tükk aega külitada, infot keegi ei jaganud. Lõpuks saadeti meid ka sealt välja. Endiselt teavet ei jagatud, Jako võitles viimaks meile mingid äkased kohviku kupongid välja. Passisime sealgi mõned tunnid. Viimaks viidi meid tagasi Tbilisi, hotelli. Käisime duši all ja läksime linna õhtustama. Üheksa paiku õhtul hakati meid jälle lennujaama viima. Kuskilt kostus, et lisaks pilooditundidele oli ka lennuki hooldusvälp täis saanud, AirBaltic on oma asjakorralduse nii maksimaalselt ökonomeerinud, et väikseimgi tõrge lööb kogu süsteemi uppi. Hüvitada seda meile keegi loomulikult ei kavatsenud ja meie keegi nendega protsessida kah ei jaksanud. Lendasime Riiga, seal pakiti meid bussile, kuna järgmine lend Tallinna oleks mitme tunni pärast läinud, ja sõitsime koju. Tavaliselt ma sõiduvahendites magada ei suuda, aga seekord kukkusin küll kohe ära ja ärkasin vaid korra Iklas ja korra Pärnus. 

24. okt-27. okt, pühap-kolmap

Õmm... jah, oleme elus, midagi väga teinud pole.

Pühapäeval üritasime sadamas olevalt sise-kirbuturult islandi kampsunit leida. Eks neid kasutatud versioone oli ka lademetes, aga kuna meie (või noh, Siili) nõudmised olid üsna spetsiifilised – luku ja kapuutsiga –, siis seda ei leidnud. Iseenesest oli seal traditsioonilisi kampsikuid odavamalt küll kui poes – 800 EEK 1000-de asemel, aga neid me ei sihtinud ja isegi seda hinda pidasime natuke soolaseks. 500 oleks ok. Turistide poes oli soovitud kampsun küll olemas, samas oli aga hind vastav – 2500 EEK.



(Sellised kampsud. Aadressilt http://www.missbee.com)

Esmaspäeval põikasime siin-seal kasutatud riiete poodidesse  sisse, aga mida pole, seda pole.

Muide, esmaspäeval oli siin "naiste vaba päev" (mitte naistevaba päev :o) ehk Kvennafridagur, mil kutsuti naisi üles protestiks ebavõrdse kohtlemise ja palkade pärast poole päeva pealt töökohalt lahkuma. Oli ka märgata, et üsna paljud asutused olid keset päeva suletud. Ja kodust väljudes täheldasime taaskord suuremaid-väiksemaid inimrühmi ühes suunas, betoonkiriku poole liikumas.  Asutasime kah automaatselt sammud sinna. Kiriku juurde jõudes olime rahvahulga suurusest üllatunud – terve tänav paistis otsast lõpuni pilgeni rahvast täis olevat. Kuna suund ja siht oli meil sama, siis liikusime nendega paralleeltänavat pidi kaasa ja nägime teises otsas, et kõik keerasid "all" paremale, sadama juures püstitatud lava poole. Täitsa emadepäeva õhkkond oli: lapse, naised ja koorid laval. Mass oli tohutu. Hiljem lugesime, et 50 000 naist (üle riigi) osales. 300 000 elanikust. Metsik.

Ja palju õnne sünnipäevaks, Toomas! :o)

Kõlakarubriik – saime täna teada, et meil on veel üsna lust ja lillepidu oma mesinädalasviidis olnud. Meie saime mõned nädalad enne jahedate ilmade algust radikakraani korda ja sooja sisse. Esimesel ja teisel korrusel aga olid kuni viimase ajani radikad külmad, kohati langes temperatuur tubades miinus kahe kraadini! Üks rist ja viletsus selle hosteliga. Kes iganes seda blogi praegu/kunagi lugema juhtub ning kavatseb Reykjavíki õppima/tööle tulles Skipholti 27 hostelisse elama tulla – ärge seda tehke. Otsige pigem ühetoaline korter, mis maksab sama raha, nagu meie suur tuba (maksud on sama hinna sees). Veel odavam oleks ühiskorter, privaatsust on sama vähe-palju nagu hostelis, aga on odavam ja parem. Ausõna. Reykjavíki ülikooli asjaajamine lonkab ikka kõigi jalgadega.
Veel sappi – meie lendame siit kõigi eelduste kohaselt 6. detsembril minema, kuid üüri maksame terve detsembri eest. Sama jama on lätlasel, kes läheb siit ära 1. detsembril, kuid raha nõutakse terve ülejäänud kuu eest. Kellelgi detsembris tuba on vaja? :o)

Ja eile õhtul käisime Perlanil jalutamas. Jänesed ja virmalised, nagu ikka. Kõnni- ja sõiduteed olid kohati nii kiilasjääs, et saime mitmemeetriseid liuge lasta. Hõissa vastlad!