No et meil siin see šokolaadipilt kogu aeg ei vahiks lisan veel mõned jäädvustused.
Alkohol oli ootuspäraselt roppkallis, tavapoest kangemat kraami ei saanudki, oli vaid lahjemat õlut. Samas oli huvitav see, et mida kangem alkohol, seda suhteliselt soodsam see oli – kui vein maksis kaks korda rohkem Eestiga võrreldes, siis viski oli näiteks "ainult" kolmandik kallim.
Paremal on näha jõuluteemaline kole tass, leidsin selle mõõna ajal jõepõhjas kõndides, poolenisti mutta mattunud. Tõin Eestisse ja joon sest endiselt viskit.
Polnud ka kerjustest ja prügikastis sobrajad tänavapildist puudu. Olid nii tõmmunahalised kui ka valgenahalised.
Trondheimi kuulus puusild-värav, pidada igasugu hädade vastu aitama.
Rattaliiklus oli võrdlemisi tihe ja linnapildis rattalaipu samuti palju – ohtralt hüljatud jalgrattaid, mida oli kohati hakatud jupphaaval laiali tassima.
Sild ühikate lähedal, koolitee.
Kaks-kolm korda oli me sealviibimisel ka suurem virmaliste möll, see oli üks suuremaid. Kahetsesin kibedalt, et mul vingemat fotokat pole.
Mitmendat kuud järjest võõrsil viibides ja ühikas elades hakkasin ühel hetkel hirmsat vajadust puutöö järele tundma. Näpud sügelesid koledal kombel. Kuna ostsime regulaarselt sushit, jäi meil pidevalt söögipulki alles ja ühel õhtul hakkasin filmi vaatamise kõrvale neid taskunoaga vestma. Hiljem otsisin veebist ka nikerdusnoa ja tellisin sõbra abiga Eestisse.
Eks kõik pikemaks ajaks välismaale läinud on seda kogenud – paljud lubavad külla tulla, enamik ei tule. Paar sõpra siiski tuli ja ühel nendega matkal käimisel juhtusime kohe ka nende paari eestlase otsa, kes samuti Trondheimi kandis. Eesti sportlased, treeninglaagris. Ühel oli otsaees sinimustvalge, nii et saime neil sabast kinni.
Teine retk oli juba kõrgemal ja kaugemal, sai omajagu vantsida. Vaade orule ja fjordile.
Udu oli kohati võimas, naaberühikat pole köögiaknast pea nähagi.
Jah, jälle vanalinn, puumajad puusillalt. Hämmastav kohe, et kõik need majad polegi korda tehtud, mõni ähvardab kokku vajuda.
Ühel heal päeval lennati meile kraesse ja vaadati elamine üle. Kuna meil täpseid juhendeid polnud, mida ja kui palju kasima peaksime, saime esmalt hoiatuse ja pärast sellise kiidukirja.
Esimene lumi. Esialgu veel eemal, mäetipus.
Nädal-paar hiljem jõudis ka linna.
Detsember. Lumi eriti paksuks ei jõudnud koguneda, vahepeal viskas suure lahmaka, siis sulas jälle ära.
Mõned kodused pidasid meeles ja saatsid kommi, viina ja vorsti. Vorst oli vahepeal habeme ette kasvatanud.
Välistudengitele tehti ka üks järjekordne väljasõit, üks väheseid, kus me osalesime. UNESCO kaitse all kaevurilinn
Røros.
Oeh, sellega oli palju peavalu – eksamid. Esiteks on Norra ained mahukad, mul oli kõige väiksem 7,5, paljud on aga 15 ainepunkti (kusjuures sisuliselt olid mõlemad sama töömahuga), seega semestris jõuadki teha vaid kaks-kolm ainet. Vahepeal pead tegema veel vahetöö ja kui sellega hakkama ei saa, siis ei pääse ka eksamile. Ma poleks suhtlusarusaamatuse tõttu napilt saanudki, see oleks ka mu stipivõimaluse ära rikkunud ja üldse suurema jama tekitanud, lihtsalt juba sellepärast, et aine on nii punktimahukas – see ongi sellise mahukuse pahupool, ühe aine nurjumisel on kahju suur. Eestis paar EAP-d kaotada pole veel probleem. Igatahes eksamile lõpuks sain ja selline massiivne tegemine see oli. Tartu ülikoolis olen saanud enamiku aineid üldse semestri jooksul ära teha, nii et sessiperiood oli mu jaoks tundmatu nähtus, Trondheimis sain seda täie rauaga – koostasin konspektidest ja lisamaterjalidest mitmekümnelehelise kogumiku ja siis tuupisin elu eest. Õudne, rohkem ei soovi. Muidugi ka oma viga, et 30 EAP-d võtsin, oleks võinud poole vähemaga piirduda, aga siis poleks jälle huvitavaid aineid saanud võtta. Ikka häda nende mahukate ainetega.
Viimane jalutuskäik enne ärasõitu.
Pakid kokku ja minekut. Lisavarustust oli sealviibimisega ikka tekkinud, mõned asjad suutsime isegi kottidesse suruda.
