Et siin-seal poetatud viginaid tasakaalustada, püüan loetleda positiivset:
* Õlleaiad, rõdud ja õues hängimine. Kõik kohad on neid istumiskohti täis, on suuremaid, on väiksemaid, vingemaid ja lihtsakoelisemaid, aga neid jagub. Ainuüksi meie lähiümbruses meenub mulle kilomeetri raadiuses vähemalt viis. Lisaks muudele kõrtsudele. Aga need nendeks, aiad on tähtsad, sest Eestis mind hirmsasti häirib, et meil pole suurt väljas olemise kommet. Ja isegi kui tahad väljas olla ja toidukohal on õueala olemas, siis naljalt ei võimaldata, eeldatakse on liiga külm vms. Seetõttu näeb me tänavapilt kole niru välja. Ja ärme hakka ilmast ja külmast jaurama, Norras oli kehvem ilm kui meil, aga kohalikke see ei heidutanud, kui otseselt oavarrest ei kallanud, siis oldi ikka õues. Mõnikord isegi oavarre korral. Milleks meil katused loodud on, onju?
Aga tagasi Saksa. Seda õuehängi teevad kõigele lisaks kõik vanuserühmad, nii päeval kui öösel ringi jalutades näed nii 80seid kui 18seid õlle või muu joogiga kas õlleaias või niisama kuskil hoovinurgas või rõdudel sumisemas. Kusjuures alkovaba õlu on aina populaarsem, nii et see sumin ei tähenda tingimata joovet.
Samuti on suuremal jaol majadest rõdud ja (taas erinevalt Eestist) neid kasutatakse aktiivselt. Varahommikust hilisõhtuni näed ikka kedagi üksi, paaris või mitmekesi rõdul aega veetmas. Rõdu on vaat et inimõigus: näiteks sotsiaalmaju ehitavad arendajad peavad tingimata teatud mõõtudes rõdu ehitama, esimestel korrustel aga väikse aia looma.
Lisaks sellele, et säärane väljas elamine on hubane ja tore, näeb inimesi, mitte tuimi maju, on sellel ka näiteks turvalisuse aspekt: õppejõu sõnul (ka mingi uuringu andmetel) on see üks faktor, mis aitab Saksamaal turvalisust tagada. Kui Eestis kuulub öö nolkidele, siis siin on öösel ka vanem rahvas liikvel ja ülekäte minevad noored võetakse joonelt letti, kui nood lammutavad või ahistama kipuvad.
Nii et kõiksugu Tallinna ja teiste linnade kuritegevuse ohjeldamise pärast muretsejad võiksid natuke lahtisemalt mõelda ning ööelu ohjamise asemel nuputada viise, kuidas vanem elanikkond oma urgastest välja urgitseda.
Viimati näiteks käisime vanalinna müüri juures pargis külitamas ja seal oli kirju seltskond õhtul kell kümme: tudengikamp oli kohal õllekastidega ja ajas oma asja, lapsed mängisid liivakastis ja eakad tegid taiji'd. Koerad mängisid. Ühesõnaga, pilt on Eestis nähtavast märksa kirjum.
Bismarcki kvartali hipsteripiirkonnas käiakse aga õhtul-öösel raudteesillal istumas, sumisemas, kitarri mängimas ja nii sama olemas. Kusjuures istumine külitamine toimub otse silla betoonpinnal, mitte toolidel või käsipuudel.
Pildil näide ühest kummalisest venesõbralikust õlleaiast, milles peidus üks rääbakas telk. Pole eriti kutsuv. Kohati ongi mõned õlleaiad nii suvalised, et tekib kahtlus, et mõned loovadki neid mingil suvapõhjusel, mitte põhieesmärgil. No nagu meil tehakse OÜ-sid maksueeliste tarvis. Äkki siin saab kah kas maksusoodustust, soodsamalt parkimiskohti või lubatakse õlleaiaks ristitud platsil pikemalt sõpradega sumiseda. Uurimine jätkub.
* Vähene valgusreostus. Sakslased/augsburglased ei pea vajalikuks iga jumala pimedat nurka valgustada. Kui Tartus, kus luunja kurk niigi ööd reostab, kostub ulgu Emajõe terviseraja kehva valguse pärast, siis siin on nii linnamets (jurakas looduskaitseala linna lõunaservas) kui ka meie jõe poolele jääv ning terve linna pikkuses kulgev terviserada väga juhuslikult valgustatud, valdavalt aga pimeduses. Ja pole probleemi. Kondame seal öösiti ja pole kordagi ohtlikku olukorda märganud või end ohus olevana tajunud. Sama lugu on hoovidega – pole püsti pandud kümnemeetris posti otsas ja kõikidesse akendesse kiiskavaid lampide paraadi, on vaid paari meetri kõrgusel diskreetselt hõõguvad lambikesed siin-seal. Ja piisab. Tulemuseks on see, et öösel saab ööd nautida, tähti vaadata ja loodus on kah õnnelikum. Ma ei hakka siin valgusreostuse kahjulikke mõjusid loetlema, selle kohta on küllaga uuringuid tehtud, me ülikoolilinn võiks kah rohkem teadlikult tegutseda, mitte ERM-i prožektoreid taevasse suunata.
* Muu rohelus kah. Nii eelmainitud terviserajad ja linnamets kui ka muidu igal võimalusel muru ja puud. Kusjuures mitte ka tingimata muru, hoitakse täiesti teadlikult võimalusel niitudena neid rohealasid, ei pea kõike kohe mullani tasa niitma, võib ka siin-seal heinal suureks kasvada lasta.
Samuti on linn põldudest ümbritsetud, nii et väga mõnus on meil siin kümne minutise jalutuse järel põllavahele uitama minna ja ühikaelust närve taastada.
* Kasvatatud koerad. Praegu käib vaidlus linnametsas jalutusrihmakohustuse kehtestamise või lõdvendamise üle. Päevast päeva kohtame ilma rihmata koeri ja keegi pole meid veel tülitanud, vaid paar üksikut on tulnud nuuskima, aga üldiselt hoiavad kõik viisakalt distantsi, tegelevad oma asjadega ja vaatavad vahepeal peremehe otsa, et mida too nüüd neilt ootab. Ma ei tea, kas neil on siin kohustus kohe kutsikana koerakoolis käia või on lihtsalt enesestmõistetav norm, et koer ja peremees olgu koolitatud, aga tulemus on meeldiv. Rattaga sõites või uisutades pole kah kellelgi jahiinstinkti tärganud ja ei pea kuulma peremehe jauru "oi, ta kunagi ei hammusta".
* Klienditeenindajad. Ma vist pole siin ühtegi turtsakat teenindajat näinud (a ei, üks noamüüja meenus). Äärmisel juhul neutraalset, aga valdavalt on ikkagi müüjad pigem positiivsed, vabad suhtlejad, kes isegi õhtul, vahetuse lõpus leiavad viitsimist vajadusel klientidega ka lõõpida. Ja ka vastupidi – kliendid kukuvad teenindajaga heast peast tühjast-tähjast rääkima.
Eestist meenub mulle vaid paar sellist erandit söögikohtades ja ainult üks saksa mentaliteediga kassapidaja Tallinna vanalinna Rimis. Too võttis heaks teinekord kliendi kaubavalikut kommenteerida ja ka muidu suhelda mitte stiilis "mina teenindaja, sina klient, head aega".
* Transport. Ühistransport – kiire, puhas, tiheda graafikuga, üliõpilaspiletiga tasuta (pilet ise maksab muidugi 120 eurot).
Liidan siia ka rattateed. Arenguruumi kindlasti on, endiselt on autoteed prioriteet, aga suund on õige ja pea igale poole saab rattaga või uiskudega ohutult ligi. Üldiselt on hierarhia väidetavalt selline, et esmajärjekorras jalakäija, siis rattur, siis auto. Teed antakse küll igal võimalusel ja linnas sebrasid reeglina pole, lihtsalt igal ristumiskohal (ja mujalgi) lastakse jalakäija üle, selleks pole eraldi tähistust vaja.
* Jõed-kanalid. Eelmine nädal sai Augsburg oma ihaldatud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Täna just algavad sellele pühendatud tähistused. Pidu jälle.
Pildil näha üks kanal vanalinna kino lähistel. Seal on "igavene laine", kus surfarid liuglemas käivad.
* Eelmisest lähtub ka pidevate ürituste graafik. Ühtelugu miskit toimub, tasuta kultuurist puudust pole, nii et kui me jaksaks, siis saaksime siin vist kultuuri üledoosi. Aga isegi kui pole kavas kuskile ürrile minna, siis ka oma igaõhtustel uidangutel satume ühtevalu juhuslikult mingile üritusele. Ja kõvad väljaskäijad sakslased on igal pool kohal.
* Poodides suur valik kohalikku kaupa, veganvalik on samuti suur. Nood on küll tiba kallimad, aga mitte karmilt. Ja noh, seda kallidust tasakaalustavad jälle muud artiklid, mis on Eestis pakutavast odavamad. Liiter veini näiteks euro eest, õllest rääkimata. Aga ka muu.
* Tasuta raamatud ja muu. Komme on tõsta oma üleliigsed asjad tänavaserva, nii et (nii nagu Trondheimiski) siia kolides pole teoreetiliselt sul asju vaja kaasa tassida, linna peal liikudes nopid kokku nii köögitarbed, rattad, mööbli, kui ka tehnika ja raamatud. Meie oleme saanud endale sel moel tassi ja paar raamatut. Saanuks rohkemgi, aga meil pole palju vaja.
Lisaks on kõiksugu taaskasutuspoed, me oleme külastanud linna kahes otsas olevaid "sotsiaalkaubamaju" ja pean end iga kord tagasi hoidma, et igasugu pudinaid ära ei ostaks. Raamatuid jms. Kodustele oleme siiski üht-teist soetanud.
* Putukapuudus. Loodetavasti on see loomulik piirkondlik eripära, mitte seotud üleilmse putukate väljasuremisega – päeval ja öösel saab rahumeeli väljas istuda, ilma et mingid loomad sind näriksid. Tagasi Eestisse jõudes saame vist sääse-, kihulase-, parmušoki. Mul on vist vaid üks kord grillimisel sääsk kallal käinud. Samas lähikonnas nad ikkagi olemas on, sest paar nädalat tagasi sai lugeda mehest, kes viidi pärast vutimängu otse jalkaplatsilt kiirabisse sääserünnaku tõttu. See oli küll linnast natuke eemal järve lähistel, nii et ju neid ümberkaudu ikkagi leidub.
* Ja kõik need erinevad rattad, kastidega, kastideta, raamiga, kruiiserid ja hipsterid, kolme kuni kuue rattaga, akuga ja ilma, pikad ja lühikesed. Kevadel kuulutas linnavalitsus välja, et toetab pakirataste ostmist kuni 1000 euroga. Äsja tuli ka uudis, et Augsburg kuulub 25 kõige ummikurohkema linna sekka Saksamaal, nii et ilmselgelt on mõistlikum soosida rattaliiklust. Pakirattaid saab ühe seltsi korraldusel ka (vist lausa tasuta) laenutada, nii et kui sul midagi vedada, ei pea kohe autoga laiutama.
* Jaanimardikate lend pimedas metsas.
* Kirsi-, kreegi- ja ploomipuud igal pool, siruta vaid käsi ja vitsuta.
* Kebab dürüm. Ja kõik teravad toidud on ka tegelikult teravad, mitte tšillit või pipart kuskilt eemalt näinud. Kebabikohtades tasuta tee.
Enamikus, võib vist ehk isegi öelda, et enamuses söögikohtades ei lasta tümpsu ega muud muusikat. Valitseb rahustav vaikus, kostub vaid pisut jutusuminat, söögihääli, klaaside ja tasside üksikuid kõlkse. Meenus kohe sama mõnus Norra. Ühtlasi muutus Eesti toidukohtade lõputu lämin veel vastumeelsemaks.
* Bitte ja danke ette ja taha. Rattur teeb sust möödasõitu, sa teed talle selleks natuke ruumi ja kõik vaevuvad mööda tuhisedes ka danke poetama. Sama lugu muudes olukordades. Eestis sellistel juhtudel reeglina nohisetakse (ma ise kaasaarvatud).
* Äiksetormid. Kord kuus ikka korraks üle käib. Teed rõduukse lahti, kustutad tuled ära, viskad voodile pikali ja vahid. Ja kuulad, kuidas mürts raginal üle taeva rullub.
* Läheduses mäed.
* Külas käivad sõbrad.
