Kohv poes – sitt. Samas kohvikutest saab normaalset lurri, nii et peab veel otsinguid jätkama.
Norral on kinnine majandus, turule tulekut takistavad kõrged impordimaksud ja nii valitsevad kaupluste riiulitel teada-tuntud markide asemel kohalikud versioonid. Siinne Kit-Kat näeb näiteks välja selline:
Hiljuti üle ilma laineid löönud superkuu saime kah läbi pilvede vahitud. Õkva enne kesklinna jõudmist lõppes ka sadu ära.
Keskväljakuga on mul oma kana kitkuda. Muidu on seal tore lõõgastuda ja inimesi vahtida, aga elu teevad kibedaks tuvid ja kajakad. Olukorda ei aita parandada ka entusiastlikud linnutoitjad, nii et kõik kohad on lärakaid täis ja pihtasaamisvõimalus on suur. Eestis jagub neid toitjaid-lollakaid kah, aga nii täislagastatud kohti ma pole kodus veel näinud.
Leidsime hiljuti taas ühe künka, kust linnale hea vaade avaneb, senistest kõrgendikest vaat et parimgi – asub otse kesklinna kõrval ja annab sellest kandist hea ülevaate.
Aa, muidugi, virmalised – kohustuslik teema. Neid oleme näinud nüüd juba mitu korda ja hakkab korduma Islandist tuttav käitumine – naljalt enam ei viitsi vaatamas käiagi. Üks esimesi jahte toimus fjordi ääres poolsaare tipus. Oli tegelikult üsna pilvine, mis andis samas lootust, et saabki huvitavamaid pilte pilveaukudest kiiskavatest virmalistest. Ja saigi. Kohtusime ka kohaliku fotograafiga, kes rääkis, et mingi ta pilt olla hiljuti maailmas laineid löönud. Pildil paistab Sixi selg.
Ühe korra punnitasime koguni linnast eemale mäetippu vändata ning higistena lõõskavas tuules passida. Mäe tipus on mingi munakujuline objekt, mis aiaga ümber piiratud. Ma pidasin seda alguses observatooriumiks, aga vist on hoopis radar vms, jäi igatahes mulje, et tegemist on sõjaväeobjektiga.
Alla tulles paistis viie kildi kauguselt linn.
Otse loomulikult läks taevas kõige suuremaks mölluks siis, kui mäe otsast alla hakkasime tulema.
Panin kiiruga uuesti statiivi püsti, aga eriti seadeid ja teravust sättida ei jõudnud. Umbes kümne minutiga oli sõu läbi ja tuli järgmist intervalli oodata.
Laskusime veel mäest allapoole, kui tuli järgmine virmaliste hoog. Seekord nii võimas ei olnud kui eelmine, valdavalt piirdus hägusama kumaga, veiklemist oli vähem.
Selle paisjärve kaldal kohtasime jälle fotohuvilist norrakat. Tal oli lausa kaks kaamerat ja kaks statiivi. Ja tuli jälle ise meiega rääkima, nii et ma ei tea, mis norrakate kinnisuse legendi nad siin välismaalastele jauravad, äkki on hoopis mingi rahvuslik nali.
Kool on tore. See hoone, kus ma põhiliselt käin, asub linnaservas ja näeb välja nagu kasvuhoone – see tähendab väga palju on klaaspindu. Maja näeb seestpoolt välja, nagu olekski väikestele hoonetele klaaskatused peale ehitatud. Ruume aitab leida rakendus MazeMap. Kirjutad oma ruumi numbri sinna sisse ja arvutisse või moblasse tõmmatud rakendus näitab sulle kaardil, kus asub hoone, kus asub ruum, mitmes korrus jne.
Siin-seal on koridoridesse paigutatud putkad, kus saab telefoniga rääkida. Telefon peab endal olema, putka tagab vaid privaatsuse ja vaikuse.
Kooli kohvikus sattusin ühel vahetunnil kontserdile peale. Väga mõnusat jatsu plõnnisid, tegid vihmasel päeval kohe tuju heaks.
Klaasiga on kaetud ka kohaliku ostukeskuse üks külg ning üksiti on klaaskatte alla tõmmatud osa kõrvalasuvast majade reast. Mõistlik.
Üks suuri muresid oli see, et kohalikud transpordihinnad on meile, kes me kahe peale peame ühest stipendiumist ja säästudest ära elama, kirvevõitu, samas kiiremini ja kaugemale kui vaid kõndides tahaks ikkagi saada. Kasutatud rattapoode külastades saime teada, et just sel päeval toimub linnaservas rattaoksjon. Orienteerusime ja kiirustasime kohale ja oligi oksjon.
Ma sain oma ratta 250 krooni ehk umbes 26 euroga kätte.
Nädal hiljem toimus teine oksjon ja ka Six sai ratta. Seekord küll 450 krooniga
Noja siis on siin veel palju elektriautosid. Oleme näinud Tesla taksot, ja Hyundai elektrimaasturit, samuti kohtasime Brabuse Teslat. Hull värk. Elekter on Norras odav, samuti pakub riik elektriauto soetajatele hunnikus soodustusi (maksuvabastused, tasuta parkimised, bussirajas sõitmised, avalikus kohas tasuta laadimine), nii et selle ostmine on igati mõistlik mõte.
Eestist tulnu jaoks on hästi võõrastav, et linnapildis kohtab vana tuttavat sümboolikat. Norrakate jaoks on see normaalne, sots-demid on siin valdava osa ajast võimul olnud ja kommunism pole päris selline tont nagu meil.
Välistudengite nädala raames viidi meid ka jalkat vaatama.
