Kui varasem "kuvand" on olnud, et islandlased on marusõbralikud ja abivalmid ning üldse vinksvonks rahvas, siis kevadest kuni praeguseni toimunu hakkab negatiivseid eelarvamusi tekitama. Üritame küll "meele avali" hoida, aga raske on, kui kohati hädavajaliku infopäringu peale ei vastata nädalate kaupa midagi, või siis kirjutatakse mittemidagiütlevalt "Aitäh kirja eest. Parimate soovidega, blabla". Ausõna.
Ja siis kui lõpuks saame teabe kätte, selgub, et me oleme mingi registreerimisega hiljaks jäänud või hoopis liiga vara end kuskile kirja pannud ning sellest tulenevalt esimesed kaks nädalat oleme ilma öömajata. Või noh, mingi alternatiiv on, aga see on nii kirves, et eelistame pigem telgi kaasa vedada ja need kaks nädalat kämpingus vahtida kui säärast hingehinda maksta.
Eile siis vastati, et ahjaa, mõned kohalikud on valmis kah tudengeid majutama... aga näed, te jäite sellest rongist maha, sest me ei pidanud varem mingil müstilisel põhjusel üldse vajalikuks teile sellise võimaluse olemasolust rääkida. Oih!
Antud õpetliku episoodi juures tuleb lihtsalt jälle kord ebaoriginaalselt tõdeda, et tasuta lõunaid pole... või noh... väga harva on – Signe sai küll kaks stipendiumit, aga päris niisama siiski kõik kätte ei tule, kogu asjaajamisega kaasneb paras annus närvikulu ja frustratsiooni. Kas tõesti KÕIGIS ülikoolides üle maailma on asjaajamine sama küündimatu ja kaootiline nagu Eestis?
Islandlastest diivanisurfarid näitavad samuti üles äärmiselt leiget suhtlusvalmidust – keskmiselt 30% päringutele vaevutakse üldse vastama.
Proovisime ka paari kohaliku eestlase juurde ulualla saada, aga ka sinna ei pääsenud löögile. Nojah, mõistetav, tõenäoliselt on nende elamine paras läbisõiduhoov, iga tuttava-tuttav tahaks nende juures Islandi reisi ajal tasuta rottida.
Eks näis, ehk kohapeal ilmnevad siiski ka islandlaste head küljed ning edaspidi saame ühineda nende kuvandit (issand kui nõme sõna) upitavate massidega.
Juhhuijaa!
