15. nov, esm

Signel oli täna koolipäev. Kohe õhtuni välja. Ja õhtul oli islandi filmi seanss.
Siil aga leidis ärgates sildi, mis teatas, et Six võttis meie ainukese toavõtme kaasa ning ta kavatseb vahepeal kodus magamas käia. Nii et Siili plaan vahepeal väljas käia jäi katki. Hiljem selgus, et tegemist oli siiski vana sildiga, ning võtmed olid toas täitsa olemas. Damn.

Film oli selline:
Noh, mingi eriline kunstiteos polnud, paras ajaviitefilmike paari toredama momendiga.

 Ja kuna muffigi kirjutada ei viitsi, siis lisan veel paar pilti ning videot, mis said tehtud siis, kui Mariannelt pildimassinat laenasime.
Vaade meie toale uksest sisenedes. Kui kedagi huvitama peaks, siis dušinurk/kemps on vasakul. Jah, meie riided ongi alati mööda tuba laiali.

 Vaade aknast on selline – taamal kõrgub Esja, paremal paistab tükike selle sama maja, kus me elame teise tiiva tükike . Seal katusenurgal käiaksegi virmalisi vaatamas ja niisama huilgamas. Me tavaliselt vahime Esja ning lahe kohal sähmivaid virmalisi oma soojast toast, või siis läheme lahe äärde, samas suunas, kuhu antud juhul objektiiv on suunatud. Oi kui huvitav.

 Vaade vasakule. Pildil see välja ei paista, aga üle mere on selge ilmaga (nagu ta see päev oli) näha paarikümne kilomeetri kaugusel asuvad Snaefellsnesi mägede lumised tipud.

Sellel videol olen üritanud jäädvustada kesklinnas mitmel pool seintel rippuvaid... moodustisi. Koosnevad need helveste kogumitest, mis tuule käes tekitavad laine efekti. Neid esimest korda silmates pidin tükk aega põrnitsema ning ka lähemale minema veendumaks, et tegemist pole LED-ekraaniga.

Sixi kummaline käitumine on põhjustatud eksiarvamusest, et ma pildistan. Ja kuna tundub, et viimasel ajal on popp ja noortepärane piltidel alati hüppes olla, siis seda ta üritabki. Hah, tüng!

Järgmine klõpsusari on salvestatud Laugarveguri läänepoolsemas, ehk siis meie kodu suhtes kaugemas otsas. Vabandan, kaamerat oli raske paigal hoida, tuul sasis ja raputas kogu aeg. Selle lühikese filmimisega külmasid sõrmed täiesti ära, hea, et pärast seda panka kakaod jooma läksime.
(Näed, Sixile sain juba kõrviku pähe sikutatud, jess)



Grafiteid jahtides kuulsime üks hetk taaskord prõmmimist. Nojah, jälle tegelased parlamendi ees, arvasime. Kõndisime sinna ja vastu vaatas lage plats. Hiljem leidsime lammutajad üles, asusid paarisaja meetri kaugusel kohast, kus me neid esialgu kuulsime. Ei tea, mille vastu/poolt seekord protestiti, esindatus oli vahelduseks üsna hõre, aga hääl tihe. Järgmine päev sealt mööda kõndides olid tünnid lihtsalt maja ette kokku koondatud – pärast hea mugav protesti jätkata, ei pea vahepeal ära vedama.
(Ei, Signel ei ole käed Siili kätel kandmisest välja veninud. Tõmbas vaid lisakindad otsa.)



Ja siin kõnnime Reykjavíki ülikooli poole, et hiina filmi vaadata. Sellest lagendikust on ka varem juttu olnud – seal me ohhetasime ja ahhetasime virmalisi vaadata. Hanede soojaveetiik jääb paremale, ülikool on see suurem lähedalasuv hoone vasemal. Vot punkt.
(Siks teeb targa inimese nägu. Kohe-kohe on diplom käes, tuleb juba õiget ilmet harjutada.)

14. nov, pühap (Meeli, Meeli, tule nüüd lugema, pildidüsenteeria sai läbi)

Hommikul kl 7.00
Mobiil äratab.
Siil ei liiguta, Six keerutab varbaid ja kasutab võimalust mitte kohe sahmima hakata.
Kell 7.10
"Kuule."
"Mh?"
"Kell on seitse."
"Pekki!"
"Magame siis edasi või?"
"Mhmh."

Nii meil täna kuumaveejõkke  minemata jäigi. Viimase aja postitused tunduvadki valdavalt sisaldavat kirjeldusi sellest, kuidas me EI käinud kuskil. Jätkame samas vaimus.
Eile õhtul oli ju vaja  kella kaheni öösel Green Wingi vahtida (briti haige haiglakomöödiasari, aitäh Ringo) ja pärast Sixi uinumist jätkas Siil tavapäraselt kella neljani blogi lugemist. Seekord Kaamose oma. Siilil ongi praegu blogiperiood – raamatuid ei loe ja filme ei vaata. Eriti.
Ega see mitteärkamise protsess kõrvaltvaatajale nii humoorikas vist ei tundugi, aga Sixil oli igatahes lõbus, sest tavapäraselt järgneb mobiili äratussignaalile Siili silmapilkne virgumine, voodist välja paiskumine ja kööki askeldama tormamine, et Six saaks veel mõnda aega ärkamist jätkata.

Päris raisku me tänast täiesti tuulevaikset ja üdiselget (lehvitame siinkohal Eesti rampraskete vihmapilvede all kössitavatele lähedastele, lohutage end sellega, et meil on siin ilusad päikesepaistelised ilmad, Islandi talv my ass ja paar miinuskraadi tuleb siinjuures ainult kasuks) päeva siiski ei lasknud, vaid säädsime kahepaiku sammud  meelekindlalt, pärast odrapannkookide (ilmnes, et meie nisujahu on hoopis odrajahu, seega sõime karaskimaitselisi pannikaid) konsumeerimist, linna idaserva, kus asub Rauðavatn järve/tiiki ümbritsev park. Tegelikult kulgeb läbi terve pikliku kujuga linna soolikana üks suur park, mis ulatub selle tiigini välja. Pargi keskel jookseb jõgi/oja.

Üritasimegi suuremast liiklusest võimalikult eemale hoida ning põhiliselt jõe kallast mööda liikuda. Jõgi oli valdavalt lahtine, jääkaaneta. Samas tundus meile mõlemale, et me pole mitte kunagi Eestis selliseid jäässe pakitud kive näinud, nagu siin. Kivid sarnanesid pärlitega, mis tekivad ju samal moel – kivi/liivatera ümber koguneb ollus/jää. Kohati jõgi auras. Kas soe vesi lisandus looduslikest allikatest või mõne suplusmaja torudest, ei tea. Ühes kohas oli jõele ka tamm ehitatud, ning tehistiigi juurde erinevates keeltes sildid lisatud, et kala ei tohi püüda. Keelud olid islandi, inglise, poola, leedu, läti ja tai keeles. Huvitav keelevalik. Kas poolakad, leedukad, lätlased ja tailased inglise või islandi keelt ei oska? Või neid on siin rohkem, kui teisi võõramaalasi? Või kalduvad just pigem nende rahvuste esindajad kalastama?


Rauðavatni juurde jõudsime u 2 tunniga. Järv (ok, jääme järve juurde) oli jääs ja paarikümnepealine rahvamass selle peal. Uisutamas, kakerdamas, jalutamas. Hakkasime mõlemad ühekorraga uisulaenutusele mõtlema. See on järv on piisavalt suur, et paari ringiga mitte tüdida. Antud hetkel olime mõlemad juba piisavalt väsinud, ning päike juba küllalt madalal, et  mitte hakata järvele ringi peale tegema, seega pöörasime otsa ringi ja matkasime jõe teist kallast mööda kodumaile tagasi.


Väikse poepausiga. Meil on nüüd puuviljasalati hooaeg. Pistaatsiapähkli periood sai vist mõneks ajaks läbi. Võrdluses Eesti pistaatsiad vs Islandi omad, jäävad esimesed kindlalt alla, isegi Eesti kallimad
pähklid on tihtipeale kehvema kvaliteediga, kui siinsed odavaimad eksemplarid. Sealjuures hind on suhtkoht sama, mis Eesti odavamad.
Kaubandusteemal jätkates – eilset päeva kah täiesti maha ei maganud, vaid käisime hiljuti grafitijahil avastatud Bonuses. Seal oli uueks leiuks martsipanišokolaadisari. Neli varianti: konjakiga, pähkliga, tumeda šokolaadiga ja lihtsalt martsipaniga. Meile meeldisid pähkli ja tumeda šokolaadiga versioonid.
Aa – ja üleeile pangas teisel katsel käies õnnestus ka üüriülekanne teostada. 9000 EEK ülekande tegemise eest napsas pank 250 eesti krooni vahelt. Nüüd hakkame seal iga päev kakaod joomas käima, et mingilgi määral summa tasa saada. Seda me juba ei kingi.


Ja metsas (ok, "metsas") jalutades ning saapaga käbisid toksides meenus Joosep. Ja kodumets. Tunneme juba puudust küll. Samuti igatseme pelmeene, kaneelisaiu, rukkileiba, kilu, MUSTIKAID, Eesti õunu, teravat marineeritud kurki ja kodujuustu.

(Pildil Raul ja Joosep 1. jaanuari hommikul, käsil on headuutaastat käpasurumine.)



Ja koju jõudsime kuueks. Pimedas. Eile oli jälle mingi läbu ning kuna põliselanikud sahkerdavad siinsetele tudengitele odavamalt saadaolevat kohalikku puskarit, siis oli Edgaril "imelik" pohmakas. Sai vist kehvemat kraami.