Aga muus osas oli tore. Slovakid küll endiselt pea ühtegi võõrkeelt ei tonka, ses suhtes oli kummaline. Turismipiirkond, vahepeal on mitmeid aastaid möödunud, ja endiselt pole tolles valdkonnas edusamme tehtud – mägedes, restoranides, poes: keegi ei räägi eriti ei inglise, saksa ega vene keelt. Kõige lihtsam on minna eesti- ja kehakeele peale, siis saavad asjad lahendatud. Aga tegelikult pole ka ime, et võõrkeeli ei mõisteta, hotellis sai vaadatud ligi kümmet kohalikku kanalit ja neis kõigis oli välisfilmidele slovakkia keeles peale loetud. Välismaalastel on Eestis ikka pidu ja pillerkaar ma ütlen.
Muutunud pole ka hinnasuhe. Tuurijuht küll rääkis, et hinnad on samad, mis Eestis. No ma ei tea, mis asutustes ta käib (butiigid?), aga kõrtsus 0,65 eurot maksvat (head!) õlut Eestis ikka ei saa. Meil maksab see poeski rohkem. Toit oli kah samas hinnakategoorias, samas parem kui meil pakutav. Tööstuskaubad olid, jah, Eestiga võrreldavad. Aga muus osas – ma täitsa hakkasin mõistma, miks me põhjanaabrid Eestis pidutsemas käivad. Olles nüüd juba natuke toekamale majanduslikule järjele jõudnud kui kunagi tööturul esimesi kobavaid samme tehes ja samal ajal koolis käies, oli mul seekord esimene reis, kus ma oma kulutusi ei jälginud ega piiranud. Ja ikkagi läks terve reisi peale koos sõidu, hotellide, mäepiletite ja söögi-joogiga 511 eurot. Eestis oleks sama tarbimiskoguse juures kulud olnud arvatavasti kaks-kolm korda suuremad.
Nii paljukest on muutunud, et nõlvad on paremini hooldatud; Jasnas oli kaks uut (kupliga) tooltõstukit ehitatud, Lomnica tõstuk pidavat kah peagi vahetusse minema, siis saab ehk ka seal üleval, mustal nõlval peagi väiksemate järjekordadega läbi, kuigi ka nüüd hõrenes järts pärastlõunaks olematuks, nii et erilist probleemi polnudki.
Piludesse topitavad mäepiletid on asendunud magnetkaartidega, mis tuvastatakse seadme poolt juba taskust välja võtmiseta. Ka see on juba tubli edasiminek. Varem ikka pelgasin, et mäest laskumisel jope või kinda küljes tilbendav kaart võib jooksu panna, nüüd seda hirmu enam pole. Päeva lõppedes kaarti (automaati) tagastades said kaks eurot deposiiti tagasi.
Vähemkülastatavatel nõlvadel on vist veel nood pilukaardid kasutusel, ühel õhtul öösõidul käidud linnalähedasel mäel sai veel neid kasutada.
Järjekordades julma trügimist on vist kah vähemaks jäänud. Või siis olen hoopis mina ülbemaks muutunud-kohanenud. Muidugi Jasna FIS-i nõlva tõstuki juures olid järjekorrad võrreldes kunagiste hiidsabadega ka kordades väiksemad, nii et põhjust trügimiseks on samuti vähem. Tahan siiski loota, et järtsukultuur on ikkagi paranenud.
Väidetavalt olla meie sealoleku ajal olnud mingi kohalik laste(?) püha, nii et nõlvad olid kohati pisipägalikke ja nendega koos ukerdavaid vanemaid täis. Neid sai õnneks mustale nõlvale minemisega vältida, üldjuhul päris algajad sinna ei roninud. Kui aga tuule tõttu mustad nõlvad suleti, siis olime sunnitud koos algajatega paarutama. Põnev, jah, aga ohtlik kah. Lapsed ei teadvusta, või ei tehta neile selgeks, et keset nõlva ei tasu seisma jääda, veel vähem künka taha vahtima jääda. Serva tuleks tõmmata. Eelviimasel päeval oleksin napilt ühe sellise nublu ribadeks sõitnud, paar sentimeetrit vist jäi puudu. Martin, kes seda tagapool sõites pealt nägi, juhtus ka ühe teise, mitte nii õnnelikult lõppenud olukorra tunnistajaks olema. Väga kole mats oli käinud. Ei tea, vanemad vist ikka eriti ei hooli oma lastest.
Meie grupi õnnetuste osas läks hästi ja keegi tõsisemalt viga ei saanud. Vaid Tarvo ja Martin sõitsid kohe esimesel päeval kokku, Martinil oli veel kaamera kiivri küljes, nii et hiljem saime dramaatilisi kaadreid vaadata – külgepidi lähenevad suusad ja sellele järgnev kaamera keerlemine ehk tsentrifuugi rakurss, mille keskel, ime küll, püsib Tarvo. Martin sai mälestuseks sinikad küljele ning suusakandiga sisselõiked oma tutikasse jopesse. Feil nikastas pisut oma põlve, kuna klambrid olid liiga tihkeks krutitud ja suusad keeldusid vajalikul hetkel eraldumast ning Tarvo põrutas eelviimasel päeval pisut oma pöialt. Minuga ei juhtunud miskit, teise päeva hommikul parem põlv andis natuke tunda, hiljem kadus ka see mure.
Ja taas leidis kinnitust reegel, et mägedes pohmakat ei teki. Ei tea siis, kas see tuleneb sealsest õhust või pigem pidevast füüsilisest koormusest või nende kahe kombinatsioonist. Ei-ei, ma ise seekord nii palju klaasi-purki ei kummutanudki, et oleks pidanud hommikust valu ja vaeva pelgama, aga no mõned meist võtsid seda “meri põlvini” suhtumist ikka väga tõsiselt :o) ja ka neil oli hommikuti olemine OK.
Rändom – Slovakkia palkmajade tapid ja varakaunistused on ikka imelikud.
Liiklus – ülekäigurada ei kuulu endiselt jalakäijatele. Sebra sind ei päästa, ületada võid vaid siis, kui liginevaid autosid pole.
Pikemalt kirjutada pole mõtet, siis läheks juba pikaks. Võib-olla lisanduvad hiljem ka mõned pildid (videod?).
Slovakkia
Kõigepealt olgu öeldud, et üldjoontes oli OK-reis. Kaks esimest päeva saime päikest, kaks järgmist tuult ja vihma ning oma grupp päästis reisi. Aitäh, sõbrad :o)
Edasi jätkan sellega, et pritsin sappi, kuna ma lähen mäele, mitte bussi ekstreemsusi otsima ja üritan netiavarustesse jätta jälje – OÜ Mäevaim ja Täitsamehe Bussid (sellised kirjad olid vähemalt bussi peal, ma ei teagi, miks kahte nimetust vaja on). Reisikorraldajaks oli aga hoopis Turja Tour.
Bussi astudes oli juba näha, et noh, tüüpiline Slovakkia odavreisi buss, mingit erilist mugavust polnud, peakohal olevate panipaikade luugid kipuvad irvakile vajuma ja vaid ühe hinge otsas rippuma. Reisi jätkudes hakkas neid luuke järjest rohkem alla vajuma. Kuskil Leedus tuli üks välimine aknaliist lahti.
Esimesel mäepäeval Jasnasse sõites sai bussil õhk otsa, liikusime vaid esimese käiguga ja pidime lõpuks kohaliku suusabussiga jätkama.
Teise mäepäeva Lomnicale mineku vedas buss õnneks välja.
Kolmandal päeval oli igal pool mägedel tugev tuul ja paljudes kohtades tõstukid suletud. Seetõttu pidime Ružamberoki minema, kuna see on valdavalt tuulte eest varjatud. Buss aga kärvas jälle ära ning meile appi tulnud teise eestlaste rühma buss viis meid Jasnasse, kuigi algsesse sihtkohta oli vaid 10 km rohkem sõita. Jasnas oli loomulikult enamik tõstukeid suletud ning edasijõudnutele sobivatest nõlvadest pääses vaid ühele-kahele. Meie Jasnasse viimise põhjendus kõlas umbes selliselt, et "Kõik Eesti rühmad on seal".
Neljandal päeval oli veebikaameratest ja ilmateadetest näha, et paljudel mägedel on küll udu või sajab, aga oli siiski ka neid kohti, kus oleks saanud päev läbi päikest või vähemalt vihmavaba ilma nautida. Viidi meid aga mäele, kus terve päeva esimese poole sadas, nii et juba esimese tõstukiga mäkke tõustes olid pea kõik läbimärjad. Ja see jätkus kuni pärastlõunani - nii laskudes kui tõustes pidid pidevalt vihmas ligunema, kuna tõstukid olid kupliteta.
Lisaks oli bussis kõigil päevadel kas talumatult palav (kõik koorisid end särkide väele) või ebameeldivalt külm (kõik ajasid joped selga ja mütsid pähe).
Slovakkias olles ei täheldanud ma kordagi, et bussijuhid (kellest üks pidavat ka selle rondi omanik olema) oleksid üritanud bussi remontida, järgmiseks päevaks korda teha, takistada luuke reisijatele pähe vajumast vms. Nägin vaid todasama väidetavat omanikku purjus päi ringi kakerdamas ja mälestusi heietamas.
Koduteele asudes saime veel paar peatust teha, kui bussijuhid hingevaakuvat bussi putitasid.
Tegin nüüd tagantjärgi otsingu ja leidsin näiteks selle:
Kommentaaridest selgub, et jälle on tegemist Täitsamehe tegelastega.
Üks kommentaar sama artikli sabast, tundub, et meil läks veel isegi hästi:
Liilia
24.11.08, 14:55
Olen ühel meelel Tarmo hoiatusega, et tuleb valida bussifirmat,
millega reisile minna. Ei ole küll ise kasutanud Helina Turja
bussifirma Mäevaim teenuseid, kuid sel sügisel oli mul võimalus
Külli Turjale kuuluva reisifirmaga Turja Tour sõita kultuurireisile
Ungarisse. Meie reis Kuressaare bussijaamast algas Täitsamehe Bussid
OÜ-le kuuluva bussiga juba hirmu ja kahtlusvärinaga hinges, sest
kulus enne 10 min. kui bussijuht käigukangiga ragistades lõpuks
bussile käigu sisse sai ja liikuma hakkas. Sama kordus ka Kuivastus
praamile minnes ja praamilt maha tulles. Öösel pidevalt sõites
probleeme ei olnud, aga järgmisel päeval ühe Poola väikelinna
ristteel peatudes jäimegi punase foori taha seisma ja tekitasime seal
liiklusohtliku olukorra, kuna meie buss ei liikunud enam paigast.
Bussijuhtidelt selgitust nõudes vastati meile napisõnaliselt, et ah
jama on käigukastiga. Õhtupimeduses jõudsime kuidagi Ungarisse,
kus meie buss lõplikult üles ütles ja keset mägiteed seisma jäi.
Pilkane pimedus ümberringi, ainukesed valgusallikad reisijate
taskulambid kuna bussi valgussüsteemid olid ka rivist väljas.
Täielik liiklusohtlik olukord. 40 reisijat kamandati bussist välja,
seisime mitu tundi pimeduses, teadmatuses ja hirmus. Ühel pool teed
kuristik, teiselpool mäesein. Õnneks oli liiklust sel teel vähe,
sest oli hiline õhtutund. Kahe päeva pärast saabus meile Eestist
sama firma asendusbuss, kuid selles sõitmine oli võrreldav pidevas
saunaleilis viibimisega. Küttesüsteem töötas täiega, buss oli
pidevalt kärsahaisu ja vingu täis. Iga natukese aja tagant palusime
kütmist lõpetada ja konditsioneeri tööle panna, et pisut
hingamiseks õhku saada. Meile vastati, et tehnilise rikke tõttu ei
ole võimalik küttesüsteemi välja lülitada ja konditsioneeri ei
saa sellepärast tööle panna, et bussijuhil on külm ja tuul viib
püksid jalast ära. Uimased ( võib olla ka vingust) ja leplikud
saarlased nagu me oleme, leppisime vaikselt olukorraga ja sõitsime
aga edasi. Lõpuks jõudsime ka kodusaarele tagasi, kas küll
õnnelikena aga siiski elusatena. Taevale tänu!Kui ma õigesti
mäletan, siis mõned aastad tagasi juhtus Orissaare koolilastega
õnnetus, kes sama reisifirma ja Täitsamehe Bussidega Slovakkias
käisid ja seal bussipõlengu üle elasid. Jääb kuidagi mõru maik
asjale juurde, kui kõik äpardused ja õnnetused samade
bussifirmadega juhtuvad. Aga pole ka midagi imestada , sest kuuluvad
ju Turja Tour, Täitsamehe Bussid ja Mäevaim OÜ kõik ühte tsunfti.
Jääb mulje, et tehnoülevaatust nende firma bussidele küll
nõuetekohaselt ei tehta või ostetakse ülevaatus lihtsalt raha
eest.
Nende firma busse mina küll eales reisimiseks ei kasuta ja Turja
Touri reis jääb mul ka elus esimeseks ja viimaseks. Kui firmal ei
jätku raha paremate reisibusside ostmiseks ja reisifirmal busside
rentimiseks, siis logudega ei tasu ka reisijaid mööda ilma loksutada
ja inimelusid ohtu seada.
/.../
"Turja Tour" otsingut tehes leiab nii kiitvaid kui laitvaid hinnanguid, aga mina nende teenust tulevikus mitte mingil juhul kasutada ei kavatse. Tegelikult ei olnud ka sel reisil kavas kasutada, aga meie algne reisikorraldaja (X-TRAVEL OÜ, www.lumi.ee) ei saanud piisavalt suurt gruppi kokku ja siis liideti meid Turja Touri omaga.
Edaspidi keskendun pigem omakorraldatud reisidel osalemisele. Mitte et ma neid seni ise väga korraldada viitsiks, aga senised sõprade või enda organiseeritud käigud on ikka mitme tärni võrra kõrgemal tasemel olnud ja üldse on mõnusam käia koos oma sõpruskonnaga, kellel on sarnased huvid ja arusaamad ning ei sunni terve reisi lastefilme vaatama ning haledalt lääget Eesti poppi kuulama.
Edasi jätkan sellega, et pritsin sappi, kuna ma lähen mäele, mitte bussi ekstreemsusi otsima ja üritan netiavarustesse jätta jälje – OÜ Mäevaim ja Täitsamehe Bussid (sellised kirjad olid vähemalt bussi peal, ma ei teagi, miks kahte nimetust vaja on). Reisikorraldajaks oli aga hoopis Turja Tour.
Bussi astudes oli juba näha, et noh, tüüpiline Slovakkia odavreisi buss, mingit erilist mugavust polnud, peakohal olevate panipaikade luugid kipuvad irvakile vajuma ja vaid ühe hinge otsas rippuma. Reisi jätkudes hakkas neid luuke järjest rohkem alla vajuma. Kuskil Leedus tuli üks välimine aknaliist lahti.
Esimesel mäepäeval Jasnasse sõites sai bussil õhk otsa, liikusime vaid esimese käiguga ja pidime lõpuks kohaliku suusabussiga jätkama.
Teise mäepäeva Lomnicale mineku vedas buss õnneks välja.
Kolmandal päeval oli igal pool mägedel tugev tuul ja paljudes kohtades tõstukid suletud. Seetõttu pidime Ružamberoki minema, kuna see on valdavalt tuulte eest varjatud. Buss aga kärvas jälle ära ning meile appi tulnud teise eestlaste rühma buss viis meid Jasnasse, kuigi algsesse sihtkohta oli vaid 10 km rohkem sõita. Jasnas oli loomulikult enamik tõstukeid suletud ning edasijõudnutele sobivatest nõlvadest pääses vaid ühele-kahele. Meie Jasnasse viimise põhjendus kõlas umbes selliselt, et "Kõik Eesti rühmad on seal".
Neljandal päeval oli veebikaameratest ja ilmateadetest näha, et paljudel mägedel on küll udu või sajab, aga oli siiski ka neid kohti, kus oleks saanud päev läbi päikest või vähemalt vihmavaba ilma nautida. Viidi meid aga mäele, kus terve päeva esimese poole sadas, nii et juba esimese tõstukiga mäkke tõustes olid pea kõik läbimärjad. Ja see jätkus kuni pärastlõunani - nii laskudes kui tõustes pidid pidevalt vihmas ligunema, kuna tõstukid olid kupliteta.
Lisaks oli bussis kõigil päevadel kas talumatult palav (kõik koorisid end särkide väele) või ebameeldivalt külm (kõik ajasid joped selga ja mütsid pähe).
Slovakkias olles ei täheldanud ma kordagi, et bussijuhid (kellest üks pidavat ka selle rondi omanik olema) oleksid üritanud bussi remontida, järgmiseks päevaks korda teha, takistada luuke reisijatele pähe vajumast vms. Nägin vaid todasama väidetavat omanikku purjus päi ringi kakerdamas ja mälestusi heietamas.
Koduteele asudes saime veel paar peatust teha, kui bussijuhid hingevaakuvat bussi putitasid.
Tegin nüüd tagantjärgi otsingu ja leidsin näiteks selle:
24.11.2008. Kuressaare ametikooli õpilased viidi haiglasse, kui nad Tallinnasse muusikali vaatama sõites said bussis vingumürgituse ning osa neist sihtkohta jõudes kokku kukkus. 14 õpilast on tänaseks kõik haiglast väljas. Kool bussifirmat milleski ei süüdista.
Kommentaaridest selgub, et jälle on tegemist Täitsamehe tegelastega.
Üks kommentaar sama artikli sabast, tundub, et meil läks veel isegi hästi:
Liilia
24.11.08, 14:55
Olen ühel meelel Tarmo hoiatusega, et tuleb valida bussifirmat,
millega reisile minna. Ei ole küll ise kasutanud Helina Turja
bussifirma Mäevaim teenuseid, kuid sel sügisel oli mul võimalus
Külli Turjale kuuluva reisifirmaga Turja Tour sõita kultuurireisile
Ungarisse. Meie reis Kuressaare bussijaamast algas Täitsamehe Bussid
OÜ-le kuuluva bussiga juba hirmu ja kahtlusvärinaga hinges, sest
kulus enne 10 min. kui bussijuht käigukangiga ragistades lõpuks
bussile käigu sisse sai ja liikuma hakkas. Sama kordus ka Kuivastus
praamile minnes ja praamilt maha tulles. Öösel pidevalt sõites
probleeme ei olnud, aga järgmisel päeval ühe Poola väikelinna
ristteel peatudes jäimegi punase foori taha seisma ja tekitasime seal
liiklusohtliku olukorra, kuna meie buss ei liikunud enam paigast.
Bussijuhtidelt selgitust nõudes vastati meile napisõnaliselt, et ah
jama on käigukastiga. Õhtupimeduses jõudsime kuidagi Ungarisse,
kus meie buss lõplikult üles ütles ja keset mägiteed seisma jäi.
Pilkane pimedus ümberringi, ainukesed valgusallikad reisijate
taskulambid kuna bussi valgussüsteemid olid ka rivist väljas.
Täielik liiklusohtlik olukord. 40 reisijat kamandati bussist välja,
seisime mitu tundi pimeduses, teadmatuses ja hirmus. Ühel pool teed
kuristik, teiselpool mäesein. Õnneks oli liiklust sel teel vähe,
sest oli hiline õhtutund. Kahe päeva pärast saabus meile Eestist
sama firma asendusbuss, kuid selles sõitmine oli võrreldav pidevas
saunaleilis viibimisega. Küttesüsteem töötas täiega, buss oli
pidevalt kärsahaisu ja vingu täis. Iga natukese aja tagant palusime
kütmist lõpetada ja konditsioneeri tööle panna, et pisut
hingamiseks õhku saada. Meile vastati, et tehnilise rikke tõttu ei
ole võimalik küttesüsteemi välja lülitada ja konditsioneeri ei
saa sellepärast tööle panna, et bussijuhil on külm ja tuul viib
püksid jalast ära. Uimased ( võib olla ka vingust) ja leplikud
saarlased nagu me oleme, leppisime vaikselt olukorraga ja sõitsime
aga edasi. Lõpuks jõudsime ka kodusaarele tagasi, kas küll
õnnelikena aga siiski elusatena. Taevale tänu!Kui ma õigesti
mäletan, siis mõned aastad tagasi juhtus Orissaare koolilastega
õnnetus, kes sama reisifirma ja Täitsamehe Bussidega Slovakkias
käisid ja seal bussipõlengu üle elasid. Jääb kuidagi mõru maik
asjale juurde, kui kõik äpardused ja õnnetused samade
bussifirmadega juhtuvad. Aga pole ka midagi imestada , sest kuuluvad
ju Turja Tour, Täitsamehe Bussid ja Mäevaim OÜ kõik ühte tsunfti.
Jääb mulje, et tehnoülevaatust nende firma bussidele küll
nõuetekohaselt ei tehta või ostetakse ülevaatus lihtsalt raha
eest.
Nende firma busse mina küll eales reisimiseks ei kasuta ja Turja
Touri reis jääb mul ka elus esimeseks ja viimaseks. Kui firmal ei
jätku raha paremate reisibusside ostmiseks ja reisifirmal busside
rentimiseks, siis logudega ei tasu ka reisijaid mööda ilma loksutada
ja inimelusid ohtu seada.
/.../
"Turja Tour" otsingut tehes leiab nii kiitvaid kui laitvaid hinnanguid, aga mina nende teenust tulevikus mitte mingil juhul kasutada ei kavatse. Tegelikult ei olnud ka sel reisil kavas kasutada, aga meie algne reisikorraldaja (X-TRAVEL OÜ, www.lumi.ee) ei saanud piisavalt suurt gruppi kokku ja siis liideti meid Turja Touri omaga.
Edaspidi keskendun pigem omakorraldatud reisidel osalemisele. Mitte et ma neid seni ise väga korraldada viitsiks, aga senised sõprade või enda organiseeritud käigud on ikka mitme tärni võrra kõrgemal tasemel olnud ja üldse on mõnusam käia koos oma sõpruskonnaga, kellel on sarnased huvid ja arusaamad ning ei sunni terve reisi lastefilme vaatama ning haledalt lääget Eesti poppi kuulama.
Subscribe to:
Posts (Atom)