Aga muus osas oli tore. Slovakid küll endiselt pea ühtegi võõrkeelt ei tonka, ses suhtes oli kummaline. Turismipiirkond, vahepeal on mitmeid aastaid möödunud, ja endiselt pole tolles valdkonnas edusamme tehtud – mägedes, restoranides, poes: keegi ei räägi eriti ei inglise, saksa ega vene keelt. Kõige lihtsam on minna eesti- ja kehakeele peale, siis saavad asjad lahendatud. Aga tegelikult pole ka ime, et võõrkeeli ei mõisteta, hotellis sai vaadatud ligi kümmet kohalikku kanalit ja neis kõigis oli välisfilmidele slovakkia keeles peale loetud. Välismaalastel on Eestis ikka pidu ja pillerkaar ma ütlen.
Muutunud pole ka hinnasuhe. Tuurijuht küll rääkis, et hinnad on samad, mis Eestis. No ma ei tea, mis asutustes ta käib (butiigid?), aga kõrtsus 0,65 eurot maksvat (head!) õlut Eestis ikka ei saa. Meil maksab see poeski rohkem. Toit oli kah samas hinnakategoorias, samas parem kui meil pakutav. Tööstuskaubad olid, jah, Eestiga võrreldavad. Aga muus osas – ma täitsa hakkasin mõistma, miks me põhjanaabrid Eestis pidutsemas käivad. Olles nüüd juba natuke toekamale majanduslikule järjele jõudnud kui kunagi tööturul esimesi kobavaid samme tehes ja samal ajal koolis käies, oli mul seekord esimene reis, kus ma oma kulutusi ei jälginud ega piiranud. Ja ikkagi läks terve reisi peale koos sõidu, hotellide, mäepiletite ja söögi-joogiga 511 eurot. Eestis oleks sama tarbimiskoguse juures kulud olnud arvatavasti kaks-kolm korda suuremad.
Nii paljukest on muutunud, et nõlvad on paremini hooldatud; Jasnas oli kaks uut (kupliga) tooltõstukit ehitatud, Lomnica tõstuk pidavat kah peagi vahetusse minema, siis saab ehk ka seal üleval, mustal nõlval peagi väiksemate järjekordadega läbi, kuigi ka nüüd hõrenes järts pärastlõunaks olematuks, nii et erilist probleemi polnudki.
Piludesse topitavad mäepiletid on asendunud magnetkaartidega, mis tuvastatakse seadme poolt juba taskust välja võtmiseta. Ka see on juba tubli edasiminek. Varem ikka pelgasin, et mäest laskumisel jope või kinda küljes tilbendav kaart võib jooksu panna, nüüd seda hirmu enam pole. Päeva lõppedes kaarti (automaati) tagastades said kaks eurot deposiiti tagasi.
Vähemkülastatavatel nõlvadel on vist veel nood pilukaardid kasutusel, ühel õhtul öösõidul käidud linnalähedasel mäel sai veel neid kasutada.
Järjekordades julma trügimist on vist kah vähemaks jäänud. Või siis olen hoopis mina ülbemaks muutunud-kohanenud. Muidugi Jasna FIS-i nõlva tõstuki juures olid järjekorrad võrreldes kunagiste hiidsabadega ka kordades väiksemad, nii et põhjust trügimiseks on samuti vähem. Tahan siiski loota, et järtsukultuur on ikkagi paranenud.
Väidetavalt olla meie sealoleku ajal olnud mingi kohalik laste(?) püha, nii et nõlvad olid kohati pisipägalikke ja nendega koos ukerdavaid vanemaid täis. Neid sai õnneks mustale nõlvale minemisega vältida, üldjuhul päris algajad sinna ei roninud. Kui aga tuule tõttu mustad nõlvad suleti, siis olime sunnitud koos algajatega paarutama. Põnev, jah, aga ohtlik kah. Lapsed ei teadvusta, või ei tehta neile selgeks, et keset nõlva ei tasu seisma jääda, veel vähem künka taha vahtima jääda. Serva tuleks tõmmata. Eelviimasel päeval oleksin napilt ühe sellise nublu ribadeks sõitnud, paar sentimeetrit vist jäi puudu. Martin, kes seda tagapool sõites pealt nägi, juhtus ka ühe teise, mitte nii õnnelikult lõppenud olukorra tunnistajaks olema. Väga kole mats oli käinud. Ei tea, vanemad vist ikka eriti ei hooli oma lastest.
Meie grupi õnnetuste osas läks hästi ja keegi tõsisemalt viga ei saanud. Vaid Tarvo ja Martin sõitsid kohe esimesel päeval kokku, Martinil oli veel kaamera kiivri küljes, nii et hiljem saime dramaatilisi kaadreid vaadata – külgepidi lähenevad suusad ja sellele järgnev kaamera keerlemine ehk tsentrifuugi rakurss, mille keskel, ime küll, püsib Tarvo. Martin sai mälestuseks sinikad küljele ning suusakandiga sisselõiked oma tutikasse jopesse. Feil nikastas pisut oma põlve, kuna klambrid olid liiga tihkeks krutitud ja suusad keeldusid vajalikul hetkel eraldumast ning Tarvo põrutas eelviimasel päeval pisut oma pöialt. Minuga ei juhtunud miskit, teise päeva hommikul parem põlv andis natuke tunda, hiljem kadus ka see mure.
Ja taas leidis kinnitust reegel, et mägedes pohmakat ei teki. Ei tea siis, kas see tuleneb sealsest õhust või pigem pidevast füüsilisest koormusest või nende kahe kombinatsioonist. Ei-ei, ma ise seekord nii palju klaasi-purki ei kummutanudki, et oleks pidanud hommikust valu ja vaeva pelgama, aga no mõned meist võtsid seda “meri põlvini” suhtumist ikka väga tõsiselt :o) ja ka neil oli hommikuti olemine OK.
Rändom – Slovakkia palkmajade tapid ja varakaunistused on ikka imelikud.
Liiklus – ülekäigurada ei kuulu endiselt jalakäijatele. Sebra sind ei päästa, ületada võid vaid siis, kui liginevaid autosid pole.
Pikemalt kirjutada pole mõtet, siis läheks juba pikaks. Võib-olla lisanduvad hiljem ka mõned pildid (videod?).
No comments:
Post a Comment