Niisiis läksime reede õhtul Heleri sünnipäevale. Sihtisime nii, et liiga vara ei jõuaks – täpselt kaheksa ja üheksa vahele. Punktipealt. Natuke rahvast oli juba kohal, hiljem lisandus neid veel. Paras paabel – ungarlased, itaallased, poolakad, sakslased, islandlased jne. Eestlasi esindasime lisaks Helerile vaid meie. Eesti keel keelati ka kohe ära, samuti saksa keel, aga no või keegi seda jälgida viitsis. Söögiks-joogiks head ja paremat, võileiva ja muud tordid ning veinid ja kohalikud napsud.
Sai ka Opal ära proovitud, meenutas natuke soomlaste Salmijakki, aga oli tunduvalt vängem... ja vastikum. Siil kihutas pärast selle mekkimist kohe õunaliksi otsa, et aga lagritsa kuidagi suust ära saaks.
Esialgu istuti niisama ja üritati kuidagi piinlikku vaikust täita, hiljem hakkas vestlus juba veini ja muu toel kenasti veerema. Meie kõrvale sattus üks islandi poiss, kellel on leedukast sõbratar, seega Balti piirkonnaga keskmisest tuttavam. Lisaks oli ta Interraili passiga kuu aega mööda Euroopat reisinud, nii et juttu jätkus meil pikemaks, kuna vastava võimaluse kasutamine huvitab (kunagi tulevikus) ka meid. Soovitused: keskenduda põhiliselt Ida-Euroopale, eriti soojalt soovitas Rumeeniat, lääs on igav ja kallis. Samuti tasub sättida oma liikumised nii, et satud rongile ööseks, siis hoiad öömaja osas raha kokku. Rumeenias said nad kohaliku ajalooõpetaja 100 euro eest nädalaks ajaks giidiks. Koolist vist käisid küsimas. Rumeenias nägid ka mustlaste pealinna, seal pidid kõik uhked majad ja viimasepeal autod olema. Seal elavad need mustlaste "maffia" bossid, kellele kõik mustlaskerjused ja muud sellised kümnist maksavad. Bulgaariast rääkis aga õuduslugusid – rongiga selle piiri ületades tuli kohe mingi vagunisaatja nende kupeesse ja hakkas 50 eurot nõudma. Islandlasel läks seepeale hari punaseks ning hoolimata kainest mõistusest ja venna manitsustest sõimas rahanõutajal näo täis ning viskas välja. Ei juhtunudki midagi. Hiljem kuulsid, et kõrvalkupeedest olla see raha ära makstud. Hea teenistus. Ja seljakott pandi kah nii pihta, et pani selle maja seina najale, pöördus korraks venna poole kaarti vaatama ja tagasi pöörates oli kott läinud. Kedagi ära jooksmas ei näinud, arvatavasti keegi sirutas end aknast välja ja näppas ära. Ühes kohas viis kohalik vabatahtlik nad lastekodusse, kus nägid invaliidistatud lapsi – silmad välja torgatud, jalad pahupidi väänatud. Lihtsalt selleks, et lapsed kerjates rohkem raha saaksid. Kerjamine pidi üsna organiseeritud olema. Kreekas nägi, kuidas igasugu afgaanid ja iraagid end laevadele nihverdasid, et Itaaliasse ja sealt Euroopasse pääseda. Pidi täielik hullumaja olema, ning oli tänulik, et on olemas migratsiooni piiravad vahendid. Pariis meeldis talle (erinevalt meist) väga, on seal mitu korda käinud ja läheb veel. Samas pariislased pidid väga ülbed olema ja pirtsutavad kah. Ja tulevikus tahab baltiriikide kaudu Siberisse sõita.
Päris pikk vestlus oli :o)
Käisime vahepeal rõdul, taevas olid virmalised.
Olime sunnitud vara lahkuma, kuna tahame hommikul hääletama minemiseks võimalikult aegsasti ärgata. Teised lähevad hiljem veel kuskile edasi pidutsema. Täitsa kahju oli varem ära tulla.
Koju jõudes ei taha aga uni kuidagi tulla. Vähkreme ja sahmime, vist umbes kolmest saame silmad kinni. Jaa... viis läbi üles. Kõhkleme veel pisut, kas ikka läheme või mitte, Signel on natuke nõrk olla. Otsustame siiski minna, järgmist võimalust ei pruugi see hooaeg enam tulla. Sihiks Vatnajökull, Islandi suurim liustik. Sinna on tubli tükk maad, erinevatel andmetel 4–6 tundi autosõitu.
Sööme-joome-pakime ja hakkame astuma. Linn on veel pime, Esja kohal taevas siiski juba hahetab. Tanklas tavapärane kohvijoomine ja pudelite täitmine ning kella üheksaks oleme, pöial püsti, tee ääres. Laupäev küll, aga ega eriti ei näkka, supermaasturid ainult vuravad muudkui uhkelt suuremustriliste kummide mürinal mööda. Kaks korda pakutakse võimalust põhja suunas küüti saada, aga hoiame seekord siiski meelekindlalt sihist kinni. Poole tunni järel saamegi maasturile, mis läheb Selfossi. Juht pärit idast, elab Reykjanesbaeris. Suurem jutumees pole, nipet-näpet siiski seletame – Subaru Legacy on popp ja automaksud on hullud.
Huvitav on jälgida maastikku, kuidas see Reykjavíkist väljudes on veidi lumine, ja ühtäkki, pärast alla rannikule sõitmist muutub täitsa lumevabaks. Ojad ja kosed on sellegipoolest vähemal või rohkemal määral jääs.
Selfossis käime tanklas, Signe kisub mõned lisahilbud selga, tuul on tunduvalt tugevam kui linnas. Ilm on õnneks see, mida prognoos lubas – kohati päike, kohati pilv, sademeid (nii vihma ja lund kui ka rahet) võib alles õhtupoole ja edelas oodata. Kõnnime asula piirile ja üsna pea saame liustikumatku korraldava asutuse väikebussile. Juhiga räägime öömatkadest (siin neid ei korraldata) ja laudamisvõimalustest. Viimases osas midagi rõõmustada pole, eelmine aasta oli üldse vaid neli päeva nõlv avatud, kui on parem aasta, siis võib loota, et ehk novembri lõpus või detsembri alguses saaks sõitma.
Juhiga oli ka pisuke suhtlushäire, Siil sai aru, et ta sõidab vaid kakskümmend kilomeetrit edasi, tegelikult selgus hiljem, et ta läheb õkva Mýrdalsjökulli (seesama, mille lähedalt viimatisel matkal mööduda üritasime) liustiku keele juurde. Kuna me talle aga ütlesime, et sihiks on Vatnajökull, siis pani ta meid kõrvaltee otsal maha ja keeras ise liustiku poole, jättes meid põhimaanteele. Seisime seal veidi aega, näpp ninas, ja mõtlesime, et mis edasi. Üks variant oleks plaanile truuks jääda, aga liiklus oli väga hõre. Pea olematu. Samas olime vaid 4 km kaugusel teisest liustikust. Parem varblane pihus kui tuvi katusel ja hakkasime künka taha kaduvale väikebussile järgi astuma.
Saime vaid paarsada meetrit läbitud, kui meile järgi jõudnud suurem, vanamoodsa, USA koolibusside kujuga buss peatus, ning roolis olnud juht arvas, et meil tükk maad astuda, tulgu me peale. Aga loomulikult. Buss oli hilisteismelisi välismaalasi täis. Niguni noored tudengihakatised. Rõõm siiski pikalt ei kestnud, paari kilomeetri järel suri mootor välja ning enam ei käivitunud. Õnneks lasti meid välja ning jätkasime jalgsi. Jõudsime mõnekümne minutiga liustikuni. Marianne ei olevat viimati rendiautoseltskonnaga seal käies liustikuni jõudnud, sest mingi oja oli teed takistanud. Olgu öeldud, et tee oli päris kole, me olime niigi hämmingus, et seal bussidega sõita riskiti. Paar (hetkel kuiva) ojasängi lõikas sellest samuti läbi. Nii et vesi võis ette jääda küll.
Liustik oli nagu liustik ikka – suur, jäine, liustikujõega, tilkuv ja... must. Tuhane. Va vallatu vulkaan... Igatahes tatsusime küll selle peal ja kõrval, katsusime näpuga ning toksisime jalaga. Päris üles ronima hakata siiski ei tihanud, oleksime sealt väikseimagi vea korral alla libisenud ja võibolla kuskile prakku põrutanud. Teised, giidi saatel üles ronivad külastajad olid kõik "kasside" ja kirvestega varustatud.
Nojah, nähtud-tehtud, ots ringi ja tagasi. Seekord keegi meile sõitu ei paku, me ise neid paari mööduvat masinat ei hääletanud kah. Kõnnime maanteele välja, sööme võileiba ja hakkame koju hääletama. Liustikult tulles oli meil piisavalt aega, et selgeks mõelda, kas jätkata Vatnajökulli minekut või mitte. Iseenesest kihk oli suur, üle poole vahemaast oli juba läbitud, samas kõhutunne hakkas vastu. Eks vist vähene magamatus ja ebakindlus õhtuse ilma osas olid sealjuures määravaks. No ei ole isu nullkraadides öösel lörtsi kätte jääda, kui liikluse moodustab üks auto tunnis.
Üsna ruttu saime väikeautole, mille juht tuli Víkist konverentsilt ja oli teel Reykjavíki. No mis sa hing veel ihkad.
Uurime mehelt, et mis häälitsusi islandlased vestluse ajal teevad, et vestluspartnerile märku anda, et nad teda kuulavad. Noh, eestlased teevad tavaliselt "mhmh" ja "aha". See viimane tolle küsimuse tekitaski, sest kui seda häält teha, siis islandlane arvab, et sa ei saanud aru või ei kuulnud teda, ja räägib eelneva teksti uuesti. Seega tuleb islandlast kuulates öelda "mhmh" või "jau" või "okei".
Rääkis sedagi, kuidas meie ümber laiuvad praegu rohelised või kollased aasad olid veel septembris mustad. Ikka sest vulkaanist. Nüüd kardetakse kevadet, mil kevadveed uhuvad üleval mägedes tuha liikvele, see omakorda ummistab jõed-ojad ära, ja siis võib uputama hakata või jõed hoopis uutesse kohtadesse tekitada.
Enne Selfossi saame vihma, enne Reykjavíki aga lund. Pealinn ise see-eest kükitab päiksesäras. Lubatud vihmast mitte kõssugi.
Sohver paneb meid poe läheduses maha, käime teeme sisseostud, jalutame koju ja lösutamine alaku. Loeme, magame, vaatame filmi – täpselt selles järjekorras. Ja siis saame teada, et väljas pidid võimsad virmalised olema. Kisume riided selga, kuid kuuleme juba koridoris, et nüüd vajusid ära. No läheme siis jalutama. Ega kaugele ei jõuagi, juba lähedalasuvas pargis jääme pead kuklas rohelist linti ja täiskuud põrnitsema. Kõnnime natuke edasi ning jääme ühel väiksel kõrvaltänaval samas asendis sama vaatemängu vahtima. Kõnnime veel edasi, seekord kindla sihiga – tankla ja kemps. Tehtud.
Tanklast väljudes jõuame vaid mõned meetrid pimedal murulapil astuda, kui virmalised tõsiselt hoogu satuvad. Midagi sarnast, mida sai paar päeva tagasi kirjeldatud, ainult et u kaks korda laiahaardelisem ja hoogsam. Täitsa uskumatu, kui kiiresti otse pea kohal liikuvad tohutud valgussambad ja -joad liikuda ning keerelda võivad.
Läheme veel läbi pargist, kuhu suubuv oja aurab ja kus haned lärmavad ning võtame uuesti suuna kesklinnale, möödudes raekoja külmunud tiigist/järvest. Sellel tahaks küll talvel uisutada. Üks nurk on siiski veest lahti ja seal käib agar kaagatamine.
Vaevalt oleme raekojast kaugemale jõudnud, kui silmame tänaval seisvat paarikest. Mõlemal suud ammuli ja pead kuklas. Järgime nende eeskuju ning kukuvad ka meie karbid lahti – taevas on mitmevärvilised virmalised.
Rohelise-valge-lilla triibulised lindid vonklevad linna kohal. Signe teeb paar keksivat sammu ja rõõmustab, et kempsus sai käidud, nüüd pole ehmatusest midagi püksi teha, Siil on lihtsalt jahmunud. Punnitame nii kaua silmi kuniks sähmimist jagub. Vaade on Signe jaoks sõna otseses mõttes hingemattev, kuna tal on nina kinni, pea-kuklas asendis voolab aga tatt kurku ja ta ei saa ka suu kaudu hingata. Õnneks(kahjuks) etendus pikalt ei kesta ning Signe siiski minestamiseni hapnikupuudusesse ei jää.
(No peaaegu sellised virmalised, nagu sellel pildil siin)
Olles küll üsna pika vahemaa läbinud, kuid enamik aega paigal seisnud, oleme natuke külmunud. Jumal vastab aga palvetele ning Laugaveguri jalamil seisab laud termoste ja kristlastega, kes üritavad nende paari termosega tervet linnarahvast soojaks joota. Halleluuja. Võtame oma kaks kakaod, tõrjume (vist viisakalt) ajupesu, ja tõmbume pargikesse tasse tühjendama. Lõi kõhu soojaks küll.
Ja, noh, edasine oli tavaline kojuminek.
Janisel olid lätlased külas. Ta just tõi neile liitri Absoluti lauale. Nad olid päeval samuti idapool käinud ning tagasi sõites kah virmalisi imetlenud.
Vot siis.
